PÖFF, Puu ja paast

Vaatasin mõnd PÖFF'i filmi, nt üsna naljakat kasahhide filmi Kollane Kass; oli lahedaid dialooge ja suurepäraselt kujutati üht kindlat liiki vaimset lühilainepikkust. Omanäoline. Adilkhan Yerzhanov on ka varem PÖFFi kavas olnud ja mujalgi festivalidel auhindu pälvinud, küllap tunnustust tuleb edaspidigi. 

 

Päris hea on ka Dinner in America, vb naljakamgi... raske võrrelda. Kollase Kassi puhul jääb õhku küsimus, kas see film on osaliselt parafraas ammusele 1973. a filmile Badlands, muidugi nihkes jne, aga leidub elemente (sama taustamuusika kasutamine jmt), mis näikse sellele viitavat. Vaatasin seepeale Badlandsi ka, vaadatav, tempokas ja terviklik. 

 

Et Läti asjadega kursis olla, tuli vaadata nende sõjafilmi Dveselu putenis/Hingede torm. Kui oleks Eesti-Läti maavõistlus, et kes oma vabaduse eest peetud sõjast parema filmi teeb, siis vist jääksime napilt viiki. 

Kui olla täiesti aus, tuleb mainida, et vaatasin ära ka Eesti, Soome, Hollandi Viimased. Venemaal on terve koolkond, kes teeb selliseid ja karmimaidki filme (muidugi Andrei Zvjagintsev jt, lavastavad kesk kõige lohutumaid Venemaa tööstuslinnu, kolkakülasid jne). Mittelaheda atmosfääriga tegevuspaigad, tegelased tupikus, kõik areneb vältimatu katastroofi poole jmt. 

 

Et aastaring loetakse peagi taas täis saavat, panen siia pildi puust ja mitte igihaljast, oma pildid puudest peab inime ju kuhugi panema.

 

 

Teiseks advendiks olen hea traditsioonilise vanamoelise ja stiilse paastukorra kohaselt jõudnud loobuda lihast ja asunud pillerkaaritama maitsvate kalaroogadega. Soolatud siig, soolatud siiamari, tuurast valmistatud uhhaa, praetud lest. Järgnevalt võib kala jm mereelukaid kasutada risottos, praetud angersäga on hea valik, punase kalaga portugalipärane aedviljadega pajaroog kuskussiga jpm. Nii et tegelikult ei ole liha söömisest hoidumine muidugi mingi loobumine. Tõsimeelseks paastuks tuleb leida harjumus või kaks, milles end pisut piirata. Hea praktilise vaimutugevuse treening.

Kirjutan siin ühe sihukese kommentaari

 Ikka on hea, kui loed midagi ja siis tulevad mõtted. Korraks paneb kulmu kortsutama. Tegin hommikul töö ära, võttis aega tervelt 90 minutit, tulin istusin arvutisse (nagu öekldakse) ja tegin lahti Postimehe ja seal krimiuudistest pisut allpool on H. Krulli arvamuslugu pealkirjaga Konservatismi viletsus.  Et kõik selle loo ebaloogilisused kirja panna, tuleks alustada kaugelt, võtta vaevaks defineerida jne. Autor üldistab mõisteid ja nähtusi ikka lauslubamatult üldiseks ja uduseks. Meetod seegi. Aga selgelt ütleb välja, et rahvus, religioon ja perekond pole tema arvates säilitamisväärsed väärtused. Ja loo sisuks ja tuumaks on autori seisukoht, et olulised on kogukondlikud sidemed. Mille eelduseks võiks olla kodanikupalk, ehkki autor seda sõna kordagi ei kasuta vaid ütleb üldine põhisissetulek ja et viidata selle mõiste kõrgemale/pühale päritolule lisab sulgudes UBI. Kohe tundub kuidagi targem. Ja kui ta väidab, et ka vanasti elati nii, et ninaesine oli ja vastumeelset tööd ei tehtud, siis ma olen üsna veendunud, et Krulli alateadvus mängis talle kena vingerpussi ning ta igatseb taga seda aega, mil mõisahärra kõige eest hoolitses ja takuses ja linases õnnelikud külainimesed (valdavalt pärjad peas) vaikselt luuslanki lõid ja kandleid mängisid. Millist ideaali hiljem ka sovhoosides ja kolhoosides veelgi helgema tuleviku ootuses praktiseeriti. Kogukondlik eluviis... selle peaksid konservatiivid mingi uusengelsliku õpetusena, mis jutustaks mesoliitikumi aegadest, muretust minevikust, mil kõik oli hästi ja loomulik jne, autori arvates kilbile tõstma ja siis oleks neil õige õpetus. 

Mis see siis nüüd on? Mida selline arvamuslugu peegeldab (lisaks autori pingutusele oma mõtet arendada)?

Ülilihtne. See on hea näide sellest, et praegune aeg on uute sektantide aeg. Psühholoogiliselt ja maailmavaateliselt. Kogukond, ühetaoline heaolu, kollektivism, igatsus kaugemast minevikust pärit ideaali järele ja eelnenud lähema mineviku raevukas hukkamõistmine, maailmalõpu kuulutamine, tavakäitumise võimalikult ulatuslik hukkamõist, tasakaalutus, ekstaatilisi tundeid äratavad rahvakogunemised, raevukus, nihilism, äravalitute ja valgustatute võitlus tõe ja õigluse eest, iha näida tagakiusatuna (no ja rikkad muidugi võlla jmt enesestki mõista) - see kõik tuleb ju uuesti läbi teha, et ikka kinnistada tõdemust, et väga harva õpivad inimesed midagi ajaloost.  

Mandlipuu

Päike paistis, istutasin õuele kingituseks saadud mandlipuu. Pole veel väga puumõõtu, aga kui talve ja varakevade üle elab, siis vb puhkeb maikuus ka mõni õis. Eks hellitan lootust, et saame  kinkijatega  õitsva mandlipuu kõrval teed juua. 

(Pole ka välistatud, et ühel tuuletul päeval, istudes mandlipuu all, liugleb pähe üks õieleht ja sellest saab 

alguse mõte 

millestki gravitatsiooni- ja valguskiiruseülesest.) 

Igatahes istutame ja kastame ja näeme.  

 

Mandlipuuga peaks sobima roheline piparmündiga tee. 

Sest mandlipuud seostuvad esmajoones Andaluusia ja mauridega. Kui on tahtmine teha midagi keerulisemat, siis võib püüda hankida ja(/või) valmistada berberite teed, mis on omapärane ja meeldiv segu taimedest (münt, tüümian, salvei, sidrunhein, raudrohule sarnased kuivatatud õied ja kes teab mis veel... roosiõisi vist). 

Ja selle kõrvale sobib hästi murda pita leiba ja kasta oliiviõlisse.  

 (Muidugi tahaks rohkem, tahaks kombineerida korraliku bocadillo nagu neid saab nt Barcelonas Ramblasel, üsna Kataloonia väljaku lähedalt, sadama poole minnes paremat kätt Pita inn'ist. Ägedat tänavatoitu tõelisest tänavatoidu urkast. Selle sõna parimas tähenduses muidugi. Klassika. (Mitte võlts ega eputav.) (Nagu restoraniburger vmt.))  

 

Päike ja sinine taevas + mandlipuu meenutavad Vincent van Gogh'i kuulsat maali õitsvatest ja väändunud mandliokstest sinise taeva taustal, see on muidugi ideaal ja sümbol. Ärkamine, elu, uus algus. Aga tal on ka varasem pilt tagasihoidlikumast mandlipuust, see sarnaneb minu puule ja reaalsusele märksa enam.  Eks mandlipuidki ole erinevaid.

 

 

 

 

Kevadeks on mul veel mõned külmakartlike puude istutamisplaanid. Ma ikka teen plaane, sest hea on teada, et vb Jumal naerab nende üle, sest pole ju vaja, et Jumal nutaks, kuna inimesed ei tee plaane.