Kahe kohvi vahelisel pausil

Täna hommikul paistab Madridis päike. Siin on akna taga ilm pilves aga ehk selgimistega.

Eelmisel nädalal oli päris mitu päikeselist päeva. Olin päris rahul, et elan omal vabal valikul ikka Eestis, sest veebikaameratest võis näha, et Hispaanias ja Portugalis oli lohutult vihmane. Mitu kuud aastas mulle sobiks olla kliimapagulane Lõuna-Hispaanias? Oktoober ja november ehk ja siis veel aprill. Pikendada suvelist olekut ja näha kevadist õitsemist topelt. 

Igatahes on hommikuse kohvi kõrvale täitsa tore neid webkämme vaadata ja kreeklastel tundub paiguti juba olevat täitsa OK.  (Kreeklastel on muidugi olnud teles selline ilmatüdruk, Eleni Tsolaki, kes ka kõige vastikumal ajal, kui väljas on 5-6 kraadi, tantsib hommikud püstipositiivseks; Kalimera ja ärgake naeratades.

Eile oli pilvine hommik ja sadas ju lundki, aga ehk see on seotud  valitsusremondi ja  Kliimaministeeriumi kadumisega? Või ta ei kao... isegi ei muutu ühest olekust teise...  Ministeerium olla  paar aastat nikerdanud mingi kava kallal, mis nüüd küll kõrvale jäetakse ja hakatakse üht uut kava nuputama. 

Ja lisaks, mis ma  kuulsin! mõlgutatakse mõtet teha sadevete maks! Ei mingit tasuta vihma enam. (Mina nuputasin välja tuuletakistusmaksu (kuna me kõik oleme väljas viibides tuuletaksitused ja selle võrra jääb ju tuult, see aga tähendab potentsiaalset elektrienergiat, vähemaks.)) Vihmamaks on muidugi minu vaieldamatu lemmik!

Chess.com on oma saiti kuidagi ümber sättinud ja ma ei leidnud oma tavalist 2000 punkti tasemega boti enam üles; seepärast olin sunnitud valima uue vastase, pidi olema tasemel 2200.

Mängisin (natuke ähmis ja kohati kohmakalt, aga), tegin esimesel katsel mati. Saagu kirja, et hiljem teaksin kuupäeva (22. märts 2025), mil see juhtus.   (Kui keegi seda nüüd loeb, siis mõistagi pole lugejal sellest sooja ega külma.)

 

 

Olivia postitas YT-s video Duck Benedict-i 

valmistamisest ja ostsin kohe pardi rinnafileed, 

 

võtsin külmikust pardi munad ja panin ennast proovile, et teha tema roast koopia. Sain neli vabatahtlikku ka sööma ja võin oma saavutusega iga komponendi osas rahul olla nii umbes 4+ kuni 4- vahemikus.

Dakissõufakingguud.

Suurtest ja olulistest teemadest tasub ainult mainida, et rahuprotsess näikse kulgevat juba 1938. aastast teada retsepti järgi; järeleandmised ja loovutamised ja reaalne poliitika ja vastastikku kasulikud ärisuhted jmt - need muidugi rahustavad agressorit ja keegi tuleb jälle ning lehvitab paberilehekesega ja kuulutab, et nüüd tuleb rahu. Kuidas need ütlemised ongi, et ajalugu ei kordu, aga riimub; või et ajalugu ei õpeta, aga karistab; midagi umbes sellist, aga võib olla, et läksid mul täiesti valesti.

Käes võib olla ajalooline moment - kui moskooviast ja usast kostab järjepanu mingit absurdset teksti, ja toimub ähvardavaid ning totraid liigutusi, on Euroopa see ainus terve mõistuse keskus, mis veel eksisteerib ja ehk tasuks selle rolli täitmise nimel pingutada pikemas ja strateegilises plaanis.  

Seigad, sündmused ja nähtused

Päike paistab, mingid linnud vidistavad, ei ole pori vaid kohati õhuke lumekirme, muidugi natuke jääd; ilus hommik.

Tegin hommikusöögi kõrvale lahti YT, leidsin, et alates 10. märtsist on Skyline webcams loonud sellise koha 

Kas pole mugav; istud aga kodus ja naudid kohvi ja vaatad, kellel on vedanud ilmaga ja kus on udune või pilves; kõige hullemal juhul sajab vihma. 

Täna ma ei oska muul moel päeva mööda saata, kui et jätkan töötamist; kirjatöö oleks justkui mahult juba päris kopsakas, aga sisult on justkui hõre, kui saaksin paremini aru, siis küllap oskaksin ka asjad lühemalt kirja panna. ((Ma ikka eelistan lühemaid tekste, seepärast ei suuda ka sallida sellist kohalikku kaasaegset prooosat, kus üks lause tekib teise lause täienduseks ja tekst jookseb ilma eesmärgita ja kirjeldused tekivad lobedalt üksteise sappa, sujuvalt voolates nagu mudavoog.))

Mul on laual ja pooleli kaks üsnagi mahukat raamatut, kumbki veel pole tolmuga kaetud, aga kolmanda peale on küll juba ladestunud neli raamatut ja paar teadustoimetiste kogumikku.   

Sei Shōnagon'i Padjamärkmed  on hulk meeldivaid lühikesi peatükke, mis üksikasjalikult kirjeldavad erinevaid stseene ja pisidetaile, ruumipuuduses pargitud vankrite paigutusest kuni erinevate kohalviibinute riietuseni ning tähtsusetute tüüpide käitumise kummaliste eripäradeni, kõik see, mis on kauge Jaapani ja tuhande aasta taguse aja omalaadne konserv; väga tähelepanuväärne; samas aga on huvitav ka ette kujutada, kuidas tekstide autor keiserlikus palees, kusagil sirmi taga istus mati peal, paberirulli ja pintsliga, korrastas omi mõtteid ja meenutas nähtut ning asus seda valitud paberile kalligraafiliste märkidena jäädvustama. Vaevalt oskas ta mõtelda, et neid ridu loetakse veel tuhat aastat hiljem ja tuhandete ja kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel.  

Püüdsin ette kujutada, kuidas 10. või 11. sajandil olnuks võimalik, et keegi meie esivanemate hulgast eksinuks Jaapanisse. Ainus võimalus olnuks kuhugi sinna jõuda kas orjakauplejana või orjana, pigem viimasena, sest kauplejatel olid ikkagi vahejaamad, kus kaup vahetas omanikke. Inimkaubandust oli ju enne seda ja veel mõnda aega hiljemgi Euroopa ja piirnevate idas ja lõunas asuvate maadega küll. Pikk traditsioon ja palju vastastikku kasulikku ja kahjulikku koostööd. Kui siinmail või Skandinaavias leitakse araabia hõbemünte või mõni jupp siidi või muud idamaist, siis ega sellega ju kanamunade või muu igapäevase tarbekauba eest tasutud.

Kaunist päeva!

Avastuse künnisel

 Möödunud suvel ühel vaiksel õhtul kui kass pühkis sabaga õues laualt maha kõrge jalaga grappaklaasi, arutasime elu ja inimeste üle ja selle käigus esitasin oma teooria, miks naabrimutt alati oma niidukiga just laupäeval ja pühapäeval raevukalt muru pügab. Seepeale pakkusid ajaloolased ja psühholoogid välja, et olen mingi uue teadusharu leiutanud ja nimetasid selle kas antropopsühholoogiaks või psühhoantropoloogiaks. Võib-olla on mõlemad harud juba olemas ja ma ei olnud esimene, kel mõtted taolisi radu pidi kulgesid. Teadus teaduseks, naabrimutt ja muruniidukid ei ole neil päevil hooajateemad. 

Aga mingid antropoloogilised ja psühholoogia valdkonna ääremail hulkuvad mõtted tulid taas pähe. Sedakorda ma tean nende mõtete lätteid ka, nii et ega nad saa olla totaalselt algupärased ega uuelt metatasandilt võrsunud. Esiteks meenub, et keegi katoliku vaimulik tõdes kunagi, et pärast aastaid, mil ta on kuulnud pihtimisi, on ta jõudnud veendumuseni, et enamik inimesi ei saa kunagi täiskasvanuks. (Ma tean-tean, et ongi hea ja moes jääda lapseks ja bla-bla.) Ja sellele lisandus, jälle ei mäleta kelle öeldu, et on halb vaadata, kuidas mööda Valget Maja kooserdab mingi 6 või 7 aasta vanune, kuid silmas pole peetud Muski jõmpsikat. 

Vot ja kogu mu teooria keerleb selle ümber, et saaks kuidagi inimeste käitumismustri ja mingite testide abil määrata inimeste vanust arengu ja küpsuse skaalal. Kui keegi on oma käitumises väga ebajärjekindel ja sõnades mõtlematu jne, siis hindaks teda nt numbriga 7. Ühik võib olla arenguaasta vmt. Kui keegi sogab midagi sellist, et kuidas peab käituma hoovis kakeldes, siis hindaks tema arenguaastaks 12-13. Siit saaks juba konstruktsioone punuda ja võimalike selgitusi anda, miks Y (aa 7) vaatab alt üles Xile (aa 12). Maneerid ja käitumine ja avalikkuse ees esinemine jne, on muidugi omandatav ja õpitav ning ei peegelda otseselt isiku aa-d. Ei pruugi olla näha, aga on olemas.  

Eelnev ei pretendeeri olla tõsisem ja keerukam ja targem massimeedia keskmisest teadusrubriigi uudisest.