Kohe varsti jälle algab see valge aeg, mis kestab kuni oktoobrini. Kell on juba viis, aga väljas ikka valge.!? Kevad tuleb, siis veel suvi, see tuleb kas liiga vihmane või väga palav, põuane. Põllumeestel kõik jälle tuksis. Ja kõige tipuks läheb suvi kiiresti mööda, sest on väga lühike. Vot sihuke see elu on. On-on. Masendav valge aeg, eksole.
Aga mul kipub kirss õitsema. Tõin sügisel liiga hilja noore kirsipuu, külmad tulid juba peale ja ei saanud enam välja istutada; panin siis potti ja jahedasse koridori. Aga ikkagi oli koridor lõpuks liiga soe ja puu omas kergemeelsuses otsustas ärgata/tärgata, lehte minna ja kohe valmis ka puhkema ja õitsema. Kas peaksin varuma vatitikkudega nendelt õitelt tolmu, et hiljem normaalsel ajal õitsevat kirssi käsitööna tolmutada?
Veel on ainult 25 lk-d Sorokini raamatu lõpuni ja olen paanikas, sest peategelased on kuhugi kadunud, välja ilmus terve hulk uusi tegelasi ning võib juhtuda, et kirjanik ei kavatsegi paljastada, mis kesksetest tegelastest lõpuks saab. Mõne tegelase puhul jääb isegi õhku küsimus, et kes ta õigupoolest on. Raamatu viimane osa tõenäoliselt nihestab eelnevate peatükkide esimese ja teise tasandi mitmekordsed raamjutustused veelkord ja lõplikult ning jätab vb lugeja maha teadmisega, et see kõik on ju väljamõeldis ja siit võite ise edasi fantaseerida nii nagu teile meeldib.
Eile ei võtnudki raamatut kätte, lükkasin selle võimaluse avastamise edasi tänasele.
Nii, loetud, lõpuni. Ikka korraks veel ilmusid doktor Garin ja tema kaaslased välja. Viimane stseen nendega ületas grotesksuselt nii eelmises osas kui ka Tuisus kujutatu. Kujutavas kunstis võib midagi sarnast olla üsnagi ok, aga kirjanduses pole väga levinud, selline ülepaisutatud muinasjutulaadne lõpetus. Kokkuvõtvalt ma hindaks, et kolmas osa triloogiast oli teatud küljest lihtsam kui eelnev osa, mõneti õudsem, segasem, ja omas paralleelsuses ja lõpp-põimituses sugugi mitte ühetähenduslik. Prohvetlust vähevõitu. Mahukaid kirjeldusi partisanide poolt korraldatud homoseksuaalsetest orgiatest on küll väga raske pidada mingiks mordoris keelatud propagandaks. Või noh, kelle jaoks raske, aga kelle jaoks kerge, moskoovia kohus tuvastab igal juhul propaganda ja patrioodid/partisanid on ka nördinud ja nõuavad enda maine kahjustamise eest raha ja rahuldust.
Aga sellest raamatust Sorokini lugemist alustada küll ei soovitaks. Kõigele lisaks ei ole seal mitmed tekstid üldse vene keeles (mainin juhuks, kui keegi peaks hakkama lugedes oma keeleoskuses kahtlema). Aga mulle väga meeldis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar