Klassikuid tuleb tunda (v midagi t)

 Vaatasin eile ära Stanley Kubrick'u 2001: A Space Odyssey. Alates mingist osast oli see linnukese pärast vaatamine. Mitte et siin sellega uhkeldada, vaid et oleks võimalik hiljem arutleda nendega, kes on hulgaga seda vaadanud.

Filmi ajal ja vahetult selle järel tabas mind korduvalt tunne, et mis see siis nüüd on. Häiritud ja arusaamatuses. Keegi filmilooja kord ütles, et ärge vaadake seda, mida tahate vaadata, vaid vaadake, mida teile tahetakse näidata. Ma püüan, sest muidu ma vaataks ainult neid filme, kus inimesed pikutavad mere ääres (ja järjekordne hull ei tulista või pussita neid), käivad tavernas söömas, naudivad loojangukuma, ajavad vastassugupoolega suhteid laetud huumorist ja inimlikust soojusest ning istuvad aias saadetuna seltskonna harivatud vestlustest jne. Teate ju küll neid filme. 

Nüüd tundus mulle, et 2001  on miski, kus lugu on meelega hägustatud ja tehtud lünklikuks ja selle udu taga on palju vähem, kui vaatajale peaks tunduma. Selge osa on superarvuti liin ja võib olla selle teema tõttu film ja raamat saab praegu publikut ligi tõmmata. Ma ei tea, kas mingi sekt on juba tekkinud, kes kummardab AI-d ja konstrueerib sellest uut kuldvasikat. Täiesti võimalik, on ju head eeldused sünteesida tehnoloogia ja progressi ning teadusliku maailmavaate usku inimestele omase kalduvusega luua mingi objekt, keda kummardada. Lisaks on filmis ka must kandiline kivi/monoliit, see võiks üsna otseselt assotsieeruda Kaabaga ja musta kiviga ning mingil kummalisel moel olla peibutiseks pro-palestiina pseudointellektuaalsele Saudi Euroopa lumpenile. 

Kas eelnev kõlas ülbelt ja üleolevalt? Püüan seda nüüd mitte olla. Ainult kriitiline. Aga juba vaadates tundus mulle, et vaadata mingit plastikust valget kosmoselaeva mudelit säravate täpikestega mustal taustal Straussi valsi saatel on üsna tüütu. Vaatasin muidugi väikeselt ekraanilt ja kui oleksin olnud lõksus kinosaalis, vb oleks siis muidagi teisiti olnud. Samasse liigitaksin ka kõik need finaalis näidatud maastikuvaated, mis olid huvitavaks tehtud kasutades poole sajandi eest moes olnud solarisatsiooni tehnikat. Olid need valgused ja sähvatuse selle järel LSD bad tripp  ekraanil? Seda rada pidi edasi minnes oleks küll pool saalist ilmselt lahkunud ja õigesti oleks teinud. Kui väga intensiivselt ja füüsiliselt tunned, et kardinad langevad ette ja on ainult pimedus, kus keegi taob tsuri-daiko't või hiiglaslikku vaskset gongi, siis ikka tahad tagasi valgusse. Aga võite arvata, et ülalöeldu on väga vale ja näitab ainult seda, milline võhik ma olen, sest asjatundjad andsid selle ja muu eest Kubrick'ule Oscari Best Visual Effects kategoorias. 

Ja siis tuligi mingi metafüüsiline eluringi kujundiga lõpp. Selle kohta ma ei leia head interpretatsiooni.  Mingite vihjete pinnalt võib järeldada, et autor on ajanud uue (üli/super)inimese tekkimise kontseptsiooni (kasutades otseseks viiteks ka Also sprach Zarathustra't muusikalise taustana). Nietzche on muidugi vägeva stiiliga autor ja varases nooruses tasub Zarathustra või mõni muu tema teos läbi lugeda (läbi põdeda), aga õnneks juhtus mulle pärast seda kätte C. G. Jung ja mõtted läksid teistele radadele. Skeem on siis selline, et alguses saavad inimese koledad eellased kosmilist objekti puudutades oma uuel tasemel arengu käima ja hiljem, filmi lõpus, saab kuidagi segaselt see uuel tasemel korduma.   

 Jules Verne'i ja H. G. Wells'i mõõtu Kubrick ja A. C. Clarke ikka ei ole. Aga kui Kubrick arvas, et sellele linateosele võib vabalt anda erinevaid tõlgendusi ja pole vaja tema selgitusi, mis millegi mõte on, siis nagu siin näha on, et mind provotseeris küll ühele ja teisele asjale mõtlema. See on ju hea.    

Kaose veerel moodsas ajas ja oma nurgas

 Eile hommikul hakkas langema räitsakaid ja lumepuru ning tulin mõttele, et nüüd sajabki lumi maha ja katab maa. Teine mõte, järjeks eelmisele, oli et puidu-sametkõrgesed jäävad lume alla ja peaks nad enne ära korjama. Väljas nägin, et vähene lumi sulab maapinnal kohe ära, aga juba olin seente korjamise pähe võtnud ja tegingi seenelõikuse teoks. Pole hea lasta neil ka üle kasvada. Kahjuks on nad nii tihedalt üksteise kõrval, et suuremaid lõigates tuleb paratamatult ka väikesi kaasa. 

Igatahes läksid need väga maitsvad seened omleti peale. Ikka lahe, et talvisel ajal sellised seened kasvavad ja koguni mu peenras. Privileeg.

Reaalsete ja konkreetsete privileegide vastu ei ole mul midagi. Muidugi kui need on minul. Ja vähemalt ei ole ma ka mingi privilegeeritute jahtija, kes tõsimeeli on valmis kõigile tõestama, et pea kõik teda ümbritsevad inimesed on privilegeeritud ja seega tuleks neil oma süütuse tõestamiseks sooritada katse, mis lõpeb kas nt uppumissurma või süüdi tunnistamisega.

Privileegide teema on hetkel pisut vaibunud ja näib kergelt vanamoodne. Nagu enam ei avaldata ka fotosid pisarais näitlejannadest ja seltskonnastaaridest, keda on haaranud kahetsus minevikus kantud afropatside pärast. Neil päevil muutub hooajaliselt akuutseks erinevatest vaatenurkadest antav kriitika Jõulude pihta. Ühed leiavad, et need sunnivad inimesi ostma ja tarbima, teised vastased jällegi arvab, et ilma jõuludeta ja muidugi ka kristliku kirikuta, oleks maailm palju parem paik. 

Minge põrgusse, nagu ütles vanarahvas. 

Üldise ja laieneva kaose tingimustes

on loomulik areng, et suur osa sellest, mis näis häirivana, muutub juba  koomiliseks. Rein Veidemann, kes  aastakümneid osavalt loovis  kommunistliku korra karide vahel, kaotas korraks valvsuse ja

 põrkas kokku tasakaalustatuse põhimõtte innukate kandjatega.

 Isiklikel põhjustel, kuna Veidemann kunagi ühe paberiga osutas mulle märkimisväärse teene, ei tunne ma sugugi mingit kahjurõõmu seoses RV tühistamisega. Enamusega (mingis mikronõukogus?!) tehti vähemusele väidetavalt liiga teinud ja sallimatust ilmutanud Veidemannile ära.  

Täna tegin ahjus lamba sadulat, täidisega, kondivaba. Kõrvale porrulaugu koorekaste Karksi siidriga. Muidugi polnud range paastutoit. Eks olen ebajärjekindel ja kõigun - kord püüan jälgide vanamoodsat paastu, kord jälle otsustan moodsa lähenemise kasuks ja püüan harjutada muid loobumisi. Kukun vist läbi mõlemas ja vb milleski veel. Rullis lamba eest sain komplimente ja kiita ning tänusõnu; peaks veel paar korda seda tegema, siis ehk oskaks juba päriselt.