russki, kes ta on

Kui siin vaikses nurgakeses väheke geopoliitika asja vaadata ja Oswald Spengleri või Huntingtoni vaimus tsivilisatsioonide käekäigu ja piiride ja käitumise üle arutada, võiks kohe sissejuhatuseks mainida, et pole seal ida pool mingit õigeusklikku ega vene-siberi kultuuri ega tsivilisatsiooni, on  euroopa kultuuri ja lääne tsivilisatsiooni lähedust ja mõju nautinud parasiit. On mongolite valitsemisajast jäänud väikese ülemklassi ja arvuka õigusteta alamklasside vaheline valitsemise- ja allumissuhe ning lähikonnas analooge mitte omav kiratsev elulaad, mis kvaliteedi poolest kindlasti ei küüni Euroopa alamkeskmise tasemeni. On loodud pilt tsaarist ja isevalitsejast Peeter I, kes raiunuvat  moskooviale akna Euroopasse, mistõttu muide tekkis mitmesse kohta, k.a. Tartu keskaegse linna kohale, mõneks ajaks auk ja tühjus, aga orjade riigis jäid välised muutused ikkagi vaid matkimiseks. Suurt olemuslikku muutust ei toimunud ka Katariina II ega järgnevate valitsejate ja ministrite jt reformide järel. XX sajandi keskpaigas oli enamuse moskoovia elanike jaoks igapäevane tegelikkus seotud õigusetusega, vaesusega ning orjatööga, kelle jaoks laiemas tsoonis, kelle jaoks kitsamas ja karmima režiimiga tsoonis. Ja nende teadvuses püsib stalin senini kui "isake"...  vot selline mentaliteet.

Keegi ekspertidest meil lahkas mordori elanike iseloomu ja põhijooni ja leidis, et "venelased on fatalistid". Ilusasti ütles muidugi; tegelikult on nad aga apaatsed ja seda mitte lihtsalt apaatsed, vaid geneetiliselt, evolutsioonilise taandarengu tõttu. Nende ellujäämise strateegiad võivad kõrvalt vaadates tunduda väga kummalised, aga nende jaoks on need muutunud ainsateks teadaolevateks ja kättesaadavateks.

Kui jätta kõrvale moskooviaga liidetud ja kommunistide juhtimise alla sunnitud rahvad ja riigid Läänemerest kuni Kesk-Aasia ja Kaukaasiani, kellel on oma kultuur ja traditsioonid, siis ca 25 aastat (umbes kuni 1984), võis suhteliselt leebe ja mõnede õrnalt humanistlike joontega nõukogude valitsemisviis kolgaste ja äärealade elanikele olla isegi üsna sobiv, mingi kompromiss alamate ja ülemate vahel toimis. Riigilt varastamise eest karmilt ei karistatud, palk oli vilets, aga kes siis ikka tööd rabas, taoti kaarte ja lasti viinakest ja kuulati Ameerika Hääle saateid. Bulgaariasse lasti valitud seltsimehi, aga kohaliku jõe kaldal võis suvel volilt vedeleda. Ja eks muidugi ikka see Krimm või Batumi, klass, nädalaks ununes kodukoha talv ja külm välipeldik sootuks. Liha sai kaartide alusel teaduslikult põhjendatud ratsiooni piires, võid asendas tervislik tehniline-kunstlik margariin. Ja sugulased saatsid uue aasta vastu võtmiseks postipakiga Ukrainast Amuuri äärde hane (mis jõudis vahel kohale pisut enne töörahva püha, aga võis ka hoopis kuhugi kaduda).  

Seni on huiloo kambal kuidagi õnnestunud kanaliseerida sovetiaja nostalgia neostalinlikku sängi ja vältida, et igatsus leoniidi brežneviidi aja järele ei ole hakanud levima, lokkama ja meeli vallutama. Aga võib juhtuda, et pärast seda, kui kremloidid loobuvad katsetest olla nagu ühendriigid, võtavad nad eesmärgiks matkida hoopis Hiinat. Et vahelduseks teha hoopis edukat sotsialismi ehitamist ja tõmmata kogu süsteemi hoopis monoliitsemaks ja umbsemaks. 

Kremloidide jutus (kus on kohustusliku elemendina alati mõttekäikudesse kätketud vastuolud ja oluline on loogika, põhjuse ja tagajärje jt arenenud inimmõtte tunnuste puudumine) on juba aastaid korduv ja läbiv  all-tekst olnud, et miks nemad peaksid mängima reeglite järgi, mille lääneriigid on kehtestanud. Nende käitumine riigina ja üksikindiviididena lähtub sotsiobioloogilisest eripärast, kus kohtuvad toore jõu kultus ja reeglite puudumine.

Ja nüüd siis arvavad osad ja võib-olla väga suur osa meie Eesti Vabariigis elavatest orkidest, et nad võivad olla uhked selle üle, kes nad on. Ei või. Nad peaksid kaua ja väga kaua ja siis  veel mõnda aega vabandama kõige selle eest, mida nende rahvas ja riik on korda saatnud möödunud sajandite jooksul ja mida nad jätkuvalt korda saadavad just neil päevadel, tundidel ja minutitel. Kas keegi neist on avaldanud kahetsust ja palun vabandust, mõni neist Eestis elavatest nn "venelastest"?  

Mõte eriti ei swingi

 Kus oleks oktoobri keskel parim koht umbes nädala jagu või pisut pikemalt chillida?

 Mõni paik, kus ei ole veel käinud. 

Ümbrus võiks olla idülliline ja olemine harmooniline. Kohvikus lõõgastuks vetevulina saatel kohvi nautides. 

Nagu Kreetal Spili külas. 

Õhtul võiks kõige tühisematel teemadel vesteldes juua punast veini.

 

Ei mingeid programme ega plaane järgmiseks hommikuks.

Küll päev ise kujuneb. Võib lihtsalt jõlkuda. Võib molutada. 

Võib paigal istuda ja vaadata, kuidas inimesed ringi askeldavad.

Võib käia poodides ja otsida sobivat maitseaine purki. 

Või antiigipoodides sobrada vanakraamis. 

Aega surnuks lüües võib pildistada kaotatud mänguasju ja pargitud rollerite peeglite peegeldusi.

Kalaturu lettide uudistamine pole ka paha mõte.

Mulle tundub, et tänase päeva ma jobutasin maha. Millised saavutused oleks ette näidata?

Tegin kalaga ja krevettidega pajaroa a la Caldeirada de Peixe, aga mõneti rikkalikuma variandi, rohkem värskeid köögivilju ja maitseaineid, mitte lihtne kaluri toit, vaid pigem selline nädalavahetuse tähistamiseks värvilisem jmt.

  Kuskussiga.👉

(ma olen väga vilets toidufotograaf)

Siis vaatasin ära põhilised sõjauuudised.

Siis lugesin Prousti.

Siis korjasin tomateid, mis olid maha pudenenud, sest juba mitu päeva pole peenra juurde jõudnud.

Siis mängisin arvuti vastu kaks partiid malet ja sain mõlemad pähe.

Siis vaatasin Stanley Tucci Itaalia avastamise sarja ja lisaks mõnda  temaga tehtud usutlust. 

Enam-vähem kõik sai ausalt kirja. Eesti uudised vaatasin kiirkorras ja pealkirjadena üle.

Päris nii pole ka lahe, põnevust suht null.  

Viidan õhtupooliku otsides inspiratsiooni ja püüdes äratada intuitsiooni ning kasutan selleks videosid, kus Emeline Rochefeuille teeb improviseeritud tantsunumbreid.

Roald Dahli ja onu Oswaldi jälgedes

 Minu onu Oswaldi lugesin paari päevaga läbi (võib meelelahutuseks lugeda küll), aga natuke jäi ebaselgeks, miks ta erilise põhjalikkusega oli Marcel Prousti ette võtnud. Miks D.H. Lawrence´i kohta kirjutas, et selle sperma oli elutu, see on muidugi selge. Aga millega MP erikohtlemise on ära teeninud, ei oska päris kindlalt arvata. Et lihtsalt homo ja kogu lugu... liiga lihtne, siin võib olla midagi enamat. Ma ei ole leidnud, et keegi oleks seda teemat lahanud. Seepärast hakkasin lugema Prousti Taasleitud aega. Proust olla krooniviiruse aegu eriti moodi läinud ja trendis olla vist senini, aga minu huvi on küll praegu juhuslikult ligikaudu samasse aega sattunud.  

Hea inimene tõi mitu kotitäit sirmikuid ja nüüd ähvardab küll selline asi, et vb söön isu nendest täis. Kahetine värk. Muudest haruldustest - mul on nüüd kapis liitrine pudel Aasovi pataljoni ühe endise juhi poolt valmistatud puskarit, mille avan ja võtan pitsi ehk mõne Ukrainat puudutava eriliselt positiivse sündmuse tähistamiseks. Loodan, et üsna pea.