Translate

Kuvatud on postitused sildiga jõulud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga jõulud. Kuva kõik postitused

neljapäev, 20. detsember 2018

Ägenemine ja Jõulud

Jõulueelne

shoppamine ja kingituste leidmine kulgeb kuidagi väga sujuvalt. Üle mõne aja kingin päris mitu raamatut. Kaubanduskeskuses tundus täna kõik ka väga rahulik olevat. Ei märganud meeleheitel ostjaid või pahuraid ja kurnatud müüjaid. Käisin turul ja vaatasin, et küllalt, kotis juba piisavalt igasugu juustu ja kala, tulen homme ja siis ostan praeks või tooreks lihaks mingi tüki. Ei olnud sellist hirmu, et homme hullunud inimesed trügivad ja liha enam ei ole ja pooled nööbid rebitakse eest.

Värske lumi on ka päris tore.
 Ja laua koristasin eile ära.
 Ja pole mingit kiireloomulist tööd, kui väga igav hakkab, siis kirjutan pool lehekülge.
   

 

Tühjast-tähjast


Vahel võib esineda selline olukord, kus paanikas inimesed mitte ei jookse ära ega poe peitu, vaid kukuvad endale aru andmata igas suunas vehkima, tulistama või süüdistusi loopima. Vot Jõulude ajal haarab selline paanika mingit liiki ajakirjanikke, kolumniste ja arvamusliidreid. Ei viitsi kõiki neid kirjutisi meediast kokku koguda ja loeteluna esitada, aga kui võtaks selle žanri viimase kümne aasta jooksul ilmunud palad kokku, saaks ühe päris vägeva antoloogia. 
Ebameeldivad Jõulud. Kogutud kaebused.  

Loen ja ausalt öeldes irvitan. Ei keela endale seda rõõmu. Mõnda autorit ma ju tean. Nende isiklikke probleeme tajun. Mul on isegi hea meel, kui mõni neist funktsioneerib, ehkki kunagi näis, et lahing depressiooniga või maadligi suruv alaväärsuskompleks lasub nende peal nii raskelt, et ei nad tõuse. Nad on päris tublilt hakkama saanud. Aga Jõulude ajal hakkavad nad kirjutama jõulutoitude vastu, kuuskede vastu, kingituste vastu (vt nt Krister Kivi: Rahulikke tapapühi). Teisele ei anna rahu jõululaat, see polevat õige Piibli õpetuse valguses ja sügavalt jõle nähtus, mis muidugi on protestantliku ateisti loomulik reaktsioon (vt Olev Remsu: jõululaat pole muud kui katse raha eest jumala armu osta; samal jutukesel on vist mingi rämedam pealkiri ka). Keegi piinleb piinades, mida valmistab talle jõulumuusika (Aimar Ventsel: Jõululaululäbu ehk kuidas ma hakkasin vihkama valgeid jõule). jaaaniiieeedasii.

Selle nähtuse tagamaa seletan kohe ära kahe lühikese lausega. Esiteks - inimesed kardavad elu. Kui nende igapäevane ümbrus saab äkki pisut värvilisemad tuled ja pisut rohkem on pidulikku sagimist ja õhus on muusikat, kuuse all võib võtta topsi hõõgveini, siis nad lähevad mossi. Ja kusagil alateadvuses on ebameeldiv teadmine, et see kõik on isegi seotud igavese elu perspektiiviga. Oi! Appi! 

Teiseks - on inimesi, kes kunagi ei tunne end kogukonnas/seltskonnas mugavalt ja seepärast on leiutanud ja kätte võitnud endale mingi positsiooni, suutmaks teiste keskel olla ("vaadake mind, pöörake tähelepanu ja kuulake suu lahti, mis ma teile, harukordne ja eraldi seisev, räägin"). Kuid jõulutuhinas inimesed on sellisest hierarhilisest korrast vabamad ja unustavad pahatihti ära, keda peaks pidama targaks ja tähtsaks. Nad kogunevad hoopis ümber selle nõmeda kuusepuu.   

Olin üsna kindel, et Andrei Hvostov on ka midagi  "nõmedad Jõulud"  teemal kirjutanud, aga pean tunnistama, et osaliselt eksisin. 1998. aastal avaldas ta arvamuse Mõistuse röövitud jõulud, see on küll vist C.G. Jungi seisukohtadest mõjutatud lugu. Seepärast ei tundugi väga jama.

No igatahes hea on, et keegi võtab vaevaks, läheb arutledes mööda mingit rada ja jõuab sohu-rappa. Ei pea ise proovima, et äkki selles suunas mõeldes tuleb lõpuks huvitav järeldus ja leiad ootamatu aspekti, efekti, afekti.  
 

pühapäev, 24. detsember 2017

Jõulud algavad

 Jõululaupäeva eelõhtul

 

Silmapilgutuste meister, Madonna col Bambino, ca 1459

 

Päkapiku jälg

Lumisel metsarajal
Andrea Pisano, Madonna col Bambino, 1340

Ja põdrad taevas!

 


Meekarva pilved

Helesinises taevas

- on Jõululaupäev

 

 

 

 


reede, 22. detsember 2017

Ho-Ho-Ho ehk Kes kardab Jõule?

Jõulud on õige püha neile, kes on veendunud, et valgus võidab pimeduse, headus kurjuse ning et inimene on sündinud vabana ja erilisena. Ja ei peaks eriti muretsema.

Kui inimesel on kristliku õpetuse poolt pakutav kaart puudu, siis hakkab eriliseks olemise asi võtma groteskseid vorme. Igasugu gurusid ja maatarku sigib ja sirgub ja inimesed otsivad meeleheitlikult, millisesse erilisuse nišši neil õnnestuks pugeda.  

Miks räägitakse, et kingituste ostmine on justkui suur õnnetus, mis inimesi sel ajal tabab? Väga tore oli osta igasugu asju alates taignarullist ja lõpetades rannapükstega. Põnevust lisas, et mingi anomaalia tõttu piiksusid pea kõikide poodide kontrollväravad minu koti peale. Sain palju õlgu kehitada ja käsi laiutada ja naeratada, müüjad vastasid samaga. 


((Mitte)(ja)toidu lainel)

Läksin täna mängivast telerist mööda ja jäin hetkeks vaatama kahte tegelast, kes istusid kohvikulauas ja kiri ütles, et on "Otselülitus Tartust."  Lõik läks käima, reporter küsis (nais)toitumisterapeudilt: "Kas me peaksime enne Jõulu paastuma?" "Ei muidugi mitte!" vastas see rõõmsalt. Nii tore.

Sattusin vaatama filmi Chef (2014; Jon Favreau film, mängib ka peaosa). Muhe, kerge, lõbus, lihtne ja tujutõstev. Kriitikute hinnang väga hea. Kokatööst ja heast toidust. Tehke endale mõnusad kuumad võileivad ja vaadake. Kui tahate.



(Eesti film võiks olla sellisest "sibulasupist" (värske kogemuse põhja räägin) (vaid üks paljude sarnaste hulgast), kus puljongipaja loputusvees on kummised ja hamba all kriuksuvad valkjad ribad, mille peale on visatud kuivanud saia tükikesi, otsa asetatud kuhjake värskeid varrekesi ja kaks näpuotsatäit riivitud juustulaadset ainet.)

(Aga valge linaga laud oli ajaloolises barokses saalis!)

See oleks ägeülevõlli art house filmile sobilik taust. 


Tegevus ja intriig lähtuksid meie filmis sellest, et kohvikus/restoranis (kus liigagi sageli/sunnitult käin) on koka asemel tööl ettekandja ema, värvatud 10 aasta eest hädakorras asendama viimast põgenenud kokka. (Ikka niipidiJamittEEt kokk tütart soovitanuks ettekandjaks.) Lisaks - peaks filmis olema stseen, kus supisse valatakse  veini asemel  äädikat. Ja muid selliseid arenenud vaatajale mõistetavaid sümboleid.


On advendiaeg, st paastuaega ja  võiks juhust kasutada ning traditsiooni vaimus rohkem kalatoite süüa.

Läksin turule ja ostsin (üsna rahuldavast valikust) (õiglaste hindadega) mägihõrna ja tuura. Tavaarusaamas on paast lihatoodete vältimine. Tegelikult on mitteliha värk teisejärguline ja loobumine on keskne. Paast on loobumise harjutus. Väga aktuaalne, sest praegusel viletsal ajal on kesksel kohal enesele krabamine. 

Kuidas saaks täisväärtuslik inimolemine   keerelda ja pöörelda krabamise ümber? Õige vastus - ei kuidagi.