Translate

laupäev, 16. märts 2024

Voldemar võitis valimised!

 Kindlasti tasub tähistama hakata, suur rõõm ju. "Valimistel" "osalenute" protsent 84 ja neist hääletas huiloo poolt 89%. 😺😼 (Ma tahan kontrollida, kas need arvud võivad tulla erinevad ja minu intuitsioon veab sedapuhku alt.) Nii et tiblad kähku poodi ja pidu võib alata nii Narvas kui Lasnamäel. 

Muide, päris tore teada, et Narva Muuseumis on direktor, kes suutis näidata, et muuseum ja ajalugu ei olegi mingi ninnu-nännu ja ainult muuseumitöötajate siseasi, no korrakski igasugu keskaegsete bordellide ja ööelu näituste ja muu soga sekka olemuslik ja oskuslik päevakajaline statement. 

Kevad muudkui tuleb ehkki homme lubas lumesadu ja midagi oli veel, aga talveseened tuleks nüüd küll kõik ära korjata, veel natuke ja nende väärtus pole enam endine. Ma arvan, et kui õiges kohas otsida, siis mõnel päikeselisel lähipäeval võiks juba kevadvaksikut trehvata. Ehk tuleb see suvi liblikate poolest parem kui oli eelmine, tavaliblikaid oli, aga liigirikkus oli niru.

Tahan tööd ära teha ja siis natuke kuhugi lennata, seega jobutamise aega on napilt. 


Mängin paar partiid malet 1600 punktise arvuti vastu päeva jooksul ja pisut paraneva vahelduva eduga, sest ega päevad vennad ei ole ja kord on mõtlemine nii ja siis mõnda aega naa. Aga ühe helgema hetke screenshoti võin ikka mälestuseks siia panna.

 

Postimehe arvamustoimetuse juhataja hr Raudsaar

 on eile avaldanud arvamuse, et moskoovias tuleb revolutsioon, mainib 1917. aasta revolutsioone ja 1991. aasta sündmusi. Aga nojah... kahjuks ei tule seal lähiajal revolutsiooni ja pikemas perspektiivis võib seal toimuda mitmeid lokaalseid mässe, aga alles pärast seda, kui orkid on Ukrainas tõsiselt rappida saanud ja lõpuks langetavad valiku ja hakkavad tagasi kodu poole põgenema. Miks ei tule revolutsiooni, põhjused on lihtsad. Mordoris ei eksisteeri organiseeritud opositsiooni, dissidentliku hoiakuga tegelased on enamuses maalt lahkunud või vangistuses, pole organisaatoreid, pole juhti. Pole isegi sellist võimekust, mis oli mõni aasta tagasi Valgevenes. Mitte ükski sotslaagri riikides eelmise sajandi lõpus toiminud võimu vahetamise ja leebe revolutsiooni variant moskoovias praegu ei tööta. Homme korraks keskpäeval tekib kerge ärevuse moment, sihuke (põlvili asendis) rahulolematuse demonstratsioon, aga lisaks paarile hõredale hõikele pimedatel tänavatel ei toimu suurt midagi. 

Läheb veel aega. Kuni tulevad mässud, terroriaktid ja suur segadus. Ja ega sellegi keskel pole loota, et lõpuks koondutakse mingi positiivse otsustava jõu ümber. 1991. aastal toimunud valdavalt rahumeelne nliidu lagunemine oli suur saavutus ja ajalooline kordaminek, mida nüüd ei suudeta korrata.   

 

neljapäev, 29. veebruar 2024

Postimees!!

Kui mitu aastat Postimees on oma lugejatele vahendanud huiloo aastapäevakõnesid ja läkitusi? Päris kaua vist. Ja praegu hetkel jälle. MIKS?! Et eestlased ikka kuulaks, mis on kremloididel meeles mõlkumas? Äkki loeks inimesed seda kuulates välja mingi olulise sõnumi? See on alati olnud kõige madalam propaganda, must demagoogia ja lisaks väga ebaloogiline ja vaimuvaene sõnavaht. 

MIKS PEAB Postimees seda vahendama? Idioodid.

Ühegi teise välisriigi presidendi või poliitiku kõned ei leia Postimehes kümnendikku sellist tähelepanu.

Postimees on praegu, seda ülekannet tehes 100% moskoovia propagandakanal.

Vasja Oblomov avaldas eile uue loo siin, selles on rohkem mõtet kui huiloo viimases viies kuni kümnes kõnes.



 

 

 

kolmapäev, 28. veebruar 2024

Pikendatud veebruar

Homse päeva peaks kuidagi eriliselt ära kasutama, lisavõimalusena. 

Alustuseks muidugi seened, toredad talvised puidu-sametkõrgesed. Korjasin kolm suuremat kübarat ära, et need üle ei kasvaks, nende all ilmus välja kobar väiksemaid noori seeni. 


 Lähevad pannile.

Teist korda proovisin teha toum'i ja jälle lõpetasin seal, kus esimeselgi korral - lagunes laiali, õli eraldi ja küüslauk eraldi. Kuni mingi hetkeni püsis koos, aga siis kas sai liiga palju õli või milles asi... ei tea.

Juhused ja juhuslikkus. 23. veebruaril ma ei mõelnud üldse, et järgmine päev on möödapääsmatult 24. veebruar ja mis see võiks hetkel tähendada,  lonkisin turuhoonesse ja avastasin, et hulk ehedaid mägieestlasi oli kohal oma lihalettide ja muu kaubaga, ikka grillitud või suitsutatud või konserveeritud ja mõni asi ka destilleeritud. Sai tüüpidega muhedat möla aetud ja stiili mõttes üks pudel handsat ka ostetud. Mõni ostab kinopileti, mina lunastasin siukse meelelahutuse ja boonuseks pooleliitrise (aga 60 kraadi, not bad).  

No ja juhuslikult lugesin Ülar Ploomi Kere keha ihu liha ja selle algus on kõlab järgmiselt:

Need mõtted siin on sellest, et lubasin kirjutada blogi. Ma olen blogisid lugenud, aga ma pole mõelnud, mis blogi on. Mis tüüpi tekst see on? On see mõnes mõttes nagu päevik, aga juhuslikumat laadi? On see nagu joomatuuride või mäluauakudega kapteni pisteline logiraamat? Ma vaatasin netist mingeid blogikirjutamise soovitusi, aga need on mu meelest pisut infantiilsed ja infantiilset blogi, sellist hõlpsasti loetavat värki ma vist ei oska kirjutada. 

Tubli, ma pole kunagi mingeid soovitusi vaadanud, ei oska ka ette kujutada, mida hõlpsasti loetavat ma tahaks toota ja küllap sellisel püüdlusel oleksid kohutavad tagajärjed. Muidugi on olemas sellisel tasemel labasus, et isegi ajalehed hakkavad sellest kirjutama.  

Ma olen ka blogisid lugenud. Kõige huvitavamad on keskmiselt populaarsete blogijate need postitused, kus on tunda, et esitletav minapilt ja omakuvand ja poos vmt on rõhutatult ja nihutatult ja võimendatult esitatud vastandina sellele, millisena autor tundub. Salaõel esitleb end pehme abitu sõbraliku karukesena jmt. See on huvitav. Püüd veenda teisi ja seekaudu ka ennast, et pole hullu, olen täitsa heakene. 

Mida võiksin lugeda lõppeva kuu saavutusteks... Ühe lihtsa küsimuse leidmine ja senine tulutu vastuse otsimine. Samas ma ei ole veendunud, et keegi ei ole seda vastust juba andnud. Aga ei leia. 

(Küsimuse all on 1540ndatel või 1550. aastal valminu Jean Cousin Vanema maali Eva Prima Pandora  kompositsioon ja üks motiiv/detail. Olen veendunud, et need olid juba varem kellegi poolt kujutatud ja kasutatud, kas kusagil illustratsioonina või suuremas tiraažis ilmunud ja laiemalt levinud graafilise lehena, aga konkreetselt seda algallikat ei leia. Keegi nn Väikestest Meistritest tõenäoliselt.  Algselt võis see 16. sajandi teisel veerandil tehtud esmapilt olla kantud protestantlikust hukkamõistust Eeva suunas ja Pandora ei pruukinud üldse mängus olla.)  

Teine mainimisväärne seik veebruarist oleks üks akadeemiline loeng, mille käigus oli palju meeldivat ja huvitavat suhtlust ja toredat mõttevahetust. Oli õhku ja tuult mõttelohedele, ränkrasked graniidist loengud pole minu meelisžanr. Kui autoril on raudne point ja massiliselt fakte oma seisukoha põhjendamiseks ja rullib sellega üle kuulajate. Selliste, kes iial ei suuda end upitada esineja tasemele. Taolised õppejõud surmavad oma auditooriumi mõtlemisvõime  asjatundlikult ja professionaalselt.

mordorist. Loodan, et eelneva kirjutamise ajal juba ilmusid esimesed uudised xyiloo kõngemise kohta.  

Nüüd said kremloidid endale vastaseks Julia Navalnaja. Kelle kohta Aleksei Navalnõi kunagi ütles, et Julia on palju radikaaalsemate vaadetega kui tema ise. Julia Navalnaja juba räägib väga konkreetselt Ukrainas alustatud sõja vastu ja sellega tõmbab muidugi kaasa need adekvaatsed naised, kes tahavad oma lähedasi rindelt tagasi ja nõuavad sõja lõpetamist. JN ei ole olnud seotud mingi poliitilise tegevusega, mis talle minevikust järele lohiseks ja võiks tekitada lahkarvamusi, kahtlusi jmt. JN sõnu kuulavad praegu nii presidendid kui peaministrid. JN moraalne üleolek kremli rotist, kellele suure hirmu ja meeleheitega korraldatakse tagasi"valimist", on mäekõrgune.

Naissoost opositsiooniliidrid on sageli palju tülikamad ja võimudele suurem probleem kui mehed.

mordorist kostus hääli ja moskooviast põgenenud tuntumad tegelased rääkisid palju sellest, et kremloidid ei tahtnud  Navalnõi surnukeha anda tema perekonnale, püüavad vältida avalikku ärasaatmist ja palju räägiti, et tegemist on millegi pretsedendituga. Mis pole muidugi tõsi. huiloo ja tema ustavad kaaskagebiidid toimivad ikka nende aastakümneid vanade juhendite järgi, mille alusel vanglas/laagris hukkunud poliitilise vastase põrm sängitati kuhugi võimalikult kaugele ja kõrvalisse kohta. No nii tehti ju ka Jüri Kuke surma järel, mil abikaasal ei võimaldatud lahkunut Eestisse tuua ja tema haud kaevati vangide poolt ja kuni viimase hetkeni kgb-laste järelevalve all Vologda kalmistu servale mitmes reas paiknevate vangide haudade kõrvale.  Nõnda maeti laagri kõrvale kohalikule surnuaiale ka ukraina luuletaja ja vabadusvõitleja Stus ning teised samadel aastatel samas laagris surnud poliitvangid. jne 

Neetud koht see moskoovia, ei muutu seal kunagi midagi.