Neid lugusid küllap on mitmeid

või õigemini palju.

Olen kindlasti lugenud kahte lugu, mille alguses minategelased kirjeldavad väga sarnast ja küllap siis antud olukorras üsna levinud tunnet ja see tunne on minulegi tuttav. Esimene lugu pärineb ka 11. või 12. sajandist, kui ma ei eksi (loo autori ja pealkirja olen lootusetult unustanud ja enam seda teost vist ei leiagi). Aga jutustuse alguses on külarahvas kokku tulnud ja peetakse teenistus ja inimesed on väga põnevil ja pidulik värk ning kõik on kaasa aidanud ja toetanud jmt, aga minategelane tunneb, et tahaks maha langeda ja anuda, et lubataks tal hoopis koju jääda ja unustaks selle kaugesse sihtpunkti siirduva palverännu plaani. Nüüd tundub võimas plaan nii totra unistusena.

Teine lugu on ehk vaevalt 10-20 aasta tagune ja tegelane kirjeldab, kuidas hakkab minema ümbermaailmareisile, jalgrattaga, sõbrad korraldavad kodukõrtsis vahetult lahkumise eel veel väikese olengu ja lõpuks istub ta sadulasse ning hakkab sadama poole sõitma ja kõige rohkem tahaks nurga taha jõudes valida pisut teise tee ja kihutada tagasi koju ning ennast umbes aasta jagu seal varjata. 

Kas tuleb tuttav ette? Tegelikult võiks juba harjuda, et on ju käidud küll, lähed, tuled. Vahepeal on äge. Tüdimust on praegu piisavalt ja uued muljed peaksid kogunenud spliini lahjendama küll, ega palju muid vahendeid kui väike reis, selle vastu ei teagi. Tähendab, et tuleb hakata lendama. Ju see ikka hea mõte on.      

Viimane lumi?

Päikeselisel neljapäeval sulas vihmaveetorust kõlava rõõmsa trummeldamise saatel kolmapäeval maha sadanud eelviimane (?) lumi. Vaheldusrikas aeg; esmaspäeval (1. aprillil) oli läbi linna kõndides tunne, et kampsunit poleks pidanud selga panema ja ülejärgmisel päeval sadas lund ja tuiskas. Et siis päikese käes sulada. 

 

 Kui meil poleks nelja aastaaega, siis võiks igavusest ära surra. Või peaks ise kogu aeg midagi välja mõtlema ja tegutsema. (areyoualwaysinthemood messin'round acting brand new?)

Märts läinud... peaks selle vist nimetama töökuuks, kuidagi nii tuli välja. 

Kõlab väga igavalt.  

Keegi kusagil ütles, et filosoofia on nagu kuuleksid kellegi samme ülakorrusel... vmt. Aga mis on see, kui ülemine naaber teist päeva oma põrandaid lihvib? Ja selle käigus põrandanaelu sügavamale sisse taob? See on tavaline elu, jah? Igapäevased ebamugavused nr 4869? Tühiasi muidugi, võrreldes maavärinate või pommirünnakutega.

Muide märtsist ja pommirünnakutest rääkides, siis meenus mõned (head) aastad tagasi peetud vestlus, kus rääkisin Iiri Vabariigi (suur?)saadikule Eestis, et näed, 1944 pommitasid venelased enne Eesti vallutamist kättemaksuks Tallinnat ja Tartut. Lõhkusid suure osa Tartu kaunist kesklinnast ära jne jmt. 

(Väljas sajabki jälle lund.) (Aga tagasi teemasse.) Lühidalt, et mõtlesin nüüd - orkid on juba kaks aastat ja ühe kuu Ukrainas linnu ja asulaid maatasa lõhkunud ja seejärel vallutanud, kas olen nüüd targem ja saan aru, teevad nad seda puhtast kurjusest (nagu kunagi väitsin rääkides Eestist) või on sel mõte vältida linnalahinguid (kunagiste sündmuste mitteametlik vaade iirlase poolt). Jäin nagu nõutuks. Ja siis vist taipasin, et nad ju teisiti ei oskagi. See on nende loomuses. Loomsuses.

Paar päeva tagasi lugesin mingist lehest, et eesti keele õppimine on Narva laste jaoks nii valuline protsess, et nad nutavad ja uluvad ja vähkrevad kodus põrandal, ajavad suust vahtu välja, pööritavad silmi ja räägivad madalal häälel arusaamatuid sõnu, ühesõnaga sekulaarne eksortsism. hmmm... exsortsimine... 👿

(Sajab laia lund.) Tegin vea, st võtsin just Postimehe lahti ja lugesin Rainer Saksa arvamust asjadest. Üldiselt on mul suva, mida tema julgeolekueksperdina arvab, aga sedapuhku sattus ta küll moskoovia infooperatsiooni kiiluvees kajastama seda ilma mõtteta jutupunkti, et USA ei vii oma sõjaväge Ukrainasse. See on puhas propaganda teema! Tühjalt kohalt, moraali õõnestamiseks loodud teema. Keegi pole neid USA sõdureid sinna palunud. Ega mõne teise riigi armeed. Kas nüüd siis vastavalt kinni makstud ajakirjanikud hakkavad sama küsimust esitama Saksamaa, Suurbritannia, Kanada jne jne kaitseministritele ja iga päev tuleb meil samasisulist "uudist" lugeda? Eksperdi arvamus nagu põrandalihvi undamine. 😼  Mu kass ei talu seda üldse.

Kasutute teadmiste jahil

 Kas inimesel võib olla eraldi hasardisõltuvus ja mängusõltuvus? Malesõltuvus mul kergelt (see pole ju saladus) lööb välja, muidugi. Kui sõltuvast endale ausalt tunnistada, võib-olla tekib võimalus sellest paraneda. 😸 Aga kas selles hasarti on, mitte palju.

Aga on hasart või kinnisidee  - leida ikkagi see graafiline leht või puulõige või varane trükis ca 16. sajandi teisest veerandist, kus esiema on kujutatud koos kolbaga ja mille eeskujul Jean Cousin Vanem ca 1550. aastal maalis oma Eva Prima Pandora.👇

 Kui alustada kõige suurematest võimalikest eeskujudest, siis no kust oleks veel rikkalikumalt võimalik parimat eeskuju ammutada, kui Michelangelolt.

Pöörad pilgu Sixtuse kabeli lakke ja sealt Veeuputuse maali vasakust nurgast nopid inspiratsiooniks kurnatud ema figuuri. 

 Täitsa OK. (Ja Firenzes on tema raidkujud Medicide haudadel ning ühel neist on sobiv kompositsioon ja sobival kohal on mask.) 

 

 

 

 

 

 

 Juba hilisemast ajast on Jan Ditmaer, kes on muidu kahtlusaluseks sobiv, aga tal on hea alibi, kuna ta sündis alles 1538. Tema Aadama ja Eeva surm

 on mõnegi elemendi osas umbes samasse kanti. 👇

Kui püsida Aadama ja Eeva juures ja et olla lähedal teemadele  naisakt, vanitas ja luukered ja surm.  

Protestantlikus hukkamõistvas vaimus. 

Aga kui otsida kaugemalt, siis võib sarnaseid poose ja igasugu atribuute lamavate (ja pool-lamavate) naisfiguuride kõrvalt leida nt Barthel Behamil. 

Minule läheb Eeva praegu rohkem korda kui Pandora või mõni teine umbes sarnaselt kujutatud naistegelane, aga seoses terrorirünnakute algusega moskoovias on Pandora justkui aktuaalsem vist.

Potentsiaali igatahes on; nt sõtta mobiliseeritud tadžikid, kes võõrtöölistena näppu jäid, kinni nabiti ja rindele saadeti. Seal "relvavennad" niigi suhtusid neisse nagu alamolenditesse, aga pärast juhtunut võimendub see veelgi. Aga igal tadžikil on mordoris hulk omakülamehi ja sugulasi, need saavad kõige selle kohta paljugi teada ja teatud moslemite vaheline solidaarsus ei ole ka kuhugi kadunud ja kalašši hind on mordoris turul praegu veel 150 euri. Eks nüüd kujutlege ja kaaluge, mis võib lähiajal toimuda.  

Loen Urmas Vadi Kuu teine pool. Väga hea raamat, natuke morbiidne ja mingi kurbuse tume noot kõlab seal madalal ridade all, aga kohati on mõni lause teravalt lõbus. Kirjeldused tunduvad väga elulised ja kõrvaltegelased on lausa arhetüüpsed. Ju see raamat jääb kestma ühena parematest nperioodi viimase faasi peegeldaja ja kujutajana.