Translate

Kuvatud on postitused sildiga Sanktsioonid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Sanktsioonid. Kuva kõik postitused

reede, 29. november 2019

Pangad müüvad usaldust

... kuidas sellest nüüd peaks aru saama?

Samavõrra võiks nt väita, et ajalehedki müüvad usaldust. Teiste hulgas ka Postimees, mille omanikul on majandushuvid Venemaal. Eilses Postimehes on Der Spiegel'ist vahendatud lugu, keskmes Bill Browder. Lugu ilmus meil ajalehes ca 48 tundi pärast seda, kui avaldati inglise keeles Der Spiegeli võrguväljaandes. Päris tempokalt. Postimehes on tekst lühem, kohati räigema sõnastusega ja märksa otsesemalt ja labasemalt sihitud Browderi maine õõnestamisele ja kahjustamisele. Kohati on algteksti refereeritud selliselt, et kärbitud lõikude tõttu piirneb PM vahendus vahetult valega ja eksitab.

(nt PM kirjutab, et Magnitski surma kohta koostatud raport ei leia, et Magnitski mõrvati tahtlikult. Ja kõik.  Refereeritud artiklis siiski mainiti, et  enne surma oli M käeraudades, et teda peksti kumminuiaga, jäeti eluohtlikus seisundis arstiabita jne, seda PM ei nimeta.)
Pole mõtet põhjalikumalt analüüsida, ilmselge artiklipesu. Kui originaal publitseeriti gaasijuhtme rajamisega seonduvas Saksamaa-USA probleemide ja sanktsioonide kontekstis, siis meil on lihtsalt lipitsemine ja tahtmine teha headmeelt Mordori võimudele. Ja levitada suhtumist, et kõik on võrdselt sulid ja kaabakad. Võrdselt. Vana hea kremloidide võte.  

Väidetavalt võib lugemine olla hariv, aga võib olla ka lihtsalt meelelahutus. Viimasele ma eriti palju aega ei pühenda, aga hooti on huvitav lugeda midagi, mis osutub ühtäkki puhtalt meelelahutuseks. Seepärast lugesin Rahapesu andmebüroo aastaraamatuid vahemikust 2007 kuni 2014. 

Meelelahutus, aga siiski õpetlik ivake ka.
"Hea lugeja! Hoiad käes järjekorras juba neljandat rahapesu andmebüroo aastaraamatut, mis annab ülevaate büroo töötulemustest ning olulisimatest sündmustest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel Eestis 2008. aastal. Rõõm on tõdeda, et rahapesu tõkestamise süsteem muutub Eestis aasta-aastalt üha tõhusamaks. Käesoleval aastal Moneyvali teostatud 3. hindamisvooru käigus Eestile antud reitingud viitavad selgelt, et riigi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteem tervikuna on maailmas esirinnas ning vastab peaaegu täies mahus rahvusvahelistele standarditele." 👏👏

"ÜLEVAADE RAHAPESU ANDMEBÜROO TEGEVUSEST 2013. AASTAL
Era- ja avaliku sektori ühine panus rahapesu tõkestamisse on aidanud Eestis vältida selliseid kriise nagu 
näiteks 2005. aastal eskaleerunud Läti kriis, kus välisriigid survestasid Lätit, osutades selle sektori puudustele rahapesu tõkestamises. Eestil on õnnestunud tänu õigetele valikutele ja kiiretele reageerimistele väliskeskkonnas ja siseriiklikele muudatustele säilitada madal rahapesu ja terrorismi rahastamise riskireiting. Näiteks paigutub Eesti USA rahvusvahelise uimastikontrolli strateegia aruande rahapesu tõkestamise sektsioonis ja Basel Institute of Governance rahapesu riskitabelis madalaima riskiga riikide nimekirja."
 👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏


Aastal 2016 olime veel nõnda uhked, et kuulutasime Delfi ärilehes

"Lätlaste saamatus korruptsiooni ohjeldamisel paneb Eesti pangad kannatama


Rahapesu andmebüroo juht Madis Reimand: "Korrespondentpankade poolt piirangute seadmise üheks oluliseks ajendiks siin piirkonnas on Läti pangandussektori probleemid, mis ühtse Baltikumi kuvandi tõttu paraku ka Eesti finantssüsteemi mõjutavad."
"Läti on juba aastaid silma paistnud kui riik, kus rahapesu on suureks probleemiks. Kõige monumentaalsem näide lõunanaabrite probleemidest selles valdkonnas on möödunud aastal avalikuks tulnud Moldova riigivargus. Läti pankade otsesel osalusel kõrvaldati kolmest Moldova finantsinstitutsioonist ligi miljard dollarit ehk umbes 1/8 riigi SKT-st.""

Miljard 😺, könnid. Üks väike miljardikene! Moldovast! "Monumentaalne"!?!
Kas lätlased üldse ei jaganud matsu, kust raha tuleb, et pumbata ja pesta  sadu miljardeid?
Seda nimetaks monumentaalseks.

Vahelduseks tahaks midagi taibukat,
osavat, elegantset. 


Rahast ja rikkusest, kõik arvavad selle kohta midagi 
Reeglina meie kirjutavad ajakirjanikud (alamakstud ja ületöötanud, sageli pooliku haridusega, kergesti väljavahetatavad, üldjuhul erilise karjääriperspektiivita jne - usaldan Peeter Helmet) intervjuud võttes jooksvalt faktikontrolli ei tee. Kuuldu kohta küsimusi ei esita. Kuuldust tulenevaid järeldusi ei oska teha.  Seega võib julgelt jama ajada; intervjuu toimetatakse trükki ja sisu voolab vulinal lugejateni. Intervjueeritu räägitu on tema tõde ja lugeja saab midagi teada tema kohta, tema nägemuse kohta. Viidet sellele, et see nägemus on vale, ei põhine faktidel jne, selleni tavaajakirjanik ei jõua ega oskaks seda vist vormistadagi. Võib karta, et nad sisimas ei tunnegi mingit vajadust selle järele ja on vaenulikult ükskõiksed, kui nende töö ja valitud arvatava autoriteedi (järjekordne lavastaja, näitleja, režissöör) seisukohtade osas kriitiline olla (usun PH-d, kes näeb ajakirjanike puhul "kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning hirm ja alaväärsus – sisimas ju tunnetatakse oma ajalikkust-ajutisust ja madalat hinda").

Eelöeldu sai tõuke Postimehes ilmunud Taani režissööri Ulrich Thomseni intervjuust ja konkreetsemalt tema poolt kuulutatud sõnumist, et Ameerikas ei ole enam olemas keskklassi. Ja rikkusi peaks hakkama ümber jagama jmt valvevasakpoolne jura. (Muidugi on tehtud dokfilme, saateid jne, mis räägivad selle keskklassi kohutavast olukorrast, kuid reaalsus ei peegeldu alati ja objektiivselt ekraanil näidatavas.)
Uuringute andmetel moodustab keskklass USA-s praegu elanikest õrnalt alla 50% ja see protsent on langenud pigem suurema sissetulekuga inimeste lisandumise tõttu, kelle arv on kasvanud kiiremini, kui madala sissetulekuga inimeste arv (võrrelduna 2001. aastaga vastavalt 3% ja 1%). Samas on viimase kuue aasta jooksul sissetulekud kõige enam kasvanud keskharidusega inimestel (14%). Toetun arvude ja faktide osas PEW Research Center' i andmetele, nende lehekülgi  vt  https://www.pewresearch.org
Tõepoolest, osal keskklassist on väga väikesed säästud ja on muidki probleeme (tekkinud muutustest kinnisvaraturul, vanuselises struktuuris jmt), mis on lähiminevikus varasemaga võrreldes enam esile kerkinud, aga liialdada siiski ei tasu.
Nojah, olgu keskklassiga nagu on, aga ühtegi mõeldavat viisi, kuidas põhjalik rikkuse ümberjagamine muudaks maailma õnnelikumaks, ma välja mõelda ei suuda. No nt Hiina on muutunud kiiresti palju rikkamaks. Tulemuseks tohutu saastamine, ületootmine, rahvastiku kasv, loodusvarade armutu hävitamine. Ja midagi meeldivat kogu inimkonna vaatevinklist nagu ei meenugi. Vb rohelised rõõmustavad, et kaltsukates on rohkem ja laiemas valikus üliodavat kaupa, mida taaskasutada. 😸 (emotikon neile, kes tekstis irooniat ei tabanud.) Aga siiski on tahtmine korraldada üks globaalse ulatusega näljahäda ja kõikehõlmav katastroof hämmastav. Kommunism korraga kogu planeedil, kõik on võrdsed ja näljased. Järgnev loogiline samm ja ainuvõimalik pääsetee on muidugi mastaapne terror.
Kui nüüd Hiina teemal vasakpoolsed ja puna-rohelised tahavad väita, et see ongi kõik kapitalismi vili jmt, siis tehtagu endale selgeks, kas kapitalism on see süsteem, kus ülirikkad saavad rikkamaks, samal ajal kui vaesed jäävad vaesemaks, või on kapitalismi üks eripärasid, et kõik saavad ajapikku rikkamaks ja üldine heaolu kasvab. Meenuvad sotsmaade ajakirjanike-rändurite kirjeldused Aafrikast 1940-ndate lõpust, kui nad iga rajatud kooli ja haigla kohta, mille neetud valged kolonistid olid ehitanud, ühemõtteliselt kuulutasid, et need on ehitatud selleks, et vaeseid neegreid veel hirmsamalt ekspluateerida. Nüüd on Aafrikas need probleemid kadunud. 😸
Täna on põhjust tähistada, on novembri viimane öö.

reede, 4. august 2017

Teine külm sõda, järg

Uued sanktsioonid Venemaale 

 

We’re on the road to a new Cold War 

kirjutas The Washington Posti toimetus 31. juulil. 
 
THE UNITED STATES and Russia have descended to a new low point in relations, with waves of sanctions and escalating retaliation. Twenty-five years after the Cold War ended, relations are back in a deep freeze. What happened?
The current tension did not come about because the United States suddenly wanted its old adversary back. What happened is a response to bad choices taken by President Vladimir Putin of Russia. These choices were made deliberately in Moscow, perhaps for Mr. Putin’s own reasons of domestic politics and foreign policy. They are the main reason for the tension that now exists. Jne.

Ettekujutus olukorrast ja hinnang selgineb. Samas Saksamaa välisminister (va Schröderi kasupoeg) on ilmne putinist. (Ehk saab lähitulevikus mõne Gazpromiga seotud ettevõtte nõukogusse.) Venemaa kasuks võtab sõna ka majandusminister Brigitte Zypries (samuti Schröderi poliitiline lapsuke). Ikka tahaks müüa köit. Ja Brüsseli esmane reageering Trumpi poolt allkirjastatud uutele sanktsioonidele on hale. Kuidas EU Venemaad ohjeldada tahaks, see jääb arusaamatuks.
Taas on näha, et üks Bill Browder suudab rohkem, kui Euroopa Komisjon. Varemgi on üksikisikud vedanud suuri protsesse liikuma edukamalt kui valitsused, parlamendid, komisjonid jt (nt Charlie Wilson või Lech Wałęsa).  

(Kui Euroopa Liidu eesistujamaa Eesti välisministrilt keegi nüüd seisukohta päriks, siis vastus tuleb vist Arnold Rüütli stiilis. Aga üldiselt me kasutame võimalust vait olla. Küll leedulased ütlevad.) 😏

28. juulil avaldas Sirp Jüri Adamsi arvamuse põhjal tehtud kirjatüki Venemaa praegusest olukorrast ja edasisest. Kõlas pessimistlikult. 1982. aasta vaimus, mil näis, et Nõuk Liit kestab veel 100 aastat ja Brežnev elab vanemaks kui Mao.


Sarnastest seisukohtadest seni puudust ei ole, vt nt äsja ilmunud raamatut  
Everyone Loses: The Ukraine Crisis and the Ruinous Contest for Post-Soviet Eurasia,
Samuel Charap & Timothy J. Colton, Routledge, 2017, 212 pp. Autorid kalduvad arvama, et häid lahendusi silmapiiril ei ole ja tuleks leppida mõjusfääridega, mida Venemaa taotleb. Mitte ülearu originaalne seisukoht. Sarnane kunagistele sovetoloogidele, kes ei suutnud muutusi ette näha. Veel vähem mingit tegevuskava pakkuda.

Vastukaaluks pessimistidele teeks optimistliku ennustuse, mis põhineb üldtuntud faktil, et Putini võim toetub oligarhidele. Nende elu hakkavad sanktsioonid häirima isiklikus plaanis.  Isikute ring, kellele ei anta viisasid ja kelle pangaarvete kohta hakatakse esitama küsimusi, laieneb.

Esimeste sanktsioonide alla langenud tegelaste ja firmade kohta vt http://www.bbc.com/news/world-europe-26672800  Nüüd langevad sanktsioonid ka nende pereliikmeile, kuldse eluga harjunud lastele ja väga rahulolematule abikaasale ja ämmale. Milleks neile vinduv sõda Ukrainas? (Tehaste varastamise rõõm on juba lahtunud.) Võib olla pakutakse lähikuudel veel võimalust virutada mõned Valgevene tehased, aga ei ole kindel.
Sõjavägi ja sõjatööstus - nemad on nautinud  eelneva ajaga võrreldes paremaid tingimusi. Siiski vaevalt, et kindralid tahaksid tõsimeeli hakata armee võimekust tõestama  tõsisemas konfliktis. Sest üht-teist selle võimekuse koha pealt sõjaväelased teavad. Seega vaikne vindumine ja mänguruum muutub kitsamaks.

Kuidas vene tüüpi maffia käitub, kui ninamees liikmete elu keeruliseks teeb?