Nähtud ja isegi tehtud

 

Hakkab vist sadama. Teadagi vihma. Reede pärastlõuna ja õhtu, mis varsti kätte jõuab, kulub laupäeva sissejuhatuseks, et ei põeks... nädalavahetus on lühike jne. Ja mitme päikesepaistelise päeva järel võib ju vihm tulla küll. Polnud mingeid plaane, mille see võiks nurjata.  

Kuuvarjutuse ööl kell 00 ehk keskööl, nägin nelja tee ristil rebast. Kui täpsemalt öelda, siis Riia ja Kalevi tänavate ristis ja valgusfooriga ülekäigul. Rebane tuli kesklinna poolt ja passis keset teed ohutusribal ja mina suundusin kesklinna poole. Teed ületasime üheaegselt ja polnud aega teda pildile püüda. Jäi mälupildiks. Ilus rebane, üsna suur ja kena välimusega.

See erakordse Kuu öö ja sel ajal kohatud inimesed juhivad mu mõtted selles suunas, et kas tõesti Kuuga toimuv ei mõjuta inimeste käitumist? Mikk Sarv kirjutas raamatu KUU. Tema muidugi uskus, et Kuu mõjutab jne. On arvatud, et täiskuu ajal on rohkem kuritegevust ja siis jällegi on seda teaduslike põhjendustega ümber lükatud jmt. Mina kogesin sel ööl küll, et oli inimesi, kes olid erakordsesse segadusse sattunud, aga oli ka meeldivaid seltsivaid inimesi. 

Igatahes igav ei olnud; ja järgmisel päeval olin lubanud alustada ühe projektiga, mis otseselt ja kaudselt hõlmas hulka inimesi, kes neist olid sõltuvad. Üsna lühike magatud öö, aga ikka alustasin, imekena päev ja seejärel veel kaks sama mõnusat suvehõngulist päeva lisaks. Väike kompensatsioon üldiselt mitte just kõige lahedamale suvele.

Pidasime looduskaunis ja vaatega kohas väikese 

pikniku,

vaatasime eemalt paistvaid armsaid metsaseid künkaid ja leidsime, et kivihunnik, mille äärde olime endale varjulise paiga leidnud, polnudki täiesti tavaliste kivide hunnik, vaid nende hulgas oli vähemalt kaks ristiga piirikivi. 

Piirikivi ehk ristikivi. 

Hakkaski vihma sadama. Karl Ristikivi mõnedki luuletused on praegu minu jaoks olulised, nukramad, merest ja sadamatest ja lahkumisest jmt. Pole parata.  

 

Ärkamised

 Kohe pean selgitama, et järgnevalt pole juttu millestki nii suurest, nagu elu muutvad suured selginemised või ilmutuslikud hetked, samuti mitte satori saavutamine vmt. Pean hoopis silmas hommikusi ärkamisi. 

Häid ärkamisi ja halbu ärkamisi. Näiteks on suvine koolivaheaeg, oled sõitnud külla tädile, ärkad seal omas toas, päike paistab vastasseinale, oled puhanud ja tead, et kätte on jõudnud esimene suve päev, millal saad merre ujuma.

Või ärkad toas, päike paistab, kardin kergelt liigub ja tänavalt kostab hotellituppa itaalia koolilaste hõikeid ning meenub, et eilsel hilisõhtul maandusid Itaalias ning jooksid läbi äikesevihma hotelli ning langesid rampväsinult voodisse.

Päikest polegi alati vaja, sest võid ärgata, vaadata välja, et tõesti sajab ning otsustad, et teen paar telefonikõnet ja annan teada, et ei kavatse hommikul välja minna, hoopis plaanin raamatut lugeda, filmi vaadata ja muidu suvaliselt toimetada. 

Pole välistatud, et oled terve kuu olnud mingi paine all; polegi depressioon ega miskit subjektiivset, lihtsalt ongi keeruline aeg, elu ongi olnud ....; aga ärgates on 20 sekundit, mil kõik see ei tule veel pähe ega meelde ja lihtsalt tunned olemisest rõõmu ja õnne. 

Inimesed on kindlasti natuke erinevad ka, mõnel võib positiivse hommiku esimeseks akordiks olla voodisse hüpanud koer, kes vaimustusest vänderdades hakkab ärkaja nägu lakkuma.  

Halbade ärkamiste hulgas on sellised, mil teed silmad lahti, vaatad esialgu vaid valget lage ja püüad ära arvata, kas eelmise päeva peole on järgnemas kohutav pohmelus. See pole siiski veel kõige sügavam kuristik, sest inimesed võivad pärast imelist und ärgata ka kusagil kaevikus või vanglas või haiglas vm. Või tuleb ärkamise järel kohe meelde mõne lähedasega seotud õnnetus. 

Tavalised ärkamised on muidugi kõige sagedasema ja rutiinsemad, hakkad liigutama teadmisega, et kohe saab kohvi, vaatad väljas ringi ja püüad hinnata, milliseks kujuneb päev; sirvid uudiseid, teed mingi päevaplaani.