Translate

Kuvatud on postitused sildiga Postimees. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Postimees. Kuva kõik postitused

reede, 29. november 2019

Pangad müüvad usaldust

... kuidas sellest nüüd peaks aru saama?

Samavõrra võiks nt väita, et ajalehedki müüvad usaldust. Teiste hulgas ka Postimees, mille omanikul on majandushuvid Venemaal. Eilses Postimehes on Der Spiegel'ist vahendatud lugu, keskmes Bill Browder. Lugu ilmus meil ajalehes ca 48 tundi pärast seda, kui avaldati inglise keeles Der Spiegeli võrguväljaandes. Päris tempokalt. Postimehes on tekst lühem, kohati räigema sõnastusega ja märksa otsesemalt ja labasemalt sihitud Browderi maine õõnestamisele ja kahjustamisele. Kohati on algteksti refereeritud selliselt, et kärbitud lõikude tõttu piirneb PM vahendus vahetult valega ja eksitab.

(nt PM kirjutab, et Magnitski surma kohta koostatud raport ei leia, et Magnitski mõrvati tahtlikult. Ja kõik.  Refereeritud artiklis siiski mainiti, et  enne surma oli M käeraudades, et teda peksti kumminuiaga, jäeti eluohtlikus seisundis arstiabita jne, seda PM ei nimeta.)
Pole mõtet põhjalikumalt analüüsida, ilmselge artiklipesu. Kui originaal publitseeriti gaasijuhtme rajamisega seonduvas Saksamaa-USA probleemide ja sanktsioonide kontekstis, siis meil on lihtsalt lipitsemine ja tahtmine teha headmeelt Mordori võimudele. Ja levitada suhtumist, et kõik on võrdselt sulid ja kaabakad. Võrdselt. Vana hea kremloidide võte.  

Väidetavalt võib lugemine olla hariv, aga võib olla ka lihtsalt meelelahutus. Viimasele ma eriti palju aega ei pühenda, aga hooti on huvitav lugeda midagi, mis osutub ühtäkki puhtalt meelelahutuseks. Seepärast lugesin Rahapesu andmebüroo aastaraamatuid vahemikust 2007 kuni 2014. 

Meelelahutus, aga siiski õpetlik ivake ka.
"Hea lugeja! Hoiad käes järjekorras juba neljandat rahapesu andmebüroo aastaraamatut, mis annab ülevaate büroo töötulemustest ning olulisimatest sündmustest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel Eestis 2008. aastal. Rõõm on tõdeda, et rahapesu tõkestamise süsteem muutub Eestis aasta-aastalt üha tõhusamaks. Käesoleval aastal Moneyvali teostatud 3. hindamisvooru käigus Eestile antud reitingud viitavad selgelt, et riigi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteem tervikuna on maailmas esirinnas ning vastab peaaegu täies mahus rahvusvahelistele standarditele." 👏👏

"ÜLEVAADE RAHAPESU ANDMEBÜROO TEGEVUSEST 2013. AASTAL
Era- ja avaliku sektori ühine panus rahapesu tõkestamisse on aidanud Eestis vältida selliseid kriise nagu 
näiteks 2005. aastal eskaleerunud Läti kriis, kus välisriigid survestasid Lätit, osutades selle sektori puudustele rahapesu tõkestamises. Eestil on õnnestunud tänu õigetele valikutele ja kiiretele reageerimistele väliskeskkonnas ja siseriiklikele muudatustele säilitada madal rahapesu ja terrorismi rahastamise riskireiting. Näiteks paigutub Eesti USA rahvusvahelise uimastikontrolli strateegia aruande rahapesu tõkestamise sektsioonis ja Basel Institute of Governance rahapesu riskitabelis madalaima riskiga riikide nimekirja."
 👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏


Aastal 2016 olime veel nõnda uhked, et kuulutasime Delfi ärilehes

"Lätlaste saamatus korruptsiooni ohjeldamisel paneb Eesti pangad kannatama


Rahapesu andmebüroo juht Madis Reimand: "Korrespondentpankade poolt piirangute seadmise üheks oluliseks ajendiks siin piirkonnas on Läti pangandussektori probleemid, mis ühtse Baltikumi kuvandi tõttu paraku ka Eesti finantssüsteemi mõjutavad."
"Läti on juba aastaid silma paistnud kui riik, kus rahapesu on suureks probleemiks. Kõige monumentaalsem näide lõunanaabrite probleemidest selles valdkonnas on möödunud aastal avalikuks tulnud Moldova riigivargus. Läti pankade otsesel osalusel kõrvaldati kolmest Moldova finantsinstitutsioonist ligi miljard dollarit ehk umbes 1/8 riigi SKT-st.""

Miljard 😺, könnid. Üks väike miljardikene! Moldovast! "Monumentaalne"!?!
Kas lätlased üldse ei jaganud matsu, kust raha tuleb, et pumbata ja pesta  sadu miljardeid?
Seda nimetaks monumentaalseks.

Vahelduseks tahaks midagi taibukat,
osavat, elegantset. 


Rahast ja rikkusest, kõik arvavad selle kohta midagi 
Reeglina meie kirjutavad ajakirjanikud (alamakstud ja ületöötanud, sageli pooliku haridusega, kergesti väljavahetatavad, üldjuhul erilise karjääriperspektiivita jne - usaldan Peeter Helmet) intervjuud võttes jooksvalt faktikontrolli ei tee. Kuuldu kohta küsimusi ei esita. Kuuldust tulenevaid järeldusi ei oska teha.  Seega võib julgelt jama ajada; intervjuu toimetatakse trükki ja sisu voolab vulinal lugejateni. Intervjueeritu räägitu on tema tõde ja lugeja saab midagi teada tema kohta, tema nägemuse kohta. Viidet sellele, et see nägemus on vale, ei põhine faktidel jne, selleni tavaajakirjanik ei jõua ega oskaks seda vist vormistadagi. Võib karta, et nad sisimas ei tunnegi mingit vajadust selle järele ja on vaenulikult ükskõiksed, kui nende töö ja valitud arvatava autoriteedi (järjekordne lavastaja, näitleja, režissöör) seisukohtade osas kriitiline olla (usun PH-d, kes näeb ajakirjanike puhul "kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning hirm ja alaväärsus – sisimas ju tunnetatakse oma ajalikkust-ajutisust ja madalat hinda").

Eelöeldu sai tõuke Postimehes ilmunud Taani režissööri Ulrich Thomseni intervjuust ja konkreetsemalt tema poolt kuulutatud sõnumist, et Ameerikas ei ole enam olemas keskklassi. Ja rikkusi peaks hakkama ümber jagama jmt valvevasakpoolne jura. (Muidugi on tehtud dokfilme, saateid jne, mis räägivad selle keskklassi kohutavast olukorrast, kuid reaalsus ei peegeldu alati ja objektiivselt ekraanil näidatavas.)
Uuringute andmetel moodustab keskklass USA-s praegu elanikest õrnalt alla 50% ja see protsent on langenud pigem suurema sissetulekuga inimeste lisandumise tõttu, kelle arv on kasvanud kiiremini, kui madala sissetulekuga inimeste arv (võrrelduna 2001. aastaga vastavalt 3% ja 1%). Samas on viimase kuue aasta jooksul sissetulekud kõige enam kasvanud keskharidusega inimestel (14%). Toetun arvude ja faktide osas PEW Research Center' i andmetele, nende lehekülgi  vt  https://www.pewresearch.org
Tõepoolest, osal keskklassist on väga väikesed säästud ja on muidki probleeme (tekkinud muutustest kinnisvaraturul, vanuselises struktuuris jmt), mis on lähiminevikus varasemaga võrreldes enam esile kerkinud, aga liialdada siiski ei tasu.
Nojah, olgu keskklassiga nagu on, aga ühtegi mõeldavat viisi, kuidas põhjalik rikkuse ümberjagamine muudaks maailma õnnelikumaks, ma välja mõelda ei suuda. No nt Hiina on muutunud kiiresti palju rikkamaks. Tulemuseks tohutu saastamine, ületootmine, rahvastiku kasv, loodusvarade armutu hävitamine. Ja midagi meeldivat kogu inimkonna vaatevinklist nagu ei meenugi. Vb rohelised rõõmustavad, et kaltsukates on rohkem ja laiemas valikus üliodavat kaupa, mida taaskasutada. 😸 (emotikon neile, kes tekstis irooniat ei tabanud.) Aga siiski on tahtmine korraldada üks globaalse ulatusega näljahäda ja kõikehõlmav katastroof hämmastav. Kommunism korraga kogu planeedil, kõik on võrdsed ja näljased. Järgnev loogiline samm ja ainuvõimalik pääsetee on muidugi mastaapne terror.
Kui nüüd Hiina teemal vasakpoolsed ja puna-rohelised tahavad väita, et see ongi kõik kapitalismi vili jmt, siis tehtagu endale selgeks, kas kapitalism on see süsteem, kus ülirikkad saavad rikkamaks, samal ajal kui vaesed jäävad vaesemaks, või on kapitalismi üks eripärasid, et kõik saavad ajapikku rikkamaks ja üldine heaolu kasvab. Meenuvad sotsmaade ajakirjanike-rändurite kirjeldused Aafrikast 1940-ndate lõpust, kui nad iga rajatud kooli ja haigla kohta, mille neetud valged kolonistid olid ehitanud, ühemõtteliselt kuulutasid, et need on ehitatud selleks, et vaeseid neegreid veel hirmsamalt ekspluateerida. Nüüd on Aafrikas need probleemid kadunud. 😸
Täna on põhjust tähistada, on novembri viimane öö.

laupäev, 6. oktoober 2018

305 GRU agenti

Palju õnne Bellingcatile järjekordse saavutuse puhul!

 

Milline võimalikest väidetest oleks õigem, kas
"Postimehe (omaniku) ärihuvid Venemaal ei luba avaldada uudist 305 GRU küberagendi isiku paljastamise kohta;"


 või 

"Venemaa huvid Eestis ei luba Postimehes avaldada uudist 305 GRU küberagendi isiku paljastamise kohta"? 

Briti pressis on see juba 2 päeva tagasi suuremates väljaannetes  mahukate artiklitena avaldatud.



laupäev, 5. mai 2018

See kallas või teine

Puuluubil esimene ja väga hea plaat, esitlused. Pühendustega plaat mul kõlari peal ja tuju hea.

Heinakõrs
"Ma olen sinu unistus,  mis sul on käes, ma olen õnn, ma olen armastus, ma olen Tõnn, üks mõttekangastus..." 


Igati läheb lõbusamaks ja läheb aina valgemaks ja soojemaks ja koguni kirkamaks.




Eesti 200 nime all tehti manifesti. Sissejuhatuse mättamõte - see on uus reaalsus, et Eesti jääb järjest väiksemaks ja vanemaks. No annab lootust. Järgneb sisutu jutt, väljendamaks, et "uus poliitiline liikumine" on kõige hea poolt ja kõige halva vastu, nagu ikka. Vana moodi ei saa jne jmt. Nad tahaksid vedada diskussiooni.

Olemasolevad parteid vaatasid heldinult uut liikumist ja kutsusid õrna häälega "djulesija". Neile meeldis, et manifestiks nimetatud tekstis on kolm korda kasutatud sõna "nutikas". See oli tõesti nutikas.

Lehm ujub mööda jõge. Jõe kaldal seisab kalamees. Lehm küsib kalamehelt: "Kas see on see kallas või teine?" Jahmunud kalamees vaatab lehma ja on sõnatu. Lehm ütleb: "Aaa tegelt mul ükskõik, ma olen nii purjus, nii purjus... " Ja ujub edasi.



Kisub sinnapoole -  parem-vasak, misiganes, vahetpole, kama/kaks. 

Lehm ujub mööda jõge. Kaldal seisab kalamees. Lehm hakkab kaldale ronima. Kalamees vaatab kakerdavat lehma ja küsib: "Kust sina, vaene loom, küll tuled?" "Tõepoolest," vastab lehm ja peatub. "Kust me tuleme ja kuhu me läheme?"

Kes ütleks, et roni mudast välja, loll loom, pärast targutad.

"Ma olen sinu unistus, mis sul on käes..."

 

PS
Kontaveit võitis korralikus mängus selge eduga Venus Williams'it, tore, tegi mõnegi eestlase tuju heaks, ma tean. 


PPS
Ja milline! pühapäevane! ilm! on täna! Kirsid puhkevad! mõne päeva pärast täisõide! 
 花見


Tähendab - tähistame sakura't toreda hanami'ga.

reede, 13. aprill 2018

e-remont tulekul

 

Muudkui kirjutasin ja ammu, et meie e-riik on muutumas mulliks, mida rumalad poliitikud puhuvad, täna jõudis Postimees ka juhtkirja tasemel sama tõeni ja ilmus

Juhtkiri: e-riik vajab kapremonti

Pealkiri pealkirjaks. Vastuolud on suurte kõnede ja deklaratsioonide ja manifestide jne jmt ning konkreetsete poliitiliste otsuste põhjenduste vahel. Vastuolud ja mitteloogilised seosed. Et on mingid suured eesmärgid ja kõrged väärtused - aga teisalt jälle konkreetsed tegevused, mis on nendega täiesti vastuolus ja mida põhjendades tuuakse hoopis vaiksema vigina saatel ei tea kust võetud argumente.

Praegu hakatakse esitlema, et e-riik on väga kallis pidada. Justkui ei mäletata enam, et pikalt räägiti kui hea ja odav on e-riik. Et siis on ametnikke vähem vaja jne jmt. Pidi olema ju odavam. Et suurematel ja rikkamatel riikidel on rohkem raha, ei pidanuks meie silmapaistva digitaiplikuse juures midagi tähendama. No ja tehti hooga andmebaase, faile ja programme. Nende hooldamine anti muidugi neile juhtida, kes midagi ei oska ega viitsi, sihuke mõnus sinekuur, nagu Ansipil Brüsselis tehti väiksematele vendadele siin kodutanumal.

Nüüd juba teeme üldrahvalikult äppe ja koolitame digitarku kutsekoolis. Ma näen neid kutsekooli poiste ja tüdrukute tehtud käkerdisi igasugu ettevõtete ja asutuste lehekülgedena küll ja küll. 

Ei viitsi sellest jälle ja pikalt kirjutada, kasutu, targem on verandal päikese käes tukastada. Imet ei sünni, et enne remonti tehtaks korralik diagnostika ja süsteem säetaks tööle nende poolt, kel on korralik ettekujutus sellest, mis on loogika, hierarhiad ja  struktuurid. Saame hakkama ilma selleta või siis kutsume jälle nt rootsi/taani spetsialistid, kes lõplikult kõik tuksi keeravad nagu enamasti.

reede, 16. veebruar 2018

Järjeks eelmisele

Eelmine postitus oli muidugi osaliselt ajendatud Tallinna GAG-i direktori tegemistest ja eriti mõtteavaldustest. Lootsin, et viimastele lisa ei tule, sest "Ole vait, paistad targem välja," pidanuks nüüd olema tema motto.                                            
Aga lugupeetud Hendrik Agur...
 avaldas pikema särkirebiva sõnavõtu, 
mis võiks olla uurimisaineseks sotsiaalpsühholoogidele,
  
 sest meie kandis pole just tavaline, et saab uurida pühasõdalase soodumusega isikut. Kui ta nüüd just ei praalinud oma valmisoleku teemal teha ülim ohverdus ja teenida ära postuumne orden. (Või vabandab teda väike naps enne sorava postituse sündi.) Olgu siin nüüd laul, tervitustega  HA-le. 

Ei ole nõukogude estraadi traditsioon veel surnd. Palun see kingitus vastu võtta.

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Lätist Postimehes


 
Vene propagandal on viimasel ajal leidnud mõned, varem mitte sedavõrd esiplaanile seatud (meid puudutavad) teemad, mille hulgas populaarseimaks kujunenud "Eesti, Läti ja Leedu jooksevad rahvast tühjaks" ("nii halb on seal elu!").  Samuti - "Täielik katastroof saabub paari lähima aasta jooksul, mil enam ei tule euroliidu toetusi". Hea vale on natuke tõe sarnane.

Soovijaile stiilinäide Kaliningradi elanikele suunatud propaganda voost, kus meid väga hoiatava näitena toodud (tegemist mikroskoopilise väljavõttega ulatuslikust voost)




Meil kiputakse ühtkuiteist masinlikult avalikku ruumi võimendama. Postimees avaldas Politico'st leitud kirjatüki pealkirja all "Suur väljaränne hävitab Läti" (originaalis - Latvia, a disappearing nation. Gordon F. Sander'i sulest). Artiklis on mitme Läti tegelase pessimistlikke/murelikke seisukohti tsiteeritud. Puuduvad arvud ja analüüs. Ajaloolase haridusega autori puhul on see tavaline või hoopis väga pealiskaudne lähenemine... 
 Kui teeks natuke iseseisvat tööd kõigile kättesaadavate andmetega.  Kulub mõni minut. 

 Lihtsaid arve ja fakte

Ning põhitehteid. Selgub - Läti rahvastik on 20 aasta jooksul vähenenud ca 430 000 võrra. Sealhulgas on 250 000 vene, valgevene või ukraina rahvusest elanikku. Ja lätlaste osakaal elanikkonnas on samal ajal tõusnud iseseisvuse taastamise järel 52 protsendilt praeguseks 62 protsendini. Võrreldes 1939. aasta ja 2017. aasta andmeid, on Läti elanikkond vähenenud ca 30 000 inimese võrra. Kusjuures sündivuse näitaja on neil 11,2 sündi 1000 elaniku kohta (Eestis 10,7). Sündide-surmade suhe on küll viimaste kasuks, aga kahanemas. Niisiis - hävitamise/hävimise "kuuldused (...) on "pisut liialdatud". 

(Näide Eesti, Läti ja Leedu rahva väljasuremise ja hävimise tekstist, mida Vene propaganda ruuporid peavad edastama:

Литовцы как нация исчезают. Та же тенденция — у эстонцев и латышей. Зачем жить молодежи в копии, если можно уехать в оригинал?
Народ Литвы уже давно жалеет о произошедшем. Он старается развеять иллюзии советских людей, а также многих современных россиян, украинцев, армян, которые стремились или стремятся стать частью Запада.)

Järgnevalt toodud tabelis on mõningaid arvnäitajaid, mille üle võib mõelda endise Liidu kontekstis ja kus on need endise Liidu "vabariigid" kust teatud elanikkonna osa tahab-ei taha lahkuda.



reede, 17. november 2017

Postimehest ajendatult täienduse lisa

Ikka ikoonist (ja Sõõrumaast ja Savisaarest)

Tänases Postimehes Jaanus Piirsalu võtab jutuks kingitud Püha Moskva Matrjona ikooni ja Sõõrumaa püüab oma võimete piires asja selgitada. "Ostetud kloostri suveniiripoest" on  mõneti tendentslik (aga "lööv" (nagu "kombeks")). Kloostri pood on kloostri pood (on kiriku pood, kui ta end nii soovib nimetada). 
Kel huvi, võib vaadata    http://www.pokrov-monastir.ru/?include=static&page_id=93

Kui küsida ikooni kui artefakti kohta mõni asjalikum küsimus, siis võiks ju huvi tunda, kas see on maalitud või trükitud. Kipun arvama, et trükitud. Sellegi poolest võis maksta mõnisada euri. Kui on vastavas töökojas maalitud (tundub üsna ebatõenäoline), võib hind olla ca üks tuhat euri. 

Mõnes kloostris on poe, ikoonide ja säilmete asi korraldatud selliselt, et ostes poest ikooni, võib veenduda, et säilmete juures on juba täiesti sarnane ikoon, minna säilmete juurde ja vahetada äsja ostetud ikoon säilmete kõrval olnud ikooni vastu ning jätta "värske" ikoon säilmete kõrvale nö "laadima". Kas see palju kõneainet pakkuv Matrjona ikoon on selle protseduuri läbinud, me muidugi ei tea. Sõõrumaa ka ei tea. 

reede, 22. september 2017

Kõnetoolidelt kostus

Nädalavahetus

Ilm läheb ilusaks, tulevad puhkepäevad, metsad on täis seeni. Võib sõita Lõuna-Eestisse. Kui te ei ole juba liiga palju seeni sisse teinud. Dokument kaasa, et Läti piiri ääres ei tekiks sekeldusi. Ei mingeid ajalehti, uudistekanaleid ja valimisreklaame, ei mingit toolil istumist, ei mingeid makse (või õige pisut). Korjaks Ööbiku küla lähistelt, kusagilt Rein Sepa radadelt.

"Uusmärtrid"

Aastake tagasi oli selline puhang, mil igal võimalikul-võimatul puhul tsiteeriti ja kulutati ribadeks Voltaire'i «Mulle küll ei meeldi, mida sa räägid, aga ma olen valmis surema, et sa saaksid seda teha.» Ühtäkki oli "potentsiaalseid märtreid" hulgaliselt. Õnneks järgnes ca pool aastat pausi. Nüüd saabus Brüsselist Marju Lauristin ja Postimehe vahendusel kõlas see täna jälle. Kusjuures mitte eriti sobiva meelsusega jutu sees.

Ei tahaks  süveneda teemasse Prantsuse
revolutsioon ja valmisolek surra. Sellise postituse pidanuks tegema kaks nädalat tagasi ja pühendama 225 aasta möödumisele  massimõrvadest Pariisis ja muudes linnades.  
Millele siis tänasel päeval 225 aastat tagasi järgnes vabariigi väljakuulutamine.

Osa ruumist tulnuks pühendada neile kaunitele preilidele, kes olid valmis verest hullunud revolutsioonilisi despoote tapma ja hukati. Ja paljudele muile, kes olid meelekindlad ja leidsid lõpu kas giljotiini ja timuka või märatseva pleebsi käe läbi. Olete valmis ohverdusteks
sõnavabaduse nimel? Olete seda kunagi kuidagi  tõestanud? (Praalimine Kuku klubis Brežnevi päevil ei lähe arvesse, ehkki seda püütakse häbitul kombel glofitseerida ja heroiseerida.)

Lauristin omistab  poolakatele ja ungarlastele lahkelt (loe: "tuntud demagoogilist võtet kasutades") alaväärsuskompleksi. (Või on see süvaanalüüs? Siis jätkame sellel tasandil. Väidame, et poolakad on poolakad, ungarlased on ungarlased ja lauristiniaanid on ida-eurooplased.)


Ida-Euroopa, meie karm ja ülekohtune saatus

Arvamusfestivali juttudest jäi kõrva mure ja probleem, et meid peetakse ida-eurooplasteks. Varemgi võis tähele panna, et hakati korraldame konverentse ja trükkima raamatuid ja materjale teemal "Eesti kuulub Põhjalasse". Lähiajaloost meenub ka president Ilvese ebaõnnestunud avaldus (esimese ametliku välis)visiidi eel (Soome) (vaimus: "Läti ja Leeduga pole meil midagi ühist"). Nüüd on va Juncker'i jutt erutanud mõnd niivõrd, et nt PM-is ilmus kirjatükk  Ida-Euroopa neegrid. Rahunege, palun. Eesti on Läänemeremaa. See on olemuslik. Kultuurimõjud, kaubandus, ajalugu, geopoliitika (ei taha kasutada seda sõna), konfliktid ja elukorraldus jne põhineb sellel. Jätke hüsteeria selle Ida-Euroopa värgiga. 
(Mida inimesed söövad, et Juncker'i nimetatud produktide värk korda läheb? Vorsti maitseomaduste asjus kaebused ikka Rakverre, bitte.)

Leedu presidendi kõne ÜRO-s (aga pr Kaljulaid rääkis pikemalt)

Kas meie ajalehtedest lugesin president Grybauskaite kõne kohta midagi... Ilmselt mitte. President Kaljulaidi kõnest ka mitte eriti. KK kõne oli nagu (üles soojendatud teise päeva) puder ja kapsad (tahaks muidugi, et olnuks assortii või popurrii). 😸 Kui midagi öelda ei taha, räägi kõigest. (Naiste kaasamine, empaatia, digiturvalisus, kliimamuutus, konfliktid, terror, rändekriis jt targa lapse jutupunktid.) Kõik. Vaikin. Taktitundest. Kõrgem diplomaatiline mäng. Mittealalise liikme staatuse nimel. Mõis-ta-me.

Leedu presidendi Dalia Grybauskaite kõne 19. septembril ÜRO-s. Vaata videos:
http://webtv.un.org/news-features/un-stories/chinese/watch/lithuania-president-addresses-general-debate-72nd-session/5579428246001/?term=

(Venemaa delegatsioon marssis saalist välja. Enne, alguses või ajal, ma pole päris kindel.)
Ja kõne tekst:

Mr. President, Ladies and Gentlemen,
The topic of this year’s debate invites to focus on people and our responsibility to ensure their peaceful and sustainable future.
However, in today’s world such peaceful future is threatened as never before. Authoritarian regimes continue to kill with impunity, extremist ideologies treat innocent people with unspeakable cruelty and thousands die after leaving their homes in search for better lives. The world’s attention is now focused on North Korea and Syria, but the same methods of blackmail, bullying and aggression are being used by Russia in Ukraine and along NATO’s eastern border.
As we speak, around one hundred thousand Russian troops are engaged in offensive military exercises “Zapad 2017” on the borders of Baltic States, Poland and even in the Arctic. The Kremlin is rehearsing aggressive scenarios against its neighbours, training its army to attack the West. The exercise is also part of information warfare aimed at spreading uncertainty and fear.
Even more disturbingly, Zapad exercise is just one symptom of Kremlin’s inability to finally end its hatred towards the West. Despite Russia’s special responsibility to protect international peace as a permanent member of the Security Council, it violated the UN Charter by attacking Georgia, illegally annexing Crimea, and directly participating in the war in Eastern Ukraine.
Kremlin’s arsenal does not stop at conventional weapons. Russia continues to meddle in elections, conducts cyber-attacks and uses its “sputniks” to spread fake news and destabilising propaganda. Energy blackmail has long become Russia’s weapon of choice. In Belarus, just forty kilometres from Lithuania’s capital, it is building the unsafe Astravets nuclear power plant as a geopolitical weapon that fails to comply with basic international nuclear standards.
Ladies and Gentlemen, Abuses and indifference to basic international norms by regimes across the world are not unrelated cases. Too often they are a result of our collective failure to condemn and properly react to violations.
Time and time again we have no courage to enforce the rules that we ourselves create. We draw red lines in the sand and then pretend they don’t exist. This has to change.
Bullies are aggressive precisely because they are weak and insecure. That is why we must stop being passive observers and start calling things by their own names. Aggression cannot make anyone stronger. It can never earn anyone even a drop of respect. The only thing the aggression will bring is contempt, shame and condemnation. The international community has to take its share of responsibility. We cannot let fear win by closing our eyes to
The international community has to take its share of responsibility. We cannot let fear win by closing our eyes to violators, because it will only encourage them to go further. We must learn to read the warning signs, because abuse of human rights, nationalistic rhetoric and suppression of free speech explode into violence if ignored. Finally, we must change the UN. This unique universal body was created to save the world from wars. So far it has failed to fulfil this promise. Now we face the choice: either we give this organisation the voice to rise against the abuse or we will make it irrelevant. Thank you.

Noh, Leedu, 12 punkti. 

reede, 31. märts 2017

Vene propaganda Postimehes

 

 Tõde võib vahel olla valus

Okupatsiooni poolt eesti rahvale ja meie ühiskonnale tehtud kahju ei ole võimalik mõõta. Hävitatud eliit, elulaad, ohvrid, kannatused. Kui venelased tahavad taastada oma impeeriumi, poseerida päästjate ja vabastajatena, avavad igal aastal uusi ausambaid Stalinile ja tahavad ükskõik millisel moel, olgu siis või läbi pisarate, et nendega asutaks ühele positsioonile, siis "Tänan, EI!"

Õnneks on veel väike hulk venelasi, kes on säilitanud adekvaatse arusaama ajaloost ja tegelikkuse taju. 

Sissejuhatuseks järgnevale vene teemale muusikapala ja video






Häiritud vene ema pani suure kella külge oma mure, et tema tütar peab teises klassis õppides lugema raamatut, milles jutustatakse umbes sama vana lapse vaatevinklist lugu küüditamisest ja hirmsatest venelastest. Vene ema olla sellest traumeeritud ja lapsel olla ka sellega seoses ebamugavusi.

Ilmus see lugu eile Postimehes.
http://arvamus.postimees.ee/4063909/hairitud-lapsevanem-vene-opilastel-on-eesti-koolis-raske-kuulata-kuuditamistest-ja-hirmsatest-venelastest?_ga=1.106595590.482560174.1466791581

Postimees ajab nagu ikka kas rumalusest või ka peidetud ärihuvide tõttu, natuke seda kremli propaganda asja, toob sisse ja võimendab teemasid, mida idanaabril on tore hiljem tsiteerida.
Või vähemalt paneb selliseid pealkirju, mis löövad kergeid mõrasid eestlaste eneseteadvusse. Business as usual.

Sm Vene Emal soovitaks ma järele mõelda mõne küsimuse üle.
1. Milliseid pretensioone saab koolis loetud raamatuga seoses meile, eestlastele, olla?
Ehk nagu venelased ise sellisel puhul küsivad: " Какие претензии к нам?"

2. Kui inimesed saadavad korda midagi kohutavat, nagu venelased seda tegid Eestis, Lätis, Leedus, Poolas jne, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Afganistaanis, Tšetšeenias, Gruusias jne; ja käesoleval ajal Ukrainas - küsitakse: "Kuidas te seda oma lastele (ja lastelastele) mõtlete seletada?"
Ehk siis: "Как вы будете это объяснить своим детям?"

3. Seoses Eesti iseseisvuse taastamisega, on taas võimalik rääkida tõde, muuhulgas ka okupatsiooni kohta. Seda õigust me kellegi tunnete riivamise tõttu ei pea küll loovutama.
4. Vene ema võib olla mõnevõrra ebameeldivas olukorras, sest ta jäi pärast okupatsiooni lõppu elama maale, mis oli tema rahvuskaaslaste poolt okupeeritud. Sellele probleemile peab ta leidma lahenduse mitte georgi linti kandes ja räusates, vaid ajaloolist tõde mõista püüdes.  

Tegelikult tahtsin hoopis rändlindude teemal kirjutada, jääb järgmiseks korraks.