Sada päeva üksildust

Kaja Kallas on hetkel mu muusa. St järgneva kirjutamisel on tema mind inspireerinud. Tema vankumatu usk, et kohe-kohe saab reformierakond jälle valitsema. Et temast saab peaminister ja Jürgen Ligi liugleb parkettidel ja ulatab ministrikätt teistele kenadele ministritele reformist. Ja isa naeratab vaikselt ja kõik on jälle ilus.

Kui enne Riigikogu valimisi võis karta, et Eesti nomenklatuur on juba piisaval määral formeerunud uueks valitsevaks klassiks, et reform ja kesk moodustavad igavese võimulpüsimise liidu, siis õnneks seda veel ei juhtunud. Ja oma rolli mängis selle juures tahtmatult ka Kaja, mille eest teda peaks tänama. Kahe võrdse suure võimuliit esindanuks ju sellise hulga erinevatel seisukohtadel olevate kodanike huve, et nii Siimu kui Aadu lastelastelgi oleks koht parlamendis, kui mitte valitsuses, kindel.

Kaja on nii süütu olend, et vist ei teagi seda elementaarset poliitilise elukorralduse tava, et reeglina toimiva demokraatiaga riigis kaks suuremat ja teineteisele vastanduvat juhtivat parteid, mis valimistel teevadki häältesaagi osas sageli lähedase tulemuse, tavaliselt ei hakka koos valitsema. Valitsuse moodustab kahest suuremast see, kel õnnestub valimiste järgselt leida toetust ja sõlmida liit väiksemate erakondadega. Sellisena toimib parlamentaarne demokraatia, selles on tema võlud ja valud.

Aga kahjuks peab Kaja nüüd nagu hoolitsev kanaema kandma seda raskust, et erakonna kõige väiksemad ja väetimad ei jääks tuulte räsida ja ilma nokaesiseta. Praegu veel toed püsivad ja struktuurides on piisavalt oma inimesi, kes aitavad reformi liikmeid riigi palgale võtta ja hoida. Aga ametite ümber korraldamisega riigireformi käigus võib paljugi halba nendega juhtuda.

Muidugi on Kaja endiselt kõige popim plika, selles võib ajalehtede pealkirjade põhjal täiesti veendunud olla ja olemegi, koos Kajaga. Aga kas see populaarsus toimib järgmistel kohalikel valimistel? Kas kesk jääb hätta Tallinnas (Lasnamäel) või ekre äärealadel ja keskmise suurusega linnades? Ei näe alust seda arvata. 

Kevadel, kui Riigikogu saalis lõbutses opositsioon mingi arupärimise või umbusalduse vormis, oli aru saada, et Kaja (nagu ka Siim) on vaimustusega läbi lugenud Douglas Adamsi Hitchhiker'i, aga kahjuks võib arvata, et nad ei ole tõsisemalt järele mõtelnud selle esimestel lehekülgedel kirjas oleva üle, mis kõlab nõnda: 

“This planet has - or rather had - a problem, which was this: most of the people living on it were unhappy for pretty much of the time. Many solutions were suggested for this problem, but most of these were largely concerned with the movement of small green pieces of paper, which was odd because on the whole it wasn't the small green pieces of paper that were unhappy.” 

See tsitaat on küllap kõige rabavamas vastuolus reformarite ajuehitusega ja maailmavaatega.  Viimase kohta võib muuhulgas oletada, et selle vundamendiks on ikka "vana hea"  "baas ja pealisehitus".  See haruldane õpetus, mille alusel jõutakse ikka ja jälle miljonite näljahäda ohvriteni. Aga see olgu mainitud nii mööda minnes.

Väga kummaline oleks, kui reform saaks valitsusohjad taas endale põhjendusega, et "me oleme kogu aeg kõike õigesti teinud" ja "meie oleme ainsad kompetentsed valitsejad". Ei ole oravate poolt kostnud midagi piisavalt sisukat ega ole nad suutnud luua sellist visiooni, mis veenaks. Ja ega uut sisu vanadelt reformaritelt ju tasugi loota.
Nojah, niipaljukest mulle selle muusaga inspiratsiooni peale tuligi.  
 

  

     

Variatsioonid. Mark Twain

 Poisikest veetakse peaväljakule
16,5 +

Laupäeva hiline hommik oli kätte jõudnud ja algaval suvisel päeval aimdus õhus eelnenud vihmahoo värskust, mis rõõmustas hiljutise kuumalaine ja sellele järgnenud jahedate päevade järel selle maanurga elanikke ning tõotas, et lõpuks on taas tulemas hunnitu puhkepäevane ilm.   

Laadale linna peatänaval, mida nimetati söögi ja veini festivaliks, oli tulnud ostjaid ja muidu ringi patseerijaid nii linnast kui ümbruskonnast. Tammuti ja taaruti lettide ja laudade poole kiigates kahe vastassuunas liikuva massina, heitunudilmelised lapsed emade käe otsa klammerdumas, alistunud mehed kaasade kõrval lontsimas, käbedad vanaprouad inimsummas kogenult ristlemas. 

Järjekord oli rivistunud särisevate väikeste räimedega ja suitseva friteerimispanni kõrvale. Foodtruck'i leti tagant vaatas möödakäijaid ülalt alla müüja,  kelle pakkumiseks olid eriti peene maitsega ja prae hinnaga hamburgerid. Põlvpükstes keskealised siilisoenguga mehed kõndisid näpus  plasttopsid lahtunud tumeda Müncheni õllega. Emad ja tütred valisid lettide ees seistes suitsuliha ja hulk aastatega kogunenud kogemusi anti selle käigus vanemalt põlvkonnalt nooremale edasi. 

Mööda Poe tänavat tõttas väljaku poole seanina lahingrivistuses salgake, mille eesotsas sammus  eakas, kuid krapsakas, üsna kopsakas  matroon. Tema kannul püsisid ema ja isa, ning rivi lõpus tulid teismelised õde-venda ja pere pesamuna, väheke kriim poisu nautimas oma esimest suvist koolivaheaega. Vanaema heitis pilgu selja taha ning andis korralduse: 

"Aidake tal see jäätis ära süüa!"

Korraga, läbisegi ja etteheitvalt hüüdsid õde, vend ja ema poisikesele, kel tilkuma hakanud jäätisepallist olid käed ja põsed muutunud kleepuvroosadeks: 

 "Ivo, söö jäätis ära! Ivo, söö jäätis ära! IVO! SÖÖ JÄÄTIS ÄRA!"

  
 公案 

Liblikas, ohakaliblikas

Vanessa cardui ehk Cynthia cardui
tuntud ka kui painted lady, tema ka cosmopolitan

Selline meeldiv tasakaal 22/22 õhk ja vesi meelitas eile väikese järve kaldal pikemalt tegevusetult peatuma. Millised eesti kirjanikud-klassikud on seal möödunud aegadel oma suvituspäevi veetnud ja surematuid värsse sellest kirja pannud, ei hakka loetlemagi. 

Vesiroosid, kiilid, lepamaimud... kohalikud legendid... 
Mehed, naised, lapsed
ujusin, ujusin ja ujusin, ujusin;
ju kannustet süütundest ning kahetsusest,
et mitmed suvepäevad on hiljuti lastud 
raisku minna.
Hiljem tähise taeva all
lendasid üle me peade
lennukid
Brüssel- Tokyo

 






siis Pariis-Peking, London-Hongkong.

Elu: üks liblik

õõtsumas rohuvarrel,

ei muud. Kuid oh kuis hõrk!

Nishiyama Soin (1605-1682)

Tundsime kaasa 
neile, keda on
tabanud kuumalaine.

Seltskonnalisa saabus laskuvas pimeduses

segama kesköiseid salateid.

Aeg-ajalt kukkus kassidele taevast 

lihatükke enne kui 

lõke kustus ja liiguti

linna.  

Kui midagi paremat teha ei ole, siis lilled ja liblikad ikka aitavad välja, seepärast pildistasin liblikat, kellel samuti polnud midagi targemat teha, veel ja veel.

Muidugi see on juba liigmisliigmisliig, aga ma panen veel ühe pildi liblikast, sest väeti inimene vannub kiusatustele alla.

Tartu hansapäevad

Tartu hansapäevad on lihtsalt laat. Võtsin koti, läksin sinna laadale ja ostsin põhiliselt seda, mida ma kord aastas sealt ostan - avehalvaad Saaremaalt, kitsejuustu Pärnumaalt, suitsusaunaliha Võrumaalt, roosat kuiva veini Gruusiast. Oleks näinud ungarlasi, oleks ostnud paar tuubi paprikast tehtud guljašši kastmele lisatavat pastat/maitseainet, olnuks kott kergem, ostnuks veel ühe Võhu(?) valgesõstra veini. Proovisin üht pihlaka-kadakamarja kastet, aga see oli liig magus ja umphi eriti polnud.

Istusin kohvikusse, vaatasin laadalisi. No laat on laat, kui võrrelda mõnede aastate taguste Tartu hansapäevadega, siis allakäik on märgatav. Liiga kaua võimul püsinud võimuliidu personalipoliitika vili. Paigalseisu ja taandarengu ilming. Alamaastme keskpärasuse manifestatsioon. Päraprovintsluse esindusüritus. Hansapäevad? Kui järgmisel aastal see üritus veel pisut alla käib, siis ei tasu imestada, kui pärast laata tabab Tartut ja Lõuna-Eestit  düsenteeriapuhang.

Seene ja mustika müstika

Täna sai seente korjamise ettekäändel käidud metsas. Ajus on mingid keskused, mille elus hoidmiseks on vaja vahel metsas viibida. Sealt võib korjata terveid mõtteid.

Nähtud - vaskuss. Väga viisakas ja tagasihoidlik sisalik. Toimetas midagi mustikate vahel. Pisut müstikat ja instinktiivseid hirme on kusagil alateadvuse tasandil tunda selle (süütu) olendiga kohtudes.

Leitud maa peale tehtud linnupesa mitmete poolikute munakoortega ja kahe terve munaga. Munad olid mõõdult suuremad vuti munadest ja väiksemad kana munadest, värvuselt valged. Ei ole aimugi, millisele linnule, kes nõnda konservatiivselt pesa maapinnale rajab, need kuuluvad. Võtsin ühe muna kätte ja see tundus olevat seest täiesti vedel. 

Korjatud mõned seened. Tõelised seenehundid olid juba metsast välja tulnud ja istusid oma servani täis seenekastide kõrval rahulolevalt jutukesi veeretades.

Seenelised käituvad metsas huvitavalt. Inimesed hoiavad üksteise suhtes mõistlikku distantsi, liiguvad kuidagi loomulikult ja pole tunda mingit konkurentsi. Selline tunnetus peab olema pärit väga kaugest ajast. Võib olla polnud sel ajal isegi veel õpitud seadma loomadele püüniseid ja territooriumid olid väga tinglikult jagatud ning vaid üksikute piiratud alade osas omaks kuulutatud. 

Päris õige, siiras, südamlik ja praktiline soovitus mõnelegi, kelle jaburaid sõnu mahavõetud puudest tehtud paberil ära trükitakse oleks "Mine seenele".

Tuvastatud vareskold. Täpsemalt liiki määrata ei oska. Mulle näib, et sarnaseid vareskolla lehti võib vahel näha ka paekivides.

Variatsioonid - Krasznahorkai

Lugesin Ungari kirjaniku Laszlo Krasznahorkai jutustust Viimne hunt (LR 2018/18), kus tõepoolest on juttu ka viimaste huntide hävitamisest kusagil Hispaanias ja sellest, millised erinevad tunded (ja erinev suhtumine huntidesse) võivad erinevatel inimestel huntide vastu (poolt) olla, küllap see teema on praegu  paljudele eesti inimestele arusaadav ja hiljutise hundi(päästmise)loo ja kadumise (tõenäolise tapmise) valguses on mõnedki tundnud mingit poolehoidu nende toredate loomade vastu ja seda jagab muidugi ka arvestatav hulk inimesi mujalgi ilmas, mis seletab meie hundi päästmise uudise laiemat kajastust ja populaarsust kaugemates maades, kus siin-seal on huntidele kaasa tundvaid  inimesi, nagu nt prantsuse pianist Helene Grimaud (piltidel), kes elab USA-s  huntide kaitseala (Wolf Conservation Center (WCC)  South Salem, New York) läheduses, vt ka Helene Grimaud - Living with Wolves. 2002 - https://www.youtube.com/watch?v=uE2P2nitE48

kui on tahtmist,
aga eelkõige köitis selle jutustuse juures, et olen vahel isegi mõelnud, et annaks järele  kiusatusele ja kirjutaks jutu, mis vormilt on algusest lõpuni üks mitmekümne lehekülje pikkune lause, sest üsna sageli on volitatud toimetajad mu artiklite puhul ette heitnud, et laused on liiga pikad - seepeale ei oska muud soovitada, kui et proovigu lugeda mõnd lihtsamat teost nt Immanuel'ilt, saamaks teada, milline on pikk ja keeruline lause 😸; ning muidugi ma eeldan, et mõningatel teemadel tasub artikleid lugeda vaid juhul, kui on võime pikematest lausetest aru saada ja selle teemaga on punkt minu puhul, sest ma neid lauseid lühemaks ei nudi; aga jätkem see korraks kõrvale ning võtkem järgmiseks midagi täiesti erinevat, nagu näiteks... näiteks... mida meedia meile huvitavat pakkunud või mitte pakkunud olekski (lisaks tänakutelei?!) - võtame midagi värvikamat rubriigist "meie lehed ei kajastanud" (sest Venemaa raudteede valitsus ei kiidaks seda heaks?!) ja pakun vaatamiseks ja meele lahutamiseks Gruusia telemehe hiljutisest sõnavõtust inspireeritud otsest järge  Ukraina teleprogrammist:     

 

mil pole vigagi, kuna oluliseima ütleb ära ja  reedel võib koguni jälgida selles reklaamitavat Ukraina ja Gruusia telesilda YT-st otse. 

https://www.youtube.com/watch?v=AY2eIKY_C68

Kurbusega

Marju Lepajõe

28. X 1962 - 04. VII 2019

Siit ilmast lahkus tark inimene, kelle sarnaseid ei ole meil palju ja keda on alati väga vaja.

ML on öelnud:

Erudiidid on Eesti suurim varandus. Nad on nagu monograafiad: kui need on olemas, siis võib rahulikult nokitseda artikleid. Kui neid ei ole, siis ei too üksikküsimuste käsitlemine rahu. On huvitav, et nüüdsel iseseisvusajal on vajadus selliste vabaakadeemiate järele täpselt sama suur, kui oli nõukogude ajal. Tarkus tõmbab inimesi meeletu jõuga ligi, aga ülikoolid ei suuda miskipärast seda vajadust täita. Ent on vaja, et erudiite küpseks juurde, sest see hoiab teadust tervikuna üleval.

ML oskas ja julges rääkida tähtsatest ja kesksetest (vt nt vastuseks kirjanduse kohta) küsimustest:

 Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa.

(ja olmelises plaanis)

 Olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäik Tartus piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda.

 Esimene käsk „Sul ei tohi olla teisi jumalaid” võib tunduda täiesti arusaamatu, midagi väga spetsiifilist. Kui aga hakata arutlema, asuda pikemale teele, siis see käsk tõmbab hoopis inimese püsti, vertikaali, sest inimese süda on seal, kus on tema varandus, ja kui tema varandus on Loojas, vaimses keskmes, siis see vabastab horisontaalsete suhete rõhuvast ahelast. See teeb ehk hoopis julgeks, iseseisvaks, paneb ennast usaldama, võtab ära vajaduse silmakirjatseda. Kas ei võiks see olla esimene samm õnne poole või vähemalt hingerahu poole?

Neis olulisis küsimustes võin kohati arvata pisut teisiti, rõhuasetus ja toon võib mõneti erinev olla  või väljendan muud vaatenurka, kuid sellest hargneva arutluse käigus selguks ikkagi suur ühisosa ja sarnasus põhilises.

ML:

 Meieisapalve on olnud ja jääb võimsaks impulsiks: kui see korra on palutud, paneb iga järgmine palumine küsima, mida ikkagi paluti. Kas see, mida praegu palun, on sama mis eelmine kord? Mida ma õieti palun? Või palus hoopis keegi teine? Sama on psalmide ja kirikulauludega — kui need on korra loetud ja lauldud, algavad küsimused: mida see õieti tähendas?

On hea, et Marju Lepajõe jõudis viimastel aastatel ka laiema auditooriumini, et leidus neid, kes tundsid ära ja mõistsid, et tema suhtumine ja mõtted peavad kõlama. 

 Kirikutornid on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti maastikus — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. (...) Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.

Marjuga võis suvises välikohvikus ajada ka muidu toredat juttu absurdsetest ja naljakatest seikadest, vürtsitatud (enese)irooniaga ja raamistatud suure lihtsaks olemisega.

Nats õigekirja

Ma kahjuks ei tea, mis sorti organisatsioon on Teaduskoda. Millistes küsimustes/millises rollis ülikoolide ametiühingud peaksid avaldusi tegema, on ka pisut ebaselge; Eesti NTA osas mul võib olla mingeid eelarvamusi. Aga ühispöördumise nad tegid ja väidetavalt on Postimees avaldanud selle just sellisena, nagu tema tehtud on.  

Ja ERR-i uudistes on tema ka just selline.

Et siis need neli organisatsiooni koostasid ja kooskõlastasid  avalikkusele, peaministrile, Riigikogule saadetud tõsise teksti. Ja mitte keegi nende hulgast ei oska kirjutada sõna "aktsepteerima". Nemad leiavad, et on "mitteaksepteeritavad". See pole aktsepteeritav tase, teadlased.