Vabad mõtisklused: kass, raha ja tsivilisatsioon

 Eile õhtul, kui olin järjekordselt kaotanud nädalapäevi kestnud väigikaikaveo oma kassiga, alla vandunud ja toonud poest mõned pakid kallimat konservi, hakkasin kausi juures askeldavat looma seirates poolhajameelselt arvutama, kuidas kujuneb lõplik summa, kui korrutada päevase ratsiooni hind kolmekümnega ja kuine väljaminek kaheteistkümnega ja saadud summa ca kolmeteistkümnega (lisades sinna veel veterinaarile kuluv, natuke liiva eest ja pisut ka kassihoidjale, kes teda lohutab, toidab jne siis kui kass on maha jäetud ja mindud kuhugi reisile jmt). No üsna ligilähedaselt, aga suurusjärgus siiski informatiivsena ja silmiavavana sain kokku 10 000.- 

Ei muidugi, kass on ju süütuse presumptsiooni elus kehastus loomariigis, kass on megapopstaar igas meedias ja terve tööstusharu toodab kassiallergikutele vahendeid, et need saaksid oma nina toppida nurruva kiisupalli karvadesse... aga isegi karmile tõele tasub vahel otsa vaadata ja uue pilguga vaadates nägin ma, et kassil on hinnasilt - püsikulud kokku: 10 000.-   

Kui te just ei toida oma kassi põlevkivituhast valmistatud kuivtoiduga või ei saada teda küttima hiiri, laululinde ja heasüdamlikke naabreid. 

Ja kujutlege nüüd, noor lihtsameelne spetsialist alustab oma iseseisvat elu, tasub õppelaenu, ostab pangalaenuga korteri ja teeb sellega kaasnevaid kulusid (pesumasin, külmutuskapp, potte-panne jmt) ning võtab mõnusaks äraolemiseks ühe väga toreda, tillukese, koheva karvaga, nii abitu, aga väga liikuva kassukese. (Kümme tuhat eurot kulusid lisaks.)  

Ma loodan, et koerad lähevad veel kallimaks. Vaatan nende omanikke nüüd teise, vist isegi tänuliku ja kaastundliku, pilguga. 

 

Mõneti hakkan mõistma hiirte vaatenurka kasside asjus.

(Kui õnnestuks kirjastada käsikiri 

Väike kass - suur siga, 

saaks heal juhul ja suure publikumenu korral ehk kuni viiendiku kassikogukulust kaetud.)

Olles kord juba primitiivsete arvutustega alustanud, tooksin lõpetuseks ära ka ühe lihtsa valemi, mis omas abituses on iseloomulik kogu teadusele, mis püüab kuidagi elu üht või teist aspekti käsitleda. Seega nagu ikka, on viide matemaatikale lihtsalt intuitiivse tunnetuse maskeerimiseks. Aga eelmise postituse, varem kasutatud analoogiate jmt ja eile toimunu järel püüdsin jõuda mingi arusaadava ja lihtsa mudelini. Ma ei arva, et elu oleks mäng, üldse mitte, aga mõttekäigu lihtsaks ja lühidaks vormistamiseks  sobib laenatud paralleel küll.

 

Niisiis: Navalnõi tegutseb järjest panuseid suurendades. See on sageli kasutatav strateegia, teha panus suuruses, mis on eelnevate kaotuste summast lähtuv, et lõpuks üks võit eeldatavalt kataks kaotuste kulu. Aga väga riskantne, sest võib juhtuda, et mäng saab enne seda võitu läbi. Enamasti nii juhtubki ja sellest tuleneb lihtne ja kõigile teada järeldus, et kokkuvõttes maja võidab alati. Aga kui õnnestub maja manööverdada mängija rolli, siis tekib võimalus, et (endine) maja kaotab. St kui Navalnõi vangistamisega muutub mäng kreml Lääne vastu, kujuneb teisel tasemel vastasseisuks, siis voldemar trussikute mürgitaja võib panustada ühel või teisel moel, peenrahas panuseid tehes kauem mängida, võimul/mängus püsimise nimel leppida pidevate kaotustega ja üksikute väikeste võitudega, aga ettemääratult võidab lõpuks ikkagi maja/tsiviliseeritud Lääs. Seepärast polnudki tehtud manööver Navalnõi seisukohast muud, kui ainus vähegi mõtet omav strateegiline pööre, et asetada voldemar kaotaja positsiooni. 

Pealikaudsel lugemisel võib eelnevast jääda mulje, et N enda huvides manipuleerib Lääne poliitikutega ja sel eesmärgil bluffib (enda seisukohast võetuna) kõrgelt. Samas on siiski taas tegemist olukorraga, mis meenutab N Liidu ja dissidentide vastasseisu aegu (analoogia voldemarile väga vastumeelt ehk polegi, sest NL-i osalinegi taastamine on temasse poliitgeneetiliselt programmeeritud). Konflikt kulgeb eraldusjoonel, kus on demokraatia ja tsivilisatsioon versus  barbaarne jõukultus ja rikkuse ebajumaldamine (koos veendumusega, et seadused ja õigus ning normid on ainult nõrkadele ja tõde on see, mis kehtestatakse jõuga). 

 

Tänavu möödub 55 aastat sellest, kui kommunistid kehtestasid NLiidus seaduse, mille kohaselt sai  osalemise eest mittelubatud meeleavaldusel kriminaalkorras karistada, maksimaalne määr oli 

3 aastat laagrit. Põhimõtteliselt on taoline paragrahv mordoris jõus ka käesoleval ajal.

Kümme päeva hiljem

 järjeks eelmisele

Kirjutatakse ja räägitakse meie massiteabevahendites Putini überhäärberist ja vahistatud Navalnõist ning äsjastest laupäevastest demonstratsioonidest, mis algasid Kaug-Ida linnadest, seejärel hõlmasid suuremaid Siberi  ja Uuralite linnu, Volga ääres paiknevaid ja Lõuna-Venemaa linnu, lõpuks ka Moskvat ja Peterburi. Mõned meie analüütikute ja poliitikute seisukohad ja vaated antud teemadereas on jäänud meelde kui kummalised. Esiteks (ma ei hakka kõiki konkreetseid tsitaate tooma ja pooled autorid jätan  ka nimetamata) muidugi vana hea mõttekäik, et Navalnõi on FSB või mõne taolise mordori asutuse projekt. Selliste väidete ajalugu pikk, aga konkreetselt tasuks silmas pidada, et väga populaarne oli taolise kahtluse külvamine KGB poolt dissidentide suunal. Levitatud kuuldused dissidentide tegevust lihtsamaks ei teinud, teisalt andis neile kavalatele, kes sisimas pidasid end suurteks, aga sügavalt konspireerunud riigivastasteks, hea vabanduse (kodus riigivastast vingu ajades) hoida avalikest teisitimõtlejatest maksimaalset distantsi. Sama autori tekstikeses oli ka sama kulunud väide, et FSB jt taolised organid omavad lausa haruldaselt head ja realistlikku ülevaadet ühiskonnas toimuvast. Väide oli teatud ringkondades populaarne ka KGB aegu. Tõestusi sellele väitele pole kunagi nähtud. Viiteid, et nt organeil olid ametis mingid sotsioloogid vm analüütikud, et neil oli sellise informatsiooniga midagi teha ja muu järelduv - seda ju pole. Umbmääraselt oskasid nad hinnata, mitu anekdooti keskmine kodanik nädala jooksul räägib või kuuleb, aga nimetatud tasemele enamasti jäigi. Müüti ühiskonda süvaanalüüsivast ja väga informeeritud salateenistusest levitati jõuliselt Andropovi lühikeseks jäänud valitsemise ajal. Eluvõõrad akadeemilised jutumehed neelasid selle konksu muidugi alla. (Sama veendunult, nagu need ringkonnad uskusid, et nõukogude süsteemis funktsioneerib kõige paremini armee.) 

Milliseid veel nõukogude mõttemallide vaimus arvamusid kuuldus... No eks ikka vihjeid, et küllap FBK rahastuses on midagi kahtlast, et nende poolt YT-s esitatavad materjalid on liiga hästi vormistatud jmt. Mis iseloomustab eelkõige taoliste hinnangute autorite võhiklikkust. Ei ole tänapäeval video monteerimine enam mingi pöörane ettevõtmine, samuti on piisavalt programme ja asjatundlikke tegijaid, kes suurema vaevata loovad 3D mudeleid ja visualiseerivad need üsna realistliku videona. 

 

 

Eriti kummalisi väiteid, mis omas rumaluses on osalt originaalsedki, kuid samas kristalselt  putini-meelsed, tõi kuuldavale üks Postimehe poolt soovitatud arvamuse autor, väites... no selle autori elektriliskeemiliste ajuprotsesside omapärase tulemuse lihtsalt peab tsitaadina esitama:

    Mis küll siis toimub Valgevenes, tahaks küsida. Mis toimusid tänavatel ja väljakutel Araabia kevade ajal? Nii umbes tosinas riigis. Oh, miks ma küll sellisele lollusele üldse reageerin.  

Oudekki peaks asju arutama RT Margarita Simonjaniga, saaksid teineteiselt oma seisukohtadele tuge ja teisalt aitaks see OL'il oma mõneti lõhenenud maailmavaadet korrastada:

Aga küllap OL on niigi RT  
või Sputniku vaataja (kahjuks ei tea, milline on tema keeleoskus).

Taavi Minnikule Päevalehest pidi Navalnõi staabi juht Volkov selgitama, et tasuks olla kursis, keda pidada moskoovias adekvaatseks ja nimetada politoloogiks, sest TMi poolt jutuks võetud Valeri Soloveid on tõepoolest viimasel ajal hakatud eesti lugejatele juba samasuguse entusiasmiga edastama, nagu seni on Postimehel kombeks olnud Vanga ennustusi publitseerida.  

Milliste näidetega seda teemat võiks vahekokkuvõtta... Olesja Lagašina suhteliselt kahvatu jutu peale, kus on viiteid ühele, teisele ja kolmandalegi, mis peaks N-i osas kahtlusi tekitama ja vaimustust jahutama, tahaks mainida, et mordoris õigupoolest polegi ühtegi venelast, alates Sergei Kovaljovist ja lõpetades Juri Sevtšukiga, kelle puhul me ei leiaks mõnda seisukohta, mida peaksime väga kahtlaseks, või otseselt pahatahtlikuks. Sest Eesti on Eesti ja mordor on mordor.  

Meelsasti oleksin selle teema jätnud meie valvevaatlejatele ja poliitikutele ja ajakirjanikele kirjutada, aga eelnimetatute retseptsioon mainitud tegelaste ja sündmuste käsitlemisel paneb kahtlema nende võimes. Mis on ju meie probleem. 

  

Eksinud vene teemasse vist

Päike paistab, lumi sädeleb, tuli ahjus kütab. Kui heaks läks elu pärast seda, kui õpiti selgeks, et koopasse saab teha lõkke. Pime aeg sai läbi, ülimalt mõnus oli tule ääres külitada ja koopa seintele pilte maalida. Määratu ja üsna võrreldamatu hüpe inimkonna arengus. Hiliseimail aegadel loetud kõigi vigade emaks. Kogu jama algaski mikrokliima muutmisest, eksole. Selles valguses tuleb Prometheuse müüt uuesti üle vaadata.

 

Möödunud päevadel oli Jupiter vist Leoniidides või mingil muul põhjusel jäid mu teele vene ja isegi nõukogude filmid ja mingid uudised vene filmide kohta ning veel igasugu nipet-näpet, mis kuidagi seotud selle ajaga, mil Lenin oli veel nii noor ja Ansip oli noor ja Savisaar oli noor ja Brežnev ei olnud veel päris surnud... Mõni film on hilisemas ajast ka, vaatasin (üksinda, et ei peaks kaasvaatajaist hoolima) Kantemir Balagovi 2017. a valminud filmi Теснота (PÖFFil ja isegi kinos näidatud, aga olin selle mööda lasknud). Osatäitjad Darja Žovner ja Olga Dragunova mängisid väga hästi, filmi montaaž oli alguses ja lõpus mõneti erinev, ju Sokurov filmi kunstilise juhina oli lõpus omad liigutused teinud ja panuse andnud ja see võis filmile kasuks tullagi. Pean seda filmi väga heaks; 90ndate elu/olu/õhustikku Kaukaasia serval annab mõjusalt edasi. Ma ei loobu väitmast, et ei hinda kõrgelt oskust nt filmi kaudu vaatajat šokeerida või midagi inetut mällu tembeldada, antud filmis olid rabamiseks dokkaadrid inimeste hukkamisest, mis žanri reegleid muidugi rikkusid jne, aga see oli otseteena ja tollase reaalsuse osana küllap vajalik ja õigustatud. 

Muidugi ei tasu kõiki 90ndate kohta loodud müüte alati väga tõsiselt võtta. Ja selle vastu aitab muidugi nagu alati Monetochka

  Ja nüüd midagi hoopis erinevat 👏😺🙋

 (Tegelikult peaks minema ja tooma väljast puid... aga kannatab ehk veel ära, kohe lõpetan, ehk.)

Kuuldub, et hakatakse uuesti lavastama filmi, mis linastus N Liidus 40 aastat tagasi, aga muutus nõuk noorema publiku jaoks umbes samasuguseks kultusfilmiks nagu venelaste Kolm musketäri ja see film on 

Вам и не снилось. Esmapilgul lihtne megaarmas looke esimesest armastusest, Romeo ja Julia jmt, aga põhineb jutustusel, mille allhoovused on mingil (mõneti nuditud) moel ka filmi kandunud. Et noored ei hakkaks massiliselt enesetappe sooritama, kästi (kõrgema taseme juhi poolt) jutustuse lõpp muuta ja kõik noored armastajad jäid siiski (vist) filmi lõpus ellu. Eelmisest filmiloost erinevalt pajatas see tollasest olevikust ja mingit aimu selle perioodi kohta (ilustatult, kärbitult jmt muidugi) annab.  

 

No saab näha, kas kunagi meil Eestiski paos olnud noor vene stsenarist suudab teha võrdväärse uusversiooni. (Varjatult skeptiliselt.) 

 

Ja kas seal on ka see ilusas esituses 

Rabindranath Tagore poeemikatkele tehtud laul... 

 

 

 

 

 Kaks nii erinevat filmi. Kuidagi juhtusid siin kõrvuti. Maailm ongi ebaloogiline, pahatihti ei olegi võimalik järgnevaid arenguid loogiliselt konstrueerides ja eelneva põhjal järeldades ette näha. (Mis ei tähenda, et järjepidevalt ei püütaks ja mina selle vastu ka kohe järgnevalt ei eksiks.) (Kui kõik oleks lihtne ja labane nagu ... (täida ise lünk), siis poleks üldse huvitav.)  (Ikka veel pole puid tooma läinud ma.)

Lisaks sündmuste ja nähtuste üleloogilisele toimumisele on mõju ka isevaatenurkade eriloogikatel. Mille kontekstis jälgin (kui jutt juba lootusetult ekslema läks) sündmuste arengut ja Navalnõi poolt kuulutatud otsust 17. jaanuaril mordorisse naasta. Navalnõi käitumise põhjusi on võimalik mõista. Mingil määral lähtuvad need just 70ndate ja 80ndate dissidentide auväärsest traditsioonist (kus naljatati, et võimuvastased jagunevad dosidentõ, sidentõ ja otsidentõ, viimased aga on samas ka dosidentõ). Praegune olukord erineb kommunistide üleküpsenud süsteemi aastaist suurema julmuse poolest, kuna haige natsliidri teadlik kavatsus on poliitiliste mõrvade kaudu külvata hirmu nii mordoris, kui ka selle piiride taga. Seega ei ole Navalnõi naasmisel ainus oht mitte lihtsalt kohene vahistamine, mõeldavad on ka erinevad provokatsioonid, mõne kasuliku idioodi abil korraldatud lavastus vmt. (Kui midagi äärmuslikku juhtub, siis sellest räägitakse mõne nädala vältel, voldemar istub edasi oma punkris, nafta ja gaasi hind on OK, USA demokraadid on nagu alati väga põhimõttelised ja võtavad suurelt sõna, aga võrreldes vabariiklastega pole suuremad asjad tegutsejad jne. (Kui ilmad lähevad soojemaks ja Nord Stream 2 valmis ehitatakse, siis teemast pikemalt, jah?))  

Kokkuvõtvalt - Navalnõi ja kremloidide vahelise konflikti jooned näivad olevat juba sedavõrd maha märgitud, et vaevalt midagi enam muutub. Võim on otsustanud vastase kõrvaldada ja teeb seda. Navalnõi võib kõrgete panustega mängus loota, et aasta või kahe-kolme pärast õnnestub tal eelnevalt laotud aluselt võtta umbes sarnane positsioon, nagu kunagi perestroika aegadel oli akadeemik Sahharovil. Emigrandina jätkates sarnaneks see rohkem Solženitsõni positsiooniga ja oleks märksa nõrgem.

Selline mõttetera meenus (vb ebatäpne, mälu järgi) - "Te ei saa seda mängu võita, te ei saa isegi viiki mängida, hea, kui te olete saanud seda alustadagi." Tundub realistlik, kas optimistlik või pessimistlik, otsustab otsustaja ise. 

2020. aasta poliitiliste arengute järel Valgevenes ja Habarovskis on osa adekvaatsemaid vaatlejaid jõudnud järelduseni, et rahumeelsed protestid ei kõiguta mordoris ja sarnase süsteemiga naaberriigis võimu karvavõrdki ja pole autoritaarse juhtimisega riikides tõhusaks poliitiliste muutuste esilekutsumise meetodiks. Seni ei ole aga midagi etanooli, tõrva ja bensiini segust mõjusamat leiutatud.  

Aga nüüd puid tooma.