Marju Lepajõe
28. X 1962 - 04. VII 2019
Siit ilmast lahkus tark inimene, kelle sarnaseid ei ole meil palju ja keda on alati väga vaja.
ML on öelnud:
Erudiidid on Eesti suurim varandus. Nad on nagu monograafiad: kui need
on olemas, siis võib rahulikult nokitseda artikleid. Kui neid ei ole,
siis ei too üksikküsimuste käsitlemine rahu. On huvitav, et nüüdsel
iseseisvusajal on vajadus selliste vabaakadeemiate järele täpselt sama
suur, kui oli nõukogude ajal. Tarkus tõmbab inimesi meeletu jõuga ligi,
aga ülikoolid ei suuda miskipärast seda vajadust täita. Ent on vaja, et
erudiite küpseks juurde, sest see hoiab teadust tervikuna üleval.
ML oskas ja julges rääkida tähtsatest ja kesksetest (vt nt vastuseks kirjanduse kohta) küsimustest:
Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest
kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma
elu, mida ta kuidagi kätte ei saa.
(ja olmelises plaanis)
Olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne.
Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäik Tartus piki Küüni ja
Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele,
mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes
suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt
laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda.
Esimene käsk „Sul ei tohi olla teisi jumalaid” võib tunduda täiesti
arusaamatu, midagi väga spetsiifilist. Kui aga hakata arutlema, asuda
pikemale teele, siis see käsk tõmbab hoopis inimese püsti, vertikaali,
sest inimese süda on seal, kus on tema varandus, ja kui tema varandus on
Loojas, vaimses keskmes, siis see vabastab horisontaalsete suhete
rõhuvast ahelast. See teeb ehk hoopis julgeks, iseseisvaks, paneb ennast
usaldama, võtab ära vajaduse silmakirjatseda. Kas ei võiks see olla
esimene samm õnne poole või vähemalt hingerahu poole?
Neis olulisis küsimustes võin kohati arvata pisut teisiti, rõhuasetus ja toon võib mõneti erinev olla või väljendan muud vaatenurka, kuid sellest hargneva arutluse käigus selguks ikkagi suur ühisosa ja sarnasus põhilises.
ML:
Meieisapalve on olnud ja jääb võimsaks impulsiks: kui see korra on
palutud, paneb iga järgmine palumine küsima, mida ikkagi paluti. Kas
see, mida praegu palun, on sama mis eelmine kord? Mida ma õieti palun?
Või palus hoopis keegi teine? Sama on psalmide ja kirikulauludega — kui
need on korra loetud ja lauldud, algavad küsimused: mida see õieti
tähendas?
On hea, et Marju Lepajõe jõudis viimastel aastatel ka laiema auditooriumini, et leidus neid, kes tundsid ära ja mõistsid, et tema suhtumine ja mõtted peavad kõlama.
Kirikutornid on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti maastikus —
nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. (...) Kirikutorn teeb väikesed maakohad
vaimselt suureks, kõrgeks.
