Lissabon ja Porto

Kui ma Tallinna jõudsin, ei olnud lumi veel ära sulanud. Tartus olid kirsid pidurit pannud ja polnud õitsema hakanud. Portugalis tundus +20 C olevat üsna jahe ja seda juhtus vaid ühel päeval, ülejäänud päevadel tuli mäest üü - üüless - ss ja mäest alllll - llllla vantsida ikka nii 23-25 kraadi all (püüdke nüüd aru saada). Aga tegelikult mitte mäest, vaid mägedest (mitte et see olnuks mägimatk). Kui Lissabonis maavärina järgselt, mil pea kogu linn hävis, ei läinud korda reljeefi enam lauskjamaks planeerida, siis võib ette kujutada, kui karm see vanem tänavate/treppide võrk võis olla. Aga kohalike jalad on tugevad.  

Olen varem Portugalis külastanud Farot ja Lagost, need on linnad, kus künkaid ja orge ei kohta; sedapuhku aga Lissabon ja Porto olid  võrdselt turnimine. Ja muidugi suunatakse linna külastajaid eriti osavalt vaateplatvormidele. Mõnel sellisel kasvab õnneks ka puid ja on varjus pinke või mõni välikohvik ja tänavamuusikud. Samas pole vale mõte kusagil treppide peal teha vahepeatus, mis üksiti on ka toidupaus. Ei pea ju palju sööma, võtkem nt austrid. Paar austrit.👇

(Ma tegelikult jagan seisukohta, et toidu fotode levitamine on allakäigu märk. Seda jagavad veel paljud, kes samuti ei suuda kiusatusele vastu panna.) 

(Eestis on muidugi oht, et mingil esitlusel või muidu peol, kus uonnabii rikas/edukas ärimees tahab muljet avaldada ja on kusagilt peenest/erilisest toiduärist saanud odavalt hankida mahakandmisohus teise värskuskategooria karpe, kohtub toidumürgitusega seltskond hiljem kohaliku haigla vastuvõtus. Häpbens.) 

Aga nälja korral on muidugi keskmine kaheksajalg just paras.  Portugallased teavad, kes on kaheksajalg ja ei tee temast mitte mingit jalgpallimängude tulemuste oraaklit ja teletähte, vaid grillivad  ära ning valmistavad maitsva tõsieluroa. 👇

Lisaks on piisavalt ka neid kirikuid ja kabeleid, mis ei paku turistidele huvi ja on heaks pelgupaigaks kuumuse ja päikese eest ja eemal tüütust sebimisest. Seni veel off the off the beaten track.

Pärast seda reisi võiksin mõndagi pajatada teemal, mis on valesti Lonely Planetiga. Aga oleks igav jutt, liiga napilt naljakas.

 

Üks väike näide. 

Ärge sõitke trammiga nr 28. Või siis sõitke, nagu sõidavad sellega sajad ja tuhanded "kavalad" turistid, kes on LPst lugenud, et nii saab odavalt hea ülevaate Lissabonist ja tramm ise on ka väga ajalooline jmt. Seepärast seisavad kõik need kohalike jaoks tüütud sissesõitnud trammipeatuses

 

 

permanentses  megapikas järjekorras  oma tunnikese ja hiljem on kokkupressituna õnnelikult vagunis ja kui see teile mingit mõnu peaks pakkuma, siis muidugi valige ikka tramm nr 28 ja minge sõitma. (Mida mina kindlasti ei teinud.)

Peab vaikselt mõtlema hakkama, et kuidas oleks võimalik reisida siis, kui kohalikud hakkavad kõikjal turiste kividega loopima või muul moel ahistama.

 

Kui tahaks kõik meeldiva kirja panna, siis tuleks mainida Belemi linnaosa Lissabonis, mille põhivaatamisväärsus on sealne sadamakindlus ja klooster (megajärjekorraga), aga samas kõrval on ka rahulikum Neitsi Maarja väga muljetavaldav kirik (kusjuures tasuta ja lühikese järjekorraga). Enne reisi vaatasin 1956. aastal ameeriklaste tehtud filmi Lisbon ja sealt jäi selle kiriku interjöör juba erilisena meelde. 

Belemis on suur kultuurikeskus ja seal on ka hea moodsa kunsti väljapanek. Tasub tähele panna, et moodsa kunsti muuseumidesse, galeriidesse jmt satub harva juhuslikku rahvast (mõne eriti popi kunstniku muuseumid v.a.). Nii ka sel korral, sai rahulikult vaadata päris huvitavaid taieseid hästi organiseeritud ekspositsiooni.  Et te ei pettuks, ärge võtke eelöeldut nõuande ega soovitusena. (Mis on läbivalt ja kestvalt kehtiv kõigi selles blogis avaldatud hinnangute jne jmt kohta.) 

No ja siis muidugi see fado asi... korduma kippuvate küsimuste rubriigist. Jah, kui keset neid treppe jõud ühel õhtupoolikul raugema kippus, siis meelitati sellisesse baari või restorani vmt (järgneb reklaam), mille nimi on Solido ja seal laulis fadista Valeria Carvalho ning võite külastada tema YT kanalit ja veenduda, et mitte alati ei ole need laulud teab kui kurvad ja ega peagi olema ju. Aga vahel on ka.

Üsna juhuslikult oli sel korral reisile kaasa võetud raamatuks Philip Roth'i Operatsioon Shylock. Reisil vaatasin telerist uudiseid vaid korra (ca 20 minutit) ja arvutit/telefoni st netti nonde maailma asjade jälgimiseks ei kasutanud üldse, aga kogu selle Iisraeli ja Palestiina ning juutide ja araablaste. lisaks vasakpoolsete jne jne probleemide analüüsimiseks on mainitud raamat kindlasti kaks suurusjärku parem, kui meediast kõlavad arvamused. (Poolunisena lennukis on see hindamatu abimees, et iga paari lehekülje järel korraks tukastada, lend tundub siis lühem.)

Päike hakkas ka paistma ja lähen ka välja, mis siin ikka passida. Adeus.

Neid lugusid küllap on mitmeid

või õigemini palju.

Olen kindlasti lugenud kahte lugu, mille alguses minategelased kirjeldavad väga sarnast ja küllap siis antud olukorras üsna levinud tunnet ja see tunne on minulegi tuttav. Esimene lugu pärineb ka 11. või 12. sajandist, kui ma ei eksi (loo autori ja pealkirja olen lootusetult unustanud ja enam seda teost vist ei leiagi). Aga jutustuse alguses on külarahvas kokku tulnud ja peetakse teenistus ja inimesed on väga põnevil ja pidulik värk ning kõik on kaasa aidanud ja toetanud jmt, aga minategelane tunneb, et tahaks maha langeda ja anuda, et lubataks tal hoopis koju jääda ja unustaks selle kaugesse sihtpunkti siirduva palverännu plaani. Nüüd tundub võimas plaan nii totra unistusena.

Teine lugu on ehk vaevalt 10-20 aasta tagune ja tegelane kirjeldab, kuidas hakkab minema ümbermaailmareisile, jalgrattaga, sõbrad korraldavad kodukõrtsis vahetult lahkumise eel veel väikese olengu ja lõpuks istub ta sadulasse ning hakkab sadama poole sõitma ja kõige rohkem tahaks nurga taha jõudes valida pisut teise tee ja kihutada tagasi koju ning ennast umbes aasta jagu seal varjata. 

Kas tuleb tuttav ette? Tegelikult võiks juba harjuda, et on ju käidud küll, lähed, tuled. Vahepeal on äge. Tüdimust on praegu piisavalt ja uued muljed peaksid kogunenud spliini lahjendama küll, ega palju muid vahendeid kui väike reis, selle vastu ei teagi. Tähendab, et tuleb hakata lendama. Ju see ikka hea mõte on.      

Viimane lumi?

Päikeselisel neljapäeval sulas vihmaveetorust kõlava rõõmsa trummeldamise saatel kolmapäeval maha sadanud eelviimane (?) lumi. Vaheldusrikas aeg; esmaspäeval (1. aprillil) oli läbi linna kõndides tunne, et kampsunit poleks pidanud selga panema ja ülejärgmisel päeval sadas lund ja tuiskas. Et siis päikese käes sulada. 

 

 Kui meil poleks nelja aastaaega, siis võiks igavusest ära surra. Või peaks ise kogu aeg midagi välja mõtlema ja tegutsema. (areyoualwaysinthemood messin'round acting brand new?)

Märts läinud... peaks selle vist nimetama töökuuks, kuidagi nii tuli välja. 

Kõlab väga igavalt.  

Keegi kusagil ütles, et filosoofia on nagu kuuleksid kellegi samme ülakorrusel... vmt. Aga mis on see, kui ülemine naaber teist päeva oma põrandaid lihvib? Ja selle käigus põrandanaelu sügavamale sisse taob? See on tavaline elu, jah? Igapäevased ebamugavused nr 4869? Tühiasi muidugi, võrreldes maavärinate või pommirünnakutega.

Muide märtsist ja pommirünnakutest rääkides, siis meenus mõned (head) aastad tagasi peetud vestlus, kus rääkisin Iiri Vabariigi (suur?)saadikule Eestis, et näed, 1944 pommitasid venelased enne Eesti vallutamist kättemaksuks Tallinnat ja Tartut. Lõhkusid suure osa Tartu kaunist kesklinnast ära jne jmt. 

(Väljas sajabki jälle lund.) (Aga tagasi teemasse.) Lühidalt, et mõtlesin nüüd - orkid on juba kaks aastat ja ühe kuu Ukrainas linnu ja asulaid maatasa lõhkunud ja seejärel vallutanud, kas olen nüüd targem ja saan aru, teevad nad seda puhtast kurjusest (nagu kunagi väitsin rääkides Eestist) või on sel mõte vältida linnalahinguid (kunagiste sündmuste mitteametlik vaade iirlase poolt). Jäin nagu nõutuks. Ja siis vist taipasin, et nad ju teisiti ei oskagi. See on nende loomuses. Loomsuses.

Paar päeva tagasi lugesin mingist lehest, et eesti keele õppimine on Narva laste jaoks nii valuline protsess, et nad nutavad ja uluvad ja vähkrevad kodus põrandal, ajavad suust vahtu välja, pööritavad silmi ja räägivad madalal häälel arusaamatuid sõnu, ühesõnaga sekulaarne eksortsism. hmmm... exsortsimine... 👿

(Sajab laia lund.) Tegin vea, st võtsin just Postimehe lahti ja lugesin Rainer Saksa arvamust asjadest. Üldiselt on mul suva, mida tema julgeolekueksperdina arvab, aga sedapuhku sattus ta küll moskoovia infooperatsiooni kiiluvees kajastama seda ilma mõtteta jutupunkti, et USA ei vii oma sõjaväge Ukrainasse. See on puhas propaganda teema! Tühjalt kohalt, moraali õõnestamiseks loodud teema. Keegi pole neid USA sõdureid sinna palunud. Ega mõne teise riigi armeed. Kas nüüd siis vastavalt kinni makstud ajakirjanikud hakkavad sama küsimust esitama Saksamaa, Suurbritannia, Kanada jne jne kaitseministritele ja iga päev tuleb meil samasisulist "uudist" lugeda? Eksperdi arvamus nagu põrandalihvi undamine. 😼  Mu kass ei talu seda üldse.

Kasutute teadmiste jahil

 Kas inimesel võib olla eraldi hasardisõltuvus ja mängusõltuvus? Malesõltuvus mul kergelt (see pole ju saladus) lööb välja, muidugi. Kui sõltuvast endale ausalt tunnistada, võib-olla tekib võimalus sellest paraneda. 😸 Aga kas selles hasarti on, mitte palju.

Aga on hasart või kinnisidee  - leida ikkagi see graafiline leht või puulõige või varane trükis ca 16. sajandi teisest veerandist, kus esiema on kujutatud koos kolbaga ja mille eeskujul Jean Cousin Vanem ca 1550. aastal maalis oma Eva Prima Pandora.👇

 Kui alustada kõige suurematest võimalikest eeskujudest, siis no kust oleks veel rikkalikumalt võimalik parimat eeskuju ammutada, kui Michelangelolt.

Pöörad pilgu Sixtuse kabeli lakke ja sealt Veeuputuse maali vasakust nurgast nopid inspiratsiooniks kurnatud ema figuuri. 

 Täitsa OK. (Ja Firenzes on tema raidkujud Medicide haudadel ning ühel neist on sobiv kompositsioon ja sobival kohal on mask.) 

 

 

 

 

 

 

 Juba hilisemast ajast on Jan Ditmaer, kes on muidu kahtlusaluseks sobiv, aga tal on hea alibi, kuna ta sündis alles 1538. Tema Aadama ja Eeva surm

 on mõnegi elemendi osas umbes samasse kanti. 👇

Kui püsida Aadama ja Eeva juures ja et olla lähedal teemadele  naisakt, vanitas ja luukered ja surm.  

Protestantlikus hukkamõistvas vaimus. 

Aga kui otsida kaugemalt, siis võib sarnaseid poose ja igasugu atribuute lamavate (ja pool-lamavate) naisfiguuride kõrvalt leida nt Barthel Behamil. 

Minule läheb Eeva praegu rohkem korda kui Pandora või mõni teine umbes sarnaselt kujutatud naistegelane, aga seoses terrorirünnakute algusega moskoovias on Pandora justkui aktuaalsem vist.

Potentsiaali igatahes on; nt sõtta mobiliseeritud tadžikid, kes võõrtöölistena näppu jäid, kinni nabiti ja rindele saadeti. Seal "relvavennad" niigi suhtusid neisse nagu alamolenditesse, aga pärast juhtunut võimendub see veelgi. Aga igal tadžikil on mordoris hulk omakülamehi ja sugulasi, need saavad kõige selle kohta paljugi teada ja teatud moslemite vaheline solidaarsus ei ole ka kuhugi kadunud ja kalašši hind on mordoris turul praegu veel 150 euri. Eks nüüd kujutlege ja kaaluge, mis võib lähiajal toimuda.  

Loen Urmas Vadi Kuu teine pool. Väga hea raamat, natuke morbiidne ja mingi kurbuse tume noot kõlab seal madalal ridade all, aga kohati on mõni lause teravalt lõbus. Kirjeldused tunduvad väga elulised ja kõrvaltegelased on lausa arhetüüpsed. Ju see raamat jääb kestma ühena parematest nperioodi viimase faasi peegeldaja ja kujutajana. 

Voldemar võitis valimised!

 Kindlasti tasub tähistama hakata, suur rõõm ju. "Valimistel" "osalenute" protsent 84 ja neist hääletas huiloo poolt 89%. 😺😼 (Ma tahan kontrollida, kas need arvud võivad tulla erinevad ja minu intuitsioon veab sedapuhku alt.) Nii et tiblad kähku poodi ja pidu võib alata nii Narvas kui Lasnamäel. 

Muide, päris tore teada, et Narva Muuseumis on direktor, kes suutis näidata, et muuseum ja ajalugu ei olegi mingi ninnu-nännu ja ainult muuseumitöötajate siseasi, no korrakski igasugu keskaegsete bordellide ja ööelu näituste ja muu soga sekka olemuslik ja oskuslik päevakajaline statement. 

Kevad muudkui tuleb ehkki homme lubas lumesadu ja midagi oli veel, aga talveseened tuleks nüüd küll kõik ära korjata, veel natuke ja nende väärtus pole enam endine. Ma arvan, et kui õiges kohas otsida, siis mõnel päikeselisel lähipäeval võiks juba kevadvaksikut trehvata. Ehk tuleb see suvi liblikate poolest parem kui oli eelmine, tavaliblikaid oli, aga liigirikkus oli niru.

Tahan tööd ära teha ja siis natuke kuhugi lennata, seega jobutamise aega on napilt. 

Mängin paar partiid malet 1600 punktise arvuti vastu päeva jooksul ja pisut paraneva vahelduva eduga, sest ega päevad vennad ei ole ja kord on mõtlemine nii ja siis mõnda aega naa. Aga ühe helgema hetke screenshoti võin ikka mälestuseks siia panna.

 

Postimehe arvamustoimetuse juhataja hr Raudsaar

 on eile avaldanud arvamuse, et moskoovias tuleb revolutsioon, mainib 1917. aasta revolutsioone ja 1991. aasta sündmusi. Aga nojah... kahjuks ei tule seal lähiajal revolutsiooni ja pikemas perspektiivis võib seal toimuda mitmeid lokaalseid mässe, aga alles pärast seda, kui orkid on Ukrainas tõsiselt rappida saanud ja lõpuks langetavad valiku ja hakkavad tagasi kodu poole põgenema. Miks ei tule revolutsiooni, põhjused on lihtsad. Mordoris ei eksisteeri organiseeritud opositsiooni, dissidentliku hoiakuga tegelased on enamuses maalt lahkunud või vangistuses, pole organisaatoreid, pole juhti. Pole isegi sellist võimekust, mis oli mõni aasta tagasi Valgevenes. Mitte ükski sotslaagri riikides eelmise sajandi lõpus toiminud võimu vahetamise ja leebe revolutsiooni variant moskoovias praegu ei tööta. Homme korraks keskpäeval tekib kerge ärevuse moment, sihuke (põlvili asendis) rahulolematuse demonstratsioon, aga lisaks paarile hõredale hõikele pimedatel tänavatel ei toimu suurt midagi. 

Läheb veel aega. Kuni tulevad mässud, terroriaktid ja suur segadus. Ja ega sellegi keskel pole loota, et lõpuks koondutakse mingi positiivse otsustava jõu ümber. 1991. aastal toimunud valdavalt rahumeelne nliidu lagunemine oli suur saavutus ja ajalooline kordaminek, mida nüüd ei suudeta korrata.   

 

Postimees!!

Kui mitu aastat Postimees on oma lugejatele vahendanud huiloo aastapäevakõnesid ja läkitusi? Päris kaua vist. Ja praegu hetkel jälle. MIKS?! Et eestlased ikka kuulaks, mis on kremloididel meeles mõlkumas? Äkki loeks inimesed seda kuulates välja mingi olulise sõnumi? See on alati olnud kõige madalam propaganda, must demagoogia ja lisaks väga ebaloogiline ja vaimuvaene sõnavaht. 

MIKS PEAB Postimees seda vahendama? Idioodid.

Ühegi teise välisriigi presidendi või poliitiku kõned ei leia Postimehes kümnendikku sellist tähelepanu.

Postimees on praegu, seda ülekannet tehes 100% moskoovia propagandakanal.

Vasja Oblomov avaldas eile uue loo siin, selles on rohkem mõtet kui huiloo viimases viies kuni kümnes kõnes.

 

 

 

Pikendatud veebruar

Homse päeva peaks kuidagi eriliselt ära kasutama, lisavõimalusena. 

Alustuseks muidugi seened, toredad talvised puidu-sametkõrgesed. Korjasin kolm suuremat kübarat ära, et need üle ei kasvaks, nende all ilmus välja kobar väiksemaid noori seeni. 

 Lähevad pannile.

Teist korda proovisin teha toum'i ja jälle lõpetasin seal, kus esimeselgi korral - lagunes laiali, õli eraldi ja küüslauk eraldi. Kuni mingi hetkeni püsis koos, aga siis kas sai liiga palju õli või milles asi... ei tea.

Juhused ja juhuslikkus. 23. veebruaril ma ei mõelnud üldse, et järgmine päev on möödapääsmatult 24. veebruar ja mis see võiks hetkel tähendada,  lonkisin turuhoonesse ja avastasin, et hulk ehedaid mägieestlasi oli kohal oma lihalettide ja muu kaubaga, ikka grillitud või suitsutatud või konserveeritud ja mõni asi ka destilleeritud. Sai tüüpidega muhedat möla aetud ja stiili mõttes üks pudel handsat ka ostetud. Mõni ostab kinopileti, mina lunastasin siukse meelelahutuse ja boonuseks pooleliitrise (aga 60 kraadi, not bad).  

No ja juhuslikult lugesin Ülar Ploomi Kere keha ihu liha ja selle algus on kõlab järgmiselt:

Need mõtted siin on sellest, et lubasin kirjutada blogi. Ma olen blogisid lugenud, aga ma pole mõelnud, mis blogi on. Mis tüüpi tekst see on? On see mõnes mõttes nagu päevik, aga juhuslikumat laadi? On see nagu joomatuuride või mäluauakudega kapteni pisteline logiraamat? Ma vaatasin netist mingeid blogikirjutamise soovitusi, aga need on mu meelest pisut infantiilsed ja infantiilset blogi, sellist hõlpsasti loetavat värki ma vist ei oska kirjutada. 

Tubli, ma pole kunagi mingeid soovitusi vaadanud, ei oska ka ette kujutada, mida hõlpsasti loetavat ma tahaks toota ja küllap sellisel püüdlusel oleksid kohutavad tagajärjed. Muidugi on olemas sellisel tasemel labasus, et isegi ajalehed hakkavad sellest kirjutama.  

Ma olen ka blogisid lugenud. Kõige huvitavamad on keskmiselt populaarsete blogijate need postitused, kus on tunda, et esitletav minapilt ja omakuvand ja poos vmt on rõhutatult ja nihutatult ja võimendatult esitatud vastandina sellele, millisena autor tundub. Salaõel esitleb end pehme abitu sõbraliku karukesena jmt. See on huvitav. Püüd veenda teisi ja seekaudu ka ennast, et pole hullu, olen täitsa heakene. 

Mida võiksin lugeda lõppeva kuu saavutusteks... Ühe lihtsa küsimuse leidmine ja senine tulutu vastuse otsimine. Samas ma ei ole veendunud, et keegi ei ole seda vastust juba andnud. Aga ei leia. 

(Küsimuse all on 1540ndatel või 1550. aastal valminu Jean Cousin Vanema maali Eva Prima Pandora  kompositsioon ja üks motiiv/detail. Olen veendunud, et need olid juba varem kellegi poolt kujutatud ja kasutatud, kas kusagil illustratsioonina või suuremas tiraažis ilmunud ja laiemalt levinud graafilise lehena, aga konkreetselt seda algallikat ei leia. Keegi nn Väikestest Meistritest tõenäoliselt.  Algselt võis see 16. sajandi teisel veerandil tehtud esmapilt olla kantud protestantlikust hukkamõistust Eeva suunas ja Pandora ei pruukinud üldse mängus olla.)  

Teine mainimisväärne seik veebruarist oleks üks akadeemiline loeng, mille käigus oli palju meeldivat ja huvitavat suhtlust ja toredat mõttevahetust. Oli õhku ja tuult mõttelohedele, ränkrasked graniidist loengud pole minu meelisžanr. Kui autoril on raudne point ja massiliselt fakte oma seisukoha põhjendamiseks ja rullib sellega üle kuulajate. Selliste, kes iial ei suuda end upitada esineja tasemele. Taolised õppejõud surmavad oma auditooriumi mõtlemisvõime  asjatundlikult ja professionaalselt.

mordorist. Loodan, et eelneva kirjutamise ajal juba ilmusid esimesed uudised xyiloo kõngemise kohta.  

Nüüd said kremloidid endale vastaseks Julia Navalnaja. Kelle kohta Aleksei Navalnõi kunagi ütles, et Julia on palju radikaaalsemate vaadetega kui tema ise. Julia Navalnaja juba räägib väga konkreetselt Ukrainas alustatud sõja vastu ja sellega tõmbab muidugi kaasa need adekvaatsed naised, kes tahavad oma lähedasi rindelt tagasi ja nõuavad sõja lõpetamist. JN ei ole olnud seotud mingi poliitilise tegevusega, mis talle minevikust järele lohiseks ja võiks tekitada lahkarvamusi, kahtlusi jmt. JN sõnu kuulavad praegu nii presidendid kui peaministrid. JN moraalne üleolek kremli rotist, kellele suure hirmu ja meeleheitega korraldatakse tagasi"valimist", on mäekõrgune.

Naissoost opositsiooniliidrid on sageli palju tülikamad ja võimudele suurem probleem kui mehed.

mordorist kostus hääli ja moskooviast põgenenud tuntumad tegelased rääkisid palju sellest, et kremloidid ei tahtnud  Navalnõi surnukeha anda tema perekonnale, püüavad vältida avalikku ärasaatmist ja palju räägiti, et tegemist on millegi pretsedendituga. Mis pole muidugi tõsi. huiloo ja tema ustavad kaaskagebiidid toimivad ikka nende aastakümneid vanade juhendite järgi, mille alusel vanglas/laagris hukkunud poliitilise vastase põrm sängitati kuhugi võimalikult kaugele ja kõrvalisse kohta. No nii tehti ju ka Jüri Kuke surma järel, mil abikaasal ei võimaldatud lahkunut Eestisse tuua ja tema haud kaevati vangide poolt ja kuni viimase hetkeni kgb-laste järelevalve all Vologda kalmistu servale mitmes reas paiknevate vangide haudade kõrvale.  Nõnda maeti laagri kõrvale kohalikule surnuaiale ka ukraina luuletaja ja vabadusvõitleja Stus ning teised samadel aastatel samas laagris surnud poliitvangid. jne 

Neetud koht see moskoovia, ei muutu seal kunagi midagi.

 

Veebruar - mõrvakuu?

 19. veebruar 2024. 5 miinuskraadi ja hajuv pilvisus. Kolm või neli päeva on möödunud Aleksei Navalnõi surmast. Muidugi pole õige öelda, et Navalnõi suri, kuna Navalnõi mõrvati. Ja tõenäoliselt ei olnud see surm pikalt kestnud piinavate tingimuste tagajärg, sest eelnenud sündmuste alusel (ümberpaigutamine võimalikult kaugele põhjapiirkonda) ja järgneva ametliku reaktsiooni ja käitumise põhjal võib kaudselt järeldada, et lõpuks leidis aset konkreetselt mõrv. 

Ilmselt on paanika seoses kremli roti lähenevate tagasivalimistega. Ja huiloo tahab näidata, kui äge tegelane ta on. Väike paranoliline alaväärsuskompleksiga pensionärkagebiit.

Veebruar on moskoovias viimasel kahel kümnendil silma paistnud laiemat kõlapinda pälvivate poliitiliste mõrvade toimumise ajana. Teine katse mürgitada Vladimir Kara-Murza aastal 2017 oli veebruaris, Boriss Nemtsov mõrvati 2015. aastal veebruaris; Anatoli Sobtšaki pehmelt väljendudes väga kahtlastel asjaoludel saabunud surmast möödub just täna 24 aastat. Sergei Skripali mürgitamisega jäädi küll mõned päevad hilisemaks ja see toimus alles 4. märtsil (2018). 

Muidugi mitte kõik poliitilised mõrvad moskoovias ei kuhju ühte kuusse, eks sooritatakse ka muul ajal vastavalt vajadusele ja võimalustele. Ja ammugi ei selgu kõigi taoliste juhtumite puhul, kas tegemist oli südame seiskumisega, mille põhjustas kiiresti hajuv mürk, mille jälgi hiljem ei õnnestu tuvastada.  Mõnel juhul võib vaid oletada. Nagu oletas Sobtšak, et 1989. aasta 14. detsembril surnud Andrei Sahharov  suri mürgitamise läbi. 

Metodicka on kremloididel ikka vana hea ja läbiproovitud, mõrvale/surmale järgneb ohvri maine mutta tampimine läbi vastikute kuulujuttude jmt; lahkunu surnukeha lähedastele üle ei anta, vaid maetakse võimalikult kaugele ja kõrvalisse paika vanginumbrit kandva viletsa hauatähisega.

Mis nüüd siis moskooviaga edasi saab? Üldiselt on ju nii, et kui ühiskond on ära hirmutatud, siis viimane jõud, mis julgeb avalikult mässumeelt demonstreerida on oma lähedaste, pere ja laste eest välja astuvad naised. Kui kõik legaalne ühiskondlik ja poliitiline tegevus on maha surutud, siis see väga väike protsent mehi, kes veel läheb režiimi vastu, on sunnitud valima terrori. Kuna praegu aina enamatele  moskoviitidele hakkab tunduma, et Ukraina toetamine on üks vähestest võimalikest õigetest lahendustest ja väljapääs jätkuvast mõttetust õudusest, siis võib juhtuda, et vabatahtlike read vabas korpuses ja muudes kremli vastu võitlevates üksustes hakkavad moskoovia alamate näol märgatavalt täienema.  Ilus oleks ja lootma peab.              

Jõudeelu märkmeid

 Kohe varsti jälle algab see valge aeg, mis kestab kuni oktoobrini. Kell on juba viis, aga väljas ikka valge.!? Kevad tuleb, siis veel suvi, see tuleb kas liiga vihmane või väga palav, põuane. Põllumeestel kõik jälle tuksis. Ja kõige tipuks läheb suvi kiiresti mööda, sest on väga lühike. Vot sihuke see elu on. On-on. Masendav valge aeg, eksole.

Aga mul kipub kirss õitsema. Tõin sügisel liiga hilja noore kirsipuu, külmad tulid juba peale ja ei saanud enam välja istutada; panin siis potti ja jahedasse koridori. Aga ikkagi oli koridor lõpuks liiga soe ja puu omas kergemeelsuses otsustas ärgata/tärgata, lehte minna ja kohe valmis ka puhkema ja õitsema. Kas peaksin varuma vatitikkudega nendelt õitelt tolmu, et hiljem normaalsel ajal õitsevat kirssi käsitööna tolmutada? 

Veel on ainult 25 lk-d Sorokini raamatu lõpuni ja olen paanikas, sest peategelased on kuhugi kadunud, välja ilmus terve hulk uusi tegelasi ning võib juhtuda, et kirjanik ei kavatsegi paljastada, mis kesksetest tegelastest lõpuks saab. Mõne tegelase puhul jääb isegi õhku küsimus, et kes ta õigupoolest on. Raamatu viimane osa tõenäoliselt  nihestab eelnevate peatükkide esimese ja teise tasandi mitmekordsed raamjutustused veelkord ja lõplikult ning jätab vb lugeja maha teadmisega, et see kõik on ju väljamõeldis ja siit võite ise edasi fantaseerida nii nagu teile meeldib. 

Eile ei võtnudki raamatut kätte, lükkasin selle võimaluse avastamise edasi tänasele. 

Nii, loetud, lõpuni. Ikka korraks veel ilmusid doktor Garin ja tema kaaslased välja. Viimane stseen nendega ületas grotesksuselt nii eelmises osas kui ka Tuisus kujutatu. Kujutavas kunstis võib midagi sarnast olla üsnagi ok, aga kirjanduses pole väga levinud, selline ülepaisutatud muinasjutulaadne lõpetus. Kokkuvõtvalt ma hindaks, et kolmas osa triloogiast oli teatud küljest lihtsam kui eelnev osa, mõneti õudsem, segasem, ja omas paralleelsuses ja lõpp-põimituses sugugi mitte ühetähenduslik. Prohvetlust vähevõitu. Mahukaid kirjeldusi partisanide poolt korraldatud homoseksuaalsetest orgiatest   on küll väga raske pidada mingiks mordoris keelatud propagandaks. Või noh, kelle jaoks raske, aga kelle jaoks kerge, moskoovia kohus tuvastab igal juhul propaganda ja patrioodid/partisanid on ka nördinud ja nõuavad enda maine kahjustamise eest raha ja rahuldust.

Aga sellest raamatust Sorokini lugemist alustada küll ei soovitaks. Kõigele lisaks ei ole seal mitmed tekstid üldse vene keeles (mainin juhuks, kui keegi peaks hakkama lugedes oma keeleoskuses kahtlema). Aga mulle väga meeldis.

 

2024 esimene kuu

Võiks kokkuvõtteid teha igast kuust, mitte aastast, sest nii oleks lõbusam, juhul kui on lõbus, muidugi. Või kui on segane olukord ja on nii üht kui ka teist. 

Jaanuari kokkuvõte oleks, et piisavalt toibunud, hakkasin igavusest tööd tegema, lisaks veel mitu kuud enne vastava korje alguspauku artiklit kirjutama, lugesin paar raamatut läbi ja tegin kiirreisi Maltale. 

Leidsin selle pingi, millel istudes 

saab lainete loksumist ja laksumist kuulata.

 

Sõin merivähki, mis mõnel eelmisel saarel on  jäänudki ainult plaaniks.

 

Sain sadamakohvikus kai peal 

istudes veini juua ja kaluripaate

vahtida. 

Kõik olulised punktid.

Lõpetuseks tegin eile 5 liitrit kalasuppi 5 tunniga, abiks kalasupivajajatele. Tuurauhhaa. Tean, on neid, kellel üksnes kujutlus lõhnast, mis tekib kala keetmisel või praadimisel võib olla traumeeriv, veel hullemad on muidugi kalaturu aroomid, mida ma ei väsi kiitmast; mina olen otsustanud püstipäi marssida suunas, millel ainult tugevamad suudavad püsida.  Järgmiseks on plaanis (teine katse) taaskord valmistada üks korralik toum. Selleks varusin vajaliku koguse küüslauku. 

Eelnev oli sissejuhatuseks.   

Läbi linna liueldas tuli õigel hetkel meelde ja läksin ostsin Sorokini värskelt ilmunud raamatu Наследие.  Trükitud Moskvas 2024. Paber kare ja kollakaspruunikas, kaaned kõvad.

Leidsin, et Doktor Garinit ei olegi veel eesti keelde tõlgitud. Liiga paks? Keegi ei ostaks?

Algus paljutõotav, postakopal.. -apokalüptiline. Motiiv inimkehadega köetavast vedurikatlast pole muidugi uus ja ega peagi alati midagi uut välja pakkuma, sest võib ju korrata ka.

Natuke kahtlane on tunnistada, et loen vene kirjaniku raamatut, aga Sorokin on minu jaoks erand, eks ole ju öeldud, et ta teosed on prohvetlikudki ja lisaks sellele, ma ei usu, et meie igapäevased moskoovia eksperdid oleksid eriti kursis värske vene ("ilu")kirjandusega. Ammugi ei tea sellest midagi WSJ või NYT ajakirjanikud, kelle lugusid meilegi pakutakse kui asjatundlikku vaadet ja sügavtõsist moskoloogiat. 

Nojah, lugemine, ühesõnaga, läheb lahti täie auruga ja tööd... vist küll (?) ei viitsi teha. 

Lk 17-18 on juba lühike stseen kuvalda ja rahvavaenlase peaga, nii möödaminnes (-sõites), päris tempokas algus. Ja siis ülekuulamised, piinamine, tapmine; ühendkomisjon - venelane ja hiinlane, abiks valgevenelased; nii-nii. Kuna moskoovias juba koguti 1500 allkirja ja paluti juurdluskomiteel romaani mitmest küljest kontrollida, siis VS tegi selle peale avaliku pöördumise ja selgitas oma teose sisu.

(Muuhulgas ütles: По поводу «пропаганды» чего-либо в жестких сценах романа: мы живем в мире, который гораздо жестче самой жестокой литературы. Многие десятилетия описывая сцены насилия, я задаюсь одним и тем же вопросом: почему люди не могут без этого обойтись? Других целей у меня нет. Если этот вопрос не возникает у читателей, значит, они поверхностно читают мои романы.) 

Orkide kingitus Europarlamendile

 

Lk 82 on see tekst, mille tõlgenduse järgi raamat tuleb muuhulgas lugeda transseksuaalsuse propagandaks (ja pornograafiliseks niikuinii). 

Ma tegelikult ei teagi, kas moskoovia piiril praegu konfiskeeritakse ka Playboy ajakirjad ja vaadatakse läbi kõik infokandjad, et nendel ei oleks pornograafilist sisu? 

Selle raamatu tõlkimine võib ära jääda eelkõige kahel põhjusel. Esiteks on tekstis (seni mida edasi, seda rohkem) tihedalt mahlast vene matti (st spetsiifilisi roppusid sõnatuletisi), mille tõlkimine nõuaks mõnegi eesti keele reegli ränka väänamist ja ikka jääks lahjaks. Teiseks on seal, muidugi roppudena, esitatud mitmeid (tõenäoliselt algupäraseid ja kunstlikke) vanasõnu ja kõnekäände, mida meie tõlkekaanoni järgi peaks asendama võrdväärse samasisulise eesti vanasõna või kõnekäänuga, aga kust sa sellise võtad? Tegelikult muidugi on Kirjandusmuuseumi fondides igasuguseid roppusi, mida riuklikud talumehed vaikselt irvitades noortele püüdlikele ja punastavatele rahvaluuleneidudele ette paristasid, aga vaevalt, et piisavalt. Ja samas on nüüd ju nii poe taga ja ammugi ees istumine niivõrd stigmatiseeritud, et kust meile uut rahavaluulet saaks sündidagi. Kas üksiküritajad Kultuurkapitali toel või kirjanikupalga eest nokitsedes toovad ilmale uue rahvapärimuse? Või sünnib see ühismeedias? 

Äi tiia mia.  

25.01.2024 Olen negatiivne

NB! Siin ja järgnevalt ei taheta kellelegi meeldida. 

Viimastel päevadel mängin malet 1600 punkti tasemega arvuti vastu ja võidan ehk ca pooled mängud või natuke rohkem, aga arvuti loeb pärast mängu mulle ikka mitu viga ja põhjust rahul olla veel pole.  

Hommik algas kolleegi abipalvega, et leida mingid fotod ja piisava kvaliteediga jne. Kui olin oma parima teinud, siis tuli välja, et mul on ka vaja kolmandalt kolleegilt neljandale ja viiendale saatmiseks mingit fotot jne. See on pikk rida kui palju fotosid ühtäkki erinevate inimeste vahel täna edasi ja tagasi liikuma hakkas ja veel hakkab.  

Eile luupisin vist 50 korda seda meeleolupala ja osa sellest ajast võib tinglikult nimetada 

mediteerimiseks tähenduses "välja lülitama". 

Muusika on müstiline nähtus. On erinevaid muusikaid. Olen nõus, et mõni  on erilise positiivse mõjuga ja samas on muusikat, mis lõhub ja vb on vaid loetud inimeste jaoks sobiv. 

Aga vahel kui juhe väga kärssab ja kerge meelelahutus oleks kohe vajalik, vaatan ma YT boogie-woogie klaveri videosid, mida teeb Londonis raudteejaamas oleva avaliku klaveri taga Brendan Kavanagh. 

siin ta on        Vahel on mõnes tema videos vahvaid hetki. Raudteejaama selline aururongideajastu kihutav klaver sobib.

Ei ole Eestis näinud kõigile vabaks kasutamiseks mõeldud avalikus kohas olevaid klavereid, aga erinevais paigus Euroopas olen kohanud.  Nüüd on juba mitmendat päeva YT-s ja teleuudistes kõneks ja vaatluse all tema konflikt hiinlastest tüüpidega, kes väga agressiivselt talle lähenesid ja panid püsti terve etenduse teemal, et neid on koheldud rassistlikult, et nad on süütud ohvrid, et BK püüdis kedagi nende hulgast lausa rünnata, st puudutada jmt hästi tuntud feikimine. 

Õnneks on kogu see pull fikseeritud siin juhtum  (ja lisaks on veel boonusena koheselt hiinlaste poolele asunud briti politseinik, kes nõuab, et hiinlastega video kustutataks, et ka teda ei filmitaks jne jmt).

No ühesõnaga see on üks veetilk, milles peegeldub meri. Kuidas "poliitiliselt korrektne" (mis muidugi enamasti polegi poliitiliselt korrektne, vaid on parimal juhul mingi nihestatud ja manipuleeritud veidrus,) on versus vabadus ja õigused, lõpuks ka terve mõistus.  

Kogu seda juhtumit, mis veel areneb, tema ilus ja inetuses ei hakka lahti kirjutama, aga no sinna juurde käib veel turvalindiga ja -meestega piiratud/valvatud klaver jmt.

Elu Vabariigis on ka viimastel aegadel nii lappama läinud, et ei suuda enam selle reaalsusse uskuda.  Õpetajad streigivad ja nõuavad palka juurde, samas tunnistavad, et probleemid on hoopis muus. Ju on probleemid sellised, mida keegi ei usugi, et suudetaks lahendada. Haridusministeeriumis on rahvast murdu, küllap kirjutavad arengukavu, valmistavad ette reforme, korrastavad jne ja mitte väikese palga eest. Pooled võiks muidugi kohe vabaks lasta. Seal on need mõnusad haridusjuhid, kelle haridus on bakalaureus võimlemise õpetaja erialal. Kehakultuuri lõpetanu peaks ju hoopis kultuuriministeeriumis olema, f.  

(Natuke copy-paste tsitaate ametlikelt saitidelt ka: (Harno tegevused ulatuvad algharidusest kõrghariduseni, õppimiseks ja õpetamiseks vajalike tööriistade pakkumisest Eesti hariduse eduloo tutvustamiseni rahvusvaheliselt. Meie 6 osakonnas ja 2 agentuuris töötab ligi 400 inimest.) (Eesti hariduskorralduse juhtiv põhimõte on kaasava haridus. Lihtsalt öeldes tähendab kaasamine hariduses seda, et igale lapsele pakutakse tema võimetele ja vajadustele vastavat hariduskorraldust.)) Õpetajate hulgas on tuntav protsent neid, kes hulluvad püüdes ATH vmt lapsi ohjata ja ohjeldada, neile peaks tõesti pakkuma mingit kaas-ava lahendust, et keema läinud kupli pealt ühel hetkel kaant ära ei viskaks.

Mingid märgid on juba õhus, et kui valitsus muud ei suuda teha, siis erakoolide kallale minek on juba varem harjutatud käik. Kui haridusministriks sai Ligi, siis mäletavasti päästis valla kvaasikommunistliku klassivihaga tembitud demagoogia ja ründas neid vähest kodanikuühiskonda esindavaid erakoole, mille lapsevanemad on iseseisvaks probleemide lahendamiseks loonud ja mis toimivad meie ühiskonna ja rahvuse parimate traditsioonide vaimus. 

Imelik, et kõige muu hulgas püütakse nüüd levitada spinni, et rahvas peaks vihane olema, et parlamendi liikmetel kleidid juba tellitud ja president ei kutsu neid vastuvõtule. Noh, rahvas, hangud ja koodid ja tõrvikud kätte ja mindagu Riigikogu suhtes  paslikku lugupidamist nõutama sinna Kadriorgu. No kas ei aja siiligi oksendama. 

 

2024. aasta 17. päev

Taevas on selge ja päike paistab lumise Maarjamaa kohal.

Võiks olla pisut vähem külm. Aga kuna külmuv toru külmus kinni, siis pole ka väga tähtis. Ilu muidugi ei sulata veetorusid lahti ja ammugi ei päästa midagi olulisemat, aga samas on ta selletagi hea ja olulinegi. Nauditagu siis talvist ilu, mida muul ajal ei ole.

 

Käisin Maltal. 

Seal +14 ja siin -14; 

 

 

 

üldiselt ikka hoiatati, et pole mõtet praegu sinna sõita, siin lumi, seal vihm, aga madalhooaeg sobis mulle suurepäraselt. Ei mingit trügimist, järjekordi ja masse. Tühjad katakombid, minu lemmikud ja palju ruumi ajaloolistel tänavatel.  Paaril korral olime esimestel minutitel väärt söögikohtades kas ainus või siis teine laudkond.

Vastavalt sellele oli ka teenindajatel küllalt aega, mida meile pühendada ja teenindus kiirem.  

 Malta olla Vatikani järel kõige katoliiklikum paik ja mulle see sobis. 

Eks ta olnud ju mõne sajandi vältel johanniitide saar ja seejärel on tuntuna Malta Ordu nime all kuni meie päevini elujõuline ja tegus ordu, millele on rida iseseisva riigi tunnuseid (The Sovereign Order of Malta). Kahjuks küll ilma territooriumita.

 After the outbreak of the war in Ukraine, the Order mobilised its worldwide resources. Over the last two years it has undertaken an extensive humanitarian operation both in Ukraine and in neighbouring and other Countries to assist refugees and internally displaced people. Such interventions took different forms, from medical aid to psychological assistance, and were located in more than 60 centres within Ukraine itself. We estimate the value of the operation as a whole to be 60 million Euros. - Nõnda kõneles Ordu suurmeister John Dunlap 2024. aasta alguse kõnes diplomaatidele. 

(Pisut naljakas on eesti Vikipeedias olev lause, et Malta Ordu Peab end iseseisvaks riigiks, tal on diplomaatilised suhted 104 riiga ning alalise vaatleja staatus ÜRO ja Euroopa Liidu juures.) (Tegelikult praeguseks on nende riikide arv kasvanud ja on 113.)

Malta on võrrelduna Rhodosega ehk pisut kahvatum, 
aga selline on ajalooline paratamatus.

 

 

 

 

 

 Ja ega kõikjal peagi kõik 

olema suur ja värviküllane.

 

 

 

 (Koertega pilt ikka peab vahel olema.)

 

 

Aga nüüd hoopis muul teemal või kahel.

Ukrainlased lasid alla moskoviitide A-50 luurelennuki ja tabasid ka juhtimislennukit Il-22M. Sarnane luurelennukile A-50 brittide lennuk tõuseb mitu korda nädalas õhku ja lendab kuni Soomeni, nad ei tee sellest saladust ja kunagi soojal ajal ma isegi kirjutasin siin sellest. Ja eelmainituga samal ajal saime teada, et KAPO võttis kinni TÜ professori Morozovi, kellel lasub nüüd kahtlus Eesti-vastases tegevuses. Ilmselt on selline tegelane ka sarnane luurelennukile, näeb üsna kõrgelt suht' kaugele ja oskab anda nõu, kuhu/kelle suunda peaks agendivärbaja tähelepanu pöörama. Näib, et järgnevalt uusi agente maha ei võeta, järelikult see suur edulugu ei ole. Kui moskoviitidel on veel jäänud seitse A-50 lennukit, siis Eestis on küllaltki olulisel positsioonil ministeeriumides, valitsusasutuste lähikonnas, jõustruktuurides, äriringkondades, kultuuris, spordis jne neid vähemalt 50 veel. 

Naljakas lugeda, kuidas akadeemilised kolleegid imestavad, et vaoshoitud ja viisakas ja sõbralik jne jmt inimene võis osutuda spiooniks. Tuleks koostada vist mingi juhis ja ära märkida, et spioon ei ole sihuke karvane ja inetu ja ebasõbralik tegelane, kes püüab kolleegidega kohtudes neile jalaga virutada ja avalikult surub oma karvast kõrva vastu erinevaid uksi, et luurata ja salakuulata. Ei ole. Spioon peabki/võibki olla tore tegelane, kes õpib ruttu ära eesti keele ja püüab olla viisakas ja võimete kohaselt seltskondlik.  

Läheb reisima

 Jah, just nii ongi. Ja sel ajal ei kirjuta tõenäoliselt siia midagi.

Kolmas jaanuar 2024

Ärgates tekkis kahtlus, et õues on -27 C, aga selgus, et ainult -21. Osaliselt pilves asendus selge taevaga ja ma naudin päikeselist talveilma kõigiti.

Eilsega võrreldes midagi eriti muutunud ei olnud, aga väikesed erinevused ikka on. Härmatanud sein oli rohkem härmatanud. 

Kui väga rangelt võtta, siis polnud selline päev, mil oleks külvanud ja lõiganud. Need ajad tulevad ehk pärast jaanuarikuu 13. päeva. 

Praegu loen Andres Siplase raamatut Mariupol. Linn, mida enam ei ole

Omapärane raamat ja täitsa loetav.

 

Endiselt mängin arvuti vastu malet. Mitte rängalt igas partiis pingutades, pigem panustan kvantiteedile. Üks tänastest mängudest tundus keskmängus eriti loogiliselt arenevat ja kuna arvuti kunagi ei alistu, siis kulges kuni ülekaaluka võiduni. 

 

Viimasel käigul oli juba valida, kuidas partii lõpetada. Et oleks ilus nagu matadoori otsustav torge.

 

Õhtu... võiks olla huvitavam kui see praegu on, aga mitte nii huvitav, et peaks mõnda veetoru hakkama sulatama või muu taoline ekstreem.

Parim aeg münditee joomiseks. Talvine münditee on muidugi kuivatatud mündilehtedest ja lisaks ka rohelise tee puru. Ainus jook, millele lisan suhkrut ca 1 tl klaasi kohta. Maitsva tee valmistamiseks on muidugi hea, kui väljas on külm, külmatunne toob tee meeldiva mõju eriti esile.

Teine päev AD 2024

 Päike paistab nagu hull, kui kasutada Ferlinghetti kujundeid. Arvuti alumisel ribal on kiri 

-21 C Mostly sunny. Kuulikindel kampsun selga ja välja. Isegi talvemüts tuleb üles otsida. 

Õues on talvine maastik majadega pisut rõõmsam kui Jaan Grünbergi impressionistlikul maalil, tegelikult ma päris hästi ei kujutagi ette, kuidas talvise maastiku maalimine külma ilmaga kusagil lagedal käib. Värvid külmuvad ära, kunstnik väriseb, pintsel on jääs... võiks olla õudus-lühifilmi teema, imekauni maastiku taustal, künkaveerel külmuv kunstnik, väga innustunud ja inspireerunud ning filmi lõpus jääb võimalus, et peategelane hiberneerus, aga vb ei ärkagi varakevadel keset märtsikellukesi ja vulisevat sulavett... mis, ah(?)

Üks ahi köetud.

 Kui film on edukas, tohutu publikumenu ja nominatsioonid jmt, siis teine osa oleks veel õudsem, kunstniku viimane maal läheb müüki ja hakkab siis omanikke vahetama ja keegi ei saa aru, et valitseb müstiline seos maali ja enesetappude vahel, aga vaatajad jälgivad, kuidas talvine maastik õhtusel ajal toas viibivat tegelast rõhub jne jmt, suured kaadrid õudusest pärani silmadest ja moondunud huultest, mis avanevad tummaks karjeks, hahaha

Lähen parem tagasi õue.

Viimastel nädalatel olen vaadanud enda kohta erakordselt palju valitud ja mittevalitud filme, seega mind on raske veenda, et eelpool välja pakutud faabulad oleksid võrdluses mingite muudega väga halvad. 

Oppenheimeri filmi vaatasin. Filmi kallal norima ei hakka, aga huvitav, et riivamisi ikka puudutati lisaks tuumarelvale ka üldisemalt linnade pommitamise teemat. Tänaste pommitamiste taustal, mil Kiievile on tehtud tõsine rünnak Kinžal rakettidega, taban end ikka mõttelt, et ma tean, milline on moskoviitide vastus, kui neid jõuliselt hukka mõista elukvartalite valimatu pommitamise eest. Ja ega keegi ei akadeemiliselt või populaarteaduslikult või essee formaadis vmt senini ei julge vaippommitamiste teemasse süveneda ja tõsiseid küsimusi esitada. Kusjuures andmed viimase suure sõja käigus tehtud õhurünnakute kohta on avalikud ja kergesti kättesaadavad.

Lisaks vaatasin head satiirilist filmi Being There, mis valmis aastal 1979. Nende varasemate aastakümnete 60-70 filmide juures on meeldiv vaadata, kui palju on tänavapildis kvaliteetseid ülikondi, kleite, mantleid jne, odavat ja koledat riietust on peavoolus palju vähem kui praegu.    

OK Ma ei hakka lugema, mis siin kirjutatud on, päev on liiga lühike, peaks veel valgust ja ilma nautima.

 

2024 Esimene päev

 Pole paha, sinine taevas, natuke päikest ja veidi värsket lund. 

Oleks viitsimist, võiks paari tunni pärast

veel korra jalutama minna ja nautida vaadet Supilinna katustele ja imetleda suitsevaid korstnaid.

Aasta lõpetamise pidu toimus uues reaalsuses ja moodsa trendi vaimus - kõik võisid kartmatult kohale tulla, sest kes just parasjagu krooni viirust ei põdenud, oli seda hiljuti teinud.  

 Eilne vestlus jäähäältest jätkus jõekaldal kulgenud jalutuskäigul.   

Samal ajal lendas üle Tartu kaks Türgi lennukit, mis suundusid Peterburist Istanbuli. Liinil näib reisijaid piisavalt olevat. Eilsele peole toodi aga kange schnapps hoopis Chișinău lennujaamast ja joogi nimi oli (erinevaid tõlgendusi pakkuvalt?) Grape. Moldova teemat sai siis põhjalikult arutatud. Ja muuhulgas seda, et moldaavlased on oma veinide ja kangema alkoholi üle uhked ja eestlastest on neil selles osas lausa kahju. Viin, marjaveinid ja õlu, see pole küll mingi elu, eksole. nojah.

Moldaavlaste vaade ei pruugi ühtuda käesoleva blogi seisukohaga. 

Hoovis on kibuvitsal ilusad punased

marjad (mida pole iial näinud, et ükski 

lind neid sööks!) ja puidu-sametkõrges 

on samuti esimesed väikesed kübarad 

välja upitanud, seenesaaki on loota 

kunagi veebruaris, ma eeldan.