Ja lõppeski aasta 2020.

Sai tehtud ja sai lõpetatud ühtkuiteist. Eile proovisin mitte midagi teha (et ei jätkaks tavatöid kohast, kus nad pooleli jäid), aga igavusest pääsemiseks pidin mingi aja siiski tööga täitma. Ehk umbes selline ongi üleminek ja pääsemise võimalus - vähehaaval töötsüklist väljuda, ainult äärmise nõutuse puhul sisustada mõnd tundi tööga. Proovin. 

Kuri kuu ERM'i kohal, 30. dets 2020

No mis tagasivaadet möödunud aastale... nt et vaene Tartu linn - aasta 2020 teoks valiti ralli 🏁korraldamine!? Äge, jah!? 

No ON...  Tänu pandeemiale avanes meil selline suurepärane võimalus. 😼 

Ray Bradbury, mis sa sellest arvad? ERM'ist sai Rally Estonia võistluskeskus... Täitsa unistus! 

Kuidas ralli Tartusse sattus, kes mahitas?  

 

 

Kitsamas sõprade ringis oli kokku lepitud, et pidulik koosviibimine jääb ära, aga õnneks ikkagi olid sõbrad, kes otsustasid aasta viimasel õhtul korraks sisse põigata ja tõid isegi kingituse, raamatu, autor ise ja raamat koos pühendusega, nii et võib aastavahetuse lugeda tähistatuks. Ontlikul moel ja viisil. Jaanihanso siidriga ja prantsuse šampanjaga. Kahe erineva seapraega.

(Jõulukingiks tuli üks autori pühenduse ja heade soovidega CD ka, niisiis võib autograafide saagi osas möödunud  aastaga rahul olla. Kaks kindlasti, aga vb ka kolm...)

Aasta lõppedes varitses trauma 2020 meie telekanalitel. ETV programm sarnanes 18. sajandi mõisateatriga, kuhu korjatud pärisorjad peavad juba mõnda aega palehigis ümber kehastuma kord humoristideks, siis mälumänguriteks, siis saatejuhtideks jne; aasta valituim ja keskseim meelelahutus oli justkui 1995. aasta vaimuvaeseima pulmaisa lavastatud algupärases šõus vaeste suguvõsale, etendatud halvasti varjatud põlgusega. Kokku vaatasin telerit ca 10 minutit. ERR-ilt tahaks raha tagasi. 

Peo lõpetuseks sobis Kusturica Must kass, valge kass päris kenasti. 

Aastavahetusel sai keskmisest rohkem filme vaadatud, väga erinevaid, aga valdavalt nö märgilisi. Eilse õhtu film (mille järel mitmed osalenuist/vaatajaskonnast vajasid aega mõtete kogumiseks) oli Русский ковчег Aleksander Sokurovilt. Ühe katkematu kaadrina Ermitaaži saalides filmitud, ligi 1,5 tundi vältav, Venemaa ca 200 aasta pikkust kultuuriajaloo lõiku kujutada püüdlev tugeva ambitsiooniga art film projekt oli minu arvates julge katse ja hea ebaõnnestumine. Markii de Custine, kes 1843. aastal publitseeris (oma reisil nähtu/kogetu alusel) silmapaistvalt läbinägeliku raamatu Venemaast (kus see kohe ka keelati), on filmi läbiv tegelane.

Aasta pakkus palju erinevate linnade vahel liikumist, suhtlemist ning tööd. Peaks natuke jahtuma, muidu võib veebruaris või märtsis tulla tagasilangus ja iga mõte tööst muutub piinavalt vastumeelseks.    

Head uut aastat!

Klaas on ikka täitsa tühi, süvazen

"Joon kohvi, loen vanu raamatuid ja ootan, et aasta lõpeks." RB
 

 Täna on retušeeritud õhetavate põskedega suusatajate fotode päev. Selline liikuv püha, mis mõnel aastal liigubki väljaspool kalendrit. RÕPS päeva fotodel on lisaks tavapärastele rõõmsatele suusatajatele kohustuslikud ka lumised või härmas oksad/puud. 

Aimasin juba eile õhtul, et see päev on tulekul. Seepärast...  esmalt siiski eellugu. Seoses Jõuludega sain endale kuus grappaklaasi, mida polegi nii lihtne leida ja olen vahel nimetanud "mulle võib kinkida" rubriigis. See oli kaks päeva tagasi. Eile aga läksin meelel rõõmsal poodi ja... nimetagem seda väikeseks pandeemiaüllatuseks,  - poes grappat pole. Ja see polnud esimene selline pood. Tšatšat ka polnud. (Vist kirjutasin kevadel, kuidas mai alguses, otsustaval hetkel, ei olnud poes saket!) Ooo häda! Kuuldavasti olla poodides juba nähtud ka verisulis müüjaid, kes ei teagi enam, mis grappa on. 

Nii loojuvad tsivilisatsioonid. 

Sel aastal jäeti ära ka Trento jõululaat, kus tavaliselt on hulk ümbruskonna koduseid grappameistreid oma jooki pakkumas. Antakse väikese pitsiga proovidagi  ja päris korraliku ülevaate saab, kui oma grappat otsides olla piisavalt järjekindel ja iga leti juures peatuda. (Ma kuidagi ei soovita, lihtsalt mainin.) 

Igatahes see on koht, kus võib nautida Itaaliat ja seapraega hapukapsaid üheaegselt ja koos kohalikega (kes tunduvad olevat silmatorkavalt austriameelsed ehk Lõuna-Tirooli patrioodid).   

Eelnev ei olnud mõeldud surmtõsiselt ega taha külvata paanikat, arvatavasti kusagil mõnda ülehinnatud/hirmkallist grappat vast müügil on, paljukest neid grappajoojaid siinkandis ikka liigub, väike vaikne vähemus, kelle õigustest keegi välja ei tee. 

Sain Jõuludeks tellisemõõtu raamatu, Edzard Schaper'i Timukas.  On tõesti hea ja tänuväärt, et on Liivimaa Klassika sarja raamatud. Jätkem kõrvale, et möödunud sajandi alguse kohaliku (väike)aadli 😺 probleemidesse ja tunnetesse süvenemine võib olla kuidagi snobistlik ja eputav. 

Sama kehtib mingil määral ju muudegi kultuuride kirjanduse puhul. Mõnikord ei jõua nt lausega "Lugesin Dostojevski..." kolmanda sõnanigi, kui keegi seltskonnast juba hõikab vahele: "Oi mulle ka väga meeldib!" või "See on mu lemmikraamat!" 

Need asjad ongi kahtlased. Aga Tammsaare ja Krossi puhul pole nad mitte vähem kahtlased. 

Vot kui pisut naiivne neiu loeb Kareva luulet, siis ma usun, et lugeja ongi leidnud oma kirjaniku.

("A eks tu om jo algsest piäle nõnna olnd, et lukude kangelaise om ilusambad ja vapra ja iks inime tahtse noist lugides itse kah tunta, et timä nonde hulka võiks iks passi.")

Aga arvestades, millist olmeproosat praegu tsentnerite kaupa lettidele visatakse ja küllap ka loetakse, siis vist eeltoodud olukord on lahenemas, kõik on hästi  ja enamus lugejaid loeb endale täiesti arukohast lektüüri. 

 

Kõik eelöeldu on kaude seotud grappa kadumisega lettidelt.

Jõuluteema

 

number ÜKS on muidugi see mure,  mida lähedastele ja sõpradele kinkida. Ajab ju igal aastal inimese hulluks.

Ma tahaks käsitleda (st ebatõsist niisamajuttu ajada) Jõulusid läbi kohaliku rahvusliku prisma ja rääkides sel teemal ma analüüsin muidugi ka ennast (ega sea oma (silmapaistvat (mõistagi)) isiksust kuhugi väga kaugele ja kõrgele, (mainin igaks juhuks)). Töötan iseenda kallal, nagu peabki. 

Jumal on leppinud sellega, et eestlased ei ole usklikud kristlased. Kui nad seda oleksid ning Jumala poole oma mõtetes või palvetes pöörduksid, siis nad tüütaksid Jumala ära. Oma muretsemisega ja probleemide otsimisega. Juhuslikult kuulsin laupäeva hommikul raadiost paari minuti jooksul, kuidas NR arutles nõustajaga (vist enda näitel), et on probleem ja see on igal õhtul joodud paaris klaasis veinis. Mõtlesin seepeale, kuis oleme saanud nõnda rikkaks ja maailm on  arenenud, et võime endale soovi korral lubada paar klaasi veini igal õhtul. Kunagi oli sihuke värk võimalik ehk Itaalias ja Prantsusmaal, siinkandis sai volilt juua vaid õlut. Eestlane ei vaata sellele nõnda, et nüüd on elu heaks läinud. Ja kui ta sellele või mõnele teisele sarnasele probleemile (a la Jumal aita kaalust alla võtta vmt) jumalikku sekkumist ja lahendust ei saa, siis pole mingit mõtet usku pidada ju. Pole Jumalat olemaski, sest ta ei aita. Konkreetselt ja praktiliselt.

 Vahelepõikeks - kui oletada, et nt veini joomine on teema, mis kuidagi puutuks kokku patuga, 

siis 

vastavalt eksimuse raskusele tuleb ju karistus 

üsna kiiresti ja siin maises elus, mistõttu 

pole väga põhjust muretseda, et hiljem seda 

ette heidetaks, nagu näivad arvavat kainusele 

keskendunud lahkusulised. Ja ma jätan siin

mainimata kõik kirjakohad, kus veinist juttu.

 

 Aga et kurtmistele ja kaebustele vastust ei tule, on vaid asja üks ja väiksem pool. Hullem on lugu tänulikkusega. Eestlase ebausk ei luba tunnistada, et midagi on hästi. Tema kardab kõige enam asju ära sõnada. Ta ei julge vaadatagi sinna poole, kus midagi tundub hästi olevat. Sest kui ta nii mõtleks, või (veelgi hullem!) ütleks, siis kindlasti tabaks teda tohutu õnnetus ja tagasilöök. Mille peale eestlane ütleks näe kiitsin ja nüüd...   Juba lapsi manitsetakse, et ära sa kiida. No ja kuidas saaks siis meie armas eestlane pöörduda Jumala poole tänupalves ja lausa taeva poole kuulutada, et oi kui tore ja tänan sind selle või teise eest. Kohe järgmisel päeva oleks ju kõik nässus. 

Parem on käia ringi õnnetu näoga ja veenda end ning teisi, et võiks parem olla. Siis ehk ei võeta seda pisukest, mis kõige kiuste on õnnestunud elult endale kaubelda, ära. Ehk ei hakata külge, ehk midagi ei juhtu, ehk läheb mööda. Miks peaks saatus sulle mööda minnes jalaga tagumikku andma, kui sul niigi on säärane nägu peas, nagu just oleksid mõlemad jalaluud murdnud? "Nad elasid terve elu kartes, et midagi juhtub, aga lõpuks midagi ei juhtunudki."