Röövik

Kirsil on kolm viimast kollast lehte ja röövik. Röövik ei kõla hästi,   lapsepõlves kuulsin isalt, et  need karvased olendid on päevakoerad, mis on ilus nimi.

Röövikuks olemise tausta ma ei  süveneks, eks nad elavad nii, nagu loodud elama. Milleks siis hinnanguid anda. Lõpuks saavad neist liblikad ja neisse on  kombeks hästi suhtuda. Proovisin  kindlaks teha, mis liblika röövikuga on tegemist, aga ei saanudki teada. 

  
Toimides vastavalt plaanidele, punkt üks: 

Teenida raha - check.
Järgmine punkt on siis leida koht, kus võiks  meeli ergastada. Istanbul oli üks võimalus, aga Türki reisimine tundus eelnevatel päevadel eetiliselt täiesti välistatud. Süürias toimuvate järgnevate sündmuste osas olen väga kahtlev ja pessimistlik.

Sügis on praegu väga  leebe. Kõik ei ole veel  lootusetult hall, on värve. Pole külm.
On ilma.😺 St et praegu veel ei pea lõuna poole kihutama.

Ämblik läks ära, tema tuulest lõhutud võrguräbalais lipendab  kollane kaseleht.

Olin nädala Tallinnas, milles ei saa süüdistada ei saatust ega väliseid tegureid, ikka  ise plaanisin.  Eesmärgiks ülimalt/võimalikult lühikese ajaga, erilise intensiivsuse ja ekstreemse efektiivsusega teostada tasuv töö/projekt; ja kaduda.

Et mind sinna vaja on, tuleb vist sellest, et kohalikel ei jätku aega. ((No ja muidugi ma olen andekas ka.))  Nagu kunagi ütles tundmatu Pärnu mees  (oma abikaasale), sama kehtib printsiibis  ka pealinlaste puhul "Sul on kogu aeg nii kiire, et sa ei jõua midagi teha."

Niisiis, seal ma olin. Kesköistel tundidel kuulasin, kuidas üle vanalinna lendavad haned. Näha neid ei näinud, ainult kuulsin üle lendavate parvede hääli.

Aga no mis ma seal siis nägin...
Hotellis elasid  võistlustele tulnud erinevate maade rühmvõimlejad. (Te küsite, vastan: võimlejad söövad müslit.) Nägin kohalikke ja igat masti turiste. 

Rotte, elavaid ja surnuid.

Kajakaid. Ametnikke, kes hakkasid mind vältima pärast seda, kui ütlesin neile, et on rõõm kohtuda.

Nägin seda, mida nimetatakse Telliskivi loomelinnakuks. Einojaaa. Koht oli varem äärmiselt õudne, ma arvan, eksole. Võrdluses on point. Tunda on eeslinna vaimu, aga kogukonna vaimu ei tajunud. 

(Eeslinn on selline hall tsoon, kuhu inimesed tõttasid pakku küladest, et väljaspool üht ja teist süsteemi
(küla ja linna) ajada oma väikest äri. Asi seegi.)
Söödud/proovitud sai küülikut ja parti, need olid... kas teate...  teadagi.

Paratamatult jäi neil päevil minu vaatevälja tänav, mida mööda algul toodi kooli ja pärast viidi ära kõige väiksemaid õpilasi. Ikka kiirustades ja poollohistades. Mõtlesin, et nii lapsed õpivad ja taipavad, et vanematel on tuhat kiiret ja tähtsat asja ajada. Et ole vait ja käi kiiremini. Kui vanematel oleks vaid võimalik lapsega kooliteel veeta 15 minutit kauem, siis nad võiksid rahulikult kõndida, jääks aega vaikida, võib-olla saaks laps aega mõtteid koguda ja jagada,  võiks arutada või midagi märgata ja küsida. Kuni mingi ajani tahavad nad saada aimu, mida isa või ema arvab. Tundub, et vanemad tunnevad end vaikiva lapse kõrval vaikides ebamugavalt. Vist käivituvad neil last nähes mingid refleksid. Sellised "Aaa laps.. pean talle mingi korralduse andma, juhtima, suunama." No ja siis neid keskendumisraskustega lapsi järjest tuleb ja tuleb. Hiljem kõlavad sellised dialoogid täitsa loomulikult "Kuule, kas sa viskaksid mu ära?" "OK, ma viskan su ära."Ja hiljem pole lastel vanemate jaoks aega. Elementaarne, banaalne, triviaalne.

   

Ikka harjutan

Rohulutikas

Üks viimaseid putukaid, kes veel vahelduvalt vihmas ja päikesepaistel ringi kondab ja samas laseb üsna häirimatult objektiivil endale ligi trügida.

Et teda peetakse kahjuriks ja keegi pole talle ditürambe kirjutanud, mina ennast häirida ei lase.

Tal on äge outfit, ta on cool ja parajalt self-conscious. 😺

Tundub elavat sihukest slow living stiilis stiilset elukest.

Ajalugu aina jätkub

Varssavis toimus 9. ja 10. oktoobril Boriss Nemtsovi Foorum, teemal

Стратегии против страха в России и за ее пределами

Teiste hulgas esinesid ka Francis Fukuyama ja Aleksei Navalnõi. Ettekanded ja kahe nimetatu vaheline diskussioon on YT kättesaadavad Boris Nemtsov Foundation kanalil. (Peale loetud vene tõlge on küll üsna häiriv ja kehv.) Foorumi teemad on  huvitavad ja mitme esineja kohta võib öelda, et kui on huvi Venemaa vastu, siis nende seisukohti tasub teada ja nende analüüsid pädevad.

 https://www.youtube.com/results?search_query=+Boris+Nemtsov+Foundation

Praegu toimub ka Riias koverents, mille nimi näikse olevat  The Rīga Conference. Osa aega pühendati (Postimehe blogile tuginedes) populistide siunamisele, kas populismi mõiste defineeriti, pigem vist mitte. Sellises võtmes veeretatud jutud pöörlevad ikka ümber punktide nagu: populiste valivad maapiirkondade elanikud, õnnetud luuserid maksavad eliidile kätte, populistid kasutavad ära ja rõhutavad identiteeti (seda oskavad rääkida Fukuyama viimase raamatu põhjal) jne. Põhiviga on, et populismi mõistel tavaliselt sellistes sõnavõttudes sisu puudub.  Ja suhtumine maapiirkondade elanikesse on vahel peaaegu rassistlik.

Kirjanduse Nobelid anti Peter Handkele ja Olga Tokarczukile. Esimest on meil tõlgitud vähe, ehkki tema 1967. aastal kirjutatud näidend Kaspar ilmus meil LR-is juba 1970. aastal. Teise osas on Hendrik Lindepuu hoolitsenud, et kolm tema raamatut on eesti keelde tõlgitud. Kahju, et Lindepuu ei saanud Tartu linnakirjanikuks, ehk mõnel järgneval aastal see siiski juhtub.

Türgi väed tungisid kurdide kontrolli all olevale alale Süürias. Kaastunne ja sümpaatia  kurdide vastu näib maailmas olevat üldine. Ja samas on üsna kindel, et keegi ei võta midagi ette, et kurde kaitsta. Ja Türgi kavatsus vallutatavale alale asustada  Süüria põgenikud Türgist, on tegelikult üks võimalus sõnastada Türgi kavatsus korraldada Rojava ala etniline puhastus. Kuuldavasti on kurdidel esialgu piisavalt tõhusaid tankitõrjerelvi. Mis kahjuks ei päästa kahurite kaugtule ega pommitamiste eest. Seega on võimalik, et mõni järjekordne linn muutub varemeteväljaks.

Muidugi võib süüdistada, et probleemi juured ulatuvad Sykes-Picot kokkuleppeni, mis sõlmiti 1916. aastal. Ja kõik segadus ja jamad on kolonialismist tingitud ning küll oleks araabiamaades õnne, kui Lääs nende asjadesse ei sekkuks. Aga võib ka tõdeda, et Lähis-Idas ongi piirid pidevalt muutuvad ja nihutatavad. Me näeme muutuvaid piire ka Kaukaasias ja isegi Ida-Euroopas. Enamasti neid muudetakse jõuga. Kas ja kellele kehtivad rahvusvahelise õiguse normid, mis justkui välistavad taolise võimaluse? Milline on karistus?
Ja muidugi ähvardab Türgi Euroopat 3,6 miljoni Süüria põgenikuga. Huvitav, mida EU teeks, kui Türgi neil inimestel tõepoolest võimaldaks piiri ületada?
Mida õpetab indiaanlastega juhtunu ajalooline kogemus, kui nad kaotasid terve mandri? Et olla võivad seadused, olla võivad poliitikud, kes asju arutavad ja kõik võib olla, aga kui ei ole piisavalt tugevat jõudu piiridel, siis sissetungijaid ei peata miski.

Sibulasupp

Sibulasupp on sobivaimaid sööke esimesel sügiseselt külmal pühapäeval. Selle toidu valmistamisel on üks oluline tegur aeg, tuleb teha kaua ja kannatlikult. Vahepeal võib rahulikult blogida või lugeda või telekat vaadata. Teine oluline asi on sibulate viilutamine. Rahvas, saage valgustatud! Sibulaid lõigates tehke nuga ja sibul märjaks ja pärast seda ei pea te enam kurtma, kuidas silmad jooksevad vett ja kui kohutav see on. Pole vaja tänada. (Lähen segan sibulaid.)

 Sibulad on madalal kuumusel ja malmist haudepotis, 

aga vahel tasub neid ikka segada, siis on 👌 ja muud muret sellega

pole. 

Tegelikult olen terve nädala mõtisklenud, juurelnud, piinelnud jmt raske probleemi lahendamisega - kuhu planeerida novembris või detsembris elluärkamisreis. Meeli ergastav reis. Et oleks tšill, et lihtsalt elaks natuke teises rütmis, nuusutaks teisi lõhnu, kuuleks võõraid hääli, maitseks teisi maitseid ja vahel üllatuks nähes midagi tavatut. (Sibulad käituvad viisakalt, klaasistuvad, kahanevad, on täitsa pehmed juba.)

Kui minna detsembris, on jõululaatade aeg. Ma olen sellel ajal olnud korra Itaalias ja korra Saksamaal. No ja võib öelda, et aasta tagasi lausa  elasin kesk Tallinna jõululaata. Itaalias on siis kuumale hõõgveinile lisaks lahe osta kastaneid ja neid väljas süüa. Saksamaal võtaks õlle ja kartulikoogid. 

Aga novembris võiks Hispaanias üürida nädalaks Granadas endale koopa ja klaasikese heerese taga kuulata, kuidas mustlased mängivad-laulavad-tantsivad flamenkot. Või minna Portugali ja maitsta madeirat kusagil kohvikus fado saatel. Või hüpata üle kitsa väina ja hulkuda pealetükkivate kaupmeeste keskel ringi Marrakechi õhtusel turul ja lebotada patjadel souki peidetud riadi sisehoovis või katusel.

Midagi sellist on juba olnud.
(Sibulad on valmis, kenad pruunikad. Puljong ja vein peale valatud.)

Kui ma midagi välja ei mõtle, lähen Iirimaale ja küllap leian kõrtsi, kus kõik harjuvad ära, et mul on oma koht nurgalauas. Ja kirbe maitsega tume õlu mu ees.



Supp valmis. Siin pole toidublogi, panin juustuga röstitud saia rahumeeli kausi põhja ning mingit supi pilti ärge mitte oodakegi.





Sügis, sahistada langenud lehtedes
Puškini radadel

 ja veeta õhtu koos mingite tüüpidega
kusagil Piiteri baaris,

see pole (enam või praegu) minu jaoks. 
 

Harjutasin

Kingituseks saadud fotokas, millega olla hea makrosid pildistada. Aga pildistaja peab umbeski teadma, kuidas neid teha.

Kiusasin oma pealetükkiva tähelepanuga veel viimaseid putukaid, kes polnud talvekorterisse kolinud. 

Putukad tundsid end liigsest tähelepanust häirituna ja püüdsid ikka varjuda.

Aga ma olen väga järjekindel, seega jälitasin neid kõikjal, ka lehtede alusmistel külgedel.

Mulle tundub, et ämblik tahtis öelda: "Kuule, mine tee midagi paremat." Mina talle vastu, et kerge öelda muidugi, aga mis see siis oleks? Kas ajaks raha kokku või läheks reisima või kirjutaks valmis monograafia mittevajalikest asjadest? Putukas ju ei tea, kuidas me selliste probleemidega silmitsi seisame. Nagu ei tea ka meie liiga palju putukate naudinguterikkast elust.

Tsiteerin, kommenteerin

Aeg-ajalt meenuvad mulle Obi-Wan Kenobi kuldsed sõnad:"Force can have a strong influence on a weak mind." Tema pidas silmas üht teist jõudu, mina järgnevalt jõudu kui sellist.

Vt 3.00-4.10 👉

Sest tõsi ta on ja palju kordi loetud, kuuldud, nähtud, kuidas mõni järjekordne tegelane meie tasaselt maakamaralt vaikselt alla vannub ja muutub hirmust tumeda jõu eeldatava üleoleku ees, mis ta  vaimu rusub, alistunud vaikseks väikeinimeseks. Me näeme seda ajakirjanikest ja poliitkutest kuni luuletajateni. 

Paljudes arenenud riikides rahastavad ettevõtjad/firmad ülikoole, instituute, mõttekodasid jmt. Raha suunatakse sinna, kus on targad inimesed, kes arutavad olulisi küsimusi ja vajadusel avaldavad oma arvamust mitmesugustel ühiskonnaelu teemadel. Meil kahjuks nii ei ole. Eestis ütlevad ettevõtjad välja omi seisukohti ja saavad neile tugeva resonantsi, kuna valitseb arvamus, et need, kes on ajanud kokku enam raha, on ka targemad. Mida mitmesuguste tööandjate ja ettevõtjate foorumitel seni kostnud kõnede ja ajalehtedes avaldatud arvamuste põhjal kuidagi ei järeldaks. 

Äsjane ere näide - Äripäev ja Postimees vahendavad Oleg Ossinovski sõnu: "Eestis valitseb klassikaline proletariaadi diktatuur". OO on kuulnud väljendit "proletariaadi diktatuur" ja oma viha ja rahulolematuse väljendamiseks kasutab. Üksnes demonstreerimaks, et ta on nagu lauajalg. Mis on tema sõnade taga ja teksti mõte? Soov, et inimesed lepiksid tema firmas töötades madalama töötasuga ja et meie riik ajaks poliitikat, mis võimaldaks rohkem äri ajada Venemaal. Tore finess tema jutus on, et ta ei sallivat sotsialismi, mis tekitab küsimuse, milleks ta finantseeris oma poja poliitilist tähelendu sotside etteotsa ja ministriks. Selleks, et munad oleksid erinevates korvides ja mitu rauda korraga tules jmt? No ossikad ossikateks, nende kummalised seisukohad ja tegemised ei vääri alati tähelepanu, üksnes juhtudel, kui lähevad meile maksma miljoneid pluss kaudne kahju. 

Põhiprobleemiks on, et paksema rahakotiga meeste seisukohtadele pööravad erakonnad ja  poliitikud erilist tähelepanu ja riigiaparaadi, aga veel enam KOV-ide jaoks on nad lausa autoriteedid; sestap polegi neil põhjust suunata oma raha sinna, kust võrsuksid  konkureerivad, paremini informeeritud ja arenenuma mõtlemisvõimega liidrid.   Nii kala hakkabki mädanema peast.

Ettevõtjate suust kõlavate sõnavõttude taga on loomulikult soov rohkem teenida. Mis võiks kogu ühiskonnale kasulikki olla. Kuid ettevõtjate, kelle huvid ja partnerid asuvad ida pool, eeskujuks on sealsed oligarhid. Siinkohal võiks kasutada klasside teooriast pärinevaid konstruktsioone ja järeldada, et Eesti (suur)ettevõtjate lojaalsus on klassipõhine ja nende esmane huvi on läheneda kremlist rippuvatele Vene oligarhidele. Näiteid sellise koostöö kohta on alates 3 miljonist kottides kuni 200 miljardini pangaülekannete näol. Ja Vene oligarhide ükskõiksus oma ühiskonna üldise heaolu ja käekäigu vastu on ilmne. Kui sarnane mentaliteet saab valitsevaks ka Eestis, ähvardab meid oht, et vaatamata kõigele ei muutu inimesed sugugi õnnelikumaks. Ja riik hakkab lagunema, muutudes oligarhide huve teenivaks süsteemiks.No ja kui marksismi juurde tagasi pöörduda, siis muidugi on võimalik maailmavaade, mille kohaselt ettevõtjad on baas. Ja muud on lihtsalt pealisehitus, seega teisejärguline.

Sirelane

Päike paistab, igasugu mutukad soojendavad end selle paistel.

Sirelane

 

Kuidas läheb? Kõik on hästi?

Monty Pythoni nimeline

era(kõrg?)kool  oleks tänuväärt ja soliidne projekt

Monty Python tähistab sel ja järgmisel kuul oma 50. juubelit. MP on selline nähtus, et kitsamas ringis leiab erinevate situatsioonide tõlgendamisel ikka väga sageli tsiteerimist. Ju siis on osa vajalikust baasharidusest.

 Sündmuste kava leiab siit  👆

Lamasin eile diivanil ja vaatasin üht Adam Sandleri kõige tobedamat komöödiat ehk teisisõnu olin neljandat tundi ametis pardi confit' valmistamisega, kui ootamatult saabus külla väike seltskond täiesti mõistetava murega. Nagu neil päevil vahel armastab juhtuda, nii ka sel korral põhjustas inimestele muret erilise mõõduga kuuskantvõtme puudumine. Taolise võtme vajadus oli sel korral tekkinud hetkel, mil kõik oli valmis pühalikuks toiminguks - kahes tuhaurnis asuvate säilmete veekogusse puistamiseks.

Veetsime meeldivalt pisut aega elavate ja kadunukeste seltsis, jõime kohvi, vestlesime, ja kui aku oli piisavalt laadinud, puurisime kruvidel pead maha.

Rubriiki "Mida inimesed mõtlevad ja arvavad" lisandus mõned päevad tagasi mõttekoja European Council on Foreign Relations avaldatud ülevaade neljateistkümne EL-i kuuluva riigi kodanike seisukohtadest mitmetes EL-i välispoliitikat puudutavas küsimuses (vt Susi Dennisoni artikkel ).  (Eesti, Läti ja Leedu kodanikke ei olnud selle uuringu raames küsitletud, nagu ka nt Portugali, Belgia, Sloveenia (ja veel mõne EL-i liikmesriigi).) Seni on Euroopa Liidu välispoliitika olnud ju üsna kahvatu, antud mõttekoja seisukoht on, et see võiks olla jõulisem, mis tähendaks võimu märksa suuremat koondumist Brüsselisse.

Publitseeritud andmetest nähtub, et suhtumises USA-sse ja Venemaasse on teistest erinevalt meelestatud Austria, Slovakkia ja Kreeka kodanikud. (Austerlaste terves mõistuses võib kohati nende seisukohtade tõttu kahtlema hakata (nt millise poole peaks Austria valima USA ja Hiina vahelise konflikti puhul vastas 4% et USA ja 6% et Hiina).) Nimetatud kolme riigi küsitletute hulgas oli ka suurem protsent neid, kelle arvates on Venemaale kehtestatud sanktsioonid liiga karmid. 

Eelmisel nädalal oli meie meedias mõnda aega teemaks, et eestlased ei ole enam kursis ega saa aru, mis toimub praegu Venemaal. Tõsi on, et üksikuid uudiseid ilmub ja politoloogid vahel avaldavad mõne analüüsi, aga infot läbi ajalehtede või teleri ülearu palju vaevalt saab. Ei ole märganud, et ajalehed kirjutaksid juba mõnda aega kestvatest protestidest, demonstratsioonidest Burjaatias Ulan-Udes või kajastaksid muidugi üsna tähtsusetut, aga vene meedias ja sotsmeedias palju tähelepanu pälvinud tuntud juutuuberi Dud'i Beslani teemalist filmi ja hilisemat sõnavõttu ühe autasu 

tseremoonial (kus ta kutsus üles mitte vaikima jne kui näete, et rahulikku inimest kumminuiadega pekstakse jne). Üks selline juhuslikult omon'i kätte sattunud süütu ohver pandi ju eilegi Moskvas kohtu otsusega 3,5 aastaks kinni jne jmt.  

                                                                             

Ju on vaja Vene alamatele anda selge sõnum,   

           

et kui neid tänaval nüpeldatakse, tuleb seista kenasti paigal ja mitte liigutada, muidu võib mõni nendest kiivrite, kuulivestidega ja muu erivarustusega jõmmidest komistada ja kukkuda.

. 👆

On video, sellest imelisest juhtumist,   kus "omonlane kannatada sai".

 

 Mitte sedavõrd erutavate ja palju kõneainet pakkuvate teemade kõrval on ka olulisemaid teemasid ja need puudutavad Venemaa jaoks mitut viimase nädala jooksul toimunud olulist gaasi ekspordiga seotud teemat, mida lühidalt kokku võttes on tabanud mõned tagasilöögid. Ja üht kui ka teist on veel ja veel, aga taust ja kontekst jääb meie publikule ilmselt juba arusaamatuks ja võõraks. Seega on objektiivselt raske valida, mida vene elust võiks vahendada. 

Aga siinkohal aitab MP suure üldistusjõu ja sügava tähendusega kalatantsu sketš paremini mõista toimuvat ja ette näha tulevikku.

Kuis küll üks video võib olla õpetlik.