Sõda ja seened

Kui pandeemia ei tundu olema piisavalt karm katsumus, siis võib sellele lisaks veel ka sõja valla päästa.

Armeenia ja Aserbaidžaani käimasolev sõjaline konflikt on rahvusvaheliste poliitiliste uudiste topis. Pärast 2 viimase nädala lahinguid ja tsiviilobjektide pihta antud lööke. Armeenia ei ole saanud loodetud toetust moskooviast, samas Türgi toetab avalikult asereid. (Muuseas, kõigile neile tegelastele ja ärimeestele jt, kes Eestis russofiilsete kalduvustega on ja headest suhetest ja tihedatest sidemetest jmt moskooviaga aeg-ajalt räägivad - Armeenia on ilmekas näide, mida annavad head suhted -  korruptsiooni, kontrolli kaotamise olulisemate ettevõtete üle ja vaesuse. Tahate nagu Armeenias? 🙀 ) 

Üsna tavapäraselt algavad sõjalised konfliktid provokatsiooniga või lavastusega, mis võimaldab süü 

puhkenud lahingutegevuse eest lükata vastaspoolele. Mõni taoline lavastus on andekam, mõni vähemusutav.

Hoogu koguva Armeenia ja Aserbaidžaani sõja alguse peaks paigutama mitte kahe nädala tagusesse aega (või 2000 aasta taha), sündmuste algusdaatumiks võib lugeda 12. juulit 2020, mil Armeenia sõjaväelased avasid tule väidetavalt piiri rikkunud Aserbaidžaani sõjaväelastega maasturi pihta. 

 Aga juhtus see Armeenia kirdepiiril, väga kaugel Mägi-Karabahhist. Ja kasvas kiiresti üle suurtükiväe tulevahetusteks. Aseritele, kes nüüd on juba täielikult pühendunud Karabahhi hõivamisele, ei olnud lahinguid Gruusia  piiri lähikonnas küll millekski vaja. Sest nende tähtsamad gaasi- ja naftatorud, Türki eksporditav maagaas jm, kulgevad just läbi selle piirkonna. Ja infrastruktuuri kaitsmise nimel teevad aserid, türklased ja grusiinid ametliku kolmikliidu raames koostööd, mh sõjalisi õppusi.

Kuna oktoobris 2020 hakkab läbi torude, mis on Armeenia piiri vahetus läheduses, maagaas Aserbaidžaanist varustama läbi Türgi ja Itaalia Euroopat, siis muidugi on konflikti põhjust oletatud just nende huvide vaatest: https://geopolitics.news/euroasia/dangerous-attack-on-europes-energy-security/
Näib, et  Armeenia lootis moskoovia enda poolel konflikti tõmmata ja seepärast (vastavalt kaitselepingule) oli vaja, et sõjategevus puhkeks mitte Karabahhis, vaid alal, mille kuuluvus Armeeniale on väljaspool kahtlust. Aga moskoovia ei kipu sõdima seal, kus ähvardab konflikt Türgiga, lisaks pole kremloididel enam nii palju nafta- ja gaasiraha, et miljoneid loopida veel ühe sõjakolde kütmiseks. Ja isiklik sümpaatia Armeenia peaministri vastu natsliidril puudub. Ning armeenlastel ei õnnestunud aserite torusid purustada, seega pole kremloididel sellest paugutamisest mingit tulu.    

Infosõda on selle konflikti oluline osa ja teated, et türklased on Süüriast toonud armeenlaste vastu sõdima džihaadivõitlejaid, on pigem ebatõde ja propaganda, nagu ka mõni teine armeenlaste poolt levitatav video. Eestlaste sümpaatia on ajalooliselt muidugi kaldunud pigem armeenlaste poole, aga antud olukorras mina poolt ei valiks. 

Endiselt sõidan töistel põhjustel mööda Eestit ja täheldan, et järjest enam on bussides nuuskavaid, aevastavaid ja köhivaid reisijaid. Küllap on nad mõne vähemvõika viiruse ohvrid, mitte kroonipositiivsed.   Aga lihtsa ettenägelikkuse korras tekib küsimus, et kui mõne aja pärast levivad krooniviirus ja gripp kõrvuti, siis mis? 

Huvitav, kas see on Janek Mäggi hea nõu valitsusele, et praegu peab uudiseid krooniviirusesse haigestunute arvu kohta esitama võimalikult positiivsel, rõõmsal ja naljatlevale läheneval toonil? Terviseameti ajutine kõrge juht kuulutab, et just nüüd on hea aeg see viirus läbi põdeda, sest pärast suve on inimesed tugevad jmt. Kuidagi väga rootsiline suhtumine. Igatahes nädala eest viibisin koosolekul, kus üks üheksast kohalolnust jäi paari päeva pärast eriskummalise kuiva köhaga koju haiguslehele.  Ma ei küsinud, kas ta on nüüd positiivne või negatiivne.

Kuna suvel õnnestus veerandsada liblikaliiki pildistada, enamasti ka määrata ning meelde jätta, siis sügisel tekkis kiusatus alustada sarnast programmi seentega (korjata ja määrata, vb in situ pildistada ka). Esimesed kuus-seitse erinevat levinumat söögiseent on mul, nagu paljudel, põhijoontes selged, aga kui tunneks veel 20 liiki, oleks ju pidu. Ja palju praktilisem, kui liblikate pildistamine. 

Algatuseks korjasingi pühapäeval mõned erinevad ja mulle seni tundmatud seened ja algus polnud sugugi kerge, raamatute ja neti abil määramine on kohati trikikas, keerulisemaks kui liblikate määramine. Muidugi on konkreetne risk ka, sest kirjeldused seente mürgi toimest organismile avaldavad siiski muljet.

Ehkki pühapäeval jäi minust metsa terve hulk udulehtrikuid (määramiseks võtsin kaasa vaid viis või  kuus ilusamat) ja kindlasti ka mõni muu huvitav söögiseen, siiski sai korjatud mõned safransirmikud ja isegi üks must torbikseen. Sirmikuid 👇 tabas koheselt sirmikute saatus, aga 

                                                                                          torbikseent 👆 kuumutasin 

oliiviõlis, et valmistada maitseõli, kuna kuivatatud torbikute puru on mul juba varasemast purgis.      

Vananaistesuve algus

Lahingu tomatite pärast kaotasin. Vihmased ja jahedad ilmad olid varremädaniku tormiliseks arenguks sedavõrd soodsad. Mõne päästetud esimese küpse tomati seemnetest hakkan järgmisel aastal uut saaki kasvatama, seni on aega juurelda, kuidas tomatikasvatus 2021 korraldada. Väga huvitav on esimest korda kogeda kahjutunnet raisku läinud saagist.
Nüüd on loodetud vananaistesuvi käes. Kes peenral ebaõnnestub, peab rõhuma korilusele. Korjasin metsas hulga liivtatikuid ja kaseriisikaid. Oh seda õndsat aega, mil meie mesoliitikumis elanud esivanemad olid vabad, noored ja kaunid, uitasid ringi nagu hirved ja leidsid kõik endale vajamineva metsadest, niitudelt ja rabadest.
Raamatut loen väljas, sest toas istumine tundub raiskamisena. (Et igav ei hakkaks, panen siia eile lugemise vahel pildistatud hilisliblika (taas päevapaabusilma) pildi.)

Jõudsin Mamardašvili lugemisega kohani, kus mul tekkis kahtlus, et ta kaude toetub oma arutluses Meister Eckhartile ja paar lehekülge hiljem tuligi juttu (ikka Eckharti nimetamata) sellest, kuidas religiooni on vaja, et keel oleks tsiviliseeritud ja selles leiduks mõtlemiseks vajalikke mõisteid. Neil päevil avaldatud artiklites, kus taas tõstatusid küsimused, kas muinasajal või keskajal (muistsed)eestlased oskasid mõtelda teatud kategooriates, on ka riivamist nende probleemidega. 

Töötasin  nädala Pärnus; batuudil ei hüpanud ja lasteaia liumäest alla ei lasknud. Pole minu töö.  (Ehkki  ei saa välistada, et just jalad õhus tuleks pähe imelisi lennukaid mõtteid, kes teab.) Ajalehti sirvides tekkis korraks küsimus, kas parlamentaarse riigi president tohib jätta endast muljet kui degenerandist, või sobiks see pigemini mõnele vormiliselt valitseva ja pika ajalooga dünastia printsessile... aga noh eks inimesed kasutavad oma võimalusi ja vabadusi ikka moel, mis enam meeldib, arvan ma liberaalselt .
Las president hüppab, möllab mänguväljakul, sõidab jalgrattaga jamistasealveelteebükstaskõik.

Oluline on, et tuul oli eelmisel nädalal Pärnus mere poolt, ühel päeva paistis ka päike ning mõni kohvik ei olnud veel oma välilaudu kokku pannud. Ajakirjanikud olid kogunenud oma  tavakohvikusse ja arutasid Kaljulaidi ja kaaskonna autopargi üle ja muil seonduvail teemadel. Vilkuritega politsei kaitse all rivis mustad limusiinid ja paar mikrobussi sõitsid kord hilisõhtul minustki mööda.

Rannas olid üksikud jalutajad, sportijad ja üks supleja. Madal vesi kalda ääres võis olla ca 12-13 kraadi, muidugi läksin vette ja meri oli  põlvini, seal kus mina olin. Kõige hilisem kuupäev, mil ma Pärnu rannas  olen nõnda  vees käinud, on paari aasta tagune 1. oktoober. Meri ja lained lahustavad stressi tõhusalt, sügisene päike ja pisut tuult lisaks ja enam ei mäletagi, kellele peaks helistama või meili saatma, milliseid pabereid vormistama jmt.

Ei olnud sel nädalal mul telerit, raadiot ega arvutit, ostsin uue Loomingu Raamatukogu ja lugesin esmatutvuse korras Armin Kõomägi jutukesi. Perifeeria kangelased. Eks  mõneti sobiv lektüür Pärnus lugemiseks. Pärnu "suurtel kaladel" on oma ainulaadne stiil, mida mujal pole sel kujul ega määral kohanud, sestap. 

Jutud andeka hilisteismelise toonis, ümbritseva ja inimeste suhtes trotslikult kriitilised, pealiskaudsed, kümne aastakese võrra küpsemana peaks sealt hilise arengu korral midagi sügavamat ehk tulema.

On mere pilt, võib admirali pildi ka lisada, olgu see meenutuseks suurest suvest. 👇

Lugesin ka Javier Marias'e Kirjapandud elud, olid päris labusad ja huvitavad variatsioonid elulugude ainetel. 

Ja veel Aleksijevitši lugesin.
Ei tahaks eriti  kommenteerida. Teemaks nõukogude naised sõjas. Raamat  läheb vaikimisi mööda mõnestki olulisest nähtusest, millest tulnuks rääkida. Aga kuna selliseid tahke kajastades ei jääks nõuk propaganda poolt loodud ja sügaval nõukogude inimese peas olevast ettekujutusest enam suurt miskit alles, siis piirdub A läbivalt pooltõdedega ja toodud mälestused on ikkagi mingil moel valikulised ja kaldu. Varase perestroika vaimus tõde.
Aleksijevitši pisut enam kui nädalatagune vene intelligentsile saadetud läkitus, milles avaldab imestust, et need ei toeta valgevenelasi nende püüdes vabaneda Lukast, on samuti kergelt imelik. Aga vabanevad Lukast ja siis järgneb teadagi palju muudki, eksole. Õigusriik, demokraatia, muutused majanduses, kahtlased püüdlused tihedamate sidemete poole teadagi kellega... No ei meeldi vene intelligentsile, kui see kõik Valgevenes juhtuks. Neile koidab, et jälle keegi keerab Venemaale selja, jäävad lõpuks täiesti üksi ja väga kurvaks.  Sügaval sisimas nad  ei mõista, miks ei võiks "endised vennasrahvad" tahta taasühineda Nõuk Liit 2.0 vormis, nii uhke suur riik oleks ju ja palju armastust, rahu ja õnne.   

Suve lõpp

Et viimases postituses õhku jäänud küsimuse osas selgust luua, olgu märgitud, et õhtusel koosviibimisel tegi kergemeelsele ja hoogsale tulivee pruukimisele suhteliselt kiiresti lõpu mõni tund varem setodelt ostetud hansa, mille korgile oli kirjutatud 68 (ma arvan, et see ei olnud 89, aga tõde tundus olevat kusagil nende kahe vahel). Mõnigi pits jäeti poolikuks ja mõistlikum näis olevat keskenduda õllele ja vestlusele. Ehkki seltskond ei olnud selline pika õllelaua taga veel pikemate vestluste ja pajatuste koolkonnast, kus on hariduse omandanud paljud tänased eksperdid ja dotsendid. Õhtu viimase teemana püüti jõuda üksmeelele ja leppele, millise ilusa ja soliidse nime all me halva õnne korral oma kollet esitleme. Kui juba nii peaks minema, siis tasuks ikka ise oma brändi presenteerida.  Et võiks olla nt Akadeemilise seminari kolle või Intellektuaalide salongi kolle vmt. 😸

Päev hiljem (kerges rammestuses) kuulasin Sorokini audioraamatut Nastja. Sealgi toimub suur osa tegevusest (täpsemalt söögi)laua äärde kogunenud seltskonnas ja läbivalt on tekst meeldiva kerge vestluse vormis. Stiililt matkib 20. sajandi alguse vene kirjanduse klassikuid. Väga meeldejääv jutustus. Igatahes. Kui keegi seda nüüd loeb/kuulab, siis mina ei ole soovitanud. Omal vastutusel.

Võib-olla tuleb saabuv nädal soe, aga täna hommikul panin puud ahju ja alustasin kütteperioodi. 

See kestab siis kaheksa kuud. Räägitakse, et Emajõe latikad olla sel aastal ülirasvased, mis võib olla märk, et nad on valmistunud  pikaks ja külmaks talveks. Arvaks, et latikad on targemad kui minu optimistlikud tomatid - rohelised ja valmis täies õieilus oktoobrile vastu minema. Muidugi ma taltsutan neid ja murran õitega oksi ja varremädanikuga oksi ja lahing saagi pärast on täies hoos.

Üks punane tomat

Nende tomatite esivanemad ostsin kunagi Horvaatiast Rovinj'i turult ja šmugeldasin üle piiri ning vähemalt sordi säilitamise jagu pean saaki saama. Kuna need on maitsvamad  mistahes kirss- jne tomatitest, mida meil poest-turult leida on.

Rovinj, turg, piprad jt

Horvaatias kannatas oktoobri keskpaigas veel nibin-nabin meres ujuda.

Homme lähen nädalaks Pärnusse ja loodaks päikest ning sooja meretuult. Ja mõni tänavakohvik võiks veel lahti olla. Aga hotellide hinnad on küll endised, pole märgata, et nad külastajaid peibutaksid.

Kesknädalal istusin õues, päike paistis, lugesin Merab Mamardašvili loengute salvestustest koostatud raamatut Беседы о мышлении ja minu kõrvale maandus

kase-siilaktiib.

Üsna väsinud ja kulunud. 👉

Suvel oli nende tiibade värv erksam.


Mamardašvili stiil mulle meeldib. Kas  tema käsitlus ja kontseptsioon sobib või mitte, nõuab põhjalikumat süvenemist, sest liigne pluralism ühes eraldivõetud peas on teadagi ohtlik.




Suvine kase-siilaktiib, keda augusti alguses samuti kohtasin oma õuel, nägi välja selline 👇

 Tema värvid on selge zen, toonid ja pooltoonid on maitsekalt sätitud, meenutab kostüüme  Belle époque'i lõpukümnendeist ja art nouveau aegust.

Mamardašvili raamatu esimene lause kõlab tõlkes nõnda: "Meie vestlusi võib nimetada mõtlemise esteetikaks." (Oma loenguid nimetab ta kenasti vestlusteks.) Esteetika mainimisel tuleb mulle esimesena meelde Kierkegaard ja astmestik esteetiline, eetiline ja religioosne. Sisuliselt neil kahel käsitlusel (M ja K) vist pole kitsamat kattuvat teemat. Mamardašvili arutleb edasi kunsti ja filosoofia erinevusest, ning  jõuab 

 

varsti umbes samasse punkti, mille olen endale (pisut radikaalsemal viisil kui M) sõnastanud tõdemusena, et kirjanike loomingus ja nende poolt lendu lastud mõtteterades pahatihti ei ole püütud tabada mingit tõde, pigem on eesmärgiks hea jutt, lööv ja meeldejääv lause vmt, st

esteetiline on esiplaanil, tõepüüdlus pole kaugeltki esmatähtis.

Kipub umbes nõnda olema, aga kui palju selle üle on võimalik arutleda, ilma et teema muutuks triviaalsuste jadaks, selgub edasise lugemise käigus. Mingid uued mõtted peavad seal ju olema.  

Kirjanikud kirjanikeks ja filosoofid filosoofideks, aga mõneti keerulisem on lugu kirjandusliku andega filosoofidega, olgu siis juba mainit Kierkegaard või Nietzsche. Lust on varases nooruses neid lugeda, väga meeldejääv ja äge, aga kui nt Nietzsche õpetus on kellelegi pikemaks ajaks pähe kiilunud, siis midagi rõõmustavat selles pole. (Eks sellestki ole mitu-mitu raamatut kirjutatud.)  

Veel võiks mõnda nimetada, aga ma ei tahaks nö moodsate filosoofide ja aktuaalsete debattide juurde minna. Õnneks ei kesta löövate pealkirjadega aktuaalsetel teemadel teoste mõju pikalt.