Translate

neljapäev, 30. aprill 2020

Ikkagi mittetoidublogi

(Hoiatus! Postitus sisaldab ämbliku pilti ja uudist Rootsist!)

Jätkan üsna harjumuspäraselt tööl käimist, Kasutan linnade vahel liikuvaid väheseid liinibusse. Viimasel ajal on juhtunud, et mõnes bussis on pooltel reisijatest maskid ees, aga samal liinil võib olla ka nii, et mitte keegi ei kanna maski. (Mul on mask kaasas ja esimesel juhul panen ette, teisel aga ei pane.)
Nohu ravisin endal ära ühe päevaga, kuna ei tahtnud nohusena bussi istuda. (Meetod: päeva jooksul paari tunniste vahedega taruvaik tinktuurina ninna, küüslauk paberi sees ninna, aaloe mahl ninna, taruvaik salvina ninna, küüslauk laiaks litsuda ja ööseks padja alla ja voodi kõrvale.) (Ma ei püüa väita, et selline tööl käimine peaks olema kuidagi eeskujuks või vääriks mingit tunnustust, osaliselt on see lihtsalt minu valik, osaliselt vastutus - ei taha teisi (nt lepingupartnereid jm) alt vedada või kedagi kolleegidest enda asemele sokutada.) (NB! Ma ei väida, et minu meetod nohu ravida on kõigile sobiv ja soovitav.)

Järgnevalt mitte mittetoidublogi vaimus natuke toiduteemat alateemal Lühised

Kuna mulle saabus väike kotitäis maapirne, millest jätkub mitmeteks toidueksperimentideks, siis olen nendega teinud igasugu katseid. Täna proovisin ellu viia oma ammust ideed, teha toit, mis lähtuks kartuli lihasalti loogikast, aga oleks evolutsiooniliselt aste kõrgemal. 😁 


Ja läksime:
keedetud maapirnid, muna, redis, seapraad,
marineeritud pepperoni, marineeritud beebikukeseened 😃, idandatud redisevõrsed.
+ Majonees, maitseäädikat pisut, soola, pipart.
                                                            👉


Peeneks lõigatud koostisosad kaussi ja võrsed ning seened ülemiseks kihiks kunstilisel kaalutlusel.




Nägi välja nii: 👇



Ja maitses täitsa OK. 👌



Pole küll salat kogritsatest ja jänesekapsast, aga mõnele hipsterile müüks kohvikus maha küll.







Saket pole senini õnnestunud

poodidest osta. Aga kirsi oksal

nägin

sellist ämblikku.

👇



Diaea dorsata, üks krabiämbliklane
Vikipeedias on kirjas: "Tähelepanuväärsed on krabiämbliklased perekonnast Phrynarachne, kes koovad lehtede pinnale võrgendkatte, mille keskel asuvad ise, luues täieliku mulje linnu ekskremendist. Nad eritavad ka linnuekskrementide haisu, mis meelitab ligi mõningaid kärbseid. Üks liik lamab seejuures seljal, jalad asendis, mis sobib kärbeste püüdmiseks."

Ja siinkohal liigume sujuvalt tänaste hetkel kuumade välisuudiste juurde.

Musta huumori eriosakond töötab intensiivselt. Rootslased toodavad erilise lausnutikusega ainest, mis tuleb otseteed isoleerida muust ajutegevusest.
Selline uudis Postimehe kaudu tänase volbriööga seoses:



Sellisest väga liberaalsest meetmest, parkide katmine sõnnikuga, lugedes tekkis paratamatult kujutluspilt, kuidas kuu aega tagasi võinuks Eesti valitsus otsustada, et eriolukorda ei hakka kehtestama, pole vaja piiranguid, toome paakidega autod välja ja ujutame tänavad ja väljakud sõnniku ja fekaalidega üle.

Postimees edastas:
  

Veel võiks lisada, et vanarahvas teab, et sõnniku hais on kopsudele hea. Rootsi värk, you stinka!

pühapäev, 26. aprill 2020

Ajaviiteks ja viiteks


Hea oleks eeskuju võtta Kim Jong Un'ist, kes juba mõnda aega istub kusagil toas ja nina välja ei pista. Vaatab ameerika filme, võtab viskit, tõmbab sigarit. Ma mõtlesin Korea rahva juhile ja treisin sellise mõttetera: "Sina oled kõik. Kõik läheb mööda." Tuli täitsa välja. Sügavalt zen. Mõned tüübid sellistega FB-s aina pommitavadki. Ponnistavadki.
Selliseid mõtteid/teri lugedes tuleb meelde säärane juhis, et džentelmen ei ütle kunagi midagi sellist, mida keegi teine  džentelmen pole varem ütelnud.
  
Vahel on tore lugeda, mida keegi kusagil mujal maailmas arvab meie tegemistest. Kuidas kajastatakse, milline on kuvand jne jmt. Ma ei pea silmas seda, et NYT või WP kirjutab, millise ägeda e-lahenduse oleme teinud või kremloidne solgitoru toob kuuldavale õudsaid sõnumeid meie verejanulisusest. Hetkel tahaks vahendada Ukrainasse pagenud endise vene ajakirjaniku Arkadi Babtšenko poolt FB-s avaldatud infot tänase Saaremaa aktsiooni kohta:
  

Жители Сааремаа устроили акцию протеста против жестких ограничений. В воскресенье в полдень островитяне полчаса сидели в кресле в центре города, на своей улице или во дворе, чтобы показать свое несогласие с жесткими ограничениями на передвижение, введенными государством. Cобралось непривычно много людей.

Провидению препоручаю вас, дети мои, и заклинаю: если жизнь и рассудок дороги вам, читайте только эстонские новости.

ЗЫ: Эстонский бунт - осмысленный и гуманный (с)
by Роман Гавриленко
 Koos fotoga



Pakkisin külalistetoa kokku ja nüüd laiutab seal lauatennise laud omas funktsionaalses ilus. Tüdimus pidi mõnda aega kuhjuma, et viitsiks mööblit liigutada. See on samm edasi.
Vahepeal sain sõite erinevatesse linnadesse toimetada juhi ja autoga, algavast nädalast langes see võimalus ära. Proovin siis taas liinibusse, viimased on küll väga haruldaseks muutunud ja hõredate sõidugraafikute tõttu liikumine väga ebamugav. Samm tagasi.

Elu kulgeb ettevaatlikult positiivsete uudiste taustal. Suudaks valdav osa kaaskodanikke end veel paar nädalat kammitseda ehk kodus lõbustada, siis ehk hakkaks olukord tõeliselt lahenema. 


Idapiiri taga näikse nakatumiskõver veel mõnda aega taeva poole tõusvat. Et kliima ja kevad ja ilmad  seda viirust väga mõjutaksid, pole alust arvata. Andmed Venemaa nakatunute arvu kohta on sama ebausaldusväärsed nagu Hiinagi puhul, aga hiljemalt ülehomseks on venemaalased selles osas hiinlastest ette kihutanud. Ja keegi ei tea, kas edasi tuleb juba  Нас не догонят, нас не догонят!
Võib veelgi tsiteerida, et mis saama hakkab, kui suur riik loodab peamiselt jõustruktuuridele ja kõik asjakohased ametkonnad hoolitsevad eelkõige, et järgneva paratamatu kollapsi eest neid näidishukkamiseks ei valitaks; nt
 
Я СОШЛА С УМА
Меня полностью нет,
Абсолютно всерьез.
Ситуация help.
Ситуация SOS.
Я себя не пойму
Ты откуда взялась etc etc

Mitte t.a.T.U. vaid laus' tädi vanGa. Kindlasti on nende lugudes veel peidetud ettekuulutusi.

Laskem fantaasial lennata
Aga oletame... Nakatunute statistikas ilmuvad numbrid, mis on võrreldavad USA praeguste näitajatega, natsliider vajab süüdlasi, keda karistada, toiduga varustamisel on probleemid, kõik vormis korravalvurid kutsuvad rahvas esile raevu - selline moment on võimu ümbermängimiseks väga soodne. Olukord on keeruline, aga võim vedeleb maas, kui on soovija, võib üles korjata. Sest paljudel ja enamusel on siiber ja pohli. Ja uuel võimul polegi esialgu vaja olla tõhus, mõnda aega võib eelmist valitsejat kõiges süüdistada. Nagu ikka, võib rahvale rahuldust pakkuda päid raiudes. 
Ideoloogiliselt ja vaimselt potentsiaalilt on mordori valitsus praegu nagu... katkine õhupall, edasi lükatud võiduekstaas, ees ootav putini presidendikordade nullindamise heakskiitmine, krahhiga lõppenud  naftablitzkrieg ja tühjad torud mere põhjas - need  üldist vaimustust ei toida.
Täieliku anarhia tingimustes võib elanikele maha müüa lubaduse taastada sotsialistlik ühiskonnakord brežnevi kastmes, kui suhteliselt tsiviliseeritud variant vene elust. Venelastel on küllalt neid meeleolusid ja osa  usub senini, et nõukogude korra halvustamise eest tuleb kindlasti laagrisse saata.



reede, 24. aprill 2020

Jalgratturi liikluspäevik


Hästi varustatud joogipoes ei olnud saket. Lament, lament. Kord aastas tahaks õitsvate kirsipuude all juua mõned tassid sooja saket ja süüa nurmenuku õitega kaunistatud salatit. 
 

Ju vist möödus pea nädal, mil polnud rattaga sõitnud; eile päikeseloojangul otsustasin, et korraks siiski lähen. Pisut koormust ja natuke värsket õhku. 

Sest vaadake nakatunuid Tallinna kodutute varjupaigas - neil on viirus, aga mingeid haigusnähte õigupoolest polegi. Sest nad ei istunud kodukontorites arvutite taga, vaid uitasid päevad läbi väljas.  

 
Mingit loodust ikka tahaks näha ja kuulda, kahjuks pole veel ükski rebane mu aeda uitama tulnud, muudest kartlikumatest isenditest rääkimata. 

Lepin omas vähenõudlikuses isegi mõne tavalisest tuvist vähegi erineva linnuga. 



Läksin sõitma ja kogesin, et Emajõe ääres ja Jänese matkarajal oli u kell 8 õhtul rahvast hulgim. Manööverdasin jooksjate ja ebakorrapärasel ja -püsival trajektooril kulgevate väikelaste vahel, andsin mõned korrad juba kaugelt hoiatavalt kella. Vastu päikest loojangu poole sõites oli muidugi raske teed jälgida.

Arvestasin, et inimesed on harva adekvaatsed ja liikudes unustavad enamasti üldse ära, et ümbritsev keskkond ei pruugi pidevalt kohandada end vastavalt nende käitumisele ja ettekujutusele.

Ühel tänavaristil otsustas jalgrattal noor ema koos lapsetoolis lapsega sooritada vasakpööret mööda kõige lühemat teed ja keeras end mulle küljega ette. Ecce homo! Olin selle võimalusega juba arvestanud ja suht kiire manöövriga põikasin neist mööda. Altkulmu/-mütsinoka heitsin ratturile pilgu (häitud, pahase) ja samas jõudsin märgata ratturi ilmet. Selliselt vaatab ümbritsevat inimene, kes on vähemalt neli päeva või enamgi viibinud kinnises ruumis ning tajub joobumust piiramatu liikumise ja lõputute suunavalikute võimalusest. Puhas sära, rõõm ja nauding, kergus ja ühtekuuluvustunne kõiksusega. No kui ka keeras ette, mis siis ikka, ma sain ülilühikeseks silmapilguks näha olemise tundest haaratud õnnelikku inimest. 

pühapäev, 19. aprill 2020

Midagi suhteliselt uut


Mõistagi paljud inimesed kogu maailmas praegu jagavad seda tunnet, et midagi uut tahaks, mingit vaheldust, vabanemist. Mitte uut viirust, muidugi.

Täna on täitsa võrdlemisi uus püha, kuna esimese pühapäeva pärast Ülestõusmispühi kuulutas paavst Johannes Paulus II alles 2000. aastal püha Faustina kanoniseerimisel Jumala Halastuse pühaks.  

Püha Johannes Paulus II eestkostet oleks praegu vaja küll.

(Püha Faustinale osaks saanud ilmutuste lugu, järellugu ja ilmutustega seotud asjade käik on üsna huvitavad, isegi komplitseeritud...)


Püha Faustina ilmutuse põhjal maalitud Halastaja Jeesuse originaalkujutis asub Vilniuses.




Ei usu, et meil eriti teataks, et selline ilmakuulus altarimaal läheduses olemas on ja väärib täiega  palverännakut, meil on populaarsem camino de santiago ja Hispaania, aga pole karta ka, et siit nüüd vägev reklaam tuleb ja Vilno kirik turistidega üle ujutatud saab. 

reede, 17. aprill 2020

Töötame

Väga huvitav on praegusel ajal tööl käia. Huvitav on olla nende hulgas, kes tulevad välja. Need, kes on üksteisele vajalikud. Et kõik lülid oleksid olemas. Kõik tunnevad mingit tuge teistest ja näha on, et edaspidi tahavad nad taas kutsuda kokku just need inimesed, kes praegu on valmis tulema.
Lugesin, et paljud inimesed on valmis minema appi maale väiketootjatele. Kõige tavalisematele inimestele, tavalisemate tööde tegemiseks. Mis siis veel rääkida nendest arstidest ja õdedest, hooldajatest, kes käituvad muidugi täiesti ennastsalgavalt. Ilus.

Mõtlesin, et võiks teha postituse eremiitidest kamaldoolidest, kellest on jäänud Kaunasesse osaliselt säilinud suur kloostrikompleks, või kirjutada personalismist praeguse olukorra valguses,või pajatada tõsilugu Aušros vartų Dievo Motina ikoonist Vilniuses ning ühest imeteost, või avaldada ekstaatilise realismi põhipunktid, aga see kõik oleks kõvasti üle pingutatud. Ütlesin endale "Ah jäta!" ja tundsin, et tõepoolest pole vaja.  P o l e   v a j a. 

neljapäev, 16. aprill 2020

post scriptum

  Puänt see on so-so, pigem 1 näide, et on koledaid koomilisi kombeid, mis on kommunismiajast kaasa toodud ja taas õides omas nüriduses ja inetuses ja vb on see mingi dramöödia. Jutt käib eelmise postituse alguses mainit soperdusest, "lugejakirjast", mille autori kohta on kinnitust saanud, et tema on toimetajale Keilit Aedmale vägagi hästi teada. KA on kunagi  kirjutanud sellise pateetilise pealkirjaga loo:

"Mina olen Keilit Aedma. Kes oled sina, et midagi arvad? Eestlased peaksid veelgi rohkem arvamust avaldama. Julgelt, oma nime all." 🙀 (Ma ei lingi seda.)

See on ikka täpsemalt toimetajakiri, jah?!
   😹  (Aitäh operatiivse tagasiside eest.)

Musta huumori osakond

Mõtete korrastamiseks avasin sellise MH eriosakonna, muudest mõtetest isoleeritud;  osakond täitub üsna kiiresti. Näiteks Delfi naistekas on arvanud väga õigesti, et nüüd peaks kirjutama jutukese sellest, kuidas keegi tibi avastab, et eestlased on vastikud ja pandeemia lõpus kindlasti siit minema kolib. Sihuke petekas, justkui töötaja kiri toimetusele jne. Klikkideks, oma peidetud minaga liputamiseks ja lehvitamiseks. Labane, kiisu. Suisa idiootne. See teema on juba ammu jutustatud ja  kirjutatud, et kui inime on vastik, siis tunduvad kaaskondanikud talle vastikud.
Olge julged ja avaldage ära, kes teie toimetuse töötajatest selle teksti valmis treis.

Vaadates hiljuti lisandunut, siis muidugi moskoovia jõustruktuuride kriisimeetmed, tänu millele tuhanded inimesed ootasid tihedalt kokku pressituna umbsetes metroojaamades, kinnitavad, et iga maa ilmutab epideemia puhul endale iseloomulikku lähenemist ja kunstilisi lahendusi, milles peegeldub antud ühiskonna eripärane nõrk külg.

Tänane olukord moskoovias on alles õied, sest putin lubas, et appi võib tuua ka sõjaväe. Saab olema täieline Aafrika ja Venetsueela. Kindlasti tahavad nn kasakad ka kaasa lüüa.
Mordori eripära on ikka olnud uhkus suure ohvrite arvu üle.

"Meil on õigus, sest meie kandsime kõige rängemaid kaotusi," nagu üks patrioot vene teles hüsteeriliselt kisas (ajaloolise tõe teemadel).


Nafta hind maas ja turg kaotatud, rubla langeb, esmatarbekaubad kallinevad ja ostupaanika, sissetulekud ja säästud läinud... appi tuleb sõjavägi moskoovia tänavatel?! 1991?






Ainus, kes on veendunud (nagu alati), et putin on peen strateeg ja lihtsalt (väga võimekas) geenius,
on muidugi ekspert ja analüütik Raivo.



 

esmaspäev, 13. aprill 2020

Kevadised käigud käivad edasi

Täna oli võimalus päris tihedat vihma nautida, libised ja komistada, kukkuda märjal samblal, trügida läbi märgade okste ja koguda jalanõude külge värsket nätsket mulda. See on hea. See on nauding. Ronisin mäkke, all paistis järv. Nagu peabki olema. Ja järgmised sada sõna olgu selles pildis, mille ma oma tagasihoidlike võimete piiril pildistasin. 


neljapäev, 9. aprill 2020

Variatsioonid - elu ja Bulgakov

Meie eesti uudistekanalid ei olegi avaldanud selle nädala tippuudist moskooviast (?). Pole nagu silmanud. Kiire ka on muidugi, töötan, sõidan ringi, imetlen teiste töökate kaasmaalaste indu. 
Aga püüan selle uudise põhilises kirja panna. Muidugi ma ei ole Bulgakov, isegi mitte kümnendik Bulgakovist. Aga elu/lugu on täiesti Bulgakovi talendi mõõdus. Niisiis:

Pontius Pilatus, Meister ja koer
Moskvas vahistati Patriarhi tiikide juures möödunud laupäeval mees, kes jalutas puiesteel oma koeraga. Politsei viis mehe käeraudades jaoskonda, esialgne põhjus meest tülitada tulenenud keelust/tõkkest, mis puiesteel liikumist piiras, hiljem lisati süüdistus korravalvuritele mitteallumises. 

Koera jättis politsei vahejuhtumi kohale tänavale. Mehe nimi on Jeesus Vorobjov. Koera nimi on Platon. 


Seega Jeesus ja Platon jalutasid Patriarhi tiikide juures. Ja Jeesus võeti kinni. 
Platon läks kodu juurde ootama, millal Jeesus tagasi tuleb. 

Selline lugu siis. Kui läheb täide, et kohus määrab mehele selle teo eest 15 päeva aresti, saab ta välja vene kiriku ülestõusmispühadeks. 

teisipäev, 7. aprill 2020

Kevadised käigud

 
Vaatasin täna - konnad. Neil oli kogunemiseks selline mõnus kraav. 

Päike paistis ja vesi tundus olevat
neile just selline paras. 

Konnad vaatasid muidugi mind ka, sest kui keegi neile  külje alla tikub, siis peab tal igaks juhuks silma peal hoidma. 

Ma konnadest eriti palju ei tea, aga kevad ja konnad kuidagi sobivad omavahel. Suvised konnad on väheke igavamad. 

Või olen ise suvel igavam. 

pühapäev, 5. aprill 2020

Palmipuudepühaks



Täna peaks kas sõnade, mõtte või tundega paluma nende eest, kes on lahkunud ja kes on haiged. 

Ja tänuga mõtlema neile, kes on osutunud 

tõelisteks kangelasteks, kes tagasihoidlikul viisil 

ilmutavad märkimisväärset ennastsalgavust.







Teist korda elus juhtun palmipuudepüha ajal olema eriolukorras. Praegu on see muidugi globaalne ja muutunud on kõik, ei ole see püha eelnevatele sarnane ei Jeruusalemmas ega Vatikanis ega mujal. 

Eelmisel korral viibisin lokaalses eriolukorras, see oli ennekõike sõjaseisukord ja tänavatel olid relvastatud patrullid, taevas madallennul kopterid ja kogu muu militaarstseen oli lahti rullitud. Isegi väike oht elule oli. Seepärast tundus kõik kuidagi rohkem reaalne, eksistentsiaalne, tajutavalt eluline. 




Tänast paavsti missat vaadates oli ka kuidagi muust kogetust erinev tunne. Aga väga keeruliselt määratletav. 


Päevad kulgevad kõrvuti ebamäärase

hangunud ja mittetoimiva 

pooleli protsessiga, midagi nagu ähvardab 

ja samas midagi nagu polegi.  


 

laupäev, 4. aprill 2020

väike järg eelmisele

Eelmises postituses oli mõneti ebaselgelt mainitud Venemaa abi USA-le seoses sinna saadetud maskide, respiraatorite ja hingamisaparaatidega. Selguse huvides märkigem siiski, et tegu ei olnud humanitaarabiga, vaid nimetatud kaup müüdi USA-le. Ja Venemaa ajaloost leiab sellisele teole üsna sarnase ja tõsise paralleeli hoopiski 1920ndate ja 30ndate aastate golodomori ja muude näljahädade ajast, mis hõlmasid lisaks Ukrainale ka muid NLiidu laialdasi piirkondi, ohvrite arv ulatus miljonitesse... aga samal ajal nõukogude valitsus eksportis vilja välismaale.   

Selle ajaloosündmuse teemaga haakub huvitavas vormis kirjutatud  Юз Алешковский romaan Рука. Ma ei tea, et see oleks eesti keelde tõlgitud, aga päris kaasakiskuv raamat.

reede, 3. aprill 2020

Pole midagi paremat halvast ilmast

bulgaaria vanasõna 😸

Väljas kena kevadine torm. Väga ergastav. Ole tervitatud, taevane tuul. Viirusele paras ja rahvast ka väljas vähem. Oleks järgmisel nädalal  ilmad soojemad, saaks vanemad suvilasse, kus saab väljas toimetada, mis mõjuks toonusele hästi. Oma kaevuvesi, oma saun, omad puud ja põõsad ja peenrad ja taimed, omad kevadised aiatoimetused.
Aed, idüll, rahu.

Nädalapäevad tagasi jagasin mitmele inimesele oma muljeid ja arvamust esimestest uudiskaadritest Venemaa abi kohta Itaaliale.  Kuna nüüd suutis kreml saata abi ka USA-le, siis tundub, et seda teemat võiks korraks puudutada.
Abi USA-le meenutab muidugi üht tõika ajaloost, mil NLiidu juht USA visiidil nägi mingil moel, et NY-s on kerjuseid ja kodutuid ning andis uhkelt teada, et Nõukogudemaa on koheselt valmis saatma neile toiduabi. Samas ostis NLiit juba aastaid vilja USA-st. Ameeriklased olid hämmingus. Nagu nüüdki.






Aga abist Itaaliale.
Vene sõjaväe viroloogid on juba päris huvitav ja üliharuldane kontingent. Nende arv on väga väike ja nendest on ka normaalsel ajal moskoovias suur puudus (vt tabel). 














Need toredad autokolonni masinad teel Bergamosse. Nende nimetused on авторазливочная станция АРС-15 
ja машина химочистки ТМС-65 või ТМС-65M.


Mõlemad agregaadid olid kasutusel juba 1980ndatel.





Esimene neist on nagu nõukogude sibiauto, millel on paak mingi seguga ja selle külge ühendatakse toruga harjad, mis meenutavad selja pesemise harjasid. No ja mingi segu pritsib sealt ja samas sõdurid harjadega nühivad nt tuumaplahvatuse või keemiarelva poolt saastatud alalt välja sõitva tehnika keresid, rattaid jmt puhtaks saastavast tolmust. Selleks nad mõeldud olid.

 

Teine aparaat teeb meeletut tuult ja sellesse õhuvoolu võib  pritsida mingi ainet (mille võib samas ka  üsna kuumaks või isegi auruks ajada). Ilge survega pahistab seda nii, et aknaklaasid lendavad kildudeks, peenemad puud murduvad, tolm lendab katusteni jne.




Millist kemikaali ja kuidas võiks sellega kitsastel tänavatel pritsida, ei kujuta ette.

Harjadega solbaneid selle turboreaktiivse mootori poolt tekitatud  õhuvoolu ette ei maksa panna, need lendaksid minema.

See riistapuu kõlbab mõne piiratud ulatusega militaarobjekti ala puhastamiseks, aga linnas sellisega tolmutada ei ole mõistlik. 


Itaalia arstid ja osavad meistrimehed nuputasid välja, kuidas akvalangistide varustuse baasil saab üsna lihtsalt paari 3D printeriga tehtud lisajupi abil valmistada haigetele sobiva hingamisaparaadi. Joonised ja juhised on antud vabavaraks kõigile kasutamiseks inimkonna hüvanguks. Loodetavasti meie vastava asutuseni on see uudis jõudnud ja keegi juba hakkab printima. "Mis on maailmas uut, kiirus vaid kiirus, ei muud..."