Veebruar - mõrvakuu?

 19. veebruar 2024. 5 miinuskraadi ja hajuv pilvisus. Kolm või neli päeva on möödunud Aleksei Navalnõi surmast. Muidugi pole õige öelda, et Navalnõi suri, kuna Navalnõi mõrvati. Ja tõenäoliselt ei olnud see surm pikalt kestnud piinavate tingimuste tagajärg, sest eelnenud sündmuste alusel (ümberpaigutamine võimalikult kaugele põhjapiirkonda) ja järgneva ametliku reaktsiooni ja käitumise põhjal võib kaudselt järeldada, et lõpuks leidis aset konkreetselt mõrv. 

Ilmselt on paanika seoses kremli roti lähenevate tagasivalimistega. Ja huiloo tahab näidata, kui äge tegelane ta on. Väike paranoliline alaväärsuskompleksiga pensionärkagebiit.

Veebruar on moskoovias viimasel kahel kümnendil silma paistnud laiemat kõlapinda pälvivate poliitiliste mõrvade toimumise ajana. Teine katse mürgitada Vladimir Kara-Murza aastal 2017 oli veebruaris, Boriss Nemtsov mõrvati 2015. aastal veebruaris; Anatoli Sobtšaki pehmelt väljendudes väga kahtlastel asjaoludel saabunud surmast möödub just täna 24 aastat. Sergei Skripali mürgitamisega jäädi küll mõned päevad hilisemaks ja see toimus alles 4. märtsil (2018). 

Muidugi mitte kõik poliitilised mõrvad moskoovias ei kuhju ühte kuusse, eks sooritatakse ka muul ajal vastavalt vajadusele ja võimalustele. Ja ammugi ei selgu kõigi taoliste juhtumite puhul, kas tegemist oli südame seiskumisega, mille põhjustas kiiresti hajuv mürk, mille jälgi hiljem ei õnnestu tuvastada.  Mõnel juhul võib vaid oletada. Nagu oletas Sobtšak, et 1989. aasta 14. detsembril surnud Andrei Sahharov  suri mürgitamise läbi. 

Metodicka on kremloididel ikka vana hea ja läbiproovitud, mõrvale/surmale järgneb ohvri maine mutta tampimine läbi vastikute kuulujuttude jmt; lahkunu surnukeha lähedastele üle ei anta, vaid maetakse võimalikult kaugele ja kõrvalisse paika vanginumbrit kandva viletsa hauatähisega.

Mis nüüd siis moskooviaga edasi saab? Üldiselt on ju nii, et kui ühiskond on ära hirmutatud, siis viimane jõud, mis julgeb avalikult mässumeelt demonstreerida on oma lähedaste, pere ja laste eest välja astuvad naised. Kui kõik legaalne ühiskondlik ja poliitiline tegevus on maha surutud, siis see väga väike protsent mehi, kes veel läheb režiimi vastu, on sunnitud valima terrori. Kuna praegu aina enamatele  moskoviitidele hakkab tunduma, et Ukraina toetamine on üks vähestest võimalikest õigetest lahendustest ja väljapääs jätkuvast mõttetust õudusest, siis võib juhtuda, et vabatahtlike read vabas korpuses ja muudes kremli vastu võitlevates üksustes hakkavad moskoovia alamate näol märgatavalt täienema.  Ilus oleks ja lootma peab.