Translate

kolmapäev, 5. november 2025

Võta sigaret ja lõõgastu

 Kui peaosas poleks noor Winona Ryder, siis ehk ei viitsinuks filmi Girl, interrupted, vaadata, aga Ryderi pärast ikka vaatasin. Lahe detail filmis oli, et peategelane tõmbas sigarette Gitanes.  Nende hankimine oli 60ndatel USA-s vb probleemne, kuna ameerika firmad tõrjusid suhteliselt väikese Prantsuse tegija toote kõrvale. Hiljem on Gitanes'iga aga olnud hulk muid probleeme, EU oma direktiividega on ta nurka surunud, kohati põhjendades, et liiga kanged vmt, kord süüdistades, et liiga stiilsed jmt. Saksamaal müüvad neid vähesed julged tubakaputkad, kusagil lennujaamas kord vaadati mu piletit, sihtkohaks oli mingi EU riik ja mulle seepärast keelduti neid müümast, Iisraelis aga lennujaama pood ei teinud mingit probleemi ja järgnevalt Riias neid samuti minult ei konfiskeeritud (tahaks uhkustada, et olen ka üsna osav salakaubavedaja 😸). Ma pean neid dändi ja mässaja atribuudiks, aga võite ka otsustada, et nad on isekaeiteamillevastuprotesteerib tüübi/snoobi aksessuaar. Le Plaisir de la Liberte (muuda seade 360->720)  

 Reede õhtul, seega siis halloweeni aegu, läksin jalutama. Nägin tänaval mitut kampa, peamiselt väiksemat sorti lapsi, kostüümides, millest paljud olid isegi teemas ja kohased ega olnud kuidagi hädapäraselt käepärasest kokku sobitatud. Mõni punt oli häälekam, mõned suhteliselt vagased. Plussid panen kirja selle eest, et lapsed tegid midagi üheskoos, sama ehk ka mõningase eneseületuse eest. Küll aga ei näinud, et neil oleks õnnestunud mõnd inimest ehk elanikku uksele saada. Uksed jäid suletuks ja lapsed muutusid ebalevateks. Natuke nõutud olid nad vist juba alguses, vast polnud päris kindlad, kuidas seda halloweeni asja tehakse. Noh hüüad, et komm või pomm, aga mis edasi saab?

Lihtsad rõõmud on kõige kindlamad rõõmud. Seepärast panin pärast mitut aastat plaanimist ja kavatsemist lõpuks akna alla lindude toidumaja. Igasugu tihased ja varblased muudkui keerutasid selle koha peal ja otsisid midagi põõsaste juurest, panin toidulaua siis nende eelistatud kohale ja majake sai populaarseks ning külastajaid on küllaga. Haruldusi nende hulgas pole olnud. Aga talvel tulevad ju soomlased ja rootslased jmt. 😸  

Ikka veel püsin vahemereliste roogade lainel ja proovisin teha küülikut mingi YT prantsuse koka õpetuse vaimus. Nali oli selles, et see kutt tegi ja tegi oma kastet ja näha oli, et see kisub üsna punaseks, aga lõpuks - Voilà! oli tal liha potis ilusas kollases kastmes. Mõtlesin siis, et vist tean, mis siin kaadri taga toimus, pruunistasin jahu ja segasin puljongiga ja läks kastmesse. Värv sai enam-vähem paika ja maitsed oli OK. 

Kirjutasin ja mõlgutasin siin mõtet-paari ning sain teate, et vangide kaebus suitsetamise keelamise kohta on Inimõiguste kohtus leidnud positiivse lahenduse ja vangidele peab jätma õiguse suitsetada. Ja selle kohta kirjutatud artiklist sain veel teada, et Pakosta kaebab otsuse edasi ja hulk mula, aga kui Rootsist vangid Tartusse tuuakse, siis vastavalt eelleppele on neile tagatud võimalus suitsetada, sest Rootsi vanglates nad seda võivad. No kas pole tore valitseda, ff. Muudkui aga langeta selliseid toreda healapse vaimus otsuseid ja kui vaja, siis pole vaja olla nii printsipiaalne ja oma kodanike kõrval võib välismaalastele natuke rohkem õigusi lubada küll. On entusiastid ikka. Aktivistid. Heatahtlike kavatsustega uute teede sillutajad. Hoolivad kasvatajad. 

esmaspäev, 27. oktoober 2025

Viimasel ajal

ma ei viitsi seda blogi lugeda😸

ainult kirjutan vahel. Harva.

 Oli selline pühapäev. et hommikul kuulasin tänu Delfile ära Arvo Pärdi teoste kontserdi Carnegie Hallis ja õhtupoolikul vaatasin tänu ERR-ile Wim Wendersi Perfect Days. Üsna selline virr-varr värk kui sisu poolt vaadata. Pärdil on teostes palju rahutust ja konflikti ning dramaatikat. Kõige lihtsuse ja ilu ja rahu kõrval, mida üldiselt seal teatakse olevat. Aadama itk ei ole mingi jalutuskäik pargis ja kui sellele lisada püha Athose Siluanile ilmutuse läbi antud juhis, et  "Держи ум свой во аде, и не отчаивайся" ehk "Keep thy mind in Hell and despair not," ehk kuidagi nii, et "Hoia oma meel põrgus ja ära ole meeleheitel," siis tundub küll, et eksistentsiaalses plaanis elu kristlikus kontekstis väga lihtne ei ole. Aadama itku saatel tulid vaimusilma ette pildid tihedalt Ukraina tasandikel lebavatest laipadest (ja meenus Glenn Gould'i öeldu, et kontserdisaal ei ole kõige mugavam koht, kus muusikat kuulata).

Wenders'i filmi vaikne ja harmooniline zen oli justkui hoopis muu ja pingelise hommiku kõrvale sobis rahulik õhtupoolik kenasti. Filmis on paar vihjet, et saavutatud tasakaalu, ilu ja mängulisuse kõrval, või siis all, on ka mingi valu, samas aga leppimine ning loobumine ei ole lõplik väljapääs. Film sarnanes tempolt ja osaliselt ka sisult filmiga Paterson, mis mulle samuti meeldib. Huvitav, et Wenders (s 1945) ja Jim Jarmusch (s 1953) ja Lou Reed (1942-2013) on suhteliselt üks põlvkond. Lou Reed'i  Perfect Day tuli välja  1972. aastal. PD filmis mängib peaosa Yakusho Kōji ja tema sünniaasta 1956 sobib väga hästi peategelase hoiakuga. Mis on omane järelhipidele, hipide põlvkonna noorematele vendadele-õdedele. Neile, kes 16-17 aastastena kuulasid Velvet Undergroundi ja Lou Reedi, aga ei saanud liialt noortena osa võtta 60ndate lõpu möllust. Neile jäi rohkem selline plaatide ja kassettide pealt tuleva musa kuulamise rõõm ja väiksemad peod ning rohkem isekeskis istumist ja mingite raamatute üle arutlemist.

Kui zen'i ja katoliikluse ja ortodoksia sünteesimise juurde tulla, et kuidagi klapitada omavahel hingeline sisemine võitlus ja meelerahuline tühjusele keskendumine jmt, siis muidugi tuleb mainida, et just 60ndatel ja läbi 70ndate ja ka veel hiljem laiema lugejaskonna huvi köitnud Thomas Merton'il (keda ma olen varemgi maininud ja tsiteerinudki) õnnestus need kuidagi hästi siduda ja luua mingid sillad, mis kõiki mainituid ühendasid. (Üht-teist tegi samas võtmes muidugi ka Alan Watts ja tema on vist ka pisut lihtsam ja lõbusam lugemine ning pikemalt popim püsinud.)

Kuhu see jutt peaks välja jõudma... kui teha kiire lõpp... siis nentimus, et Pärdi looming on ilus, tark ja täis väge, Wenders on väga hea, Siluan polnud mingi tossike, Merton sai paljudest asjadest aru, Lou Reed oli kindlasti andekas,  Yakusho Kōji mängis haruldaselt - puhas rõõm ja suur tänu.