Translate

reede, 28. juuni 2019

Pärnu rahutused 1973

Postimehe kirjastus avaldas raamatu endise kgb-lase mälestustega, autor Vladimir Pool: „Minu elu ja teenistus KGBs“ ja KUKU raadios loetakse seda selle nädala raamatuna rahvale ette. Lehitsesin seda teost poes ja ostma ei hakanudki. Põhimõtteliselt ei pea õigeks sellisele autorile raha andmist. Eks ta saab mingit eripensioni Venemaalt ja midagi maksab talle ka Eesti, ma arvan. 
Suhtumiselt on sm Pool ilmekas näide selle kohta, et pole olemas endisi kgb-lasi. Sõnakasutust on keegi mingil määral küll toimetanud, aga kgb-lane kumab paljudes kohtades siiski läbi.
Üldiselt oleks praegu parematki teha, kui sellest raamatust kirjutada, aga eile ette loetud osa 1973. aasta 15. juuni Pärnu noorterahutuste kohta ajendas siiski kirjutama. Lähiajalugu on meil seni siiski kehvalt uuritud ja dokumenteeritud ning kindlasti kirjutab mõni püüdlik tudeng järgnevatel aastatel mõnes uurimistöös neist sündmustest Poolile tuginedes. Sestap' siis mõni sõna sel teemal.
Miilist sündmuspaigal juhtunut seletamas

Sündmuste käik. Pärnu Vallikäärus toimunud peole sisenesid mõned noored ilma piletita (olen Pooliga nõus, et sealt saavad sündmused alguse). Üks piletita isikutest kandis silmatorkavat värvilist särki, mille tõttu ta mõni aeg hiljem tantsuplatsil ära tunti ja veeti miilitsate poolt autosse. Tavapäraselt tunti sellist miilitsate kongi "kaineri masinana" ja noormehe hüüete peale "miks te mind kinni võtate, ma olen kaine," muutusid noored väga rahutuks. Noormees transporditi minema, aga vihased pidulised keerasi kummuli miilitsate samas seisnud väiksema ("sidrun"), nn "villise" tüüpi masina. Tantsulka katkestati ja rahvas marssis läbi linna miilitsamaja juurde, et kinni võetu vabastada. 
Miilitsamaja pilt toimikust

Miilitsamaja juures keerati ümber ja kõigutati veelgi miilitsa ja kohale kutsutud tuletõrje masinaid, meeleavaldajaid tuli juurde, eriti lisandus kõrval asuva kutsekooli õpilasi ühiselamust, miilitsamaja aknaid hakati sisse loopima, samuti loobiti puruks osaliselt maja kattev tumedast klaasist fassaad. Kuna miilits ja tuletõrje olukorda valitseda ei suutnud, kutsuti appi sõjavägi Pärnus paiknenud keemiaväeosast. Sõdurid tarvitasid noorte pärnakate vastu peamiselt vöörihmasid ja noored pudenesid laiali, kinni võeti nii palju kui suudeti ja põhilised sündmustest osavõtjad tuvastati märgade riiete järgi, kuna tuletõrje oli jõudnud rahvast pisut kasta. Kesklinna paigutati sõjaväepatrullid. Seoses rahutustega peeti kinni ligikaudu 50 noort, tuvastati märksa rohkemaid,  kaheksale mõisteti osavõtu eest massilistest korratustest vabadusekaotus 1,5 – 4 aastani. 

Tüüpilisi Pärnu mässajaid 1973; foto toimiku ühest paljudest sarnastest lehtedest
Sündmustega seoses vallandati Pärnu miilitsaülem alampolkovnik Raidla.


  UURIMISTOIMIK Riigikohtu arhiivist Tartus, Kriminaalasi nr. 33128 (R286) S. 2249, n. 8.

Toimikus leiduvad pildid miilitsamaja akendest ja fassaadist on tehtud järgmise päeva hommikul, mil suurem osa klaase oli juba asendatud, sest klaasimiskoja mehed käsutati tööle juba öösel. 

Pärnu rahutusi on väga valesti meenutanud (eksib kuupäevaga väites, et mässati vastu 9. maid '78 ja muud) ka  endine kommunistlik keskkomitee tegelane Laanemäe, kes avaldas ligi 250 leheküljelise teose „Kümme aastat valges majas“, alapealkirjaga  „Ausalt ja avameelselt“.



Eelpool kirja pandust võib jääda vale mulje, et ENSV-s elasid pahad noored, kes polnud viksid ja viisakad ega pesnud hambaid hommikul ja õhtul. Aga selle kummutame koheselt. 

Lätlased tegid võrreldava korraliku mäsu alles 1977. aastal Liepajas, aga esines seal tol õhtul meie  Polyphon... mis oli ju siinmail hinnatud selliseks so-so bändiks.

teisipäev, 25. juuni 2019

Mis silma jäi

Ju neid nimetatakse vist sulgpilvedeks, mis eile õhtupoolikul kõrgel taevas ujusid.


Ja halolist värvidemängu oli pilvedel siin ja seal näha.

Jaaniõhtul toodi kingituseks (nii kuidagi juhtus, pisut ebatavalisel päeval) raamat. Peene nimega Refuugium. Raamat on väärtuslik, aga mitte kõige huvitavam juhul, kui puudub sügavam huvi Tallinna Toompea kruntide pindala (mõõdetuna jalgades) vastu. Riivamisi on seal tsitaatidena juttu ka elust ja inimestest, suguvõsadest. Nt on mõned read Conrad von Roseni kohta, kellest sai Louis XIV juures marssal ja markii. Kas ta oli ka üllas sõjapealik sel musketäride ajal, tundub natuke kahtlane.  Inglismaa kuningas James II igatahes nimetnud teda korra bloody Muscovite, mis on ju tore sõnademäng.👉
Üheks põhjuseks, miks kuningas sellise hinnangu andis, oli von Roseni kava rünnata piiratud linna inimkilbi varjus, mis James II sekkumisel küll ära jäi. Kui siit mõttekiirusel tulla tänasesse päeva, siis Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee tänane otsus anda Venemaale tagasi õigused, mis sellelt seoses Krimmi annekteerimisega ära võeti (kus  venelased kasutasid inimkilpide taktikat), on üheselt häbiväärne. Nüüd siis selline sigadus, mille putin isikliku heaks kiitis, on neetud veriste kätega moskoviitidele andeks antud. Kenad eurooplased. Legitimeerisid sõja Ukraina vastu. 39. aasta häbiväärsed kokkulepped ja järeleandmised Hitlerile jäävad ilmselt paralleelina ja võrdlusena nüüd juba nõrgaks.  


26. juunil 1945 kirjutasid 50 riigi esindajad alla ÜRO hartale, mis on selle organisatsiooni alusdokument. Kui natukenegi lugeda selle teksti esimesi ridu ja võrrelda reaalsete poliitiliste otsustega, siis kaob suur osa lootusest, et praegusel ajal ükski rahvusvaheline organisatsioon veel riikide vahelisi suhteid ja poliitikat suudab mõjutada ja arenenud demokraatlikel riikidel jätkuks tahet tagada rahvusvaheliste kokkulepetega sätestatud maailmakorda. 

We the peoples of the United Nations determined

- to save succeeding generations from the scourge of war, which twice in our lifetime has brought untold sorrow to mankind, and
- to reaffirm faith in fundamental human rights, in the dignity and worth of the human person, in the equal rights of men and women and of nations large and small, and
- to establish conditions under which justice and respect for the obligations arising from treaties and other sources of international law can be maintained, and
- to promote social progress and better standards of life in larger freedom,

And for these ends

- to practice tolerance and live together in peace with one another as good neighbours, and
- to unite our strength to maintain international peace and security, and
- to ensure, by the acceptance of principles and the institution of methods, that armed force shall not be used, save in the common interest, and (...)


pühapäev, 23. juuni 2019

Samal teema, vt eelmine

Tiit Aleksejevi ja Guntars Godinši kõned eilsel laulupeol olid päris head, eriti viimasel.

Ei olnud varem kuulnud, kuidas kõlavad  värsid Kalevipojast läti keeles. Täitsa 👌
Kui nüüd saaks Mesipuu peast välja... Mis küll aitaks... Ehk läti jaaniõhtu laul



laupäev, 22. juuni 2019

Laulupidu Tartus Liivimaal

Õhtuse supluse järel nautisin eile õues kosutavat jahedust. Õhtu oli erakordselt mahe, nagu on kirjutanud klassik. Esialgu katkendlikult, hiljem märksa selgemalt, hakkas  aeda kostuma laulupeo-tantsupeo programm. Alates ühest pikk-pikast regivärsis laulust, ei teagi, kas oli see kaasaegne improvisatsioon/kompositsioon või muistse üleskirjut' laulu esitus, hakkasid esitatavad teosed aina paremini kätte kostma ja järjest enam mu teadvusse tungima. Kahjuks olin sattunud tantsuprogrammi kuulajaks ja kõrvu jõudsid järjest reinlendrid ja polkad, igatahes sihuke 100 aasta tagune tantsutarbemuusika. 
Täna hommikul ajasin seda peast välja Miles Davisega.  
(Have a cigarette and) relax.
       
Täna tuleb minna lauluväljakule, kus taaslehvib Liivimaa lipp. Paadunud mägieestlase meel läheb seepeale rõõmsaks.  Kui veab, siis ehk säästetakse nõretavalt tundlevas kõneviisis esitatud könekunsiteosseist selle kohta, kuis me essivannemail sada ja viiskümmend aisdad takkasi olla küll keskpaik õenes olnd, aga miel rõemus.    
Ma tahan  küll kohal olla, kui lauldakse "sööge saia, sööge liha" ja "unustage tööd ja piina, jooge õlut, jooge viina!"




pühapäev, 16. juuni 2019

Täienduseks eelmisele

Madalmaade kuninganna Maxima on ka suitsetaja. 

Belglaste kuninganna Paola (käesolevaks ajaks troonist loobunud) on suitsetaja (võib-olla praegu enam ei ole, kindlalt väita ei saa). See kuulus 60ndate ühe säravaima aristokraadi imago juurde muidugi.


Briti kuningakojas on kuningannade hulgas viimase saja aasta jooksul pea kõik mingil ajal suitsetanud  (alates Elizabeth II vanavanaemast, kaunist  kuninganna Alexandrast; Elizabethi sellesse ritta pole viisakas (vb pole ka alust) panna).

Monaco vürstinna Grace suitsetas ja riburada suitsetavad ka teised naisliini jätkajad. Euroopa printsesse-suitsetajaid ei jõua muidugi üles lugeda. Araabia päritolu valitsejannadele jätkem nende hinnatud privaatsus.
Igatahes on suitsetades üsna lihtne pingevabalt ja usalduslikult suhelda, formaadi ja stiili eripära.

Ei taha suitsetamist propageerida ega soovitada, aga suitsetajate stigmatiseerimine ja üleskutsed see keelata, on eelkõige tunnistuseks, et inimestes elab kihu totalitarismi järele.   

laupäev, 15. juuni 2019

Kuidas taanlased Dannebrog'i said

Täna on see päev, mil pean avalikult kirjutama Taani lipu teemal. Olen mõnel korral keskaja uurimisele pühendunud ajaloolastele oma lihtsat versiooni selle lipu ilmumise kohta lühidalt jutustanud. Mitmeid aastaid tagasi. Aga tundub, et see pole eriti populaarseks saanud. Kas keegi ajaloolane meil või mujal on sama versiooni esitanud, pole viitsinud uurida. Niisiis lühidalt.

Teame, et taanlased peavad lahingut Tallinna all. Kuidas see konflikt tekkis ja kuivõrd see lahing oli taanlaste poolt ette kavandatud, me võime vaid oletada. Pigem vist mitte.  Kui aga juba lahing täies hoos oli ja kohalikeni jõudis arusaam, et nad jäävad alla, siis tegid nad liigutuse, mida varemgi, 12. sajandil ja meist lääne pool, mõned linnad/linnused olid teinud. Nimelt püüdsid linnad ristisõdijate lähenemist märgates müüridele heisatud ristilippudega märku anda, et linnas või linnuses on (teiste hulgas ka) kristlased. Sageli see praktilise meelega ja lõpptulemusele keskendunud sõdijatele eriliselt korda ei läinud, aga tasus proovimist. Väga võimalik, et ka Tallinna juures püüti ristilipuga märku anda, et tegu pole paganatega ja võiks asju läbi rääkida jmt. Kui lipp müürilt/linnuse ümber olnud puittarandilt vmt alla kukkus, mõjus see taanlaste väele muidugi hea ettekuulutusena ja tõstis võitlustahet. Eks ta siis taevast langes ja pisut enne lahingu (taanlastele) võidukat lõppu. Selline raudne ja realistlik võiks olla selle legendi alus. 

Aga muide - Taani kuninganna suitsetab, Norra kuninganna suitsetab, kui Kersti Kaljulaid ka suitsetaks, siis me saaksime haruldaselt hea võimaluse arendada hoopis tihedamaid suhteid nende riikidega.   Aga Kersti hoopis jookseb. Soliidsed inimesed ei jookse kunagi.

esmaspäev, 10. juuni 2019

Spordist ja toidust

Kas on veel keegi peale minu, kes pole kunagi lugenud ühtegi Tänakut puudutavat uudist? Kahtlen.

Ainus spordiala millest ma midagi tean ja tavaliselt vaatan, on tennis. See on ka ainus ala, kus on aukohal teatud rüütellikkus, viisakus, traditsioonid. See on õilis ala. Ja  seda vaadates sirutub mu käsi kõigi mõeldavate tubaste võimlemisvahendite poole. Vaatan mängu ja teen innustunult harjutusi. 
Ma ei eita, et selles on koomiline element olemas.
Hoiatus! Põnevamate kohtade peal võib tähelepanu olla sedavõrd häiritud, et paigaljooksu käigus võib jala murda vmt. Ikka omal vastutusel, eksole. Nüüd lõppes French Open ja ma kardan, et lihased hakkavad jälle kärbuma. 

Veel on päästvaks õlekõrreks ratas; kui tahtejõule panustada, siis ratas+ ujumine. Igal suvel kahtlen, kas see ikka on reaalne ja teostatav. Aga vahel on.

Elektrirattad vuravad Tartus ringi ja tunduvad esimestel päevadel olevat eriliselt populaarsed. See on äge. Kui see süsteem suudab püsida, siis on tegemist väga hea ettevõtmisega.

Ei viitsi pikalt lahata, kuidas Kersti Kaljulaid ja mitmed teised ametlikud isikud sattusid ÜRO istungitesaalis ekstaasi. Millise riigi delegatsioon, millise otsuse puhul, oleks seal varem sellist vaatepilti pakkunud? Kui fännid lemmikmeeskonna värava puhul tribüünidel või kodus selliseid žeste teevad, on see loomulik; mõne kontserdi ajal iidolit tervitades ka.  

(Vist ei ole varem maininud, et uusi inimesi tööle võttes ma muidugi kontrollin nende netikontosid ja tavaliselt ei võta tööle neid, kes poseerivad V märki näidates (kui see on koos plasttopsiga, pokaaliga vmt, siis raudselt ei võta). See on liiga labane, kiisud.) 

Loodetavasti me nüüd hakkame tegelema mõningate aafrika probleemidega (suur HIVsse nakatunute arv, narkomaania, vaktsineerimine, arstiabi kättesaadavus, transpordisüsteemi arendamine, vaesuse vähendamine jmt). Mingi edasiminek võiks ju olla, vähemalt prooviks.   




Aga lõpuks kõige olulisemast - toetage Eesti põllumeest ning minge turule ostma kodumaist värsket kartulit. Unustage makaronid ja mis muud talvel sõite, ning nautige, kuni see lühike hooaeg kestab.

Kui keegi vaidleb vastu sellele, et meie värske kartul keedetuna kuulub maailma 10 maitsvaima toidu hulka, siis ma olen valmis appi võtma rahvusvaheliselt tunnustatud kokkade vastavad kinnitused.