Päike paistab nagu hull, kui kasutada Ferlinghetti kujundeid. Arvuti alumisel ribal on kiri
-21 C Mostly sunny. Kuulikindel kampsun selga ja välja. Isegi talvemüts tuleb üles otsida.
Õues on talvine maastik majadega pisut rõõmsam kui Jaan Grünbergi impressionistlikul maalil, tegelikult ma päris hästi ei kujutagi ette, kuidas talvise maastiku maalimine külma ilmaga kusagil lagedal käib. Värvid külmuvad ära, kunstnik väriseb, pintsel on jääs... võiks olla õudus-lühifilmi teema, imekauni maastiku taustal, künkaveerel külmuv kunstnik, väga innustunud ja inspireerunud ning filmi lõpus jääb võimalus, et peategelane hiberneerus, aga vb ei ärkagi varakevadel keset märtsikellukesi ja vulisevat sulavett... mis, ah(?)
Üks ahi köetud.
Kui film on edukas, tohutu publikumenu ja nominatsioonid jmt, siis teine osa oleks veel õudsem, kunstniku viimane maal läheb müüki ja hakkab siis omanikke vahetama ja keegi ei saa aru, et valitseb müstiline seos maali ja enesetappude vahel, aga vaatajad jälgivad, kuidas talvine maastik õhtusel ajal toas viibivat tegelast rõhub jne jmt, suured kaadrid õudusest pärani silmadest ja moondunud huultest, mis avanevad tummaks karjeks, hahaha
Lähen parem tagasi õue.
Viimastel nädalatel olen vaadanud enda kohta erakordselt palju valitud ja mittevalitud filme, seega mind on raske veenda, et eelpool välja pakutud faabulad oleksid võrdluses mingite muudega väga halvad.
Oppenheimeri filmi vaatasin. Filmi kallal norima ei hakka, aga huvitav, et riivamisi ikka puudutati lisaks tuumarelvale ka üldisemalt linnade pommitamise teemat. Tänaste pommitamiste taustal, mil Kiievile on tehtud tõsine rünnak Kinžal rakettidega, taban end ikka mõttelt, et ma tean, milline on moskoviitide vastus, kui neid jõuliselt hukka mõista elukvartalite valimatu pommitamise eest. Ja ega keegi ei akadeemiliselt või populaarteaduslikult või essee formaadis vmt senini ei julge vaippommitamiste teemasse süveneda ja tõsiseid küsimusi esitada. Kusjuures andmed viimase suure sõja käigus tehtud õhurünnakute kohta on avalikud ja kergesti kättesaadavad.
Lisaks vaatasin head satiirilist filmi Being There, mis valmis aastal 1979. Nende varasemate aastakümnete 60-70 filmide juures on meeldiv vaadata, kui palju on tänavapildis kvaliteetseid ülikondi, kleite, mantleid jne, odavat ja koledat riietust on peavoolus palju vähem kui praegu.
OK Ma ei hakka lugema, mis siin kirjutatud on, päev on liiga lühike, peaks veel valgust ja ilma nautima.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar