Esimene lõik on igav pajatuslik mõtisklus, võib kohe vahele jätta!
Kui eelmised, mõnevõrra vihmased päevad läbi said ja algasid need päikesepaistelised päevad, mille 25 ja + temperatuuriga kohanemine võttis pisut aega, vot neil kuumadel päevadel panin Akutagawa raamatu käest, isegi ei sulgenud, lesib senini, tiivad laiali, mingi virna otsas kirjutuslaua nurgal. Mulle Akutagawa on alati meeldinud; muidugi ei ole tema loomingut sellistes kogustes nagu Murakamit, kellel on rohkesti fänne. Et viimaste silmis mitte sattuda halba valgusse, olen M'i kah natuke lugenud, aga pole vaimustunud. Vist saan aru tema tugevatest külgedest. (Aga meisterlikult on kirjutatud ka paljud ENSV-s ilmunud eestlastest kirjanike teosed, lausestuse ja sõnavara, kirjelduste ja kompositsiooni jmt poolest eeskujulikud; aga suuremat osa nendest ma ei loe, sisu ei paku midagi ja on kooskõlas nõukogude ühiskonna väärtustega, nagu neid esitleti, muidugi. Mitte nendega, mille poole kõik, parteilaste ja nomenklatuuri juhtimisele suud vesistasid ja püüdlesid. Ja milleni jõudsid vaid kõige riigitruumad kommunistid.)
Läks pikaks, kes seda viitsib lugeda. Panen algusesse esimesele reale hoiatuse.
Väga palav siis. Aknad kinni, kardinad ette, tööle ei lähe, välja peamiselt õhtuti. Ja hakkasin filme vaatama.
Planeedil Maa kõige tuntumad lõbusad filmid ja Rom Com-id olen ma jõudnud juba varem põhilises osas ära näha. Seega kui hakkan nimetama viimaste päevade filme, siis nende nimed pole tavaliselt kellegi valikus, kus on 10 või 20 parimat seda-teist filmi. Need valikute ja edetabelite linateosed olen ammu ära vaadanud. Teist korda viitsisin vaadata ainult Benny & Joon. Selles filmis on vist vihjamisi midagi neilegi, kes arvavad, et Depp on üsna kehv näitleja, kuidagi tuim vmt, millega ma ei ole eriti nõus. (Vihje (kui kedagi huvitab) on kohe esimestes kaadrites.) Nimetatud film muidugi annab alust üldisele veendumusele, et mulle sobivad kerglasemad ja nõks tobedad filmid, kui soovite nii arvata (ja miks ei peaks!).
The Last Detail tasub mainimist, kuna Jack Nicholson omas teada headuses on filmi peategelane ja lugu ka üsna hea; vist olin kunagi varem vaadanud, aga enam tuhkagi meeles polnud.
Kuna unustan igasuguse meelelahutuse üsna kiiresti ära, siis ega praegugi tule järjest meelde, mida viimase nädala jooksul vaatasin.
Olen kuulutanud isegi sedavõrd rabavat seisukohta, et Adam Sandler on hea näitleja ja palju enamat, kui kloun tobedates komöödiates. Kõik sai selgeks, kui tulid linale Punch-Drunk Love ja hiljem Uncut Gems. Sandler sai siis paljude poolt ka õiglaselt ümber hinnatud.
Tõsiselt tõsistest filmidest, siis inglaslikkusest pakatab linateos Living. Olen ühel meelel nende paljudega, kes peavad seda õnnestunud filmiks. Inglased ja rootslased on need eurooplased. kellega suheldes ma valin teadlikult mingi hoopis spetsiifilise lähenemise ja maneeri, vahel edukalt. Kunagi saatis üks GB Eestisse määratud suursaadikutest mulle isegi tänukirja. Ta oli väga meeldiv inimene. Aga kohati läheb mul, eriti rootslastega, suhtlemine ikka üsna metsa. Võiksin pajatada mitmeid lugusid sellest, aga läbiv motiiv nendes on paradoks, et rootslased on väga n ö rassistlikud... oodake-oodake... mitte et nad ei lapsendaks Aafrikast ja mujalt lapsi, ikka-ikka; ja kõik põgenikud Lähis-Idast said vastu võetud ja möllavad seal koos põgenikega Balkanilt jne jmt. Aga neil pole vähematki probleemi mingites nt töistes, koostöö situatsioonides, püüda eestlasele pähe astuda või üleolevalt eirata jmt. Muidugi ei ole see nii iga rootslasega jne. Taanlased vaikselt rõõmustasid, kui ma pidin mõne rootsi kunni alama arrogantsusele omapoolse irooniaga vastama. (Tähendab, nad ei naernud kõva häälega, vaid viisakalt.)
In Search of Fellini on vist näide sellest, et käsikiri ja näitlejad ja võttepaigad ja palju muud võib kõik olemas olla, aga film ikkagi ei pruugi õnnestuda. Antud juhul oli veel lõigatud ja kleebitud ka väga püüdlikult, kuid seegi ei päästnud. Fellini värki puistati siia-sinna peale, Veneetsiat oli ja muud Itaaliat, mis ka võinuks aidata, siiski oli rabe. Mõni tsitaat ja kohati ka tekst oli hea.
When in Rome oli eelmisest hullem ja hiljemalt 10. minutil jätsin sinnapaika. No Kristen Bell oli täiesti ära raisatud.
Midagi klassikast ka - The Young Lions. Marlon Brando jt. Ja sarnane vana hea värk on The Last Tycoon; noor Robert De Niro peaosas ja hulk muid häid näitlejaid, selline kuldajastu produkt. Omamoodi naljakas, et dialoogides arutatakse korduvalt nende üle, kes on kommunistid ja nende kõrval isikute üle, keda nimetatakse fairies. Prohvetlikul kombel arvatakse, et mõlemad nimetatud tahavad teha revolutsiooni. Lõpuks sulavad need kokku väiteks, et Stalin on bastard communist fairy.
Mingi tõsisem film viimaste päevade menüüst veel... Certified Copy ehk. Bugsy on täitsa OK maffia film. Täitsa taavaline film löömaks aega surnuks on Elizabethtown.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar