Kultuur, poliitika, Eesti, maailm, inimesed, linnud, veidrused, minevik ja tänapäev ja homne - neist ja nende võimalike kombinatsioonide hulgast tehtud valik sõnas, pildis ja muus muusikas.
Tegin katse. Tõestasin, et esimese advendi ajal kirsilt võetud oksad hakkavad Jõulude ajal vaasis õitsema.
Kuuse kõrvale neid ei pannud, pole vaja sellist võistlust, aga vaadata on päris tore.
Pisut kahtlen, kas niimoodi kõlbab sohki teha.
Lõppevast aastast ei hakka mingeid kokkuvõtteid tegema. Väga vähe on selliseid protsesse, mis 31. detsembriks mingi lahenduseni oleksid jõudnud.
Poliitikas on mitmesuguseid arenguid, mis jätkuvad (just alanud massiprotestid Iraanis, Venemaal toimuv seoses märtsikuise "presidendi valimisega", Ukraina konflikt, arengud Süürias ja Iraagis jne).
Erinevalt rahvusvahelisest poliitikast, on Eestis siiski võimalik leida nihkeid paremuse poole. Julgeolekus on seoses NATO hoiakute muutusega olukord hoopis parem. Mõne valitsuse poolt tehtud plaani osas ootan huviga, kas sellel võiks olla positiiivsed tagajärjed. Igatahes on meeldiv, et proovitakse (nt bussitranspordi eksperiment ja katse madalamaid sissetulekuid pisut ülespoole kergitada). Väga lihtne oleks olla kriitiline või halada, aga ei näe sellel mõtet.
Tegin aasta viimasel nädalal tohutu pingutuse ja ei liigutanud tööalaselt mitte lillegi. Püüdsin viljeleda puhkust kodus.
Seetõttu sattusin juhuslikult lugema mitmeid täiesti asjalikke analüüse liberaalsuse ja libaliberaalsuse ja "populismi" ning Euroopa probleemide ning ideoloogilise diktaadi, paternalismi ja möödunud aegade tsentrismi jne jmt kohta. Sellest oleks huvitav lähematel päevadel kirjutada mingi korrastatum kokkuvõte, lisaks mõni oma mõte varasemate sots maade ja Lääne erinevuste põhjustest; ning jagada. Kui väga tasuvad tööd mind ei eksita sellelt õilsalt rajalt.
Jõulud on õige püha neile, kes on veendunud, et valgus võidab pimeduse, headus kurjuse ning et inimene on sündinud vabana ja erilisena. Ja ei peaks eriti muretsema.
Kui inimesel on kristliku õpetuse poolt pakutav kaart puudu, siis hakkab eriliseks olemise asi võtma groteskseid vorme. Igasugu gurusid ja maatarku sigib ja sirgub ja inimesed otsivad meeleheitlikult, millisesse erilisuse nišši neil õnnestuks pugeda.
Miks räägitakse, et kingituste ostmine on justkui suur õnnetus, mis inimesi sel ajal tabab? Väga tore oli osta igasugu asju alates taignarullist ja lõpetades rannapükstega. Põnevust lisas, et mingi anomaalia tõttu piiksusid pea kõikide poodide kontrollväravad minu koti peale. Sain palju õlgu kehitada ja käsi laiutada ja naeratada, müüjad vastasid samaga.
((Mitte)(ja)toidu lainel)
Läksin täna mängivast telerist mööda ja jäin hetkeks vaatama kahte tegelast, kes istusid kohvikulauas ja kiri ütles, et on "Otselülitus Tartust." Lõik läks käima, reporter küsis (nais)toitumisterapeudilt: "Kas me peaksime enne Jõulu paastuma?" "Ei muidugi mitte!" vastas see rõõmsalt. Nii tore.
Sattusin vaatama filmi Chef (2014; Jon Favreau film, mängib ka peaosa). Muhe, kerge, lõbus, lihtne ja tujutõstev. Kriitikute hinnang väga hea. Kokatööst ja heast toidust. Tehke endale mõnusad kuumad võileivad ja vaadake. Kui tahate.
(Eesti film võiks olla sellisest "sibulasupist" (värske kogemuse põhja räägin) (vaid üks paljude sarnaste hulgast), kus puljongipaja loputusvees on kummised ja hamba all kriuksuvad valkjad ribad, mille peale on visatud kuivanud saia tükikesi, otsa asetatud kuhjake värskeid varrekesi ja kaks näpuotsatäit riivitud juustulaadset ainet.)
(Aga valge linaga laud oli ajaloolises barokses saalis!)
See oleks ägeülevõlli art house filmile sobilik taust.
Tegevus ja intriig lähtuksid meie filmis sellest, et kohvikus/restoranis (kus liigagi sageli/sunnitult käin) on koka asemel tööl ettekandja ema, värvatud 10 aasta eest hädakorras asendama viimast põgenenud kokka. (Ikka niipidiJamittEEt kokk tütart soovitanuks ettekandjaks.) Lisaks - peaks filmis olema stseen, kus supisse valatakse veini asemel äädikat. Ja muid selliseid arenenud vaatajale mõistetavaid sümboleid.
On advendiaeg, st paastuaega ja võiks juhust kasutada ning traditsiooni vaimus rohkem kalatoite süüa.
Läksin turule ja ostsin (üsna rahuldavast valikust) (õiglaste hindadega) mägihõrna ja tuura. Tavaarusaamas on paast lihatoodete vältimine. Tegelikult on mitteliha värk teisejärguline ja loobumine on keskne. Paast on loobumise harjutus. Väga aktuaalne, sest praegusel viletsal ajal on kesksel kohal enesele krabamine.
Kuidas saaks täisväärtuslik inimolemine keerelda ja pöörelda krabamise ümber? Õige vastus - ei kuidagi.
täna hommikul pannkooke küpsetades (see pole toidublogi!) lendas kena kook pannilt pliidi kõrvale põrandale. Ja eile õhtul tõusis minu puukuuri tagant suur kollane täiskuu. Järelikult võtsin koogi ja riputasin selle puukuuri seinale lindude toidumaja juures oleva naela otsa. Nagu kollane täiskuu. Samas on pannkook kuuri seinal parasjagu sürr (kaalun, kas saata majarahvale selle kohta mingi seletav teade). Ootan rasvatihaseid. Aga kui tuleb vares, siis on ka hästi. Tore kui ta lendab, õnneliku näoga, kollane täiskuu noka vahel üle taeva. Ja maandub kusagil eemal raagus kase latva kuud õgima.
P.S.
Mõni tund hiljem - (pannkoogid ja) sulavad numbrilauad on muidugi dalii-dalii, aga elu on palju proosalisem. Kook tõmbas servad üles (hoiatasin ju, et see pole siin Maitsvast Toidust) ja muutus mingiks torbikuliseks. Pimeduse saabumiseni ei olnud ükski lind selle vastu huvi tundnud. Seega ei mingit postkaardi pilti kahest tänulikust leevikesest, kes pannkooki nokkinuks.
Rahulikku ja õnnistatud advendiaega!
Riia Püha Jaakobus Vanema katedraal
P.P.S. Ambitsioonikad plaanid (olgu lindude või kookidega) võiks, kuni Jõulud möödas, unustada. Sama võib üldistada igasugu kiusatustele veel aasta lõpus mingi erilise saavutusega silma paista.
Oleks vast hirmus pilt, kui õudsed purjus ja tubaka järele haisvad lambanahksetes kasukates maamehed tuleksid Toompeale kootide ja vikladega ahistama
endistest ajakirjanikest naisriigikogulasi. Lossi tormaksid onu August ja Aavo
ja Einu ja Elmar ja Endel ja Indrek ja Oskar ja Urmas ja Venno ja Vesso
ja Villu ja Õnneleid. Hullem kui Viimse reliikvia kuulsad stseenid ja
vähemalt sama suurejooneline kui vastav osa Eisensteini Oktoobrist.
Omad poliitikud on kõik võrdselt armsad, olgu mõni neist siis omamoodi või lihtsama ajuga. Mööduvast aastast esimesi kokkuvõtteid tehes - arengud ületasid ootusi kiiruse/ulatuse osas.
Lootused Lätiga sulandumises täitusid (ületatud) ja suund püsib. Liivimaal käib põhja-lõuna sihis aktiivne siblimine, Riia saab meie tarbimismakse ja meie toome kaupu baltlastest naabrite juurest (nagu muiste). Riia on mõnusalt rahulik, vanalinnas pole mingit massiturismi märgata. Õhustikult sarnaneb rohkem Tartule kui Tallinnale.
Andrus Ansip jutustas rahvale, kuidas tema tütar tuli Riiast lennuki pealt. Andrus rääkis muidugi Lätist toodud õllest ja viinast. Aga lennujaamast oleks tulnud rääkida; odavamate lendudega ja paremate ühendustega Riia lennujaamast.
(Raamatuid heade lennuühenduste läheduse tähtsusest ja nende tõmbest kirjutati juba XX sajandi viimasel veerandil. Kellelgi oleks ehk aeg mõnda neist sirvida ja mingeid järeldusi teha. Mitte lihtsalt rääkida 20 aastat ikka üht ja sama, kuidas maailmas kõiki kohutab pikk vahemaa Tallinna ja Tartu vahel jne. Muidugi tehti valesid otsuseid Tallinna lennujaama osas sel ajal, kui jukerdati Eesti Õhuga.)
(Kui mägieestlaste pojad ja tütred lendavad lõunanaabrite lennurajalt, siis me president lendas Kurrunurrumaale Stockholmist. Tore teada, et ka põhja pool on tõmbekeskused endiselt endises paigas.)
Paljugi võiks pajatada sellest, kuidas Aafrika riigid ja rahvad vaatavad lootusrikkalt meie poole, et me aitaksime neil interneti asja arendada. Aga eks see pärast esimeste sammude astumist läheb edasi juba oma loomulikku teed. Lootusrikkalt vaatavad nad meie poole ja panevad tähele, milliseid tarkuseteri meie valgustatud pead nende ette külvavad.
Kokkuvõtete tegemisel peaks tähele panema, et tugeva lõpuspurdiga saab silmapaistva koha labiilsete ja ebaadekvaatsete edetabelis Barbi P, kellele andis tiivad alkopoliitika ja kes maalis Eesti maaelust pildi, mis peletab siit eemale iga etiooplase ja sudaanlase.
Enesetsensuuri korras hakkan 2018. aastal mõneti rohkem valima, kelle sõnavõtte ja mõttekäike tasub siin puudutada. 2017. aasta kangelased lahkuvad sellest šõust.
Tänases Postimehes Jaanus Piirsalu võtab jutuks kingitud Püha Moskva Matrjona ikooni ja Sõõrumaa püüab oma võimete piires asja selgitada. "Ostetud kloostri suveniiripoest" on mõneti tendentslik (aga "lööv" (nagu "kombeks")). Kloostri pood on kloostri pood (on kiriku pood, kui ta end nii soovib nimetada).
Kui küsida ikooni kui artefakti kohta mõni asjalikum küsimus, siis
võiks ju huvi tunda, kas see on maalitud või trükitud. Kipun arvama,
et trükitud. Sellegi poolest võis maksta mõnisada euri. Kui on vastavas töökojas maalitud (tundub üsna ebatõenäoline), võib
hind olla ca üks tuhat euri.
Mõnes kloostris on poe, ikoonide ja säilmete asi korraldatud selliselt, et ostes poest ikooni, võib veenduda, et säilmete juures on juba täiesti sarnane ikoon, minna säilmete juurde ja vahetada äsja ostetud ikoon säilmete kõrval olnud ikooni vastu ning jätta "värske" ikoon säilmete kõrvale nö "laadima". Kas see palju kõneainet pakkuv Matrjona ikoon on selle protseduuri läbinud, me muidugi ei tea. Sõõrumaa ka ei tea.
Eelmises postituses mainisin Savisaare (teises ja kolmandas järjekorras ka Sõõrumaa ning selle õnnetukese pildi servale mahutunud Ivanova) šõud Lasnamäe kirikus ikooniga. Ajalehed tsiteerisid Savissare postitust FB-s, mis teatas (täies pikkuses tekst):
"Tänasel Jumalaema Pokrovi pühal kinkisime koos Urmas Sõõrumaaga
imettegeva ikooni Jumalaema Kiirestikuulja ikooni Lasnamäe kirikule.
Ikoon toodi spetsiaalselt Moskva Pokrovi kloostrist sellel nädalal, kus
see eelnevalt lebas pühakute säilmetel. Hõbedast raamis ja pärlitega üle
puistatud ikoonil usutakse olevat erakordne võime inimesi terveks teha.
Pange tähele, tegemist on kahe eraisiku kingitusega kirikule.
Õnnistatud pühi meile kõigile!"
Vaatasin ja jäin mõttesse, et keda kujutava (ehk siis kelle ikooni) nad ikkagi kinkisid. Üsna lihtne oli leida, et see on õigeusu kiriku pühaku Moskva Matrjona (Матрона Димитриевна Никонова) ikoon. Pühak oli pime, tema laud on kõigil teda kujutavatel ikoonidel suletud. Lisaks on muidugi ikoonile kirjutatud, keda see kujutab.
Tundub, et Savisaar ja teda saatvad seltsimehed ei teadnud päris täpselt, aga võib ka olla, et ei omanud udustki ettekujutust, mis nad seal kinkisid. Lisaks on see püha, mille puhul janditati, vene keeles Покров Пресвятой Богородицы и Приснодевы Марии. (Покров tähendab kaitse.)
Kõik jäi üldjoontes samaks Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas. Valijad valivad neid, kes juba on võimul. Lojaalsus ja stabiilsus. Rõõmustas (ega valmistanud pettumust) Edgar Savisaar, 😹kes ilmus rahva ette Lasnamäel kirikus imettegeva ikooniga,😹 nagu ma täiesti ilmutuseväliselt ja ratsionaalse mõttetöö tulemusena,😹 lähtudes mainitud Savisaare varasematest käitumismudelitest, 😹 ette nägin ja ette teavitasin (vt http://keskpaevatund.blogspot.com.ee/2017/08/keskpaevatunni-stuudios-priit-hobemagi.html). 😹
Tartus võeti pärast valimiste lõppu kinni üks reformi ja üks keski abilinnapea, 😸seepeale jäeti sotsid uuest koalitsioonist täiesti õiglaselt välja. 😸
Ainus väike muutus on valimisliitude märgatav edu väiksemates kohtades. Teema vääriks põhjalikumat vaatlust. Kui pisioligarhid ja ametist ametisse tühikargajad eemale peletada, võiksid unustatud Eesti alad järgmistel valimistel end uue erakonna nimekirjaga meelde tuletada ja lõpetada ära uusnomenklatuuri erakondade lõputud piinad (sealhulgas püüdlused meeldida ja vastu tulla end edukalt taastootvatele ja kohalikust ühiskonnast eraldiseisvatele kapseldunud umbkeelsetele sovokkidele). (Liiga proosaline? Riivab peenenenud taju ja tundeid?)🙀 Naiivne optimism hoiab mind elus.
Valimiste teema stiilne lõpupauk 💣 oli ERM-i uue direktori valimine. Kõige edukamaks osutus kandidaat, kes on muuseumide teemat oma naisega õhtuti kodus arutanud. 🙌 Nüüd on reaalsed karjäärivõimalused lugematul hulgal kodanikel püüdmaks riigi kõige kõrgemaid ametiposte.😸
Näitleja on kultuuriminister ja teatri direktor tema kantsler. 🙅
Või on näitleja kantsleri minister. 🙀
Õigupoolest peaks alustama poliitika A-st ja B-st. Aabitsatõde: "Valimised ja demokraatia tagavad, et perioodiliselt on võimalik rahumeelselt vahetada võimu teostajaid." Umbes 6. klassi tase.
Kui midagi uut ei teki, siis järgmiste riigikogu valimiste tulemused toovad keskerakonna ja reformi valitsuse, aastakümneteks.😾
Tagasi Eestis. Maandusin koos esimese lumega. Oli sadanud juba tund-kaks. Aknast avanes vaade lummavatele öistele maastikele ja lume all tukkuvatele majadele.
Tähendab, et valgejänestel tuleb valgeks värvuda.
Formidable.
Ajutiselt lõpevad ehk ("vaiksed) vihmad (valgustolmus, kõrtsihoovi raagus pajud..." jne).
Tulin mõnevõrra soojemast Brüsselist. Väga ebaoriginaalne. Paljud tulevad-lähevad sealt ja sinna.
Samal ajal kogunesid peaministrid ja olulisemad tegelinskid,
tänavatel oli okastraati/tõkkeid/patrulle kohati (ja siis tihedalt).
Tuli vahelt laveerida, aga olukord näis rahumeelne. Parkides sai promeneerida. Ja Brügges ning Gentis polnud vigagi. Brüggest saan kõige paremini aru, Gentis oli tühikuid täidetud kohati üsna kahtlase välimusega uushoonetega. Ajaloolise järjepidevuse huvides ostsin Brüggest natuke riideid.
(Transpordisüsteemi asemel on belglased otsustanud arendada -süsteemitust. Et rongid täpselt liiguksid on vist vaja, et riigis oleks lisaks monarhiale ja demokraatiale olnud mõnda aega ka mingi totalitaarne kord. Kannatab välja mõne aja Il Duce't ja pärast liiguvad rongid ja bussid veel aastakümneid täpselt ja graafiku alusel.)
Üldiselt - Belgias sadas vihma. Avenue Louise lähikonnas on mõned Victor Horta majad ja tema muuseum.
Nägin mõnd huvitavat poodi, galeriid, kohvikut.
Tegin vaid mõne pildi.
Üsna juhusliku.
Mõlgutasin mõtteidart nouveau üle ja muidugi võrdlesin Hortat ja Gaudit, ja Otto Wagnerit, ja seepeale tuli juba meelde Adolf Loos (ja Warum ein Mann gut angezogen sein soll) ja paratamatult ka tema sõber Peter Altenberg. Altenbergi mõte leidis endale kummalise jätku Tartus...
...seoses lokaalse traagilise juhtumiga. (Nagu hommikul selgus) samal ööl samas lumesajus kadus noormees. Lahkus öösel Illusioonist ja leiti hiljem külmununa tühermaalt. Tühiste juhuste jada traagiline lõpp. See meenutas Altenbergi kirjapandu algusridu:
So wurde ich
Ich sass im 34. Jahre meines gottlosen Lebens, Details kann eine Tageszeitung unmöglich
bringen, ich sass im Café Central, Wien, Herrengasse, in einem Raume mit gepressten
englischen Goldtapeten. Vor mir hatte ich das "Extrablatt" mit der Photographie eines auf
dem Wege zur Klavierstunde für immer entschwundenen fünfzehnjährigen Mädchens. Sie
hiess Johanna W.
Muutuv valgus, helendav aur, kõlava vaikuse helid, aegade vahelõpud
Möödunud nädalal olid vist viimased AD 2017 suvehõngulised päevad. Millegi pärast hommikud ja päikesetõus on jõe ääres ilusamad, samas õhtud ning loojangud on kaunimad mere rannas. Keskpäev võiks olla sulnis allika ääres ( Debussy,Mallarmé, paan ja nümfid) või mauride hoole ja ilumeelega rajatud purskkaevude ja voolava veega aias (millistest mõni veel alles on).
Päikesetõus Emajõel
Samas, tõusev udu (ehk aur)
Pärnu õhtune rand. Septembri viimaste päevade suveilmade lisaetteasted. Veepiir oli kaugele taganenud, lained märkamatud, kuuldamatud.
Meri oli endasse tõmbunud. Oktoobris... siis tulge, tundke ja kuulake.
Nojah. Keskpäeval. Võis ja sai istuda tänavakohvikutes.
Lauas pillas keegi lause "Meil on ju kogu aeg pime."
Aga alles olid valged ööd? Päris kogu aeg pime ei ole, ma arvan. Kõik tunduvad juba ootavat seda halvimat, mille nimeks on november ja talvekuu. Ja kõhe hingedeaeg. Hea, et Mihklipäev enamikust meist mööda läks. 😸
(Kohvikule lisas pariislikku hõngu lauakaaslaste
väljapeetult musta värvi riietus. Pariislaste musta värvi
rõivaste kultus ajab mind vahel pisut närvi.
Sada aastat tagasi oleks neid peetud ohtlikeks
pietistideks. Pariisi mood 1915 nägi välja nt nii)
Ehe dekadents ja tõeline šikk läheb aastatega vaid paremaks.
Plaanis oli teha foto mõnest ilusamast seenest metsas, samblas, puude vahel, pohlade keskel. Nägin puravikku, haarasin noa, lõikasin jalalt maha, panin korvi... ja alles hiljem tuli kõik see foto mõte meelde.
Aga - kui ma lubasin seenele minna, siis nagu näha, läksin.
Hiireke mahuks seenekese alla küll, varblane ka, jänes ja muud loomad võib-olla napilt.
Ilm läheb ilusaks, tulevad puhkepäevad, metsad on täis seeni. Võib sõita Lõuna-Eestisse. Kui te ei ole juba liiga palju seeni sisse teinud. Dokument kaasa, et Läti piiri ääres ei tekiks sekeldusi. Ei mingeid ajalehti, uudistekanaleid ja valimisreklaame, ei mingit toolil istumist, ei mingeid makse (või õige pisut). Korjaks Ööbiku küla lähistelt, kusagilt Rein Sepa radadelt.
"Uusmärtrid"
Aastake tagasi oli selline puhang, mil igal võimalikul-võimatul puhul tsiteeriti ja kulutati ribadeks Voltaire'i «Mulle küll ei meeldi, mida sa räägid, aga ma olen valmis surema, et sa saaksid seda teha.» Ühtäkki oli "potentsiaalseid märtreid" hulgaliselt. Õnneks järgnes ca pool aastat pausi. Nüüd saabus Brüsselist Marju Lauristin ja Postimehe vahendusel kõlas see täna jälle. Kusjuures mitte eriti sobiva meelsusega jutu sees.
Ei tahaks süveneda teemasse Prantsuse
revolutsioon ja valmisolek surra. Sellise postituse pidanuks tegema kaks nädalat tagasi ja pühendama 225 aasta möödumisele massimõrvadest Pariisis ja muudes linnades.
Millele siis tänasel päeval 225 aastat tagasi järgnes vabariigi väljakuulutamine.
Osa ruumist tulnuks pühendada neile kaunitele preilidele, kes olid valmis verest hullunud revolutsioonilisi despoote tapma ja hukati. Ja paljudele muile, kes olid meelekindlad ja leidsid lõpu kas giljotiini ja timuka või märatseva pleebsi käe läbi. Olete valmis ohverdusteks
sõnavabaduse nimel? Olete seda kunagi kuidagi
tõestanud? (Praalimine Kuku klubis Brežnevi päevil ei lähe arvesse, ehkki seda püütakse häbitul kombel glofitseerida ja heroiseerida.)
Lauristin omistab poolakatele ja ungarlastele
lahkelt (loe: "tuntud demagoogilist võtet kasutades") alaväärsuskompleksi.
(Või on see süvaanalüüs? Siis jätkame sellel tasandil. Väidame, et poolakad on
poolakad, ungarlased on ungarlased ja lauristiniaanid on
ida-eurooplased.)
Ida-Euroopa, meie karm ja ülekohtune saatus
Arvamusfestivali juttudest jäi kõrva mure ja probleem, et meid peetakse ida-eurooplasteks. Varemgi võis tähele panna, et hakati korraldame konverentse ja trükkima raamatuid ja materjale teemal "Eesti kuulub Põhjalasse". Lähiajaloost meenub ka president Ilvese ebaõnnestunud avaldus (esimese ametliku välis)visiidi eel (Soome) (vaimus: "Läti ja Leeduga pole meil midagi ühist"). Nüüd on va Juncker'i jutt erutanud mõnd niivõrd, et nt PM-is ilmus kirjatükk Ida-Euroopa neegrid. Rahunege, palun. Eesti on Läänemeremaa. See on olemuslik. Kultuurimõjud, kaubandus, ajalugu, geopoliitika (ei taha kasutada seda sõna), konfliktid ja elukorraldus jne põhineb sellel. Jätke hüsteeria selle Ida-Euroopa värgiga.
(Mida inimesed söövad, et Juncker'i nimetatud produktide värk korda läheb? Vorsti maitseomaduste asjus kaebused ikka Rakverre, bitte.)
Leedu presidendi kõne ÜRO-s (aga pr Kaljulaid rääkis pikemalt)
Kas meie ajalehtedest lugesin president Grybauskaite kõne kohta midagi... Ilmselt mitte. President Kaljulaidi kõnest ka mitte eriti. KK kõne oli nagu (üles soojendatud teise päeva) puder ja kapsad (tahaks muidugi, et olnuks assortii või popurrii). 😸 Kui midagi öelda ei taha, räägi kõigest. (Naiste kaasamine, empaatia, digiturvalisus, kliimamuutus, konfliktid, terror, rändekriis jt targa lapse jutupunktid.) Kõik. Vaikin. Taktitundest. Kõrgem diplomaatiline mäng. Mittealalise liikme staatuse nimel. Mõis-ta-me.
(Venemaa delegatsioon marssis saalist välja. Enne, alguses või ajal, ma pole päris kindel.)
Ja kõne tekst:
Mr. President, Ladies and Gentlemen, The topic of this year’s debate invites to focus on people and our
responsibility to ensure their peaceful and sustainable future. However, in today’s world such peaceful future is threatened as never
before. Authoritarian regimes continue to kill with impunity, extremist
ideologies treat innocent people with unspeakable cruelty and thousands
die after leaving their homes in search for better lives. The world’s
attention is now focused on North Korea and Syria, but the same methods
of blackmail, bullying and aggression are being used by Russia in
Ukraine and along NATO’s eastern border. As we speak, around one hundred thousand Russian troops are engaged
in offensive military exercises “Zapad 2017” on the borders of Baltic
States, Poland and even in the Arctic. The Kremlin is rehearsing
aggressive scenarios against its neighbours, training its army to attack
the West. The exercise is also part of information warfare aimed at
spreading uncertainty and fear. Even more disturbingly, Zapad exercise is just one symptom of
Kremlin’s inability to finally end its hatred towards the West. Despite
Russia’s special responsibility to protect international peace as
a permanent member of the Security Council, it violated the UN Charter
by attacking Georgia, illegally annexing Crimea, and directly
participating in the war in Eastern Ukraine. Kremlin’s arsenal does not stop at conventional weapons. Russia
continues to meddle in elections, conducts cyber-attacks and uses its
“sputniks” to spread fake news and destabilising propaganda. Energy
blackmail has long become Russia’s weapon of choice. In Belarus, just
forty kilometres from Lithuania’s capital, it is building the unsafe
Astravets nuclear power plant as a geopolitical weapon that fails to
comply with basic international nuclear standards. Ladies and Gentlemen, Abuses and indifference to basic international
norms by regimes across the world are not unrelated cases. Too often
they are a result of our collective failure to condemn and properly
react to violations. Time and time again we have no courage to enforce the rules that we
ourselves create. We draw red lines in the sand and then pretend they
don’t exist. This has to change. Bullies are aggressive precisely because they are weak and insecure.
That is why we must stop being passive observers and start calling
things by their own names. Aggression cannot make anyone stronger. It
can never earn anyone even a drop of respect. The only thing the
aggression will bring is contempt, shame and condemnation. The
international community has to take its share of responsibility. We
cannot let fear win by closing our eyes to The international community has to take its share of responsibility.
We cannot let fear win by closing our eyes to violators, because it will
only encourage them to go further. We must learn to read the warning
signs, because abuse of human rights, nationalistic rhetoric and
suppression of free speech explode into violence if ignored. Finally, we
must change the UN. This unique universal body was created to save the
world from wars. So far it has failed to fulfil this promise. Now we
face the choice: either we give this organisation the voice to rise
against the abuse or we will make it irrelevant. Thank you.
Must-toonekurg Karl on juba Rumeenia kohal, must-toonekurg Eedi tegi Ukrainas väikese tiiru ja jõuab Ukraina-Moldova piirile. Kalakotkas Vadim on praegu Valgevene kohal ja samasse suundub ka merikotkas LV235. Eedi lennutrajektoor on kõige huvitavam. 14. septembril ametlikult alanud õppuste Zapad 2017 käigus võib ka mõni lennumasin teha ootamatu tiiru Poola või Leedu kohal. Küsimus, kas Vene tankid ja jalavägi lahkuvad Valgevenest pärast õppuste lõppu on muidugi kaua laual olnud, aga NATO riikide õhupiiride rikkumised oleks hoopis erinev teema. Ehkki need kaks on väga hästi kombineeritavad. Erakorraline juhtum õhus tekitab pingeid ja see on ettekäändeks, et väed jäävad võõrale territooriumile. Väga lihtne, nagu ikka. Lääne silmis kaotab Valgevene tänu neile õppustele muidugi tohutult maines, kuna keegi ei mõtle praegu sellest maast kui suveräänsest riigist. Mis muidugi on kremli meelest mõnus ninanips Lukašenkale.
Tore kõrvalprodukt on Vejšnorija e-riigi ilmumine internetti. 😁
Rahva meeleolusid väljendavad sellised kommentaarid: Слава Вейшнории! Смерть расейским окупантам !
Õppuste esimese päeva õhtul teatas Lukašenka, et ei külasta õppusi Venemaa pinnal ehkki varasemalt oli kokku lepitud, et seisavad seal kaks presidenti kenasti koos ja jälgivad jne.
14. septembril viidi häire korras Pihkva dessantväelased lahinguvarustuses kogunemiskohta ja pandi lennukitesse.
Pisut hiljem tõusid õhku hävitajad ja helikopterid, mis imiteerivad (sh ka ülimadallennul) rünnakuid, et kontrollida õhukaitse valmisolekut. Lennukid on arvutiekraanil päris toredad, nagu kurekesed.
Õhtupoolikul sõitis pommitaja Kaluuga lähistel lennurajalt välja kraavi, inimesed vist terved, aga masin lennukõlbmatu. (Palun mitte valesti aru saada, Vene lendurite saatus ei lähe mulle vähemalgi määral korda. Kui neid mingil hetkel enam ühtki poleks, tunneks ehk kerget headmeelt. Sama kehtib kõigi Vene väeliikide kõigi esindajate kohta.)
Venemaa 1. Tankiarmee Moskva lähistel paikneva tankibrigaadi masinad liiguvad raudteel Valgevene poole.
Teatati 14. septembri hommikul.
Õhtul teatas Valgevene pool aga järgmist: Российская танковая дивизия, которую сегодня подняли по тревоге и
начали перебрасывать на площадки учений «Запад-2017», будет отрабатывать
программу на полигонах РФ. Это выяснилось после консультаций военных
ведомств двух стран, сообщил официальный представитель Минобороны
Беларуси Владимир Макаров.
«Они будут отрабатывать программу боевых действий на
трех российских полигонах, которые задействованы в рамках учений. Ни
Беларуси, ни другим государствам это не несет никакой опасности», — сказал Владимир Макаров.
Vene pool kindlasti ei saa aru, miks Valgevene ei taha nende parimat tankidiviisi.
Lennukeid lennutati õppuste teise päeva varahommikul intensiivselt.
Eesti ID-kaardi Teoreetiline Turvarisk (lühidalt IDkTT) tuli ilmsiks ja pakkus kõneainet kaugemalgi.
Mitmendal kohal e-riigi prioriteetide hulgas on Eesti kodanike isikutunnistuse kiibi ja tarkvara turvalisus? Probleemi leidmine probleemi ei tekita. Probleemi mitteleidmine aga...
Minu arvukate nõrkade külgede hulgas (+ olemusliku ebatäiuslikkuse juures) on teataval määral sallimatust igasugu haibi ja võimendatud soovunelmate/edulugude vastu. Kujutlen, milline on praegu Raul Rebase nägu ja hakkab kurb. Meie kuvand kiiresti, kõrgele ja kaugele arenenud e-riigi, e-ühiskonna, e-eesti ja e-misiganes, sai löögi.
Tšehhi teadlaste rühm tegeles turvariskide teemaga ja avastas meie e-probleemi. Kui palju on Eestis asutusi ja firmasid ja lisaks veel üks või paar ülikooli, kes kõik on kuidagi e-asja sepistajad. (Peaksime õllelt aktsiisi kaotama, et meie teadlased teeksid selliseid avastusi? Või millised on ettepanekud?)
"Ehitame, haldame ja kaitseme koos maailma parimat digitaalset riiki." Tubli, tubli.
Kui palju on RIA-s töötajaid? 126. Juhtkonnad, osakonnad, osakonnad, projektid, arendused. Et kodanikud saaksid ikka mugavamalt ning kiiremalt ja oleks vähem ametnikke, vähem pabereid. Nõus.
Meil on ka RMIT - rahandusministeeriumi infotehnoloogiakeskus. Nemad teatavad, et "RMIT panustab infoturbesse iga-aastaselt märkimisväärses ulatuses alates
töötajate järjepidevast koolitamisest lõpetades infotehnoloogiliste
erimeetmete rakendamisega. Infoturbeküsimustes tehakse tihedat koostööd
andmekaitseinspektsiooni, teiste riigi IT-asutuste ja riigi infosüsteemi
ametiga ning konsulteeritakse infoturbe ekspertidega erasektorist."
Kui palju töötajaid? Kinnitatud rahandusministri /kuupäev digitaalallkirjas/ käskkirjaga nr 025
Täielik nimekiri asutustest ja struktuuriüksustest jne tuleks pikk. Nt meil on SMIT. "Siseministeeriumi infotehnoloogia-ja arenduskeskus (SMIT) pakub
siseturvalisusega seotud infosüsteemide haldust ja arendust
Häirekeskusele, Päästeametile, Politsei- ja piirivalveametile,
Sisekaitseakadeemiale ja Siseministeeriumile." (Ja veel mitmed imelike lühenditega asutused, nt KEMIT, aga ma ei tea, mis see on. Jne)
Kui kodanikel on e-lusti laialt, levitame positiivset/edumeelset kogemust ka laias maailmas.
Selleks (ja muuks) on meil ega
Akadeemia!
"Aitame valitsustel mõista infoühiskonna riske ja parendada riikide
valmisolekut ennetada küberrünnakuid ja – kuritegusid ning tulla nendega
toime." Tublid!
Neile on ka küberturvalisus oluline. Valdkonnajuht ja eksperdid kodulehel ilusasti kirjas. Ja teksti, palju teksti.
"Uurimis- ja arendustegevus
Küberturvalisuse olukorra ülevaade / hinnang
Parimate praktikate analüüs
Riikide küberturbe olukorra võrdlus
Trendide ja küberohtude analüüs
Küberturbe uurimis- ja arendustegevuse programmi arendus"
(Arendustegevuse arendamine on minu lemmik. Uurimise uurimine võiks ka olla.)
Pikkade sammudega on Eesti jõudnud e-residentsuseni. Püüan ennast kurssi viia ja pühendan sellele 20 minutit. Siseministeeriumi lehelt leiame paar toredat linki, näiteks:
Klikime ja Firefox annab sõbraliku hoiatuse: Your connection is not secure The owner of apply.e-estonia.com has configured their website improperly. To protect your information from being stolen, Firefox has not connected to this website.
Ä-äratab usaldust. SMIT, ehk leidub keegi, kes Sisemin-i kodulehe korraks üle vaataks?
Uurin viie minuti pärast seda e-residendi asja veidi EAS-i lehelt ja jõuan ilusa i täheni lehe allservas koos mingi... tundub et lingiga.
Kiire klikk ja arvuti hakkab avama uusi tap-e kiirusega rohkem kui 10 tap-i sekundis. Appi! Minema siit! Kas soovite sulgeda 98 tap-i? Jah, muidugi! Inimesed, parem ärge vajutage sinna! Väga tõenäoliselt pole teil neid meiliprogramme ja veebiseaded on teised jne jmt. (Kellel väga vaja, on kindlam see meili aadress kopeerida ja siis kasutada oma tavalist gmaili ja mitte vaevata end selle jubinaga.) Helistasin siia-sinna it meestele ja teatasin neist "kaladest". Ehk leiavad mahti kohendada.
Lõpetame selle teema tiigrihüppega iroonilise visionäärluse lainele ja laskem kõlada vurruka Richardi lüürilistel ridadel autori esituses.
Mingi dispuut kommunismi (ja marksismi) üle tabas kesk suviseid päevi pahaaimamatult toimetavaid kodanikke. Kommunismi pooldajad väitsid, et praktika pole miskigi tõe kriteerium. Kahjuks see pull hakkab vist vaibuma. Nostalgiaüritus kohalike valimiste kavas?
(Ehkki eks minagi olen kohanud neid 60ndate lõpust pärinevaid professoriks sirgunud mehikesi, kes silmade põledes tormavad idaeurooplastele selgitama vasakpoolse maailmavaate ülimust jnejne.)
Nojah, jama sai selleks korraks läbi, hulk Suure Tüürimehe tsitaate jäi kasutamata. Noored seltsimehed ei pruugigi nüüd teada saada, et "Marksism pole dogma, vaid tegevusjuhend," nagu õpetas seltsimees Mao.
Järgnevalt vastumeelselt... eelnenuga lähedasel teemal
Lennart Meri vaim ka ei suuda ära seletada sellist mandumist.
Kohalikud valimised on seni Sõõrumaa, Mõisa ja Savisaare šõu. Ajakirjandus innukalt nende sabas. Ja põhiline alles algab.
Eesti on kahanenud Tallinnaks ja viimane Lasnamäeks. (Ootan, et minu ennustus, et EKRE, kes oma ülesande (toimida spoilerina rahvuslikul ja konservatiivsel tiival) on edukalt täitnud (hea tulemus, kremli poliittehnoloogid ja Mart Helme), teeb Tallinnas Savikale vastandudes samuti hea soorituse ja paneb siis leivad temaga ühte kappi.)
Palju õnne!
"(...) kui elame kagebešnikute linnas, siis on valik, kas siit linnast lahkuda või nendega koos olla," ütles täna Jüri Mõis. Kehvad valikud. Jüri tahab, siis kutsub: "Tulge kõik Tallinna!" Aga tahab, ütleb: "Minge minema, kui ei meeldi!" Tegusa Tallinna kõneisik. Teeb selgeks, et on OK olla KGB 5. osakonna endine (bõvajet/ne bõvajet?!) töötaja ja pealinna volikogu (või tulevase linnavalitsuse) liige. Ajaloos ei ole kelnerite, miilitsate ja KGB-laste vahel mingit antagonismi täheldatud.
Hääleta savisaarlaste ja tegusate ... (mh? ah?) bloki kandidaatide poolt!
Ae, Viktor Kozlov! Paki Pihkvas asjad kokku ja tule Tartusse kandideerima! Palametsa valimisliidus ning Neinar Seli Tegusa Tartu nimekirjas. Hannes Astok kõneisikuks ja tulemus tuleb.
Möödunud paarist nädalast meenub vaid paar huvitavat paika, nähtust, seika. Ilus inimtühi Narva- Jõesuu rand. Vesi 17-18 kraadi, natuke meretuult, vaikne laineloks, päike, liiv, sinine taevas. Rahu.
Veneetsias ja Barcelonas rahvas pole rahul - turistide tohutu hulk segab; aastaid kasutult kurtnud, on raevukamad kohalikud hakanud seda omal käel klaarima. (Narvas
ja Narva-Jõesuus probleemi pole.)
Paides pole vist ka suurt turistide voolu. Oli arvamusfestival hulga
arvajate ja publikuga. Jäi mulje, et arvamust avaldasid
mõnedki, kel niigi on kohti, kus kuulutada. Mõni arvamus
tundus vähe parem, mõni siiras ja murelik, aga pisut imelik. Aga kui elu ja inimesed on imelikud, eks siis arvamusedki.
Juhtumisi mulle meeldivad
nii Veneetsia kui Barcelona. Vaiksemad kohad ja vaiksemal ajal. (Ezra Pound (pildil) on arvanud, et paratamatute väikeste ebatäpsuste tõttu võib mõni tõene arvamus jääda välja ütlemata, kuna väljendaja väsib enne, kui suudab selle õigesti/täiuslikult ja lõplikult sõnastada.) (No ja siis võib festivalil joonistada õhku lõputult neid figuure, et "siin ma ei ole teiega nõus..." ja "antud kohal ma pean teid parandama...". "ma siiski arvan, et...".)
Võib-olla arvamuste heietamine odavdab ja vähendab sõnade võimu ja mõju? Võib olla, et meil on väga vähe neid, kelle sõnadel on oluline mõju. Ja võib ka olla, et kui keegi ei hooli mingist sügavamast mõttest, siis sõnadel ei saagi mingit võimu olla.
Värskete arvamuste hulgas unustamatu on nörritatud kuulaja pöördumine, mis Postimehes rahvani toodi: «Miks peab Vikerraadio hommikuprogrammis kõlama seksuaalperverssusi kirjeldav laul? Juhuks, kui Anu Välba inglise keelt ei oska, ma võin seletada. Lugu räägib Ameerika noormehest, kelle agressiivne naisõiguslane anaalselt vägistab, mille tõttu peategelane homoseksuaaliks muutub. Hiljem kirjaldatakse sadomasohhistlikku seksi, «kuldset dušši» ning meestevahelist oraalvahekorda. Mitte et mul oleks midagi selliste seksuaalpraktikate vastu, aga ma ei soovi, et mulle neid hommikukohvi juues kõrva topitakse! Kas see on Vikerraadio uue peatoimetaja ametlik programmipoliitika?» (Kirjapilt Postimehest & muutmata.)
Eksole, selle laulu saatel juba kohvi ei joo, eriti kui inimene on võimeline käigult laulu sõnu jälgima.
(Aga samas on loetletud seksuaalpraktikate pooldaja. 😸)
Tõesti hull värk:
Hey there, people, I'm Bobby Brown
They say I'm the cutest boy in town
My car is fast, my teeth is shiney
I tell all the girls they can kiss my heinie
Here I am at a famous school
I'm dressin' sharp and I'm actin' cool
I got a cheerleader here wants to help with my paper
I'll let her do all the work 'n' maybe later I'll rape her Oh God I am the American dream
I do not think I'm too extreme
An' I'm a handsome son of a bitch
I'm gonna get a good job 'n' be real rich
Get a good, get a good, get a good, get a good job... Women's Liberation
Came creepin' all across the nation
I tell you people, I was not ready
When I fucked this dyke by the name of Freddie (...)
On neid, kes selle ja teiste Zappa laulude saatel on kodus laua taga inglise keelt süvendatult õppinud ja matemaatika, keemia ja füüsika valemeid püüdnud meelde jätta, koduseid ülesandeid lahendanud, sisseastumiseksamiteks valmistunud, NLKP ajaloo arvestuseks materjale omandanud jmt (alates 1979. aastast, mil plaat ilmus, kuni ainupartei (viisaka programmi)poliitika krahhini (olgu teile hoiatuseks, kombekad kodanikud), misjärel osa mainitud distsipliinidest kadusid). Õpitu kõrval on see laul paralleelselt loetletuga (ja mõnevõrra pareminigi) omandatud. Lisaboonuseks on teadmine, et sõnade taga võib olla mingi hoopiski erinev tähendus. Oi-oi-oi. 😱
(Iroonilised tekstid olid Zappal muusika kõrval teisejärgulised, kaval plaan, et loomingu vastu huvi äratada, aga OK.)
Vaclav Havel pakkus Zappale kultuuriministri kohta, aga Zappa ei võtnud seda kahjuks vastu. Võib-olla tervise pärast.
Igatahes ma olen Zappa poolt ja Zappa oli meie poolt.
Oleks ERR-i kavas lisaks veel Captain Beefheart, King Crimson, Led Zeppelin, The Velvet Underground, The Grateful Dead jmt, siis oleks meil varsti teistsugune ja parem valitsus. Ja hoopis uued erakonnad.
kirjutas The Washington Posti toimetus 31. juulil.
THE UNITED STATES and Russia have descended to a new low point in relations, with waves of sanctions and escalating retaliation. Twenty-five years after the Cold War ended, relations are back in a deep freeze. What happened?
The
current tension did not come about because the United States suddenly
wanted its old adversary back. What happened is a response to bad
choices taken by President Vladimir Putin of Russia. These choices were
made deliberately in Moscow, perhaps for Mr. Putin’s own reasons of
domestic politics and foreign policy. They are the main reason for the
tension that now exists. Jne.
Ettekujutus olukorrast ja hinnang selgineb. Samas Saksamaa välisminister (va Schröderi kasupoeg) on ilmne putinist. (Ehk saab lähitulevikus mõne Gazpromiga seotud ettevõtte nõukogusse.) Venemaa kasuks võtab sõna ka majandusminister Brigitte Zypries (samuti Schröderi poliitiline lapsuke). Ikka tahaks müüa köit. Ja Brüsseli esmane reageering Trumpi poolt allkirjastatud uutele sanktsioonidele on hale. Kuidas EU Venemaad ohjeldada tahaks, see jääb arusaamatuks.
Taas on näha, et üks Bill Browder suudab rohkem, kui Euroopa Komisjon. Varemgi on üksikisikud vedanud suuri protsesse liikuma edukamalt kui valitsused, parlamendid, komisjonid jt (nt Charlie Wilson või Lech Wałęsa).
(Kui Euroopa Liidu eesistujamaa Eesti välisministrilt keegi nüüd seisukohta päriks, siis vastus tuleb vist Arnold Rüütli stiilis. Aga üldiselt me kasutame võimalust vait olla. Küll leedulased ütlevad.) 😏
28. juulil avaldas Sirp Jüri Adamsi arvamuse põhjal tehtud kirjatüki Venemaa praegusest olukorrast ja edasisest. Kõlas pessimistlikult. 1982. aasta vaimus, mil näis, et Nõuk Liit kestab veel 100 aastat ja Brežnev elab vanemaks kui Mao.
Sarnastest seisukohtadest seni puudust ei ole, vt nt äsja ilmunud raamatut
Everyone Loses: The Ukraine Crisis and the Ruinous Contest for Post-Soviet Eurasia,
Samuel Charap & Timothy J. Colton, Routledge, 2017, 212 pp. Autorid kalduvad arvama, et häid lahendusi silmapiiril ei ole ja tuleks leppida mõjusfääridega, mida Venemaa taotleb. Mitte ülearu originaalne seisukoht. Sarnane kunagistele sovetoloogidele, kes ei suutnud muutusi ette näha. Veel vähem mingit tegevuskava pakkuda.
Vastukaaluks pessimistidele teeks optimistliku ennustuse, mis põhineb üldtuntud faktil, et Putini võim toetub oligarhidele. Nende elu hakkavad sanktsioonid häirima isiklikus plaanis. Isikute ring, kellele ei anta viisasid ja kelle pangaarvete kohta hakatakse esitama küsimusi, laieneb.
Esimeste sanktsioonide alla langenud tegelaste ja firmade kohta vt http://www.bbc.com/news/world-europe-26672800 Nüüd langevad sanktsioonid ka nende pereliikmeile, kuldse eluga harjunud lastele ja väga rahulolematule abikaasale ja ämmale. Milleks neile vinduv sõda Ukrainas? (Tehaste varastamise rõõm on juba lahtunud.) Võib olla pakutakse lähikuudel veel võimalust virutada mõned Valgevene tehased, aga ei ole kindel.
Sõjavägi ja sõjatööstus - nemad on nautinud eelneva ajaga võrreldes paremaid tingimusi. Siiski vaevalt, et kindralid tahaksid tõsimeeli hakata armee võimekust tõestama tõsisemas konfliktis. Sest üht-teist selle võimekuse koha pealt sõjaväelased teavad. Seega vaikne vindumine ja mänguruum muutub kitsamaks.
Kuidas vene tüüpi maffia käitub, kui ninamees liikmete elu keeruliseks teeb?