Ma mõtlesin ka hiljuti erineva hoiakuga eestlastest ja lihtsustatult jagaksin eestlased neljaks: sovetid, postsovetid, idaeurooplased ja tavaeestlased.

Kui perekonnas, sugulaste hulgas, tutvusringkonnas ja töökaaslaste hulgas neid pole juhtunud olema, siis taolistega kaudselt või otseselt kokku sattudes, on üllatus päris tugev. Aga nad on siin.

Postsovetid on sovetiajal kujunenud küüniline inimtüüp, kohanejad ja karjeristid, madala eetika ja moraali tasemega, osavad võrgustike punujad ning olude kasutajad, kameeleonid. Nad on reeglina edukad. Nad on eelmisest formatsioonist kaasa võtnud ülbe ja üleoleva suhtumise nende suhtes, keda peavad endast alamaiks. Olemuslik on nende matslik ja sarkastiline suhtlusmaneer.
Idaeurooplased on eestlased, kes ei taha olla eestlased. Tüüpiline eesti idaeurooplane on mõnda aega õppinud, reisinud, elanud või harvemini töötanud välismaal ning võib olla oma komplekside ja kohanematuse hirmus püüab endale sisendada, et on muutunud mitte-eestlaseks, püüab sulanduda nende hulka, kes on tema silmis mõneti väärtuslikumad; mõne aja pärast püüab eesti keelt rääkida aktsendiga, väidab, et mõtleb ka eestis viibides inglise keeles jmt koomiline jaburus.
Idaeurooplase võime jäljendada, peegeldada ja omaks võtta, on väga arenenud.
Kõige väljapaistvamad ja mõõdutundetumad edukad idaeurooplased on vastava koolituse läbinud Central European University's. Idaeurooplase eripäraks on õpitud mõtlemisvõimetus. Andekamad on selle omandanud õppides mitmes ülikoolis.
Tavaeestlane on eriline inimtüüp, kelle esindajate erilisus maailma kuidagi ei rikasta. 😺
Ja tavaeestlastest pole midagi eriti kirjutada... nad on nii tavalised. Neil on rahvus, kultuur, väärtussüsteem, moraalsed normid, tavad, kollektiivses alateadvuses peituvad kogemused ja eelloetletust lähtuvad toimetuleku ja elukorralduslikud strateegiad.
Neil on lipp, vapp ja hümn. Neil on riik. Ja nad ei taha oma maad kellelegi ära anda.