Tõsine filmikriis

 Ehkki on ju suvi, siiski tahan muude hulgas vaadata filme, mille tegevus toimub eelistatult Vahemere ääres, inimesed veedavad muretult aega, lebasklevad, naudivad toitu ja veini jne. Te mõistate. No kõik muidugi teavad neid kõige populaarsemaid Toskaana idülle ja söö-palveta-armasta värki, vot sellised pisut lääged ja läikivad, kleepuvad ja päevaste stseenidega linateosed. 

Nuhkisin ühe sellise tänavälja, A Big Splash. Ja vaatan mõned minutid ja tajun, et vb kunagi ammu olen seda juba näinud, aga kuidagi on nihkes... Aga ikka süveneb see déjà vu ning midagi hakkab juba konkretiseeruma ja ajus kuju võtma ning siis voilà - muidugi on prantslastel film La Piscine (ehk siis inglise keeles The Swimming Pool), tegelased põhimõtteliselt samad, tegevuspaik sarnane, sündmustik ja intriig sama jne. 

Tundub, et minu/vaataja filmikriis on tõepoolest tingitud sellest, et filmide tegijaid on tabanud kriis ja nad teevad uusversioone/kordusfilme, sest pole piisavalt häid stsenaariume. Kui tehisaru appi tuleb, siis läheb ilmselt samuti nagu läinud jõuluestraadiga, millest veel hiljuti kirjutasin/kirusin.   

Tunded, tahtmised, tujud

Jaapanis oli täna üsna tugev maavärin. Kevadel, just enne tagasilendu tundsin kerget ühekordset tõuget seistes Osaka lennuväljal pagasi ära andmise järjekorras. Keegi kergele tõukele eriti ei reageerinud, mõni kergitas natuke kulmu.

Lugesin äsja läbi Chris Broadi Kümme aastat Jaapanis, lobedalt loetav ja avab üsna hästi jaapanlaste elu ja loomu neid külgi, mida reisil olles või kultuuri vastu huvi tundes ei pruugi tajuda, ammugi mitte kogeda. Vaatasin ka tema YT kanalilt paari juhuslikku videot, aga raamat oleks nagu paremgi. Omamoodi võluv, et seal midagi ülierilist ei ole. Annab mingi tunde ja tunded on vist erilise tähtsusega, eks nende nimel ju enamasti enamik kõike teebki. Valitakse presidendiks, saab tähtsuse tunde, antakse orden, on uhke olla, saad raha ja kohe on tunne, et oled rikas. Need, kellel on tunnetest õnnestunud vabaks saada, küllap tõesti tajuvad maailma ja olemist hoopis teisiti.

Kui mina oma põgusast kogemusest tahaksin midagi lisada mustmiljonile jaapani toitudest pajatavale videole ja kirjasõnas öeldule, siis ehk seda, et Osakas on võimalik leida ka täiesti OK tunduvast toidubaarist selline takoyaki ehk siis küpsetatud taignapall tükikese kaheksajala täidisega, mis ei pruugi olla teab kui maitsev ja hästi valmistatud. Ma olen paljude riikide erinevates linnades ja restoranides kaheksajalga söönud, parim oli Lissabonis. Väga harva pildistan toite, enamasti siis ka halvasti, aga tol korral ikka tegin foto ja võib olla isegi siin blogis on kusagil olemas.   Kontrollitud: Lissabon ja Porto 26.04.2024; on. Pilt on vilets, nagu lubasin.

Kapis on mul pakk beebikaheksajalgu, peaks tempurasse kastma ja friteerima. 

Plaanisin osta puidust aiamaja või mingi kuuri ja selle ümber lõiga ning ringi kleepida jmt, et saaks kujundada sihukese väikese hüti, mis põhimõtteliselt meenutaks jaapani teemaja, natukenegi. Tutvusin teemaga, otsisin siit ja sealt, tulemused nii ja naa; protsessi käigus avastasin, et üks mu vana tuttav on puitrajatiste valdkonnas piisavalt edukalt tegev olnud ja juba ammu miljonäriks saanud. Peab tohutu haardega  firmat. Ma ei saa ju temalt paluda, et teeks mulle mingi eriprojektiga väikese asjakese/majakese. Lugupidamisest tema printsiipide vastu ei söandaks ka paluda, et võiks panna mõistliku hinna. 

Võib-olla lõpeb kogu mu püüdlus bambusest seintega ning pilliroost katusega onniga. Mõistagi viltusega ja läbi jooksva katusega. Kui tuul seinu ümber ei puhu, siis talvel variseb katus lume all ikka kokku. Kevadel tuleb kuhi poriseid kõrsi ära põletada ja ehk saab lõkke peal teed keeta. Samas  tunnistan, et joon teed väga harva. 

Muidugi saab bambusest ja palmilehtedest (katus) hütte osta nii Kaliforniast kui ka Indiast jm tellides, aga kas pingutada, et saada tunnustus Eesti 2026. aasta kõige jaburama ehituse kategoorias?! Külauudiste rubriigis avaldataks minu pilt ehk ka ja korraks võtaksin natuke leheruumi ära rasedatelt, kihlujatelt, armunutelt, sünnitajatelt-sünnitanutelt, petistelt/rikkujatelt, xkordsetelt abiellujatelt jt. Saan kaela nende (sala)viha ja mõnitused. (Parem kogun tuntust sellega, et võib vaadata ja isegi pildistada mu kassi, kes aknalaual vahel (nt praegu) silmi peseb, tavaliselt aga muidu lösutab.) 

Viimane aeg endalt küsida, et miks ma üldse seda sissekannet kirjutama asusin... ehk millest see postitus räägib... hhmmm, ei teagi... 

Eile õhtul lamas kass avatud aknal ja nautis äikest ja vihma; koer oli ametis - toppis nina mu taskusse ja nautis snäkke. Kuni mul ei olnud korraga kassi ja koera, ei saanud ma aru, kas võiksin kuuluda kassi või koera inimeste sekka. Nüüd ma juba tean.  

Ilm on ilus, moskoovia põleb, puhkan, naudin

Mind on alati natuke hämmastanud filmid, mis räägivad Nürnbergis toimunud protsessist, mis 1946. aastal mõistis kohut Saksamaa juhtide üle, vaagis nende sõjakuritegusid... ja samas näidatakse neid ahervaremeid, millised olid liitlaste pommirünnakute tagajärg. Ning selle eesmärgiks ei ole tekitada vaatajates mingit tunnetuslikku ebakõla. Küsimust, kas need, keda süüdistajad ja kohtunikud esindavad, olid paremad ja õigemad süüdistatavatest? Tähtsamatest kohtualustest ainus, kes tõendas ära, et liitlaste teod ja Saksa mereväe käitumine olid sarnased, oli suuradmiral Dönitz, kelle karistuseks oldi lõpuks sunnitud määrama vaid (võrdlemisi muidugi) 10 aastat vangistust.    

Moskoovia poolt Ukraina vastu alustatud sõda sõudis 

lõpuks kodusadamasse ja võib lõputult nautida vaateid orkide Lugbúrz'is kerkivatest suitsusammastest; kui need hakkavad alla sadama, siis võibki seal reaalselt olla Must Kõrb vmt. 

Mordori teises pealinnas hiljuti tumedate suitsusammaste taustal peetud nn majandusfoorumil kõlas nende välisministeeriumi tähtsa asetäitja kõnes lausa prohvetlik lause, et venemaa  ei ole enam бензоколонка. Ega vist ei ole küll. Vektor ja tendents igatahes on jõudsalt selles suunas.

Äsjased uudised orkide poolt mitmete Ukraina oluliste kultuuriobjektide pihta sihitud droonidest ja rakettidest muidugi ei ole mingi üllatus. Petšerki lavra kloostri pihta antud löökki on ikka sellest võime korrata seeriast, sest 1941. aasta 3. novembril NKVD lasi kompleksis paikneva, juba varasemalt mineeritud peakiriku, Uspenski katedraali, õhku. On versioon, et nad lootsid, et kirikut võib külastada Hitler ning sel juhul olnuks hea talle atendaat teha. Kuna samal päeval viibis seal aga sakslaste liitlane Slovaki president, kes küll pisut varem lahkuda jõudis, siis ilmselt lepiti võimalusega tappa pisut vähemtähtis figuur. Hoone hävis praktiliselt täielikult ja taastati alles pärast Ukraina iseseisvuse taastamist. Praeguse purustuse tulemusena on näha, et osaliselt on seinad laotud kärgtellistest. Tüüpiline, et moskoovia hakkas pärast 1941. aasta hävitustööd kohe väitma, et fašistlikud barbarid hävitasid kultuurimälestise ja 2026. aastal läks käima propaganda, et ukrainlaste endi rakett tabas pühahoonet. 

Külastasin Petšerski koobaskloostrit sel ajal, mil see oli veel moskoovia nn patriarhi võimu all ja võtsin giidituuri. Giid rääkis sellest, kuidas II MS ajal kirik hävines jne, aga ilmselt oli FSB/KGB/NKVD taustaga, sest alles siis, kui otse küsisin, et kuidas siis ja kes tegi, selgitas vastumeelselt, et nkvdlaste kätetöö. Kiievis toimunud raadiomiinide lõhkamistest võiks kirjutada lehekülgi, aga kes huvi tunneb, küllap leiab isegi vastava info. 

 Vonnegut kirjeldab raamatus Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda Dresdeni pommitamist 1945. aasta 13.-15. veebruaril ja eeldatavalt on paljud seda lugenud. Tema kuulus nende üksikute sõjavangidest õnnelike hulka, kes sellest sõbralikust tulemerest eluga välja tulid.

Kirjanik C.P. Snow, kes vist ei kuulu praegu kõige loetumate hulka, aga kelle raamatutele siiski võiks tähelepanu pöörata, kui (brittide valitsuse näitel) on huvi valitsemise köögipoole vastu, mõistis pärast sõda oma loengutes ja kirjutistes küllalt teravalt hukka USA ja GB poolt II MS-i lõpupoole viljeletud Saksa linnade vaippommitamised. Churchill 'i on positiivselt kujutatud küll raamatutes ja filmides jm, aga ajalooliste linnade ja tsiviilisikute säärane pommitamine oli ikkagi katastroofiline viga. Otsus nimetatud sõja- ja inimsusevastaseks kuriteoks langetati muidugi kitsas ringis ja toetudes teaduslikele põhjendustele, mis hiljem osutusid ekslikeks. Konkreetselt kampaaniat juhtinud kindral Arthur Harrise ausammas seisab Londonis tänini. Hilisemad analüüsid on üsna kindlalt näidanud, et nn "majatustamise" ehk linnade ahervaremeteks muutmise asemel oleks sõjalistele objektidele keskendunud lennurünnakud olnud tõhusam viis sõja kiiremaks lõpetamiseks. Loodetud psühholoogilist efekti ja mõju rahva moraalile rünnakute järel loodetud määral ei ilmnenud. 

Meie teame muidugi Narva hävitamist ja Tallinna ja Tartu pommitamist 1944; nõukogude süüdistajad näitasid nende purustatud linnade fotosid Nürnbergi tribunali ajal ja illustreerisid sellega väidetavalt natside poolt korda saadetud metsikusi.

Hilisemal ajal on mordori lennukid linnu ja külasid vennaliku abi korras pommitanud Afganistanis ja Süürias, Tšetšeenias ja Gruusias. Ning nüüd ikka kahurite, raketiseadeldiste ja lennukitega külvatakse  juba viiendat aastat hävingut ja surma Ukraina linnadele ja rahumeelsete elanike vastu. 

Ja humaanne Lääs/Euroopa/USA ei saa selgelt ja palju kobised, et orkid sõdivad keelatud meetoditega. Muidugi on selgi korral arvestus vale ja rünnatava riigi elanikkonna kindlameelsust need plahvatused ja ohvid ei murra. Ukraina aga jätkab mõtestatud ja järjest tulemuslikumaid rünnakuid mordori taristule, mis otseselt mõjutab orkide sõjaväe varustamist jpm sõjategevusega seotut.

Nafta põleb, autokolonnid põlevad, sillad vanguvad, mõistagi tore. Järjekorras võiksid olla mõningad keemiatehased, midagi selles virr-varris vist juba oli sihikul ja sai tabamuse.

Huvitav on see, et paranoilise huiloo peas tekib ilmselt sama ummik, mis tekkis stalinil. Nimelt taipab isegi väga nürimeelne huiloo, et lähikonnas ja ladvikus on küllalt neid, kes saavad aru, et juht on eksinud ja asjatult nende ilusa elu osalt tuksi keeranud. Samas nad huiloo ees kiidavad head plaani ja edukat sõjakäiku ja saavutusi ja on nõus, et tuleb jätkata seni, kuni kõik eesmärgid on saavutatud ja muu jama. Aga kaval juht saab aru, et nad teesklevad ja valetavad. On nagu ustavad, aga võivad olla salakavalad ja järelikult ka ohtlikud. Tõelist palet varjavad, kuramused. Seega võib arvata, et peagi lendab mõni pea, pannakse keegi veel kongi või lendab terve keha, aga kõrgelt. Nagu tööohutuses õpetatakse, ei tohi viia raskuskeset üle piirde (eriti aknalaua, aga ka rõdul viibides).

Nii ilusa ilmaga ei tohi nii pikalt kirjutada.    

Elan siin välja, siis lähen õue veini jooma

 Loen ajatäiteks ja -viiteks Postimeest ja pean kahjuks taas nentima, et mingi kirjatükk, mille autori kohale on märgitud Postimees ning mille pealkirjaks on Lavrov kritiseeris Zelenskõi kirja: viisakad inimesed nii ei käitu. Ma tean, et enamik ajakirjanikke on tagasihoidlike vaimsete võimetega, ilma oskusteta kirjutada, mõtelda jne, madalapalgalised ja ära hirmutatud inimesed, kellel pole kuhugi minna, kui nad peaksid toimetusest kinga saama. Pani siis see toimetus nimetatud loo kokku, andis kõik Kurva Hobuse väited meie lugejatele edasi ja ei lisanud mingeid kommentaare või fakte või ammugi mitte analüüse vmt. 

Kuidas siis viisakad inimesed ei käitu, ah? Et kiri tehti avalikuks oli ebaviisakas?! Postimees, aauuu! Oleks ehk tasunud ikka mainida, et kiri oligi pealkirjastatud ametlikult nii: 

Open Letter to the President of the Russian Federation from the President of Ukraine

See oleks mõnda lugejat ehk häälestanud hindama, et SL ajab abitut jama, nagu alati. Ja ma ei saa kunagi aru, miks nii palju sellist mordorist kostvat absurdset juttu meie lugajatele vahendatakse. 

Keegi mordorist süüdistab Zelenskõid ebaviisakuses, LMAO.

Kurb Hobune on muidugi märksa vähem kui mõni teine huiloo jõmmidest nimetanud Zelenskõid nt  juudiks, aga ikkagi põhjustanud sellega paar skandaali. Mida nt keegi medvedev oma sots meedia peldikus pidevalt kirjutab, pole aega ega vaeva väärt tsiteerida. 

Üks väljavõte "viisaka" mordori esidiplomaadi esinemisest olgu lisatud siia

Käesolev postituse põhjuseks oli taaskordne ärritumine nähes, kuidas ajakirjandus ei oska oma tööd teha. Kui te seda postitust homme ei loe, siis ülehomme olen selle ehk maha võtnud ja vaatan neile asjadele jälle täis lootusetust, aga rahulikult.   

  

 

Kasutute teadmiste jahil, taaskord

 Kõige haaravam on otsida selliseid teadmisi, mis pole otseselt vajalikud, ainult riivamisi puudutavad neid valdkondi, mida tõeliselt võiksin sügavuti tunda aga võiksid olla mõne ainevaldkonna proffi ja spetsialisti ning eksperdi poolt juba ammu selgeks tehtud. Täna ei ole esimene kord, kui püüan leida ja tuvastada 18. sajandi jaapani portselanil muude sagedamini kujutatud lindude hulgast ühte harvemini esinevat isendit. Olen seda korra kohanud, kunagi ka kindlaks teinud, kuidas teda nimetatakse, nimetuse unustanud ja allika kaotanud. Ning nüüd juba mitmendal katsel ikka ei leia üles.

Lind ise sarnaneb pisut varblasele, aga on kuidagi vihaselt sassis värvilise sulestikuga. Ja tal oli jaapani keeles mingi üsna lühike nimi. See ka ei tule meelde. Ma ei kurda oma mälu üle, sest ega mul seda nime millekski ju tarvis ei olnud. Varblasi on jaapani kunstis mõnede autorite väitel kujutatud üsna sageli, aga mulle tundub, et portselani peal olen rohkem näinud ikka uhkeid linde nagu kured ja paabulinnud jt.

Jaapani 18. sajandi portselani juurde tulles pean tunnistama, et olen kunagi tahtmatult meil info selle olemasolu kohta Eesti linnade paremini varustatud (18. sajandi) ärides ja peenemates peredes, liikvele lasknud ja hiljem populaarsest raadiosaatest taas kinni püüdnud. Eksperdilt, kes mind küll otseselt allikana ei reetnud. 

Aga ekspertiisi osas tuleb tunnistada, et see 18. sajandi maalitud portselan pole sugugi lihtne kraam. Näiteks võib Hiinas valmistatud suuremale taldrikule olla Hollandis maalitud jaapani stiilis taimede ja lindudega kaunistus, suhteliselt hõre; aga sellele on hiljem lisatud praktiliselt kogu taldriku pinda ära kattes igasugu chinoisorie motiive, inimesi, templeid, loomi ja taimi Böömimaa maalija poolt.

Lihtsam on muidugi tuvastada Kakiemoni stiilis nõusid, mida valmistas Meisseni vabrik.  

Osa Jaapanis ja Hiinas toodetud 18. sajandi portselanist oli juba alguses mõeldud Euroopa turule ja kuulsas Imari stiilis maalingud olid liialdatult rikkalikud. Samas oli laevameestel lubatud ka oma isikliku äri huvides kastike portselani osta ja kajutis koju vedada. Selleks tellisid need üsna primitiivse ilumeelega tüübid oma kruusidele jm maalinguid, kus paljastatud rindadega kaunitarid istuvad lõbusate musketäride süles jmt. 👈

Naras Kasuga Taisha pühamu pargis 👆 jalutades

leidsin puude vahelt maapinnalt killukese majoolikat, mis nüüd koos muude mujalt pärit suveniiridega on monitori aluse peal. 

Olgu igaks juhuks mainitud, et see on tükk nn antiikset majoolikat. 👉 

See oli ainus sodi, mis pühamute ja nende juurde kuuluvas pargis maas vedeles; sai ära korjatud eestlase poolt; kas pole kummaline? 

 

 

3 päeva

Laupäeval, enne pühapäevast (viimast?) lund, tähistasime kirsside õide puhkemist. Pool puud õitses ja pooled oksad ootavad soojemaid ilmu. Väljas oli jahe, istusime toas ja jõime saket, kõrvale röstitud saia (jaapanist toodud ja hiljem tuunitud) krabiliha konserviga ning sooja naani võiga ja meresiiliku marja konserviga. Siinkohal tasub ehk meenutada üht lõiku raamatust Mina olen kass, kus tuntud esteet ja üldiselt mõttetu mees, pikalt jutustab sellisest hõrgutisest nagu paabulinnu keeled. Õhtu oli lõbus. Pühapäeval ei viitsinud välja minna ja pildistada õitsvat kirssi lumes. See oli liiga selgelt ilus ja sobis pigem lihtsalt vaatamiseks.   

Taimekasvatuse teemal, ikkagi kevad ju, võiks mainida, et kahjuks esimene külv shiso (jaapani basiilik) seemneid ei ole idanenud. Haruldane juhus. 

Pühapäeva hommikul murdis tuul mu värskelt püsti pandud bambusaia maha, tuleb teha  uus ja kindlam konstruktsioon.   

Täna oli huvitav vaadata, kuidas saastunud võimuvälja vähevõimekad wannabe poliitikud on enne spordirahva esindajate hääletamist koondunud Kaljulaidi taha. Kerstil oli paar mõttekrampi, aina kordas, et ta on nagu Laar aastal 1994, Laar on tema õpetaja jne. Et lisaks muude poliittaustaga esindajate häältele saaks ka isamaaliste hääli. Siis ei suutnud loobuda õnge ja kala korduvast kujundist ja palju kordi mainis, et oli juht ega olnud liider. Kellega ta oli konsulteerinud, kes talle need põhipunktid õpetas? Mägi või Rull?   

Sel jabural teemal, kuidas Kersti K ikka ülemäära kenitlema kipub, kätt annab või ei anna ja püünele end säitib jmt, ei tahaks kunagi enam arutleda. Tasuks korraks siiski mõista, millises olukorras on olnud Henry S - perekonnas ilge draama, emaga side katkenud, tohutult pingeline töö, et saavutada spordis tipu tase; lõpuks medal olümpialt ning selle järel veel mingit kõrgeimal tasemel mõttetut jama. Henry ei ole avalikkuse ette trüginud, tema isagi hoiab võimalikult eemale funktsionääridest-tühisustest. Tegelikult ei taha sel teemal ei kitsamalt ega laiemalt mõtelda ja arutleda. 

Jaapanist toodud sigaretid saavad otsa. Head sigaretid olid, lisaks 2 kuni 3 korda odavamad kui Eestis. Kõigis poodides oli suur valik, kõikjal olid nähtavalt paigutatud, seega sai kaaluda, millist võtta. Ja lisaks muule, ei ole nende sigarettidel koledaid fotosid, on vaid hulk teksti. Jaapanlaste ilumeelele ja vaimsele heaolule on fotod surnud või raskelt haigetest jne jmt inimestest/suitsetajatest (eeldatavalt ja väidetavalt suitsetajatest) sigaretipakil selgelt liigmisliig.

Ploomivein on alles ja ootab pidulikumat serveerimist ehk saabuval nädalavahetusel, kui kõik kirsid on  üleni õide puhkenud. Selleks puhuks peab ostma uued pokaalid. 

Nara-Osaka-Kyoto

 Kolmteistkümne tunnine lend on just säärane nagu arvasin olevat. Poolunes undamine, jalad kord siia,  siis sinna, natuke rohkem küljel, varsti kuidagi teisiti jmt. Tean neid, kes kiidavad öiseid lende Kagu-Aasiasse ja väidavad, et lennul magad, maandumisel ärkad ning kõik on tore, aga kitsastes tingimustes olen ma halb magaja. Ainult pisut aitas põgusateks minutiteks uinuda igav film sarimõrvarist.

Lend itta kulges mööda lõunapoolset marsruuti mordoriga piirnevate riikide õhuruumis. Tagasilend Soome poole käis otse üle Põhjanaba. Nüüd on mul kolm diplomit - ülikooli lõpetamise kohta, Egiptuses allveelaevaga sõitmise ja Osaka-Helsingi lennuga üle Põhjanaba lendamise eest. 

Jaapani piiri ületamise osas olin eelmeelestatud, nagu oleks 17. sajand ja kedagi riiki ei lubata, aga oli nagu ikka väljaspoole Šengenit sattudes. Seejärel läksin lennujaama suitsetajate ruumi, lähimaks  vasteks sellele sobib gaasikamber, väljudes vankusin lähimale vabale istmele. uhhhh... ja ahmisin õhku. 

Lennujaamast kaasa haaratud karbid take out'i ja siis autosse ja Narasse, otse hirvede keskel asuvasse hotelli, 

 väga väikesesse. 

  Teel  sai aimu, millised on Jaapanis linnastud; Osaka ei lõppenudki enne Narat ära. 

Hirved piilusid aknasse ja koputasid uksele, nõudes küpsiseid. 

 

 

 Üle tuhande vabalt hulkuva hirve Naras pakuvad 

teist perspektiivi tõsisele probleemile, 

et Supilinnas käib vabalt ringi ehk 10 - 20 kassi. 

Kui etteruttavalt veel lisada, et Kyoto servas paiknevate külasarnaste asumite tänavatel leidub hoiatusi, mis kutsuvad ettevaatusele, kuna läheduses on märgatud uitamas karu, siis muidugi ei saa eirata, et kultuur ja loodus võivad moodustada tervikuid koos mõninga vastandumisega.

  Seoses loomi tabava kevadise keevalisusega olid ka Naras hoiatussildid, mis manitsesid, et sokkudega tasub olla pisut ettevaatlik. 

Aga kui hirvede juurest edasi minna, siis peaks rääkima templitest, samblast, kividest, laternatest ja kujudest. 

 

Võiks veel mainida (kuna on hooaeg) merisiiliku marja. Muid kohalikke sööke ja jooke. Valdavalt väga odavaid hindu. Jaapanlaste külalislahkust. 

 

 

 

Seda ja teist, kudassai. 

Pildil eespool viidatud merisiiliku mari. 👉

Sakuraga olid lood nii ja naa. Esimesed kirsid õitsesid, aga veel ei olnud sellist õitevahtu ega ammugi  -merd, et kõik kanali kaldail kasvavad kirsid olnuks üleni õites. Puu siin, teine seal ja mõned oksad ja mõned esimesed õied jms.

Samas koolide lõpetamise puhul ja tunnistusega ning kimonos mõne õitseva kirsipuu siiski võis leida ning selle juures kaunisti poseerida. 

 Küsisin viisakalt luba ja tohtisin ühe sellise foto lahkest neiust teha. Imelik olnuks  salaja ja varitsedes mõnda sessiooni ära kasutada ning omale ka jäädvustus napsata.

 

Selliseid pilte siis tehtigi 👇 

Kui eelmistel aastatel on kevadiste õitsevate kirsside all Eesti pinnal ikka mõned tassid saket joodud, siis Jaapanis oli valik muidugi mõõtmatult laiem ning ehkki kõige tuttavam oli viski filmist Lost in Translation (Suntory Time), ikkagi tuli proovida ka erinevaid shochusid ja umeshusid, viimast müüdi Kuldse templi juures pudeliga, milles hõljus lehtkulla puru.

 

Mõnede jookide juures jäigi segaseks, et millega täpselt tegu, sest tooraineks võib olla täiesti erinevaid vilju ja mugulaid, nt bataat, aga samuti kasutavad nad suhkruroogu. 

 

Kõige selle toitude ja jookide

maailmaga tutvumine oli lõbus ja vahel pisut segadust tekitav, lisatud videos on näha ka ühte nendest poodidest, kus anti degusteeridagi ja muidugi ostsin kaasa, tõin läbi tolli ja panin kappi, et mõne nädala pärast kohalikult hanami käigus või yozakura saabudes avada.                                                                                                                                                                       

 

Jalutuskäik; muljed

 Kui õues on 9 kraadi sooja, siis on kerge minna. Ronisin Toomele. Oli vesine ja veits porine, pärastlõuna ja linnud ei laulnud. Inimesi liikus kohati, hõredalt, nagu Toomel neid jalutajaid alati; pole vist need üritused Toome Toomele Elu eriti mõiganud. 

Astusin sisse Ülikooli Muuseumisse, vist viimane võimalus vaadata näitust Nähtamatu Tartu (on vist selline nimi sel), sest kolmapäeval sõidan pikemaks ära ja väljapanek läheb vahepeal kinni. 

Esmalt muidugi tuleb tunnistada, et näituse tegijate nimekiri oli tohutult pikk. On tore, kui ajalugu esitava näituse autor on kõikjal kirjas ja pole lihtsalt anonüümne, nagu vahel on juhtunud. Sellised näitused on ikkagi looming. Kui taga on mingi visioon ja kontseptsioon (kasutan võõrsõnu, et targemana näida). Näitusel oli palju tekste, keskastme kooli tasemel. Ajalugu omandatakse muidugi läbi õppeprogrammi ja tundide, ajalooliste jutustuste ja filmide kaudu ning järgmisena võiks selles reas olla muuseumid. Raamatud ja filmid kalduvad müüte looma, muuseum annab aga mingile pildile staatuse ja tõsiseltvõetavuse ja usutavuse ning konkreetsuse, reaalsuse ehk käegakatsutavuse.

Näitus tundus olevat pisut kribu-krabu. Kas võis olla  viga selles, et esmalt oli tekst ja siis otsiti kõrvale esemed? Millegi pärast, ehk on see kujundajate süü, kipuvad ajalugu käsitlevad ja arheoloogilisi leide kasutavad näitused kujunduselt olema lapsikud, nõks ninnu-nännu. Võib olla töötavad muuseumides inimesed, kellele just säärane tonaalsus on meeltmööda. Minu arvates on see lihtsalt mööda. Aitab siis sellest.

Liikusin Lossi tänavat pidi kesklinna, Pirogovi platsi äärest mööda. Platsilt kosti jõminat ja ürramist, nähtavalt purjus tüübid panid teksti; sihuke sovhoosipeo teise päeva õhtupooliku vaib. Raekoja kõrval ehk taga. Kulunud kujund on mingist poe tagusest ja jotadest. Aga viimased pole tavaliselt nii agressiivselt lärmakad. Raekojas käivad klanitud kohalikud poliitikud, vajadusel nii viisakad ja esinduslikud jmt, aga nende kõrval võivad rahumeeli lärmata pätid... ei häiri. Leedu sõbrad mainisid ka viimasel korral, et olid imestunud, kui palju on kesklinnas näha bombže. Kultuurse ja soliidse linna mulje rikub see muidugi ära.

Tegelikult oli see jalutuskäik üsna lühike, raekoja ees nägin, kuidas liuvälja all olnud euroaluseid ja laudu kokku korjati, tritsutamine on selleks korraks läbi. Ostsin pikale lennule kanged tupsud, pole varasemaid kogemusi nikotiinipatjadega, eks uued kogemused ole ka väärtus.      

9.20 - 9.47

 No mida teha õhtul 9.20? Midagi sobivat lugemiseks ei leia; filmi vaatama hakata enam ei viitsi; mingeid pabereid üle vaadata lihtsalt ei taha; asjalikeks tegevusteks liiga hilja; meelelahutuste tänane limiit täis. Niisugusel õhtusel ajal ei oleks mõistlik ennast millekski sundida. 

Proovisin kuulata Brahms'i ja esimesena sattus kohe ette Poco Allegretto, märgist mööda. Mitte praegu, st neil päevil, lähiajal.

Schubert'i Ständchen on pisut lihtsam küll, aga pole ikka see.

Mozart'i Eine Kleine Nachtmusik eksole, probleem lahendatud 😹 mkmmm... ei, ei. Pigem siis täpselt 240 aastat ja kaks päeva tagasi valminud klaverikontsert nr 23. 

Mida võiks kuulata... tähendab tajuda just selle selgusega, nagu vaid head muusikat kuulates juhtuda saab.

 Vaoshoitus. Hingestatus. Jõud. 

Inspiratsioon. Julgus. Ootamatus. 

Järjekindlus. Ilu. Harmoonia. Uudsus.

 Lisandumine ja sulandamine. Omapära.

 Õhulisus. Tempo ja rütm. Keskendumine. Kaemus.

 Rahu. Pühendumus. Nüansirikkus. Puhtus, ehedus. 

Kogemus ja meisterlikkus. 

Kirg. Teadlikkus ja teadvustus.

 Siirus. Jõud ja kartmatus. Liikuvus. Mängulisus.

 Pühalikkus. Varieerimine. Ühtsus ning terviklikkus ja struktuur.

 Kooskõla ja sulandumine. Vabadus.

 Varjundid ja nüansid. Tundlikkus. Kergus. Lähedus. Avatus. Valgus.

Akord. Kooskõla ja vaikus.

 

Jää ei voola, aga muidu kõik voolab

Tahaks teha sellise skandaalse avalduse, mis kõlaks, et Tavaliselt ei viitsi ma midagi teha.

Mis osaliselt vastabki tõele, aga samas kui ärgates jõuab kohale, et väljas paistab päike, siis ma pikalt ei moluta, vaid tõusen üles ja olen valmis midagi ka tegema. Aknal jäälilled, paistab linnumaja, üks rasvatihane (keegi konkurent on oma söögimajandusega enamuse linde anda juurde meelitanud!) ja õhus lendlevad sädelevad jääkritallid. vau-vau vau-vau.

Pilvised ja selged päevad vahelduvad viimasel ajal üsna korrapäraselt ja ilusal päeval on Emajõe jääl näha jalutajaid, kes naudivad, et saab siin ka vahelduseks mingi teise nurga alt vaadata maju ja alleesid. 

Isegi koeral oli huvitav.

Lisaks on üks varaseimaid mälestusi mu lapsepõlvest Pärnu jõel istuvad kalamehed, kes oma sikuskatega ahvenaid püüdsid, lubasid mul oma käpikutega jääl siplevat kala taga ajada jne. Kuname elasime Silla tänaval ja aknad olid jõe poole, siis ma võisin jõel toimuvad ka soojast toast vaadata.

Emajõe ja Ujula tänaval on muidugi ka neid maju, kus aknast näeb jõge, aga paar kadetaks tegevat maja otse jõe kaldal on Põltsamaal.  

Tavaelust ebatavalist... Kirsi oksad tõin advendi alguses tuppa ja jõulude ajal nad õitsesidki ja siis tulid lehed ja lõpuks ilmusid mitmele oksale alla juured. 

Vaatame, vaatame, kas lõpuks saab neist ka istikud ja puud.   

 

 Postimehe arvamusliidrite lõunal pidas Margus Laidre hea ettekande, aga varem ei ole teda näinud kuidagi närvilisena. Võin vaid oletada, et keegi ütles/küsis (õiguskantsler?) temale/temalt midagi, mis mõjus kas üllatavalt või häirivalt ning mingi mõte keerles peas kogu ettekande vältel. Aga vb oli tal lihtsalt palav ja ebamugav. Igatahes ei olnud kõne tavapäraselt sorav ja prillid kippusid ninal allapoole libisema. Nendin pelgalt vaatlejana.

Loen vahel siit ja sealt midagi mõisate ja baltisakslastest aadli kohta ning mõtlen, et natuke jama on, et rahvusliku ärkamise aegu loodud müütide tule ja mõõgaga  kujund on olnud nii mõjus, kinnistunud ja endiselt elujõus veendumus. Olen kuulnud alternatiivse ajaloo vallast stsenaariume, kuidas me koos naabritest vennasrahvaste ja hõimudega võinuks moodustada küllaltki võimsa regionaalse jõu jmt, aga need on ikkagi väga lennukad unistused. Pigem ikkagi olid kaalukaussidel ida ja lääs, viimane osutus aga palju perspektiivikamaks ja õigupoolest tagas, et eestlased said rahvana kesta ja kujuneda selliseks, nagu nad alates 19, sajandi teisest poolest vormusid. 

Kui ajaloo käik võimaldanuks siin edasi kesta baltisaksa vähemusel, oleks muidugi see maa ka pisut teistsugune; samas oleks veel olekseid, mis kõik võinuks olla, aga kahjuks suuresti tänu orkostani naabrusele pole. 

Baltisakslaste järeltulijad, keda olen kohanud Saksamaal või kes on Eestis käinud oma perekonna maju vaatamas või otsimas muid esivanematega seotud mälestumärke, on enamasti olnud OK. Samuti on veel paljud noorema generatsiooni saksa juurtega asukad, kelle suguvõsad küüditati Kasahstani, Siberisse või Kaug-Itta, sageli oma mentaliteedilt erinevad; esmakohtumisel vaatad, et kas ongi üks normaalne venelane ja siis saad teada, et päritolult hoopis ammustel aegadel venemaale ümber asunud sakslaste/mennoniitide järeltulija. Suurt rolli mängib nende juures kodune kasvatus ja väärtusruum.

Aga eks maailm on üks muutuv ja segane paik, mingi täiesti ilma põhjuseta suur optimism, et XXI sajandil on see või teine inetu asi mõeldamatu jne, on täiesti hääbunud ja tundub, et nüüd on võimalikud needki nähtused, mis olid iseloomulikud 5.-6. või 13.-14. või 16.-17. või 20. sajandile - ühesõnaga pea kogu aeg ja kõigil sajanditel.   

Aega muidugi läks, aga lõpuks said inglased ikka valmis 

oma Amelia meemi. Ja kohe jõudsid järele ka prantslased, hispaanlased, sakslased jt. Madalmaadel on muidugi see jama, et neil on reaalselt olemas sama nimega printsess, aga küllap nad midagi välja mõtlevad, panevad mõne muu nime. 

Ilmselt juba lähikuudel võib näha, kuidas see vaim ilmub ja seguneb mõne reaalse situatsiooniga, mingil kujul materialiseerub, nt hologrammina. 

Igatahes saab sellest juhtumist õpikunäide, kuidas ei tasu antikangelast suvalisele sihtgrupile suunata.

Temast saab kangelane, kes hakkab elama oma elu ning ümber vormida teda uuesti ei anna. 

Sarnane juhtum oli ju n liidus, kus aina toodeti ja näidati filme võitlusest pahade natside vastu ja siis kommunistide suureks üllatuseks hakkasid 70./80. vahetusel vene teismelised endale tätokaid tegema, ikka haakristid ja Gott mit uns'id ja rinnakad neiud käes MP 40 jmt. Keegi ei tšautanud, aga ägedamad kutid ütlesid Heil Hitler küll. Nagu ikka kommunistidel juhtus, läks jälle midagi nihu noortega tehtavas kasvatustöös. 

Ma pisut pelgan lugeda seda viimast inimarengu raportit, aga peaks vist korraks sirvima, tahaks veenduda, et sealt ei tule mingit kuulutust enneolematu eksperimendi vajaduse järele. 

Kõigest ühest, teisest ja veel konkreetselt seentest

 Täna ei tohi enam head uut aastat soovida, kolmekuningapäev ju möödas. Aga samas... tegelikult ikka tahan  soovida, otsest keeldu ju ei ole... seega - Head Uut Aastat! 

Nii, hästi. Aastavahetusel kell 00.00 sai pokaale kõlistada ja ERR lasi vist hümnigi. Seejärel muidugi tuli minna tänavale ja nagu ikka, vaadata palju siis ilutulestikku näha. Vähe, palju tühjust ja pimedust ning väga harvad värvilised plahvatused ja tuled. Linn ametlikult muidugi juba mitmendat aastat saluuti ei korralda, ettevõtted ka enam ei riski ega panusta, jäänud on vaid üksiktegijad. Üsna hästi on õnnestunud see toss ja paugutamine ära kaotada. Seisime siis oma maja ees tänaval ja vahtisime taevasse ja siis vaatasime tänavale ja esimest korda nägin, et kell 00.05 esimese jaanuari ööl, uusaasta ööl, ei ole tänaval mitte kedagi. Tühjus. Ei hingelistki. Tühi nagu tühisuse sisemus. 0. Vaakum.

Ja-ja-jaa; pole ilutulestikku ja taevast vaatemängu, milleks siis tänavale minna, kuuse juurde platsile või mõne silla peale või Toome nõlvale vmt. Tühjal platsil vaevalt kohtad sõpru ja tuttavaid, üksi silla peal ka nõme vahuveini avada; pole kedagi, kes tuleks tänaval vastu ning saaks vastastikku kaaslinlastega uue aasta häid soove hõikuda. Nõrganärviliste koerte ja kasside ja lindude hüvanguks on see pidu ära lõpetatud. Nüüd võiks veel aastalõpu kõnes presidendilt kuulda, et kodus üksteist pühade ajal peksta pole ilus, aga miks te ikka peksate, siis oleks kombo täiuslikult koos. 

Kes võitleb puhtuse eest, kes koristab, eksole. Kui pole põhjust välja minna, ega siis palju mindagi. Otsitakse kodus tegevust. 

Tavaliselt ma ei kajastaks, et vot tabas mind miski jne, aga kroonika huvides fikseerin, et 31.12.2025 õnnestus küll paar korda tunda, et väljas on üsna külm ja riietus on vale ja liiga kaua seisan ühel kohal jmt; seega oli küllalt põhjust, et teisel jaanuaril ärgata klassikalises KNKH seisundis (muidugi Köha-Nohu-Kurk-Haige). 

Eile oli juba pisut parem ja rohkem tahtmist midagi teha, 

otsustasin seeni korjata. Oleks võinud juba varem, seened olid piisavalt kasvanud, kui neid viimati enne suurt lund nägin. Pidin maasikapeenrale langenud paksu lund laiali ajama ja siis juba midagi muud tajumata lumiseid ja jääs puidu-sametkõrgeseid paljakäsi eemaldama, püüdes kõige väiksemaid mitte veel ära korjata. Mõlemal käel muutusid pöial ja nimetissõrm kahtlaselt kangeks ja tundetuks, nagu lõpuks märkasin. Panin käed hiljem voolavasse leigesse vette ja tundsin kuidas mõlemas nõelatorgete saatel vereringlus taastus. 

Täna hilisel hommikul tegin brantšiks seentega omletti.  

Eelnev on loodetavasti piisavalt olmeproosaline ja maine. Seente foto on minu jaoks tüüpiliselt vilets. Järjepidevus seegi.

Mõte vahel ikka eksleb mentaliteediajaloo radadel ja üks haru kulgeb mööda klassikuteks liigitatud kirjanike teoste tegelasi. Täpsemalt - mõtlen, et millisel ajajärgul millised peategelased olid moes. Tuleb meelde, et XX sajandi teisel poolel olid moes neurootilised kangelased, osaliselt kattus see aeg ka paranoilisele kirjandusele omaste olude ja kujudega. Kohati selle perioodi kestel ja lõpu poole ilmus välja ka skisoidseid tüüpe ja mitte alati ebameeldivaid. Sürr ja skisofreenia, kes neid suudaks lahuta. Ma pooldan RD Laing'i mõnda seletust skisofreenia kohta. Põhimõtteliselt umbes selliseid, et tegemist on vaimse arengu protsessi ajutise häirega, kus inimlike loomulike eksistentsiaalsete probleemide ja objektiivse reaalsuse tajuga seotud või subjektiivse taju lagunemise  protsessid hakkavad kulgema natuke isevoolu ja kontrolli ning tahte alt väljas, vb ka liiga intensiivselt. Üldiselt arenguks vajalikud protsessid, aga võivad liiga ägedalt kujul inimese segadusse ja endast välja viia.

Maagilise realismi puhul ma ei oskagi muud arvata, kui et inimesed on seal kujutatud maagiliste ja realistlikena... või kuidas täpsemalt sellega on?

Aga mis oli veel varem?  

Peab meelde tuletama, mis oli moes enne neuroosi. Kas  I MS eel ja järel oli moes (kitsamalt eristades) neurasteenia, isikliku ja mastaapse ning üldise kokku varisemise tunnetus, mida väljendas T.S. Eliot oma Waste Land'is?  Freud oli moes, võiks ju arvata, et tema poolt kirjeldatud juhtumid olid samuti trendis.  Esimese suure sõja eelset vaimuseisu hilisemalt kirjeldas (tasa)kaalukas Th. Mann Võlumäes. (Kahjuks Egiptuses ei toodeta enam ilusaid paberosse ja nende sigarettide tubakas pole miskit erilist.) Paar aastat hiljem ilmutas Hesse Stepihundi. (Peenemate hipide hilisem lemmiklektüür ja väga profroid ja neurootilises vaimus.)

Realistidel olid tegelased kes koledad ja alatud, teised aga naiivsed, noored, algajad, ärakasutatavad, petetud jne, üldiselt natuke igav. 

Sellest varem oli populaarne suur õnnetu armastus, õilis verevaegus, minestamine, murtud südamed ning meeleheide ja vahel ikka ka uhked enesetapud. 

Kas enne seda olid moes ooperid, duellid ja vene rulett ja põgenemine tõllas koos porutšikuga?? Viimaseid võib pidada suhteliselt süütuteks nähtusteks. Ehkki muidugi need romantikute ja nende eel käinud sentimentalistide omavahelised võitlused terariistadega või püstolitega võisid vahel olla ka ränkade tagajärgedega. (Vene rulett praktiliselt hääbus siis, kui revolvrite konstruktsioon muutus paremaks ja kvaliteetsemaks ning enam ei olnud võimalik kuulmisega eristada, kas padrun sattus pessa või mitte.) 

Tunnistan, et mulle on kunagi meeldinud sellised Bulwer Lyttoni poolt loodud tüübid nagu Kenelm Chillingly koos samas (Kenelm Chillingly, his adventures and opinions) kujutatud mõnede muude tegelastega ja Henry Pelham (Pelham), ehe dändide värk ja hulk irooniat ja stiili. (Pole välistatud, et  olen midagi sellest varem siia kirjutanud ja igaks juhuks rohkem ei lisa.)

Praegu on väga rahvademokraatlik aeg ja natuke aitab moodne olla ATH,  bipolaarsus (vist juba vanamoodne), depressioon, lisaks ka ületöötamine ning läbipõlemine (2 viimast on ausad talupoja haigused). Ei mäleta, kas lapsepõlvetraumad olid moes või oli nendega see häda, et meil ei olnud palju tahtjaid, kes olnuks valmis nendega poosetama ja nautima meediaekshibitsionismi.

Vaatasin Terrence Malick'i The Tree of Life. Film täis kujundeid ja eksistentsiaalset ängi. Just see, mida mul praegu vaja ei ole. Mingi seaduspära alusel juhtuvad nüüd raskemad ja traagilised filmid ette. Nimetatud film pole ehk laiemale publikule, aga kohati meeldivalt meditatiivne ja samas ka kujunemise film ja üldiselt Malick'i lemmikteema, aja kuluga seotud jmt.  

Oleks keegi püüdnud siinse blogi oletatavat koodi lugeda ja murda, olnuks lihtne märgata, et ju pean Golshifteh Farahani't heaks näitlejaks. Usun, et meie publik märkas teda Paterson'is, mis on (minu arvates  (- kas peab alati lisama?)) tasemel film. Või siis Leonardo DiCaprio kõrval Body of Lies'is. Hiljuti vaatasin üsna juhuslikult Iraani filmi About Elly kus Golshifteh oli kandvas osas; film oli huvitav ning hästi tehtud. Farahani't on tunnustatud rolli eest filmis The Patience Stone, aga see vist läheks juba liiale kui vaataksin kohe veel ühe depressiivse filmi. Aga seoses päevakajaliste sündmustega tasub mainida, et Farahani väljendas sotsmeedias toetust Iraani mässule. Loodetavasti lõpeb see sel korral islamiriigi kokku varisemisega. Tõmbaks kaasa ka hezbollah ja hamasi ja üht ja teist veel. 

Korraks moes oleva juurde naastes; leidsin suht juhuslikult, et USA-s on paras jama ühe seltskonnaga, keda nimetatakse zizians. Soovi korral leiab nende kohta piisavalt infot. Iseloomulik on, et sel nooremal seltskonnal ongi õnnestunud sünteesida tugevad teadmised IT-st, hipsterlus, looduskaitse, veganlus, loomade õigused, transsoolisus ja veel ühte ja teist. Neist mitmeidki peeti võimekateks, olid kunagi rakendatud NASA-s ja Räniorus ja börsil jne jmt, olid õppinud parimates ülikoolides. Samas korraldasid nad oma elu ja tegevust täiesti jabural ja arutul moel. Mis neile endile ja mitmetele kõrvalistele isikutele lõppes kurvalt ja mõttetult. Kunagi kasutatakse seda materjali filmide ja raamatute loomisel. Selles peegeldub kontsentreeritult käesoleva aja eripärast mentaliteeti ja selle avaldumise iseloomulikke jooni. Tegevustiku tarvis piisavalt palju mõttetuid tapmisi, mida pole keeruline põnevikuks vormida; samas on ka väga nihkes koomikat, vb rohkemgi kui seni mõned vennad  on suutnud filmidesse panna.    Ja nalja tuleb veel lisaks, sest kohtud alles hakkavad tööle ja istungite käigus kuuleb ja näeb kindlasti mõndagi. 

  

 

   

Uuest väärtusruumist, juba teist korda

teemast jõuliselt Jõulusel moel 

Ei tahaks uue võltsvagaduse mülkas sopata ja liiga palju tähelepanu pöörata keskpärasuse või veelgi madalama pärasuse ja tobeduse ilminguile, ei tahaks vihastada selle peale, et ümbritsevasse lisandub mingi süstemaatilisusega mittemateriaalset saasta ja prügi... seega muude alternatiivide seas on lubatud  selle üle irvitada, olla sarkastiline ja vajadusel ka karm.  Aidaku mind mu kaitseingel.

Kui kuulate praegu Jingle bells'i ja neid muid kaupluselaule, olgu ehtsas esituses või lahjendatult, siis ei maksa lasta end eksitada ja jätke järgnev (jõulu)rahule ja jätkake tähistamist või muud meelepärast vaba päeva õhtu värki. Ja olgu teiega rõõm ja rahu!

Mul oli hinge pugenud väike kahtlus, et midagi on maailmaga valesti lisaks Ukraina sõjale, sõjakurjategija huiloo ja teiste kremloidide plaanidele, täiesti arutule Donaldile, pro-palestiina liikumisele, moslemite demonstratsioonidele Euroopa jõuluturgude juures, BDFGHKLMNPRST+ rõvetsemisele, AI andetuse pealetungile jmt, kui nimetada vaid esimesena meelde tulevaid. 

Samas Jõuluõhtu oli ilus ja jätsin mured korraks Issanda hoolde. Sai käidud kahele värskele kalmule küünlaid panemas ja nagu ikka imetletud, kui palju õhtul kell 8 kalmistul tulukesi on. Samal ajal sadas maha õhuke lumekirme ja valget Jõulu jätkus koduteelegi. Toanurgas seisis kuusk sirgelt püsti, inimesed istusid ümber laua ja kass ning koer olid ka seltskonda palutud. Oli tunda head tahet ja rahulikku meelt. 

Kõik nagu peab. Lõpuks jõudis õhtu selleni, et muule lisaks hakata kuulama ka Fairytale of New York'i.

See on üks ehedamaid ja kaunemaid jõululaule, olgu siis originaalis või rahva poolt laulduna. Aga raadiojaamad ja avalikud kohad jne on hakanud selle esitamist vältima. Mitmel ettekäändel muidugi, aga põhirõhk on solvujatel ja süüdistajatel alati olnud sõnadel you cheap, lousy faggot. Ja nüüd ongi mitmed solistid seda esitanud tsenseeritud sõnadega. Sel ajal, kui eesrindlike vähemuste esindajad ja käilakujud möllavad end hingetuks, et tõusta, murda, langeda ja põruda, ning põrutada lavalt uusi publikut traumeerivaid räppe ja pantomiime, tuleb sellest ehedast ja vaieldamatult andekast ballaadist välja rookida sõna pede.  Kuna see solvab massiliselt vähemuste esindajaid. Midagi ikka nagu oleks valesti. 

Muidugi võib manipulatsiooni tehnoloogiate ja strateegiate õpikuid ja juhendeid järelturult osta väga odavalt, aga... Massid muutuvad järjest kergemini manipuleeritavateks ja samas järjest agressiivsemateks. Palju oleks nagu enesekesksust ja samas eneseteadvus on asendunud mingi prahiga.

Vend Kristus ja Püha Vaim, aidake, palun!  Lõpetasin; nii on! 

Klassikuid tuleb tunda (v midagi t)

 Vaatasin eile ära Stanley Kubrick'u 2001: A Space Odyssey. Alates mingist osast oli see linnukese pärast vaatamine. Mitte et siin sellega uhkeldada, vaid et oleks võimalik hiljem arutleda nendega, kes on hulgaga seda vaadanud.

Filmi ajal ja vahetult selle järel tabas mind korduvalt tunne, et mis see siis nüüd on. Häiritud ja arusaamatuses. Keegi filmilooja kord ütles, et ärge vaadake seda, mida tahate vaadata, vaid vaadake, mida teile tahetakse näidata. Ma püüan, sest muidu ma vaataks ainult neid filme, kus inimesed pikutavad mere ääres (ja järjekordne hull ei tulista või pussita neid), käivad tavernas söömas, naudivad loojangukuma, ajavad vastassugupoolega suhteid laetud huumorist ja inimlikust soojusest ning istuvad aias saadetuna seltskonna harivatud vestlustest jne. Teate ju küll neid filme. 

Nüüd tundus mulle, et 2001  on miski, kus lugu on meelega hägustatud ja tehtud lünklikuks ja selle udu taga on palju vähem, kui vaatajale peaks tunduma. Selge osa on superarvuti liin ja võib olla selle teema tõttu film ja raamat saab praegu publikut ligi tõmmata. Ma ei tea, kas mingi sekt on juba tekkinud, kes kummardab AI-d ja konstrueerib sellest uut kuldvasikat. Täiesti võimalik, on ju head eeldused sünteesida tehnoloogia ja progressi ning teadusliku maailmavaate usku inimestele omase kalduvusega luua mingi objekt, keda kummardada. Lisaks on filmis ka must kandiline kivi/monoliit, see võiks üsna otseselt assotsieeruda Kaabaga ja musta kiviga ning mingil kummalisel moel olla peibutiseks pro-palestiina pseudointellektuaalsele Saudi Euroopa lumpenile. 

Kas eelnev kõlas ülbelt ja üleolevalt? Püüan seda nüüd mitte olla. Ainult kriitiline. Aga juba vaadates tundus mulle, et vaadata mingit plastikust valget kosmoselaeva mudelit säravate täpikestega mustal taustal Straussi valsi saatel on üsna tüütu. Vaatasin muidugi väikeselt ekraanilt ja kui oleksin olnud lõksus kinosaalis, vb oleks siis muidagi teisiti olnud. Samasse liigitaksin ka kõik need finaalis näidatud maastikuvaated, mis olid huvitavaks tehtud kasutades poole sajandi eest moes olnud solarisatsiooni tehnikat. Olid need valgused ja sähvatuse selle järel LSD bad tripp  ekraanil? Seda rada pidi edasi minnes oleks küll pool saalist ilmselt lahkunud ja õigesti oleks teinud. Kui väga intensiivselt ja füüsiliselt tunned, et kardinad langevad ette ja on ainult pimedus, kus keegi taob tsuri-daiko't või hiiglaslikku vaskset gongi, siis ikka tahad tagasi valgusse. Aga võite arvata, et ülalöeldu on väga vale ja näitab ainult seda, milline võhik ma olen, sest asjatundjad andsid selle ja muu eest Kubrick'ule Oscari Best Visual Effects kategoorias. 

Ja siis tuligi mingi metafüüsiline eluringi kujundiga lõpp. Selle kohta ma ei leia head interpretatsiooni.  Mingite vihjete pinnalt võib järeldada, et autor on ajanud uue (üli/super)inimese tekkimise kontseptsiooni (kasutades otseseks viiteks ka Also sprach Zarathustra't muusikalise taustana). Nietzche on muidugi vägeva stiiliga autor ja varases nooruses tasub Zarathustra või mõni muu tema teos läbi lugeda (läbi põdeda), aga õnneks juhtus mulle pärast seda kätte C. G. Jung ja mõtted läksid teistele radadele. Skeem on siis selline, et alguses saavad inimese koledad eellased kosmilist objekti puudutades oma uuel tasemel arengu käima ja hiljem, filmi lõpus, saab kuidagi segaselt see uuel tasemel korduma.   

 Jules Verne'i ja H. G. Wells'i mõõtu Kubrick ja A. C. Clarke ikka ei ole. Aga kui Kubrick arvas, et sellele linateosele võib vabalt anda erinevaid tõlgendusi ja pole vaja tema selgitusi, mis millegi mõte on, siis nagu siin näha on, et mind provotseeris küll ühele ja teisele asjale mõtlema. See on ju hea.    

Kaose veerel moodsas ajas ja oma nurgas

 Eile hommikul hakkas langema räitsakaid ja lumepuru ning tulin mõttele, et nüüd sajabki lumi maha ja katab maa. Teine mõte, järjeks eelmisele, oli et puidu-sametkõrgesed jäävad lume alla ja peaks nad enne ära korjama. Väljas nägin, et vähene lumi sulab maapinnal kohe ära, aga juba olin seente korjamise pähe võtnud ja tegingi seenelõikuse teoks. Pole hea lasta neil ka üle kasvada. Kahjuks on nad nii tihedalt üksteise kõrval, et suuremaid lõigates tuleb paratamatult ka väikesi kaasa. 

Igatahes läksid need väga maitsvad seened omleti peale. Ikka lahe, et talvisel ajal sellised seened kasvavad ja koguni mu peenras. Privileeg.

Reaalsete ja konkreetsete privileegide vastu ei ole mul midagi. Muidugi kui need on minul. Ja vähemalt ei ole ma ka mingi privilegeeritute jahtija, kes tõsimeeli on valmis kõigile tõestama, et pea kõik teda ümbritsevad inimesed on privilegeeritud ja seega tuleks neil oma süütuse tõestamiseks sooritada katse, mis lõpeb kas nt uppumissurma või süüdi tunnistamisega.

Privileegide teema on hetkel pisut vaibunud ja näib kergelt vanamoodne. Nagu enam ei avaldata ka fotosid pisarais näitlejannadest ja seltskonnastaaridest, keda on haaranud kahetsus minevikus kantud afropatside pärast. Neil päevil muutub hooajaliselt akuutseks erinevatest vaatenurkadest antav kriitika Jõulude pihta. Ühed leiavad, et need sunnivad inimesi ostma ja tarbima, teised vastased jällegi arvab, et ilma jõuludeta ja muidugi ka kristliku kirikuta, oleks maailm palju parem paik. 

Minge põrgusse, nagu ütles vanarahvas. 

Üldise ja laieneva kaose tingimustes

on loomulik areng, et suur osa sellest, mis näis häirivana, muutub juba  koomiliseks. Rein Veidemann, kes  aastakümneid osavalt loovis  kommunistliku korra karide vahel, kaotas korraks valvsuse ja

 põrkas kokku tasakaalustatuse põhimõtte innukate kandjatega.

 Isiklikel põhjustel, kuna Veidemann kunagi ühe paberiga osutas mulle märkimisväärse teene, ei tunne ma sugugi mingit kahjurõõmu seoses RV tühistamisega. Enamusega (mingis mikronõukogus?!) tehti vähemusele väidetavalt liiga teinud ja sallimatust ilmutanud Veidemannile ära.  

Täna tegin ahjus lamba sadulat, täidisega, kondivaba. Kõrvale porrulaugu koorekaste Karksi siidriga. Muidugi polnud range paastutoit. Eks olen ebajärjekindel ja kõigun - kord püüan jälgide vanamoodsat paastu, kord jälle otsustan moodsa lähenemise kasuks ja püüan harjutada muid loobumisi. Kukun vist läbi mõlemas ja vb milleski veel. Rullis lamba eest sain komplimente ja kiita ning tänusõnu; peaks veel paar korda seda tegema, siis ehk oskaks juba päriselt.    

AI ja uus väärtusruum

 Ei ole märganud, et maailmas oleks olnud suur puudus ebaintelligentsusest ja andetusest. Aga nüüd toimus ajalooline murranguline pööre ja mis kõik veel ning AI on pandud tootma tunde ja tunde jõululaule. Ise komponeerib, ise esitab meloodia ja laulab, ise on sõnadki teinud. Langevad lumehelbed, jõulukuusk, õhtu, tuled, kellad, laste naer, kaaslane jne. Kohutavalt keskpärane ja üheülbaline. Muidugi, ega sisendiks ei olnud ka võtta teab kui palju imelisi estraaditeoseid ja poeese. 

Samas vb on AI targem kui ma arvan, aga lihtsalt väga sarkastiline. Kas pole 1984 ka kirjas, et proledele tehti mingeid nõretavaid laulukesi vastavas osakonnas ja vist mingi masinaga?  

Kunagi üks mu tuttav, muusik-instrumentalist ja mingi tantsuklubi liige, kellel oli huvitav, kergelt skisoidne huumorimeel, mõtles välja tantsu Sulle polegi paremat vaja. Ehk on AI laulukesed ka umbes taolisel tõdemusel põhinev formaat? 

Samal moel võiks mõni väljaanne hakata ka tuntud megaeksponeeritud seltskonnastaaride ja mõjuisikute kohta avaldama AI koostatud nt horoskoobil põhinevaid tuleviku-uudiseid. Ja ERR-i programmi leiaks haige huumorimeelega ja kammitsate piiratusest prii AI kindlasti huvitavaid lahendusi ja külalisi erinevate tähtpäevade aegu. Igatahes rakendust, perspektiivi, uudset lähenemist ja säravaid visioone oleks kuhjaga.

Täna

 peabki olema selline tunne. 

Võta sigaret ja lõõgastu

 Kui peaosas poleks noor Winona Ryder, siis ehk ei viitsinuks filmi Girl, interrupted, vaadata, aga Ryderi pärast ikka vaatasin. Lahe detail filmis oli, et peategelane tõmbas sigarette Gitanes.  Nende hankimine oli 60ndatel USA-s vb probleemne, kuna ameerika firmad tõrjusid suhteliselt väikese Prantsuse tegija toote kõrvale. Hiljem on Gitanes'iga aga olnud hulk muid probleeme, EU oma direktiividega on ta nurka surunud, kohati põhjendades, et liiga kanged vmt, kord süüdistades, et liiga stiilsed jmt. Saksamaal müüvad neid vähesed julged tubakaputkad, kusagil lennujaamas kord vaadati mu piletit, sihtkohaks oli mingi EU riik ja mulle seepärast keelduti neid müümast, Iisraelis aga lennujaama pood ei teinud mingit probleemi ja järgnevalt Riias neid samuti minult ei konfiskeeritud (tahaks uhkustada, et olen ka üsna osav salakaubavedaja 😸). Ma pean neid dändi ja mässaja atribuudiks, aga võite ka otsustada, et nad on isekaeiteamillevastuprotesteerib tüübi/snoobi aksessuaar. Le Plaisir de la Liberte (muuda seade 360->720)  

 Reede õhtul, seega siis halloweeni aegu, läksin jalutama. Nägin tänaval mitut kampa, peamiselt väiksemat sorti lapsi, kostüümides, millest paljud olid isegi teemas ja kohased ega olnud kuidagi hädapäraselt käepärasest kokku sobitatud. Mõni punt oli häälekam, mõned suhteliselt vagased. Plussid panen kirja selle eest, et lapsed tegid midagi üheskoos, sama ehk ka mõningase eneseületuse eest. Küll aga ei näinud, et neil oleks õnnestunud mõnd inimest ehk elanikku uksele saada. Uksed jäid suletuks ja lapsed muutusid ebalevateks. Natuke nõutud olid nad vist juba alguses, vast polnud päris kindlad, kuidas seda halloweeni asja tehakse. Noh hüüad, et komm või pomm, aga mis edasi saab?

Lihtsad rõõmud on kõige kindlamad rõõmud. Seepärast panin pärast mitut aastat plaanimist ja kavatsemist lõpuks akna alla lindude toidumaja. Igasugu tihased ja varblased muudkui keerutasid selle koha peal ja otsisid midagi põõsaste juurest, panin toidulaua siis nende eelistatud kohale ja majake sai populaarseks ning külastajaid on küllaga. Haruldusi nende hulgas pole olnud. Aga talvel tulevad ju soomlased ja rootslased jmt. 😸  

Ikka veel püsin vahemereliste roogade lainel ja proovisin teha küülikut mingi YT prantsuse koka õpetuse vaimus. Nali oli selles, et see kutt tegi ja tegi oma kastet ja näha oli, et see kisub üsna punaseks, aga lõpuks - Voilà! oli tal liha potis ilusas kollases kastmes. Mõtlesin siis, et vist tean, mis siin kaadri taga toimus, pruunistasin jahu ja segasin puljongiga ja läks kastmesse. Värv sai enam-vähem paika ja maitsed oli OK. 

Kirjutasin ja mõlgutasin siin mõtet-paari ning sain teate, et vangide kaebus suitsetamise keelamise kohta on Inimõiguste kohtus leidnud positiivse lahenduse ja vangidele peab jätma õiguse suitsetada. Ja selle kohta kirjutatud artiklist sain veel teada, et Pakosta kaebab otsuse edasi ja hulk mula, aga kui Rootsist vangid Tartusse tuuakse, siis vastavalt eelleppele on neile tagatud võimalus suitsetada, sest Rootsi vanglates nad seda võivad. No kas pole tore valitseda, ff. Muudkui aga langeta selliseid toreda healapse vaimus otsuseid ja kui vaja, siis pole vaja olla nii printsipiaalne ja oma kodanike kõrval võib välismaalastele natuke rohkem õigusi lubada küll. On entusiastid ikka. Aktivistid. Heatahtlike kavatsustega uute teede sillutajad. Hoolivad kasvatajad. 

Viimasel ajal

ma ei viitsi seda blogi lugeda😸

ainult kirjutan vahel. Harva.

 Oli selline pühapäev. et hommikul kuulasin tänu Delfile ära Arvo Pärdi teoste kontserdi Carnegie Hallis ja õhtupoolikul vaatasin tänu ERR-ile Wim Wendersi Perfect Days. Üsna selline virr-varr värk kui sisu poolt vaadata. Pärdil on teostes palju rahutust ja konflikti ning dramaatikat. Kõige lihtsuse ja ilu ja rahu kõrval, mida üldiselt seal teatakse olevat. Aadama itk ei ole mingi jalutuskäik pargis ja kui sellele lisada püha Athose Siluanile ilmutuse läbi antud juhis, et  "Держи ум свой во аде, и не отчаивайся" ehk "Keep thy mind in Hell and despair not," ehk kuidagi nii, et "Hoia oma meel põrgus ja ära ole meeleheitel," siis tundub küll, et eksistentsiaalses plaanis elu kristlikus kontekstis väga lihtne ei ole. Aadama itku saatel tulid vaimusilma ette pildid tihedalt Ukraina tasandikel lebavatest laipadest (ja meenus Glenn Gould'i öeldu, et kontserdisaal ei ole kõige mugavam koht, kus muusikat kuulata).

Wenders'i filmi vaikne ja harmooniline zen oli justkui hoopis muu ja pingelise hommiku kõrvale sobis rahulik õhtupoolik kenasti. Filmis on paar vihjet, et saavutatud tasakaalu, ilu ja mängulisuse kõrval, või siis all, on ka mingi valu, samas aga leppimine ning loobumine ei ole lõplik väljapääs. Film sarnanes tempolt ja osaliselt ka sisult filmiga Paterson, mis mulle samuti meeldib. Huvitav, et Wenders (s 1945) ja Jim Jarmusch (s 1953) ja Lou Reed (1942-2013) on suhteliselt üks põlvkond. Lou Reed'i  Perfect Day tuli välja  1972. aastal. PD filmis mängib peaosa Yakusho Kōji ja tema sünniaasta 1956 sobib väga hästi peategelase hoiakuga. Mis on omane järelhipidele, hipide põlvkonna noorematele vendadele-õdedele. Neile, kes 16-17 aastastena kuulasid Velvet Undergroundi ja Lou Reedi, aga ei saanud liialt noortena osa võtta 60ndate lõpu möllust. Neile jäi rohkem selline plaatide ja kassettide pealt tuleva musa kuulamise rõõm ja väiksemad peod ning rohkem isekeskis istumist ja mingite raamatute üle arutlemist.

Kui zen'i ja katoliikluse ja ortodoksia sünteesimise juurde tulla, et kuidagi klapitada omavahel hingeline sisemine võitlus ja meelerahuline tühjusele keskendumine jmt, siis muidugi tuleb mainida, et just 60ndatel ja läbi 70ndate ja ka veel hiljem laiema lugejaskonna huvi köitnud Thomas Merton'il (keda ma olen varemgi maininud ja tsiteerinudki) õnnestus need kuidagi hästi siduda ja luua mingid sillad, mis kõiki mainituid ühendasid. (Üht-teist tegi samas võtmes muidugi ka Alan Watts ja tema on vist ka pisut lihtsam ja lõbusam lugemine ning pikemalt popim püsinud.)

Kuhu see jutt peaks välja jõudma... kui teha kiire lõpp... siis nentimus, et Pärdi looming on ilus, tark ja täis väge, Wenders on väga hea, Siluan polnud mingi tossike, Merton sai paljudest asjadest aru, Lou Reed oli kindlasti andekas,  Yakusho Kōji mängis haruldaselt - puhas rõõm ja suur tänu.

Ainult söögist, lohutustoidust

 vist igatsusest Vahemere järele.

Asjaolud kujunesid sellised, et ma pean mõneks ajaks (kevadeni ilmselt) oma plaanidest kuhugi reisida, loobuma. See on nõme, aga nii on kujunenud. Olen väga vajalik just siin. Asendamatu.

Reedel läks natuke üle kolme tunni, et saaks lõpuks toidu pliidile hauduma panna, ehk nagu ütles üks kogenud kokk - Braciole pole see toit, mida võiks teha kolmapäeval, see on nädalavahetuse toit, sest ettevalmistused peavad olema põhjalikud. 

Kui keegi tahab proovida, siis on YT mitmeid juhendavaid videosid, ma ei viitsi kogu protsessi isegi kirja panna. Aga tulemus oli hea. Sain rõõmustava tagasiside kolmelt sööjalt.

Midagi rõõmsat siin tekstis peab ju olema. 

Muidugi ostsin turult liiga palju loomaliha ja pidin laupäeval nuputama, mida teha suurema osaga sellest ostust. Paljud loomaliha retseptid on üsna sarnased ja varem on neid padasid ju tehtud küll ja veel. Võtsin siis poole braciole'dest jäänud tomatikastmest ja tuunisin selle enam-vähem böfstrooganoviks, selliseks nagu õigeks pean. Kuuseriisikatega, kusjuures.

Nüüd meenub, et ma pöörasin Vahemere lainele juba pisut varem ja alustasin mingi pastaroaga, aga missugune see oli... nii-nii oli-oli; pasta puruks rebitud toorvorstiga (pakil kiri, et Itaaliapärased vorstikesed vmt) ja tavapärane valge kastme tarvis ehitatud lihtne sibu-küüslauk põhi jmt. Eks tal on ka mingi ilus itaalia nimi sel roal, tõsi küll, tehtuna hakklihaga; aga ma üsna sageli kasutan hakkliha asemel toorvorstide sisu. 

Pastahoog tuli sellest, et lisaks liigkogusele loomalihale ei suutnud ma ostmata jätta veel haugi marja; viimasega on aga ammu olnud plaan, et teha pastat nimetatud marjaga sarnaselt sellele, nagu Itaalias tehakse pastat merisiiliku marjaga. Kui pole hooaeg, siis võetakse selleks konserveeritud mari ning ega siis küll pole vahet, kas merisiiliku või räime mari. Kui õnnestub haugi marja värvus roa valmistamisel säilitada, siis on kõige suurem oht möödas.

Panen veel häid uudiseid!  

 -  Kõik eelnenu kahvatub kahvatuimaks, kuna eile sain lõpuks kätte selle keelatud kraami, mis on lamba ajud!  Kui turul lihamüüjalt hakata 

lamba ajusid nuruma, siis nad vaatavad sind nagu provokaatorit

ja lõpuks võivad veel selgitada, et tegelikult ei tohi ka üdikonte müüa. 

Vot selline hoolitsus 

on meil inimeste eest. 

Ajud said lõpuks tehtud deep fried ,

tulemusega jäin väga rahule, aga paar sööjat ilmutasid küll ärevuse märke ja piirdusid väikese kogusega. 

Aga pool lammast on veel vaja  töödelda/valmistada ja ära süüa, nii et võite muidugi järge oodata/karta. Kui ei juhtu, et ma annan järele kiusatusele ja postitan hoopis rämeda sõimu poliitilise tagumiku 

(sisetsitaat Sorokinilt raamatust Doktor Garin (seega lubatud/kultuurne rämedus), märgin igaks juhuks ebateadlikule publikule selgituseks) Merkeli aadressil, kes leiab, et orkide agressioonis Ukraina vastu on süüdi Balti riigid ja Poola. Raibe, kremloidid on II MS puhkemises samuti aeg-ajalt Poolat süüdistanud. Tunnen vahel, et olen selle aja ja maailma jaoks liiga adekvaatne. 

Selle kurva tõdemusega siinkohal lõpetangi. 

Retsept, kontrollitud

Viimane hommikusöök, mis sel hooajal suvikõrvitsa õitega.  Lihtne toit ja kähku saab valmis.

 

Klaas jahu, klaas vett, üks muna, kas kasta sisse suvikõrvitsa õied või võtta vaksa pikkune peenem suvikõrvits ja peenema riiviga riivida (või teha mõlemat nagu mina), pool teelusikat soola, kolmandik tl suhkrut, natuke kuivpärmi, igaks juhuks natuke soodat ja viimasel hetkel natuke sidrunimahla, peeneks hakitud peterselli pisut ja sama palju mündi lehti, ja kõik see kraam kokku segada. Ja deep fried see segu.