Esimene lumi ja esimene sula

Viis päeva püsis maas õhuke jäine lumekirme ja täna on sadanud pisut ka ehedat lund. Mis on väga rõõmustav ning selle võiks  ametlikult lugeda esimeseks lumeks. Ehkki hetkel on väljas juba sula. 

Laupäeva hilisõhtul läksin välja vaatamaks, et on näha kukkuvaid tähti või..., aga sadas mingit külmunud vihma. Välistrepil istus naabrite kass, kes hingas imelikult vilistades ning piuksudes, nagu nohus kass võib tänu märjale ninale piiksuda ja visistada. Andsin naabritele märku, et kass võetaks mõneks ajaks tuppa ahju kõrvale diivanile. 

Laupäeva õhtul juhtusin ootamatult kultuurisündmusele - vaatasin YT-s online Valgevene Вольны хор'i  

plaadi esitluskontserti. Reaalajas oli päris äge, enam-vähem nagu päris. On ka järelvaadatav. Koorimuusika andunud fänniks ei pea end selle sündmuse vaataja ehk pidamagi, aga väheke tunnetust, milliselt taustalt see kontsert sünnib, võiks olla. Või siis intuitsiooni.

 järelvaadatav siin

Et vabaduspüüdlusega käib alati kaasas ka selgemalt nähtav või siis mõistmist eeldav, aga siiski tajutav ilu, tuleneb vist mingist metafüüsilisest printsiibist ja universumi olemusest. 

Hea õnne korral kunagi tulevikus vb neoskolastika ja füüsika alusel tekkinud uus fundamentaalteadusharu seletab selle lahti.

Üleeile leidis tänu Bellingcat'ile ,The Insider'i, CNN'i ja  Der Spiegel'i toel taaskord konkreetset kinnitust, et kremloidide ja juba kevadel kuhugi urgu pugenud voldemari peamine harrastus ja sõltuvus on oma poliitiliste vastaste mürgitamine. Järjekordselt tuli välja kogu mõrvabrigaadi koosseis ja salaoperatsiooni kohmakas korraldus. 

Veider, et sel ajal, kui spetsialistid tõsimeeli seletavad, et mordori pealik huvitub nüüd juba ainult süvaajaloost ja mõtiskleb enda koha üle kaugest tulevikuperspektiivist vaadatuna, plaanib see, paaniliselt enda mürgitamist kartev moskoviidist uusborgia, hoopis poliitiliste vastaste järjekordseid käpardlikke tapmisi. Millise publiku ees peaks mordori välisminister andma juba harjunud kombel seletusi "meie pole midagi teinud", et teda välja ei naerdaks? Küllap vajadusel siiski leitakse voldemarile või mõnele teisele need liikumatu näoga kuulajad ja antakse teada, et fsb tapjaagendid on hoopis kangelasarstid, kes võitlevad praegu koroonapatsientide elude eest 24/7.

Olen edukalt töid tõrjunud,  loodan, et ei pea lähema paari kuu jooksul ringi sõitma. Oleks nii kuni suure suveni. Mõtisklen, kui kaua võtaks ca 200 lk monograafia kirjutamine? Neli kuud? Olen üsna laisk, küllap läheks 5 kuud. Ja piinarikkale vormistamisele illustratsioonidega ja butafooriaga kuluks ehk veel kaks kuud. Veebruaris alustada, siis augusti lõpus saaks enam-vähem valmis. Vihmasel suvel võiks ju.  Mõtteis oleks peibutiseks perspektiiviporgand, et oktoobris sõidaks kuhugi kaugemale.  Kus kõik on uus. 

Reisimõtteid peab veeretama, muidu muutuksid nad kandiliseks või lamedaks ja ei liiguks enam üldse. Tuleb leida kaardilt üks soe meri, võõras maa ja midagi huvitavat/ligitõmbavat/sümpaatset. Kui korraga püüaks haarata tükikese Brasiiliast, Uruguayst ja Argentiinast, siis hiljem mõneks ajaks ehk ei kisu  teist korda üle laia vee lendama ja võiksin rahumeeli kinnitada, et käidud ja nähtud, tean küll.

 

 

PÖFF, Puu ja paast

Vaatasin mõnd PÖFF'i filmi, nt üsna naljakat kasahhide filmi Kollane Kass; oli lahedaid dialooge ja suurepäraselt kujutati üht kindlat liiki vaimset lühilainepikkust. Omanäoline. Adilkhan Yerzhanov on ka varem PÖFFi kavas olnud ja mujalgi festivalidel auhindu pälvinud, küllap tunnustust tuleb edaspidigi. 

 

Päris hea on ka Dinner in America, vb naljakamgi... raske võrrelda. Kollase Kassi puhul jääb õhku küsimus, kas see film on osaliselt parafraas ammusele 1973. a filmile Badlands, muidugi nihkes jne, aga leidub elemente (sama taustamuusika kasutamine jmt), mis näikse sellele viitavat. Vaatasin seepeale Badlandsi ka, vaadatav, tempokas ja terviklik. 

 

Et Läti asjadega kursis olla, tuli vaadata nende sõjafilmi Dveselu putenis/Hingede torm. Kui oleks Eesti-Läti maavõistlus, et kes oma vabaduse eest peetud sõjast parema filmi teeb, siis vist jääksime napilt viiki. 

Kui olla täiesti aus, tuleb mainida, et vaatasin ära ka Eesti, Soome, Hollandi Viimased. Venemaal on terve koolkond, kes teeb selliseid ja karmimaidki filme (muidugi Andrei Zvjagintsev jt, lavastavad kesk kõige lohutumaid Venemaa tööstuslinnu, kolkakülasid jne). Mittelaheda atmosfääriga tegevuspaigad, tegelased tupikus, kõik areneb vältimatu katastroofi poole jmt. 

 

Et aastaring loetakse peagi taas täis saavat, panen siia pildi puust ja mitte igihaljast, oma pildid puudest peab inime ju kuhugi panema.

 

 

Teiseks advendiks olen hea traditsioonilise vanamoelise ja stiilse paastukorra kohaselt jõudnud loobuda lihast ja asunud pillerkaaritama maitsvate kalaroogadega. Soolatud siig, soolatud siiamari, tuurast valmistatud uhhaa, praetud lest. Järgnevalt võib kala jm mereelukaid kasutada risottos, praetud angersäga on hea valik, punase kalaga portugalipärane aedviljadega pajaroog kuskussiga jpm. Nii et tegelikult ei ole liha söömisest hoidumine muidugi mingi loobumine. Tõsimeelseks paastuks tuleb leida harjumus või kaks, milles end pisut piirata. Hea praktilise vaimutugevuse treening.

Kirjutan siin ühe sihukese kommentaari

 Ikka on hea, kui loed midagi ja siis tulevad mõtted. Korraks paneb kulmu kortsutama. Tegin hommikul töö ära, võttis aega tervelt 90 minutit, tulin istusin arvutisse (nagu öekldakse) ja tegin lahti Postimehe ja seal krimiuudistest pisut allpool on H. Krulli arvamuslugu pealkirjaga Konservatismi viletsus.  Et kõik selle loo ebaloogilisused kirja panna, tuleks alustada kaugelt, võtta vaevaks defineerida jne. Autor üldistab mõisteid ja nähtusi ikka lauslubamatult üldiseks ja uduseks. Meetod seegi. Aga selgelt ütleb välja, et rahvus, religioon ja perekond pole tema arvates säilitamisväärsed väärtused. Ja loo sisuks ja tuumaks on autori seisukoht, et olulised on kogukondlikud sidemed. Mille eelduseks võiks olla kodanikupalk, ehkki autor seda sõna kordagi ei kasuta vaid ütleb üldine põhisissetulek ja et viidata selle mõiste kõrgemale/pühale päritolule lisab sulgudes UBI. Kohe tundub kuidagi targem. Ja kui ta väidab, et ka vanasti elati nii, et ninaesine oli ja vastumeelset tööd ei tehtud, siis ma olen üsna veendunud, et Krulli alateadvus mängis talle kena vingerpussi ning ta igatseb taga seda aega, mil mõisahärra kõige eest hoolitses ja takuses ja linases õnnelikud külainimesed (valdavalt pärjad peas) vaikselt luuslanki lõid ja kandleid mängisid. Millist ideaali hiljem ka sovhoosides ja kolhoosides veelgi helgema tuleviku ootuses praktiseeriti. Kogukondlik eluviis... selle peaksid konservatiivid mingi uusengelsliku õpetusena, mis jutustaks mesoliitikumi aegadest, muretust minevikust, mil kõik oli hästi ja loomulik jne, autori arvates kilbile tõstma ja siis oleks neil õige õpetus. 

Mis see siis nüüd on? Mida selline arvamuslugu peegeldab (lisaks autori pingutusele oma mõtet arendada)?

Ülilihtne. See on hea näide sellest, et praegune aeg on uute sektantide aeg. Psühholoogiliselt ja maailmavaateliselt. Kogukond, ühetaoline heaolu, kollektivism, igatsus kaugemast minevikust pärit ideaali järele ja eelnenud lähema mineviku raevukas hukkamõistmine, maailmalõpu kuulutamine, tavakäitumise võimalikult ulatuslik hukkamõist, tasakaalutus, ekstaatilisi tundeid äratavad rahvakogunemised, raevukus, nihilism, äravalitute ja valgustatute võitlus tõe ja õigluse eest, iha näida tagakiusatuna (no ja rikkad muidugi võlla jmt enesestki mõista) - see kõik tuleb ju uuesti läbi teha, et ikka kinnistada tõdemust, et väga harva õpivad inimesed midagi ajaloost.