Loodus, piknik

Oh linnud, linnud. Aias pesitseb ärevushäirega lepalind, kes on võimeline nädalast nädalasse hommikust õhtuni sagedusega kord sekundis kuuldavale tooma läbilõikava lühikese hoiatusvile. Muudkui tiksub, ei ta söö, ei ta joo. Loodushelist võite seda kuulata. 

Psühhiaatrid, targad mehe, võtke linnud arvele!  (Jüri Üdi, George Marrow 1011. uni).

Hoburästal oleks teadagi, mis diagnoos, käib silmakirjalikult ausa näoga ümber maasikaid katva võrgu ja teeskleb täielikku huvipuudust, ükskõiksust, teadmatust (vt kõrvaloleval pildil).

Üleeile oli päikeseline päev, just sobiv retkeks rappa, murakale. Raba ääres  metsaservas on kõrge õitsev rohi ja taimede kohal tiirutas hulk maiseid rõõme nautivaid erinevaid liblikaid.

Murakasaak sai piisav, et teha proovikogus murakamarmelaadi, mis minu kujutluses on ülima naudingu ja maitseelamuse kehastuseks, ebamaise nektari võrdkuju, hea elu, puhas kuld, mooside kuningas ja viis Eesti keskmist palka. 

Väljasõidu ja rabaskäiguga sobis ka väike piknik. Le Déjeuner sur l’herbe (Monet' moodi). 😺






Kui enne einet püüdsin teha fotosid liblikatest nende sabas läbi rohu kahlates, siis nüüd võisin

Niidu-võrkliblikas, vb

1) külili

2) lesides ja ruttamata

3)valida

paremat pildistamise nurka samal ajal kui liblikas maiustas lihapirukaga.





Või jalutas korviserval,
või piknikulinal,
või õlgkaabul.

Omas kindlameelsuses ja järjekindluses ning järjemeelsuses ning kindlakindluses püsin ikka kursil, et sügiseks oleks veerandsajast liblikast tehtud enam-vähem korralik foto, see võimete kohaselt liigiliselt määratud ja meelde jäetud. (Esialgu teen määramisel veel vigu, ma tean; aga loodan siiski ühe korrektsete nimetustega postituseni jõuda.)

 

(Eelnevast lähtudes - mul on tekkinud kiusatus 

 esimest korda elus võtta kätte Lehte Hainsalu

raamat, konkreetselt teos  Koerliblikas, ja saada selgust, miks on raamatu kaanel kujutatud mingit hoopis "ägedamat" liblikat.)

Liblikas ja Sorokin

Paari palava päeva järel saabus

lõpuks

äikesevihm ja täna oli taas soe suvine päev;
ilma liigse kuumuseta. 

Lõõmavatel päevadel varjusin tubadesse, väljas käisin õhtuti, rüüpamaks jahedat õlut. 

Täna otsustasin üle mõne aja teha jalgrattaga väikese ringi. Jõudsin maja ette ja seal kohtasin kulunud välimusega päevapaabusilma.

Narmendavate tiivaservadega paabusilmad on eelmise aasta liblikad, kes nüüd väsinult oma viimaseid päevi lendavad. 

Pühapäevane varane pärastlõuna ja kummalgi kuhugi kiiret ei olnud,  jäime mõneks ajaks samasse peatuma. Üksikud möödakäijad ja teel sõitvad ratturid võib-olla vaatasid korraks meie poole, aga üldiselt võisime rahumeeli ja segamatult aega viita. 

Tegelikult oli meid kolm: liblikas, jalgratas ja mina. Paabusilma ja jalgratta suhtest olen juba varem kirjutanud. Nüüdki  oli liblikas oodatult  rattalembeline.


 
Lendasime ja pildistasime, kuni lõpuks tüdines ratas seismisest ära ja hakkas ümber kukkuma, seepeale otsustasime laiali minna .



Tegin teoks mõtte võtta kätte mõni Vladimir Sorokini raamat, mida seni pole lugenud.








Leidsin snob.ru

lehelt põhiosa 2019. aastal ilmunud artiklite ja esseede kogumikust   «Нормальная история». Pealkiri  tundus väga lootustandev, seni ei ole loetu väga üllatanud, aga minu arusaamad langevad autori mõttelaadi ja seisukohtadega üldjoontes kokku. 

Mõned hoopis karmidena tunduda võivad tähelepanekud langevad kokku ka mitmetes detailides ja neile, kelle peas endiselt on  kommunistliku epohhi eetriaurud ja väändunud kujutlused, võivad need tunduda valusad, alavääristavad, üleolevad ja mis veel. Kui see säilinud või pärilikkuse kaudu edasi kandunud sovettide tundeid riivab, solvab, mõjub kuidagi teisiti ebameeldivalt ja häirivalt, siis see on ainult hea.   

                                                                Kuna sel Snobi lehel on lisaks tekstile ka mitmesuguste tuntud vene tegelaste kommentaarid ja omavahelist arutelu, oli huvitav neidki lugeda.



Huvilisel tasub kindlasti vaadata hiljuti YT-sse riputatud täispikka dokumentaali (peategelase enda põhjaliku ülevaatega oma kujunemisest, ajast jmt) pealkirjaga  Sorokin trip (asub siin)

Liblikas, ohakaliblikas

Vanessa cardui ehk Cynthia cardui
tuntud ka kui painted lady, tema ka cosmopolitan

Selline meeldiv tasakaal 22/22 õhk ja vesi meelitas eile väikese järve kaldal pikemalt tegevusetult peatuma. Millised eesti kirjanikud-klassikud on seal möödunud aegadel oma suvituspäevi veetnud ja surematuid värsse sellest kirja pannud, ei hakka loetlemagi. 

Vesiroosid, kiilid, lepamaimud... kohalikud legendid... 
Mehed, naised, lapsed
ujusin, ujusin ja ujusin, ujusin;
ju kannustet süütundest ning kahetsusest,
et mitmed suvepäevad on hiljuti lastud 
raisku minna.
Hiljem tähise taeva all
lendasid üle me peade
lennukid
Brüssel- Tokyo

 






siis Pariis-Peking, London-Hongkong.

Elu: üks liblik

õõtsumas rohuvarrel,

ei muud. Kuid oh kuis hõrk!

Nishiyama Soin (1605-1682)

Tundsime kaasa 
neile, keda on
tabanud kuumalaine.

Seltskonnalisa saabus laskuvas pimeduses

segama kesköiseid salateid.

Aeg-ajalt kukkus kassidele taevast 

lihatükke enne kui 

lõke kustus ja liiguti

linna.  

Kui midagi paremat teha ei ole, siis lilled ja liblikad ikka aitavad välja, seepärast pildistasin liblikat, kellel samuti polnud midagi targemat teha, veel ja veel.

Muidugi see on juba liigmisliigmisliig, aga ma panen veel ühe pildi liblikast, sest väeti inimene vannub kiusatustele alla.