Niisama fantaseerin ja tsiteerin

Mõtled mingi nähtuse üle ja lõpuks jõuad ikka, ehkki veidi muutunud rõhkudega või tähenduses täienenuna, mõne teada-tuntud ülekorrutatud vanasõnani, nagu näiteks: "Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta."

Mineviku mäletamine on juba aastaid olnud justkui liigne ja moest, vähemalt pole harv, kui öeldakse, et mineviku peaks kõrvale jätma. Nüüd aga näeme, et kujutlus tulevikust on samuti kadumas. Ehk siis kõige populaarsemaks tulevikuvisiooniks on visioon katastroofist. Siit ka hoiak, et parem oleks, kui kõik jääks võimalikult kauaks nii, nagu on praegu. Tulevikus kirjutatakse, et XXI sajandi kahel esimesel kümnendil midagi suurt korda ei saadetud, kõik lihtsalt püüdsid olla valmis järjekordseks majanduslikuks või poliitiliseks kriisiks, säilitasid stabiilsust ja status quo'd.

Pelk kujutlus, et kaua kardetud järgmine majanduskriis võiks Euroopas reaalselt või suhteliselt/tunnetuslikult eriti teravalt tabada Saksamaad, Prantsusmaad ja Itaaliat, mõjub väga ähvardavalt ja tõotab segi paisata kogu meile seni teadoleva maailma. Kui need korra tugisambad oleksid äkki hädas, silmitsi ränkade majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega, mis siis saab...

Ja kui samas tabaks Hiinat paar erinevat kriisi, alates teatud piirkondi hõlmavast toiduainete nappusest ja lõpetades uue Taevase Rahu väljaku sarnase poliitilise kriisiga (loetelu pole lõplik), siis tabaks me turvaolekut täielik häving. Ilma, et taevas ripuks kole sabaga täht vmt. 

Seepärast ongi praegu kombeks tulevikule mõeldes kujutleda/loota, et see on samasugune kui olevik. Mis tähendab seda, et tegelikult on tulevik kadunud. Usk paremasse tulevikku ja (eriti) tulevikuvisioon puudub.

Eesti poliitikas toimunud muutustega koos on viimasel ajal välja käidud mõned plaanid, mida võib pidada tulevikku suunatuiks. Mitte teab kui julged ja enneolematud, aga siiski mõningase ambitsiooniga (nt jõuda kiiremini paremale tasemele ühendusteede moderniseerimisel jmt). Igal poliitilisel erakonnal on õigus, tegelikult ka kohustus, välja pakkuda tulevikku käsitlevaid ideid ja lahendusi, olgu siis valitsuses või opositsioonis. Kui poliitilisel jõul on selleks vaimset potentsiaali. 

(Visioonina ei kvalifitseeru "kanep võiks olla lubatud", "kehtestame suhkrumaksu", "embame venelasi", "sööme ainult taimi (või putukaid vmt)", "vahetame kõik sugu", "ehitame suure siili", "hakkame Põhjamaade Šveitsiks", "ajame äri Venemaaga", "igale eestlasele oma idufirma", "toome Eestisse odava tööjõu".)

Hommikul lugesin ERR-ist Siim Kallase intervjuud Toomas Sildamile ja seal oli teist-kolmandat huvitavat ja naljakat.

 No nt: "Mina ise rääkisin Jüri Ratasega paar päeva pärast valimisi ja mul jäi mulje, et meie vahel tuleb koalitsioon. Aga erakonna esimees ehk Kaja Kallas ütles, et ma eksin sügavalt, neil [Keskerakonnas] on teine otsus tehtud. Tal oli õigus – järgmisel hommikul saigi avalikuks, et koalitsiooni meiega ei tule." "Oli algusest peale hoiak, et tehakse koalitsioon ilma Reformierakonnata."

"Teie pole ameeriklastele enam kindel, sest – nagu kirjutasite – Venemaa on kindlasti suutnud neid veenda, et Eestis on võimul rassistid, valge ülemvõimu eestvõitlejad, natsid ja see teeb USA Kongressi Eesti suhtes leigeks.
Nii on, jah."

Siim Kallis, pardon, Kallas, kas Venemaa? või reformarid oma sõpradega on seda trummi mitu kuud tagunud ja paljud eesti ajakirjanikud on selliseid loenguid pidanud oma tuttavatele Lääne ajakirjanikele? Siim, seisa nüüd Riigikogus väliskomisjoni ruumi ukse juures koridori nurka ja ole seal igal tööpäeval näoga seina poole nädalake või paar.


"Tegelikult ei ole natsid ja rassistid Eestis võimul, küll aga populistid.
Ei ole jah. Aga ma räägin, mida kõneleb Vene propaganda. Peab jälgima, mida nad kõnelevad. Ei ole siin rassistid [võimul], see on tõsi. Aga seda, mida Venemaa saab Ameerikas väita..." 😽😺
 
"Kes on meie parimad liitlased?
Kui mul on mingi probleem maailmas, siis vaatamata kõigele, mida praegu ütlesin, on number üks Ameerika Ühendriigid. Lisaks presidendile on seal valitsus, Kongress, väga otsustavatel hetkedel on nad olnud meiega ühte meelt.
Aga Euroopas?
Ikka Saksamaa. Minu isikliku kogemuse põhjal on Saksamaa olnud riik, kes kriitilistel hetkedel meid toetab. Kui peaksin hädas olema, räägiksin sakslastega."

Kellega neist? Ja mida nad siis teeksid? Sakslased räägiksid siis putiniga? Millise meid puudutava probleemi nad lahendaksid?

GRU või FSB lahendab praegu Saksamaal oma probleeme harjunud moel (st mõrvab endale vastumeelseid inimesi) ja nagu kirjutab The Washington Post -

So you might think that Germany’s leaders would react with horror and indignation — as countries generally do in cases of foreign-orchestrated assassinations on their soil. Yet, you’d be wrong. German politicians have been conspicuous by their silence; almost none have reacted to the news. Foreign Minister Heiko Maas, who was in Moscow two days before the killing in Berlin occurred, has remained silent. Shortly after the assassination, the leaders of four states in eastern Germany called for Russia to be invited back into the Group of Seven. (...)
It’s difficult to escape the impression that most members of the political elite (and many ordinary citizens, as well) prefer not to look too closely at the incident. Murder is so messy, after all — especially when it’s committed right in the middle of your capital, in full view of witnesses. Why let something like that get in the way of a flourishing relationship?

Kõneksoleva, 23. augustil Berliini kesklinnas toimunud mõrva asjaoludel pikemalt peatumata (vt nt https://www.bellingcat.com/news/uk-and-europe/2019/08/30/suspected-assassin-in-the-berlin-killing-used-fake-identity-documents/ ) tasub vaid mainida, et Saksa ametlik meedia Deutsche Welle, on samuti tõsiselt pingutanud, et seda juhtumit väga põgusalt käsitleda. Mõneks ajaks võib Saksamaa räme mõnitamine muutuda moskoviidi poliitikute, diplomaatide ja duumasaadikute hulgas moeasjaks.

Sama Eesti mustamise eitamise vagu ajab täna Postimehes ka Erkki Bahovski ja kui mälu ulatuks tagasi vaid 3 minutit või poleks ise jälginud, kuidas selline loeng eesti ajakirjaniku suust välisajakirjanikele avalikus kohas ja valju häälega kõlab, võiks ju uskuda, eksole. 

Erinevaid päevi

Mis päev täna on? Molotov-Ribbentropi pakti 80. aastapäev, ütleb ERR. Lisaks kõik kirjutavad 30 aasta möödumisest  Balti ketist. Keegi pole veel maininud, et see on Kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev. Ehk Musta lindi päev. Ei näe täna massiteabes ka pealkirju 40 aasta möödumisest Balti apellist.

Juhtumisi kuulsin, kuidas Heinz Valk paar päeva tagasi roosiaias rääkis reporterile/televaatajatele Balti apelli kohta midagi sellist, et 1979. aastal väga vähesed inimesed teadsid sellest jmt. Ega Kuku klubis pruukinud sellest kuulda ja kuuldugi võis hiljem üsna ebamääraselt meenuda. 😸 

Ajaloolise tõe huvides tasub mainida, et Raadio Vaba Euroopa ja Ameerika Hääl edastasid vastava uudise ja lugesid ette apelli teksti, nende raadiosaadete kuulajaid oli sel ajal arvatavalt ca pool täiskasvanud elanikkonnast. Lisaks avaldati see Lisandustes  ja levis ka eraldi tekstina omakirjastuslikul teel.

Omaette küsimus on, miks hr Valgu nime alla oli teles kirjutatud "vabadusvõitleja". Minu teada oli ta nõukogude okupatsiooni ajal karikaturist, hiljem perestroika aegu aga Rahvarinde oraator. Siis kui  juba 95% eestlastest võitles vabaduse eest. Tema ei olnud isegi 40 kirjale allakirjutanute seas, kus on nt Priit Aimla ja Toomas Kall. 

Vabadusvõitleja on seni olnud termin, millega tähistatakse Eestis tegutsenud dissidente, kuna viimase kasutamist ei peeta teatud põhjustel (ajalooline taust, okupeeritud riik jmt) siin sobivaks ja see on kasutusel Venemaal tegutsenud teisitimõtlejate tähistamisel. Vabadusvõitleja oli tavapäraselt KGB poolt jälitatav, millega kaasnesid raskused õpingute ja töökohtade osas, ametlikud kutsed vestlusele, läbiotsimised, ülekuulamised, lõpuks vahistamine, süüdimõistmine ja vabaduse kaotus. Heinz Valk kuulus privilegeeritute hulka Kunstnike liidu liikmena, pole kuulnud, et tal oleks olnud mingit avaldamiskeeldu vmt. Tema näitel saab piiri tõmmata nende vahel, kes olid vabadusvõitlejad, ja nende, kes perestroika ajal muutusid poliitiliselt aktiivseks. Aga Kuku klubi liikmete "vabadusvõitlus" 70ndatel ja enne Gorbatšovi on selgelt följetoni teema. 

Ja Heinzi võiks nimetada "elukunstnik".

Tänase päeva uudis selle kohta, et Oleg Ossinovski on Leedu valitsuse ja nüüd ka kohtu poolt arvatud seal julgeolekuohuks, on kaudselt täienduseks mõne postituse tagusele jutule schröderlastest meie poliitilisel maastikul, kus ma Ossinovskit raudtee- ja transiidiärimeeste hulgas jätsin mainimata. 

 

Homme, 24. augustil on Ukraina iseseisvuspäev ja sellel puhul sobib gruusia päritolu andeka viiuldaja Lisa Batiashvili esituses Igor Loboda Reekviem - Pühendatud vabadusele.

JMVM

ehk Jalgrattamatk Vooremaale

Oo voored, vaatad küll, et nad on suhteliselt lamedad ja üks voor üles sõita ja mõnusalt alla kihutada on ju lust, aga voor üles-alla, jälle voor üles-alla, kolmas voor üüüles-alla, siis selle taga ilma suurema languseta veel väike tõus; lisaks kõik need kohad, kus tänu optilisele pettele justkui väga tõusu polegi, aga üsna hull on edasi pressida. Ooo voored.

Ei noh tore oli muidugi. Ikka sai rattaseljast ujuma ka. Ja õhtused järvevaated. Igasugu vesilinnud. Kajakad hämaruses reas istumas võrguujukitel. Paat, kalaparved, õnged. Ööliblikad. Päevased toored ploomid, väikesed tee äärest näpatud maisitõlvikud, mõned vastu tulevad punaseks värvunud näoga ratturid, kes just võtavad tõusu, millest ise mõnusa hooga alla kihutad. Oooo voored.

Kirikute tornikiivrid paistmas puudelatvade kohal, jutud kohalikega poe ees tühjast-tähjast,  vaatamisväärsustele osundavad sildid, vanad kalmistud, õpetatud, mõjuvõimsate meeste valdused, vaimusegadusest haaratud "Poola kuninga" Liivi ja sõdiva noore Rootsi kuninga Karl XII rajad, Reiner Brockmann noorema,  Johan Kõpu ja Elmar Salumaa kirik ja 700 aasta vanune kogudus, mõrvatud mustlaste elupaigad, Jaan Poska sünnitalu pikalt lagunenud ja äsja põhiosas lammutatud Jumalaema Sündimise puukirik (Eesti 100! O tempora o mores!), tammealled, viljapõllud. Lõpuks langed väsinult rohule ja teed paar pilti rõõmsalt ringi kargavatest tirtsudest ja ritsikatest. 

Põle Põle Põle

Monetochka avaldas uue loo. Paljude jaoks Venemaal on see otseselt seotud Siberi ulatuslike metsapõlengutega ja sellel teemal valitsuse poolt kostnud ükskõiksete kommentaaridega. Aga laulu meeleolu ja sõnad viitavad millelegi enamale ja osaks saanud tähelepanu ning vastukaja põhjal on ilmne, et selle sõnum on praegu vene noorte jaoks oluline.

   Andekad sõnad ja nagu paljude tema eelmistegi laulude puhul, on autor väga täpselt tabanud mingit ühisnimetajat, vaistlikku olukorrataju. Huvitav on nüüd jälgida, mida teeb Vene meedia, kas kellelgi leidub tahtmist riskida seda eetris lasta, kui see neti kaudu saab tõenäoliselt lähiajal tõeliseks hitiks. 

Jätkuks eelmisele

Siim Kallase äsja ilmunud arvamus EE-s on märk sellest, et Eesti küllaltki mõjukas schröderlaste grupp on jõulisemalt poliitikasse astumas. Olen varemgi kirjutanud, et keski venesõbraliku tiiva ja reformarite, kes konkreetsete hüvede eest on valmis mordori huvides tegutsema, koostöö ja valitsus, on FSB vastaval laual see projekt, mis töötati välja pärast seda, kui Savisaar maha kanti. Schröderlaste punt on teatud pankurite, transiidiärimeeste, meediaomanike jne seltskond, kellele mõningaid miljoneid äritehingute varjus poetada ei ole kremlile probleem. Vare, Mõis, Linnamäe jt. Ega siin midagi keerulist pole, "follow the money" ja siis on selge, kelle südames on palju armastust idanaabri võimujõugu vastu. Et Kallas on kõneisikuks, tuleneb praegu paljuski sellest, et tütreke tuleks siiski võimalikult kähku peaministriks upitada. Ja üksiti päästa reformarite partei.    

Sada päeva üksildust

Kaja Kallas on hetkel mu muusa. St järgneva kirjutamisel on tema mind inspireerinud. Tema vankumatu usk, et kohe-kohe saab reformierakond jälle valitsema. Et temast saab peaminister ja Jürgen Ligi liugleb parkettidel ja ulatab ministrikätt teistele kenadele ministritele reformist. Ja isa naeratab vaikselt ja kõik on jälle ilus.

Kui enne Riigikogu valimisi võis karta, et Eesti nomenklatuur on juba piisaval määral formeerunud uueks valitsevaks klassiks, et reform ja kesk moodustavad igavese võimulpüsimise liidu, siis õnneks seda veel ei juhtunud. Ja oma rolli mängis selle juures tahtmatult ka Kaja, mille eest teda peaks tänama. Kahe võrdse suure võimuliit esindanuks ju sellise hulga erinevatel seisukohtadel olevate kodanike huve, et nii Siimu kui Aadu lastelastelgi oleks koht parlamendis, kui mitte valitsuses, kindel.

Kaja on nii süütu olend, et vist ei teagi seda elementaarset poliitilise elukorralduse tava, et reeglina toimiva demokraatiaga riigis kaks suuremat ja teineteisele vastanduvat juhtivat parteid, mis valimistel teevadki häältesaagi osas sageli lähedase tulemuse, tavaliselt ei hakka koos valitsema. Valitsuse moodustab kahest suuremast see, kel õnnestub valimiste järgselt leida toetust ja sõlmida liit väiksemate erakondadega. Sellisena toimib parlamentaarne demokraatia, selles on tema võlud ja valud.

Aga kahjuks peab Kaja nüüd nagu hoolitsev kanaema kandma seda raskust, et erakonna kõige väiksemad ja väetimad ei jääks tuulte räsida ja ilma nokaesiseta. Praegu veel toed püsivad ja struktuurides on piisavalt oma inimesi, kes aitavad reformi liikmeid riigi palgale võtta ja hoida. Aga ametite ümber korraldamisega riigireformi käigus võib paljugi halba nendega juhtuda.

Muidugi on Kaja endiselt kõige popim plika, selles võib ajalehtede pealkirjade põhjal täiesti veendunud olla ja olemegi, koos Kajaga. Aga kas see populaarsus toimib järgmistel kohalikel valimistel? Kas kesk jääb hätta Tallinnas (Lasnamäel) või ekre äärealadel ja keskmise suurusega linnades? Ei näe alust seda arvata. 

Kevadel, kui Riigikogu saalis lõbutses opositsioon mingi arupärimise või umbusalduse vormis, oli aru saada, et Kaja (nagu ka Siim) on vaimustusega läbi lugenud Douglas Adamsi Hitchhiker'i, aga kahjuks võib arvata, et nad ei ole tõsisemalt järele mõtelnud selle esimestel lehekülgedel kirjas oleva üle, mis kõlab nõnda: 

“This planet has - or rather had - a problem, which was this: most of the people living on it were unhappy for pretty much of the time. Many solutions were suggested for this problem, but most of these were largely concerned with the movement of small green pieces of paper, which was odd because on the whole it wasn't the small green pieces of paper that were unhappy.” 

See tsitaat on küllap kõige rabavamas vastuolus reformarite ajuehitusega ja maailmavaatega.  Viimase kohta võib muuhulgas oletada, et selle vundamendiks on ikka "vana hea"  "baas ja pealisehitus".  See haruldane õpetus, mille alusel jõutakse ikka ja jälle miljonite näljahäda ohvriteni. Aga see olgu mainitud nii mööda minnes.

Väga kummaline oleks, kui reform saaks valitsusohjad taas endale põhjendusega, et "me oleme kogu aeg kõike õigesti teinud" ja "meie oleme ainsad kompetentsed valitsejad". Ei ole oravate poolt kostnud midagi piisavalt sisukat ega ole nad suutnud luua sellist visiooni, mis veenaks. Ja ega uut sisu vanadelt reformaritelt ju tasugi loota.
Nojah, niipaljukest mulle selle muusaga inspiratsiooni peale tuligi.  
 

  

     

Variatsioonid. Mark Twain

 Poisikest veetakse peaväljakule
16,5 +

Laupäeva hiline hommik oli kätte jõudnud ja algaval suvisel päeval aimdus õhus eelnenud vihmahoo värskust, mis rõõmustas hiljutise kuumalaine ja sellele järgnenud jahedate päevade järel selle maanurga elanikke ning tõotas, et lõpuks on taas tulemas hunnitu puhkepäevane ilm.   

Laadale linna peatänaval, mida nimetati söögi ja veini festivaliks, oli tulnud ostjaid ja muidu ringi patseerijaid nii linnast kui ümbruskonnast. Tammuti ja taaruti lettide ja laudade poole kiigates kahe vastassuunas liikuva massina, heitunudilmelised lapsed emade käe otsa klammerdumas, alistunud mehed kaasade kõrval lontsimas, käbedad vanaprouad inimsummas kogenult ristlemas. 

Järjekord oli rivistunud särisevate väikeste räimedega ja suitseva friteerimispanni kõrvale. Foodtruck'i leti tagant vaatas möödakäijaid ülalt alla müüja,  kelle pakkumiseks olid eriti peene maitsega ja prae hinnaga hamburgerid. Põlvpükstes keskealised siilisoenguga mehed kõndisid näpus  plasttopsid lahtunud tumeda Müncheni õllega. Emad ja tütred valisid lettide ees seistes suitsuliha ja hulk aastatega kogunenud kogemusi anti selle käigus vanemalt põlvkonnalt nooremale edasi. 

Mööda Poe tänavat tõttas väljaku poole seanina lahingrivistuses salgake, mille eesotsas sammus  eakas, kuid krapsakas, üsna kopsakas  matroon. Tema kannul püsisid ema ja isa, ning rivi lõpus tulid teismelised õde-venda ja pere pesamuna, väheke kriim poisu nautimas oma esimest suvist koolivaheaega. Vanaema heitis pilgu selja taha ning andis korralduse: 

"Aidake tal see jäätis ära süüa!"

Korraga, läbisegi ja etteheitvalt hüüdsid õde, vend ja ema poisikesele, kel tilkuma hakanud jäätisepallist olid käed ja põsed muutunud kleepuvroosadeks: 

 "Ivo, söö jäätis ära! Ivo, söö jäätis ära! IVO! SÖÖ JÄÄTIS ÄRA!"

  
 公案 

Liblikas, ohakaliblikas

Vanessa cardui ehk Cynthia cardui
tuntud ka kui painted lady, tema ka cosmopolitan

Selline meeldiv tasakaal 22/22 õhk ja vesi meelitas eile väikese järve kaldal pikemalt tegevusetult peatuma. Millised eesti kirjanikud-klassikud on seal möödunud aegadel oma suvituspäevi veetnud ja surematuid värsse sellest kirja pannud, ei hakka loetlemagi. 

Vesiroosid, kiilid, lepamaimud... kohalikud legendid... 
Mehed, naised, lapsed
ujusin, ujusin ja ujusin, ujusin;
ju kannustet süütundest ning kahetsusest,
et mitmed suvepäevad on hiljuti lastud 
raisku minna.
Hiljem tähise taeva all
lendasid üle me peade
lennukid
Brüssel- Tokyo

 






siis Pariis-Peking, London-Hongkong.

Elu: üks liblik

õõtsumas rohuvarrel,

ei muud. Kuid oh kuis hõrk!

Nishiyama Soin (1605-1682)

Tundsime kaasa 
neile, keda on
tabanud kuumalaine.

Seltskonnalisa saabus laskuvas pimeduses

segama kesköiseid salateid.

Aeg-ajalt kukkus kassidele taevast 

lihatükke enne kui 

lõke kustus ja liiguti

linna.  

Kui midagi paremat teha ei ole, siis lilled ja liblikad ikka aitavad välja, seepärast pildistasin liblikat, kellel samuti polnud midagi targemat teha, veel ja veel.

Muidugi see on juba liigmisliigmisliig, aga ma panen veel ühe pildi liblikast, sest väeti inimene vannub kiusatustele alla.