25.01.2024 Olen negatiivne

NB! Siin ja järgnevalt ei taheta kellelegi meeldida. 

Viimastel päevadel mängin malet 1600 punkti tasemega arvuti vastu ja võidan ehk ca pooled mängud või natuke rohkem, aga arvuti loeb pärast mängu mulle ikka mitu viga ja põhjust rahul olla veel pole.  

Hommik algas kolleegi abipalvega, et leida mingid fotod ja piisava kvaliteediga jne. Kui olin oma parima teinud, siis tuli välja, et mul on ka vaja kolmandalt kolleegilt neljandale ja viiendale saatmiseks mingit fotot jne. See on pikk rida kui palju fotosid ühtäkki erinevate inimeste vahel täna edasi ja tagasi liikuma hakkas ja veel hakkab.  

Eile luupisin vist 50 korda seda meeleolupala ja osa sellest ajast võib tinglikult nimetada 

mediteerimiseks tähenduses "välja lülitama". 

Muusika on müstiline nähtus. On erinevaid muusikaid. Olen nõus, et mõni  on erilise positiivse mõjuga ja samas on muusikat, mis lõhub ja vb on vaid loetud inimeste jaoks sobiv. 

Aga vahel kui juhe väga kärssab ja kerge meelelahutus oleks kohe vajalik, vaatan ma YT boogie-woogie klaveri videosid, mida teeb Londonis raudteejaamas oleva avaliku klaveri taga Brendan Kavanagh. 

siin ta on        Vahel on mõnes tema videos vahvaid hetki. Raudteejaama selline aururongideajastu kihutav klaver sobib.

Ei ole Eestis näinud kõigile vabaks kasutamiseks mõeldud avalikus kohas olevaid klavereid, aga erinevais paigus Euroopas olen kohanud.  Nüüd on juba mitmendat päeva YT-s ja teleuudistes kõneks ja vaatluse all tema konflikt hiinlastest tüüpidega, kes väga agressiivselt talle lähenesid ja panid püsti terve etenduse teemal, et neid on koheldud rassistlikult, et nad on süütud ohvrid, et BK püüdis kedagi nende hulgast lausa rünnata, st puudutada jmt hästi tuntud feikimine. 

Õnneks on kogu see pull fikseeritud siin juhtum  (ja lisaks on veel boonusena koheselt hiinlaste poolele asunud briti politseinik, kes nõuab, et hiinlastega video kustutataks, et ka teda ei filmitaks jne jmt).

No ühesõnaga see on üks veetilk, milles peegeldub meri. Kuidas "poliitiliselt korrektne" (mis muidugi enamasti polegi poliitiliselt korrektne, vaid on parimal juhul mingi nihestatud ja manipuleeritud veidrus,) on versus vabadus ja õigused, lõpuks ka terve mõistus.  

Kogu seda juhtumit, mis veel areneb, tema ilus ja inetuses ei hakka lahti kirjutama, aga no sinna juurde käib veel turvalindiga ja -meestega piiratud/valvatud klaver jmt.

Elu Vabariigis on ka viimastel aegadel nii lappama läinud, et ei suuda enam selle reaalsusse uskuda.  Õpetajad streigivad ja nõuavad palka juurde, samas tunnistavad, et probleemid on hoopis muus. Ju on probleemid sellised, mida keegi ei usugi, et suudetaks lahendada. Haridusministeeriumis on rahvast murdu, küllap kirjutavad arengukavu, valmistavad ette reforme, korrastavad jne ja mitte väikese palga eest. Pooled võiks muidugi kohe vabaks lasta. Seal on need mõnusad haridusjuhid, kelle haridus on bakalaureus võimlemise õpetaja erialal. Kehakultuuri lõpetanu peaks ju hoopis kultuuriministeeriumis olema, f.  

(Natuke copy-paste tsitaate ametlikelt saitidelt ka: (Harno tegevused ulatuvad algharidusest kõrghariduseni, õppimiseks ja õpetamiseks vajalike tööriistade pakkumisest Eesti hariduse eduloo tutvustamiseni rahvusvaheliselt. Meie 6 osakonnas ja 2 agentuuris töötab ligi 400 inimest.) (Eesti hariduskorralduse juhtiv põhimõte on kaasava haridus. Lihtsalt öeldes tähendab kaasamine hariduses seda, et igale lapsele pakutakse tema võimetele ja vajadustele vastavat hariduskorraldust.)) Õpetajate hulgas on tuntav protsent neid, kes hulluvad püüdes ATH vmt lapsi ohjata ja ohjeldada, neile peaks tõesti pakkuma mingit kaas-ava lahendust, et keema läinud kupli pealt ühel hetkel kaant ära ei viskaks.

Mingid märgid on juba õhus, et kui valitsus muud ei suuda teha, siis erakoolide kallale minek on juba varem harjutatud käik. Kui haridusministriks sai Ligi, siis mäletavasti päästis valla kvaasikommunistliku klassivihaga tembitud demagoogia ja ründas neid vähest kodanikuühiskonda esindavaid erakoole, mille lapsevanemad on iseseisvaks probleemide lahendamiseks loonud ja mis toimivad meie ühiskonna ja rahvuse parimate traditsioonide vaimus. 

Imelik, et kõige muu hulgas püütakse nüüd levitada spinni, et rahvas peaks vihane olema, et parlamendi liikmetel kleidid juba tellitud ja president ei kutsu neid vastuvõtule. Noh, rahvas, hangud ja koodid ja tõrvikud kätte ja mindagu Riigikogu suhtes  paslikku lugupidamist nõutama sinna Kadriorgu. No kas ei aja siiligi oksendama. 

 

2024. aasta 17. päev

Taevas on selge ja päike paistab lumise Maarjamaa kohal.

Võiks olla pisut vähem külm. Aga kuna külmuv toru külmus kinni, siis pole ka väga tähtis. Ilu muidugi ei sulata veetorusid lahti ja ammugi ei päästa midagi olulisemat, aga samas on ta selletagi hea ja olulinegi. Nauditagu siis talvist ilu, mida muul ajal ei ole.

 

Käisin Maltal. 

Seal +14 ja siin -14; 

 

 

 

üldiselt ikka hoiatati, et pole mõtet praegu sinna sõita, siin lumi, seal vihm, aga madalhooaeg sobis mulle suurepäraselt. Ei mingit trügimist, järjekordi ja masse. Tühjad katakombid, minu lemmikud ja palju ruumi ajaloolistel tänavatel.  Paaril korral olime esimestel minutitel väärt söögikohtades kas ainus või siis teine laudkond.

Vastavalt sellele oli ka teenindajatel küllalt aega, mida meile pühendada ja teenindus kiirem.  

 Malta olla Vatikani järel kõige katoliiklikum paik ja mulle see sobis. 

Eks ta olnud ju mõne sajandi vältel johanniitide saar ja seejärel on tuntuna Malta Ordu nime all kuni meie päevini elujõuline ja tegus ordu, millele on rida iseseisva riigi tunnuseid (The Sovereign Order of Malta). Kahjuks küll ilma territooriumita.

 After the outbreak of the war in Ukraine, the Order mobilised its worldwide resources. Over the last two years it has undertaken an extensive humanitarian operation both in Ukraine and in neighbouring and other Countries to assist refugees and internally displaced people. Such interventions took different forms, from medical aid to psychological assistance, and were located in more than 60 centres within Ukraine itself. We estimate the value of the operation as a whole to be 60 million Euros. - Nõnda kõneles Ordu suurmeister John Dunlap 2024. aasta alguse kõnes diplomaatidele. 

(Pisut naljakas on eesti Vikipeedias olev lause, et Malta Ordu Peab end iseseisvaks riigiks, tal on diplomaatilised suhted 104 riiga ning alalise vaatleja staatus ÜRO ja Euroopa Liidu juures.) (Tegelikult praeguseks on nende riikide arv kasvanud ja on 113.)

Malta on võrrelduna Rhodosega ehk pisut kahvatum, 
aga selline on ajalooline paratamatus.

 

 

 

 

 

 Ja ega kõikjal peagi kõik 

olema suur ja värviküllane.

 

 

 

 (Koertega pilt ikka peab vahel olema.)

 

 

Aga nüüd hoopis muul teemal või kahel.

Ukrainlased lasid alla moskoviitide A-50 luurelennuki ja tabasid ka juhtimislennukit Il-22M. Sarnane luurelennukile A-50 brittide lennuk tõuseb mitu korda nädalas õhku ja lendab kuni Soomeni, nad ei tee sellest saladust ja kunagi soojal ajal ma isegi kirjutasin siin sellest. Ja eelmainituga samal ajal saime teada, et KAPO võttis kinni TÜ professori Morozovi, kellel lasub nüüd kahtlus Eesti-vastases tegevuses. Ilmselt on selline tegelane ka sarnane luurelennukile, näeb üsna kõrgelt suht' kaugele ja oskab anda nõu, kuhu/kelle suunda peaks agendivärbaja tähelepanu pöörama. Näib, et järgnevalt uusi agente maha ei võeta, järelikult see suur edulugu ei ole. Kui moskoviitidel on veel jäänud seitse A-50 lennukit, siis Eestis on küllaltki olulisel positsioonil ministeeriumides, valitsusasutuste lähikonnas, jõustruktuurides, äriringkondades, kultuuris, spordis jne neid vähemalt 50 veel. 

Naljakas lugeda, kuidas akadeemilised kolleegid imestavad, et vaoshoitud ja viisakas ja sõbralik jne jmt inimene võis osutuda spiooniks. Tuleks koostada vist mingi juhis ja ära märkida, et spioon ei ole sihuke karvane ja inetu ja ebasõbralik tegelane, kes püüab kolleegidega kohtudes neile jalaga virutada ja avalikult surub oma karvast kõrva vastu erinevaid uksi, et luurata ja salakuulata. Ei ole. Spioon peabki/võibki olla tore tegelane, kes õpib ruttu ära eesti keele ja püüab olla viisakas ja võimete kohaselt seltskondlik.  

Läheb reisima

 Jah, just nii ongi. Ja sel ajal ei kirjuta tõenäoliselt siia midagi.

Kolmas jaanuar 2024

Ärgates tekkis kahtlus, et õues on -27 C, aga selgus, et ainult -21. Osaliselt pilves asendus selge taevaga ja ma naudin päikeselist talveilma kõigiti.

Eilsega võrreldes midagi eriti muutunud ei olnud, aga väikesed erinevused ikka on. Härmatanud sein oli rohkem härmatanud. 

Kui väga rangelt võtta, siis polnud selline päev, mil oleks külvanud ja lõiganud. Need ajad tulevad ehk pärast jaanuarikuu 13. päeva. 

Praegu loen Andres Siplase raamatut Mariupol. Linn, mida enam ei ole

Omapärane raamat ja täitsa loetav.

 

Endiselt mängin arvuti vastu malet. Mitte rängalt igas partiis pingutades, pigem panustan kvantiteedile. Üks tänastest mängudest tundus keskmängus eriti loogiliselt arenevat ja kuna arvuti kunagi ei alistu, siis kulges kuni ülekaaluka võiduni. 

 

Viimasel käigul oli juba valida, kuidas partii lõpetada. Et oleks ilus nagu matadoori otsustav torge.

 

Õhtu... võiks olla huvitavam kui see praegu on, aga mitte nii huvitav, et peaks mõnda veetoru hakkama sulatama või muu taoline ekstreem.

Parim aeg münditee joomiseks. Talvine münditee on muidugi kuivatatud mündilehtedest ja lisaks ka rohelise tee puru. Ainus jook, millele lisan suhkrut ca 1 tl klaasi kohta. Maitsva tee valmistamiseks on muidugi hea, kui väljas on külm, külmatunne toob tee meeldiva mõju eriti esile.

Teine päev AD 2024

 Päike paistab nagu hull, kui kasutada Ferlinghetti kujundeid. Arvuti alumisel ribal on kiri 

-21 C Mostly sunny. Kuulikindel kampsun selga ja välja. Isegi talvemüts tuleb üles otsida. 

Õues on talvine maastik majadega pisut rõõmsam kui Jaan Grünbergi impressionistlikul maalil, tegelikult ma päris hästi ei kujutagi ette, kuidas talvise maastiku maalimine külma ilmaga kusagil lagedal käib. Värvid külmuvad ära, kunstnik väriseb, pintsel on jääs... võiks olla õudus-lühifilmi teema, imekauni maastiku taustal, künkaveerel külmuv kunstnik, väga innustunud ja inspireerunud ning filmi lõpus jääb võimalus, et peategelane hiberneerus, aga vb ei ärkagi varakevadel keset märtsikellukesi ja vulisevat sulavett... mis, ah(?)

Üks ahi köetud.

 Kui film on edukas, tohutu publikumenu ja nominatsioonid jmt, siis teine osa oleks veel õudsem, kunstniku viimane maal läheb müüki ja hakkab siis omanikke vahetama ja keegi ei saa aru, et valitseb müstiline seos maali ja enesetappude vahel, aga vaatajad jälgivad, kuidas talvine maastik õhtusel ajal toas viibivat tegelast rõhub jne jmt, suured kaadrid õudusest pärani silmadest ja moondunud huultest, mis avanevad tummaks karjeks, hahaha

Lähen parem tagasi õue.

Viimastel nädalatel olen vaadanud enda kohta erakordselt palju valitud ja mittevalitud filme, seega mind on raske veenda, et eelpool välja pakutud faabulad oleksid võrdluses mingite muudega väga halvad. 

Oppenheimeri filmi vaatasin. Filmi kallal norima ei hakka, aga huvitav, et riivamisi ikka puudutati lisaks tuumarelvale ka üldisemalt linnade pommitamise teemat. Tänaste pommitamiste taustal, mil Kiievile on tehtud tõsine rünnak Kinžal rakettidega, taban end ikka mõttelt, et ma tean, milline on moskoviitide vastus, kui neid jõuliselt hukka mõista elukvartalite valimatu pommitamise eest. Ja ega keegi ei akadeemiliselt või populaarteaduslikult või essee formaadis vmt senini ei julge vaippommitamiste teemasse süveneda ja tõsiseid küsimusi esitada. Kusjuures andmed viimase suure sõja käigus tehtud õhurünnakute kohta on avalikud ja kergesti kättesaadavad.

Lisaks vaatasin head satiirilist filmi Being There, mis valmis aastal 1979. Nende varasemate aastakümnete 60-70 filmide juures on meeldiv vaadata, kui palju on tänavapildis kvaliteetseid ülikondi, kleite, mantleid jne, odavat ja koledat riietust on peavoolus palju vähem kui praegu.    

OK Ma ei hakka lugema, mis siin kirjutatud on, päev on liiga lühike, peaks veel valgust ja ilma nautima.

 

2024 Esimene päev

 Pole paha, sinine taevas, natuke päikest ja veidi värsket lund. 

Oleks viitsimist, võiks paari tunni pärast

veel korra jalutama minna ja nautida vaadet Supilinna katustele ja imetleda suitsevaid korstnaid.

Aasta lõpetamise pidu toimus uues reaalsuses ja moodsa trendi vaimus - kõik võisid kartmatult kohale tulla, sest kes just parasjagu krooni viirust ei põdenud, oli seda hiljuti teinud.  

 Eilne vestlus jäähäältest jätkus jõekaldal kulgenud jalutuskäigul.   

Samal ajal lendas üle Tartu kaks Türgi lennukit, mis suundusid Peterburist Istanbuli. Liinil näib reisijaid piisavalt olevat. Eilsele peole toodi aga kange schnapps hoopis Chișinău lennujaamast ja joogi nimi oli (erinevaid tõlgendusi pakkuvalt?) Grape. Moldova teemat sai siis põhjalikult arutatud. Ja muuhulgas seda, et moldaavlased on oma veinide ja kangema alkoholi üle uhked ja eestlastest on neil selles osas lausa kahju. Viin, marjaveinid ja õlu, see pole küll mingi elu, eksole. nojah.

Moldaavlaste vaade ei pruugi ühtuda käesoleva blogi seisukohaga. 

Hoovis on kibuvitsal ilusad punased

marjad (mida pole iial näinud, et ükski 

lind neid sööks!) ja puidu-sametkõrges 

on samuti esimesed väikesed kübarad 

välja upitanud, seenesaaki on loota 

kunagi veebruaris, ma eeldan.