Rahene päev Tartus

Täna sattusin jalutama ajal, mil hakkas sadama rahet.

Kõige targem mõte sellega seoses

oli

"Rahe siis rahe." Tegin paar pilti.

Eile vaatasin Woody Alleni A Rainy Day in New York.    Kuna WA mulle meeldib, NY mulle meeldib ja filmi süžee, näitlejad, lavastus,

operaatoritöö jmt olid head, siis kokkuvõtteks ütleksin, et sobiv meelelahutus. Peategelasele meeldis lounge stiilis muusika, seepärast ja

Itaalia toetuseks olgu siin üks ilus lugu Gino Paoli'lt.

Ja miks mitte ka kena eneseirooniline looke filmist peategelase esituses.

Päris mitu päeva olen häbitult laiselnud, kas järgmisel nädalal peaks vahelduseks midagi töist tegema ja püstitama endale mingi ülesande? Ma arvan, et ca üks kuu oleks praegu vaba aega mil keegi mind ei tülitaks. Kui siis selle järel oleks mingi hulk teksti valmis saanud, st ülearust teadust tehtud, oleks... Poleks... piinavalt kahju...

Peab vist otsustama tulenevalt protsessi nauditavusest. Ümberorganiseeritud kirjutuslaud ja riiulid oleks juba vaheldus nt.

Mis mind mõneti viimasel ajal häirib kirjutamise juures, on toimetajate komme varasemast enam artiklite stiili ja sõnastu kallale minna. Täie enesestmõistetavusega püüavad nad "ära parandada" autori isikupära. Autorile iseloomulikud laused toimetada Prokrustese sängi, sõnastust lihtsustada, tabeleid nõuda seal, kus pole õigupoolest mõeldudki ega tarvidust esitada mingit andmehulka. Normiks hakkab kujunema kompileeritud ja isikupäratu, väheinspireeriv ja väljaspool tõelisi hüpoteese ning uusi laiema üldistusega järeldusi "uurimistöö tulemus". Kuna selliseid koguneb massiliselt, see on standard, siis nendest ei tohi erineda. Ma tahaks minna riskile ja püüda midagi pisutki üllatavat saavutada, selle asemel, et püüdlikult nämmutada ja halli teksti toota.