Translate

Kuvatud on postitused sildiga lähiajalugu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga lähiajalugu. Kuva kõik postitused

reede, 29. november 2019

Pangad müüvad usaldust

... kuidas sellest nüüd peaks aru saama?

Samavõrra võiks nt väita, et ajalehedki müüvad usaldust. Teiste hulgas ka Postimees, mille omanikul on majandushuvid Venemaal. Eilses Postimehes on Der Spiegel'ist vahendatud lugu, keskmes Bill Browder. Lugu ilmus meil ajalehes ca 48 tundi pärast seda, kui avaldati inglise keeles Der Spiegeli võrguväljaandes. Päris tempokalt. Postimehes on tekst lühem, kohati räigema sõnastusega ja märksa otsesemalt ja labasemalt sihitud Browderi maine õõnestamisele ja kahjustamisele. Kohati on algteksti refereeritud selliselt, et kärbitud lõikude tõttu piirneb PM vahendus vahetult valega ja eksitab.

(nt PM kirjutab, et Magnitski surma kohta koostatud raport ei leia, et Magnitski mõrvati tahtlikult. Ja kõik.  Refereeritud artiklis siiski mainiti, et  enne surma oli M käeraudades, et teda peksti kumminuiaga, jäeti eluohtlikus seisundis arstiabita jne, seda PM ei nimeta.)
Pole mõtet põhjalikumalt analüüsida, ilmselge artiklipesu. Kui originaal publitseeriti gaasijuhtme rajamisega seonduvas Saksamaa-USA probleemide ja sanktsioonide kontekstis, siis meil on lihtsalt lipitsemine ja tahtmine teha headmeelt Mordori võimudele. Ja levitada suhtumist, et kõik on võrdselt sulid ja kaabakad. Võrdselt. Vana hea kremloidide võte.  

Väidetavalt võib lugemine olla hariv, aga võib olla ka lihtsalt meelelahutus. Viimasele ma eriti palju aega ei pühenda, aga hooti on huvitav lugeda midagi, mis osutub ühtäkki puhtalt meelelahutuseks. Seepärast lugesin Rahapesu andmebüroo aastaraamatuid vahemikust 2007 kuni 2014. 

Meelelahutus, aga siiski õpetlik ivake ka.
"Hea lugeja! Hoiad käes järjekorras juba neljandat rahapesu andmebüroo aastaraamatut, mis annab ülevaate büroo töötulemustest ning olulisimatest sündmustest rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisel Eestis 2008. aastal. Rõõm on tõdeda, et rahapesu tõkestamise süsteem muutub Eestis aasta-aastalt üha tõhusamaks. Käesoleval aastal Moneyvali teostatud 3. hindamisvooru käigus Eestile antud reitingud viitavad selgelt, et riigi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteem tervikuna on maailmas esirinnas ning vastab peaaegu täies mahus rahvusvahelistele standarditele." 👏👏

"ÜLEVAADE RAHAPESU ANDMEBÜROO TEGEVUSEST 2013. AASTAL
Era- ja avaliku sektori ühine panus rahapesu tõkestamisse on aidanud Eestis vältida selliseid kriise nagu 
näiteks 2005. aastal eskaleerunud Läti kriis, kus välisriigid survestasid Lätit, osutades selle sektori puudustele rahapesu tõkestamises. Eestil on õnnestunud tänu õigetele valikutele ja kiiretele reageerimistele väliskeskkonnas ja siseriiklikele muudatustele säilitada madal rahapesu ja terrorismi rahastamise riskireiting. Näiteks paigutub Eesti USA rahvusvahelise uimastikontrolli strateegia aruande rahapesu tõkestamise sektsioonis ja Basel Institute of Governance rahapesu riskitabelis madalaima riskiga riikide nimekirja."
 👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏👏


Aastal 2016 olime veel nõnda uhked, et kuulutasime Delfi ärilehes

"Lätlaste saamatus korruptsiooni ohjeldamisel paneb Eesti pangad kannatama


Rahapesu andmebüroo juht Madis Reimand: "Korrespondentpankade poolt piirangute seadmise üheks oluliseks ajendiks siin piirkonnas on Läti pangandussektori probleemid, mis ühtse Baltikumi kuvandi tõttu paraku ka Eesti finantssüsteemi mõjutavad."
"Läti on juba aastaid silma paistnud kui riik, kus rahapesu on suureks probleemiks. Kõige monumentaalsem näide lõunanaabrite probleemidest selles valdkonnas on möödunud aastal avalikuks tulnud Moldova riigivargus. Läti pankade otsesel osalusel kõrvaldati kolmest Moldova finantsinstitutsioonist ligi miljard dollarit ehk umbes 1/8 riigi SKT-st.""

Miljard 😺, könnid. Üks väike miljardikene! Moldovast! "Monumentaalne"!?!
Kas lätlased üldse ei jaganud matsu, kust raha tuleb, et pumbata ja pesta  sadu miljardeid?
Seda nimetaks monumentaalseks.

Vahelduseks tahaks midagi taibukat,
osavat, elegantset. 


Rahast ja rikkusest, kõik arvavad selle kohta midagi 
Reeglina meie kirjutavad ajakirjanikud (alamakstud ja ületöötanud, sageli pooliku haridusega, kergesti väljavahetatavad, üldjuhul erilise karjääriperspektiivita jne - usaldan Peeter Helmet) intervjuud võttes jooksvalt faktikontrolli ei tee. Kuuldu kohta küsimusi ei esita. Kuuldust tulenevaid järeldusi ei oska teha.  Seega võib julgelt jama ajada; intervjuu toimetatakse trükki ja sisu voolab vulinal lugejateni. Intervjueeritu räägitu on tema tõde ja lugeja saab midagi teada tema kohta, tema nägemuse kohta. Viidet sellele, et see nägemus on vale, ei põhine faktidel jne, selleni tavaajakirjanik ei jõua ega oskaks seda vist vormistadagi. Võib karta, et nad sisimas ei tunnegi mingit vajadust selle järele ja on vaenulikult ükskõiksed, kui nende töö ja valitud arvatava autoriteedi (järjekordne lavastaja, näitleja, režissöör) seisukohtade osas kriitiline olla (usun PH-d, kes näeb ajakirjanike puhul "kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning hirm ja alaväärsus – sisimas ju tunnetatakse oma ajalikkust-ajutisust ja madalat hinda").

Eelöeldu sai tõuke Postimehes ilmunud Taani režissööri Ulrich Thomseni intervjuust ja konkreetsemalt tema poolt kuulutatud sõnumist, et Ameerikas ei ole enam olemas keskklassi. Ja rikkusi peaks hakkama ümber jagama jmt valvevasakpoolne jura. (Muidugi on tehtud dokfilme, saateid jne, mis räägivad selle keskklassi kohutavast olukorrast, kuid reaalsus ei peegeldu alati ja objektiivselt ekraanil näidatavas.)
Uuringute andmetel moodustab keskklass USA-s praegu elanikest õrnalt alla 50% ja see protsent on langenud pigem suurema sissetulekuga inimeste lisandumise tõttu, kelle arv on kasvanud kiiremini, kui madala sissetulekuga inimeste arv (võrrelduna 2001. aastaga vastavalt 3% ja 1%). Samas on viimase kuue aasta jooksul sissetulekud kõige enam kasvanud keskharidusega inimestel (14%). Toetun arvude ja faktide osas PEW Research Center' i andmetele, nende lehekülgi  vt  https://www.pewresearch.org
Tõepoolest, osal keskklassist on väga väikesed säästud ja on muidki probleeme (tekkinud muutustest kinnisvaraturul, vanuselises struktuuris jmt), mis on lähiminevikus varasemaga võrreldes enam esile kerkinud, aga liialdada siiski ei tasu.
Nojah, olgu keskklassiga nagu on, aga ühtegi mõeldavat viisi, kuidas põhjalik rikkuse ümberjagamine muudaks maailma õnnelikumaks, ma välja mõelda ei suuda. No nt Hiina on muutunud kiiresti palju rikkamaks. Tulemuseks tohutu saastamine, ületootmine, rahvastiku kasv, loodusvarade armutu hävitamine. Ja midagi meeldivat kogu inimkonna vaatevinklist nagu ei meenugi. Vb rohelised rõõmustavad, et kaltsukates on rohkem ja laiemas valikus üliodavat kaupa, mida taaskasutada. 😸 (emotikon neile, kes tekstis irooniat ei tabanud.) Aga siiski on tahtmine korraldada üks globaalse ulatusega näljahäda ja kõikehõlmav katastroof hämmastav. Kommunism korraga kogu planeedil, kõik on võrdsed ja näljased. Järgnev loogiline samm ja ainuvõimalik pääsetee on muidugi mastaapne terror.
Kui nüüd Hiina teemal vasakpoolsed ja puna-rohelised tahavad väita, et see ongi kõik kapitalismi vili jmt, siis tehtagu endale selgeks, kas kapitalism on see süsteem, kus ülirikkad saavad rikkamaks, samal ajal kui vaesed jäävad vaesemaks, või on kapitalismi üks eripärasid, et kõik saavad ajapikku rikkamaks ja üldine heaolu kasvab. Meenuvad sotsmaade ajakirjanike-rändurite kirjeldused Aafrikast 1940-ndate lõpust, kui nad iga rajatud kooli ja haigla kohta, mille neetud valged kolonistid olid ehitanud, ühemõtteliselt kuulutasid, et need on ehitatud selleks, et vaeseid neegreid veel hirmsamalt ekspluateerida. Nüüd on Aafrikas need probleemid kadunud. 😸
Täna on põhjust tähistada, on novembri viimane öö.

reede, 28. juuni 2019

Pärnu rahutused 1973

Postimehe kirjastus avaldas raamatu endise kgb-lase mälestustega, autor Vladimir Pool: „Minu elu ja teenistus KGBs“ ja KUKU raadios loetakse seda selle nädala raamatuna rahvale ette. Lehitsesin seda teost poes ja ostma ei hakanudki. Põhimõtteliselt ei pea õigeks sellisele autorile raha andmist. Eks ta saab mingit eripensioni Venemaalt ja midagi maksab talle ka Eesti, ma arvan. 
Suhtumiselt on sm Pool ilmekas näide selle kohta, et pole olemas endisi kgb-lasi. Sõnakasutust on keegi mingil määral küll toimetanud, aga kgb-lane kumab paljudes kohtades siiski läbi.
Üldiselt oleks praegu parematki teha, kui sellest raamatust kirjutada, aga eile ette loetud osa 1973. aasta 15. juuni Pärnu noorterahutuste kohta ajendas siiski kirjutama. Lähiajalugu on meil seni siiski kehvalt uuritud ja dokumenteeritud ning kindlasti kirjutab mõni püüdlik tudeng järgnevatel aastatel mõnes uurimistöös neist sündmustest Poolile tuginedes. Sestap' siis mõni sõna sel teemal.
Miilist sündmuspaigal juhtunut seletamas

Sündmuste käik. Pärnu Vallikäärus toimunud peole sisenesid mõned noored ilma piletita (olen Pooliga nõus, et sealt saavad sündmused alguse). Üks piletita isikutest kandis silmatorkavat värvilist särki, mille tõttu ta mõni aeg hiljem tantsuplatsil ära tunti ja veeti miilitsate poolt autosse. Tavapäraselt tunti sellist miilitsate kongi "kaineri masinana" ja noormehe hüüete peale "miks te mind kinni võtate, ma olen kaine," muutusid noored väga rahutuks. Noormees transporditi minema, aga vihased pidulised keerasi kummuli miilitsate samas seisnud väiksema ("sidrun"), nn "villise" tüüpi masina. Tantsulka katkestati ja rahvas marssis läbi linna miilitsamaja juurde, et kinni võetu vabastada. 
Miilitsamaja pilt toimikust

Miilitsamaja juures keerati ümber ja kõigutati veelgi miilitsa ja kohale kutsutud tuletõrje masinaid, meeleavaldajaid tuli juurde, eriti lisandus kõrval asuva kutsekooli õpilasi ühiselamust, miilitsamaja aknaid hakati sisse loopima, samuti loobiti puruks osaliselt maja kattev tumedast klaasist fassaad. Kuna miilits ja tuletõrje olukorda valitseda ei suutnud, kutsuti appi sõjavägi Pärnus paiknenud keemiaväeosast. Sõdurid tarvitasid noorte pärnakate vastu peamiselt vöörihmasid ja noored pudenesid laiali, kinni võeti nii palju kui suudeti ja põhilised sündmustest osavõtjad tuvastati märgade riiete järgi, kuna tuletõrje oli jõudnud rahvast pisut kasta. Kesklinna paigutati sõjaväepatrullid. Seoses rahutustega peeti kinni ligikaudu 50 noort, tuvastati märksa rohkemaid,  kaheksale mõisteti osavõtu eest massilistest korratustest vabadusekaotus 1,5 – 4 aastani. 

Tüüpilisi Pärnu mässajaid 1973; foto toimiku ühest paljudest sarnastest lehtedest
Sündmustega seoses vallandati Pärnu miilitsaülem alampolkovnik Raidla.


  UURIMISTOIMIK Riigikohtu arhiivist Tartus, Kriminaalasi nr. 33128 (R286) S. 2249, n. 8.

Toimikus leiduvad pildid miilitsamaja akendest ja fassaadist on tehtud järgmise päeva hommikul, mil suurem osa klaase oli juba asendatud, sest klaasimiskoja mehed käsutati tööle juba öösel. 

Pärnu rahutusi on väga valesti meenutanud (eksib kuupäevaga väites, et mässati vastu 9. maid '78 ja muud) ka  endine kommunistlik keskkomitee tegelane Laanemäe, kes avaldas ligi 250 leheküljelise teose „Kümme aastat valges majas“, alapealkirjaga  „Ausalt ja avameelselt“.



Eelpool kirja pandust võib jääda vale mulje, et ENSV-s elasid pahad noored, kes polnud viksid ja viisakad ega pesnud hambaid hommikul ja õhtul. Aga selle kummutame koheselt. 

Lätlased tegid võrreldava korraliku mäsu alles 1977. aastal Liepajas, aga esines seal tol õhtul meie  Polyphon... mis oli ju siinmail hinnatud selliseks so-so bändiks.

reede, 2. veebruar 2018

Möödub 30 aastat, täna

 



ühest Tartu rahu aastapäeva tähistamisest 

Erinevalt aastast 2008 ja 1998, pole Tartu rahu ega ümmargune daatum täna ajakirjanduse tähelepanu suurt pälvinud. Olen originaalne ja teen postituse seoses selle kuupäevaga.

Sellest on juba mõned (ja veel pisut) aastad, mil loobusin mõttest vabariigile kasulik olla. 
Mul pole selles osas erilisi tundeid ja kõiki teisi jätab see hoopiski külmaks. 😺
Muidugi ma vahel kaitsen vaeseid ja rõhutuid, hoolin, ning juba teist päeva on kõnnitee minu maja ees nii puhas, et oleks raske leida midagi, mis Eesti Vabariigis oleks rohkem korras. 😊

Jaan Poska abikaasa ja lastega

Aga praegu tahaks mõne visandliku joonega ja korrektori värviga Eesti lähiajaloo pilti kohati parandada ja täiendada. Üldiseks hüveks. Sest tegelasi, kes end sellele sättinud, pole just vähe. Mitmedki on tuubist värvi pressinud ja detaile üldistanud, kujutist hägustanud ja perspektiivi muutnud nõnda, et juhuslikult on nemad sattunud eredamate värvilaikude keskele.

Alustuseks väidan, et just 1988. aasta on see veelahe (mitte eriti lahe sõna), kus meie ajaloo julgeid üksiktegelasi asendavad kollektiivid ja massid. 

60ndatest alates oli mittenõustujate hoiak "Kui mitte mina (ja kui soovid ka sina), siis kes?!"    
Aga 88. aastal tõid Marju Lauristin ja teised uueneva kompartei uutmise tuultes purjetajad välja loosungi "Kui mitte meie, siis kes?!"  Ja need "meie" olid sageli varasema nomenklatuuri kolmanda ešeloni tegelased, kes masside õlgadelt kargasid uue nomenklatuuri etteotsa. Uues positsioonis on nad rääkinud suureks oma rolli ja vaikivad maha need, kes 30 aastat tagasi ja veel varem juhtusid olema neist julgemad.

2. veebruaril 1988 kutsus MRP-AEG inimesi Tartu rahu aastapäeva puhul õhtul Tartu tänavatele jalutama ning meeleavalduse hirmus toodi Tallinnast kohale varem nägematu hulk korrakaitsjaid koos tollal kättesaadava erivarustusega. MRP-lastest korjati osa kordusõppustele ja vaid Lagle Parek ja Kalju Mätik olid järgnevate sündmustes vahetud osalised. Esimene neist suutis esialgu kinni nabimist vältida ja infiltreerus  Vanemuise õppehoones peetud koosolekule (kuhu püüti tänavatelt suunata võimalikult palju inimesi; sama kehtib ka Vanemuise kontsertsaalis peetud koosoleku kohta), kus sai ka sõna.

Hr Mätik viibis siin-seal, kuni vist Toomemäel koos mõnede noorukitega kinni võeti. Aga rahvas oli nagu mõnelgi varasemal ja väiksemas mahus toimunud meeleavalduse ajal, endi hooleks jäetud ja korraldas oma käike ja marssimisi ise. Valdavalt noored, paljud olid kutsekoolide õpilased, kes ka mõnel varasemal korral (nt jõulude aegu Kuperjanovi haual ja sealt mõne väiksema kolonnina kesklinna marssides) olid silma paistnud. 

Väikese, aga hästi organiseerunud osa demonstrantidest moodustasid Elu Sõna noored, kes raekoja platsil moodustasid mööda Riia tänavat Pepleri tänavale suundunud rahvarohke marsi avangardi. Üliõpilasi oli vähe, kuna paljud neist olid seoses sessiga  Tartust ära sõitnud.




Mart Kadastik desinformeeris sündmustest kaks päeva hiljem Edasis: " Käies kasvab viha ning anonüümne vastutamatus. Finaal ähvardas kujuneda juba üpris kurvaks: Riia mäel tõkestasid huligaanid liikluse, hakkasid autosid peatama ja „läbi otsima", pudeleid pilduma, kividega ähvardama.

Vana hea võitlev propaganda, uutmise vaimus pisut lahjendatud. (No kes küll oleks hakanud autosid läbi otsima?! Kaks või kolm pudelit lendasid miilitsate aheliku suunas alles Pepleri ja Vanemuise ristis, pärast pikemat punnseisu, kus ca 300 meeleavaldajat püüdsid Vanemuise tänavale Tartu rahu maja juurde pääseda.  Mõistagi ei olnud MRP-AEG  valmistunud ega võimeline tänavatel viibinud rahvast organiseerima ning jättis nad omapäi tegutsema. No ja siis muidugi koerad ja kumminuiad, kongiautod jne, midagi jäi kursantidel ka rohelistesse kastidesse, mida nad ühest kohast teise tassisid; loodetavasti oli see pisargaas.

Pikemalt ei kirjuta ja eeldan, et keegi ei viitsi ajalugu lugeda.                                    

Üks väike strich järgnenud sündmustest, nende kajastusest, ajaloo konstrueerimisest

Omaette kurbnaljakas on 1988. aastaga seoses selle peatüki vormistamine, mis on seotud eesti lipuga. Trivimi Velliste ja mõni EÜS-i taastaja on järjekindlalt levitanud müüti, nagu oleksid just 5. muinsuskaitsepäevad Tartus (14.-17. aprill 1988) toonud esmakordselt välja sini-must-valged lipud. Detailidesse süvenemata - tõsi on, et selle ürituse rongkäigus osales Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 (Võrust) ning nende käes olid päris mitmed väikesed smv lipud.

(Vikipeedias on artiklis Eesti lipp selline eneseupitamine: "17. aprillil 1988 kasutati Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikult rahvusvärve. Esialgu oli iga värv eraldi vardas EÜS-i maja peal. Maja ees peetud kõnekoosolekul osales umbes 7000 inimest. Sinimustvalged lipud olid rahval kaasas ja sellest päevast peale jäi lipp avalikku kasutusse. Rahvusvärvide väljatoojad olid Margus Kasterpalu, Eerik-Niiles Kross ja Tiit Pruuli." Moonutatud tõde, viisakalt väljendudes.)

Avalikult toodi Eesti lipp Võrus välja juba  21. oktoobril 1987. aastal. Ning lõplikult, arvukalt ja avalikult hakkasid lipud lehvima  mais '88 Tartu Lauluväljakul levimuusikapäevadel. Väidetavalt tõid seal lipu esimestena välja EPA esmakursuse tudengid. Au ja kuulsus neile.

Lõpetuseks
Olen silmanud, et Jürgen Roostet on avaldatud lehes Sirp, st et ju nüüd jätkan kultuuri lainel, viidates tema vabavärsile, mis avaldet täna ERR-i lehel Tartu rahu aastapäevaks
https://kultuur.err.ee/679420/jurgen-rooste-vaike-puhendusluuletus-tartu-rahu-aastapaevaks

See tekst tuletas meelde (haakus aja ja aegadega) hoopis järgneva luuletuse, autor: Jaanus Tamm

IDEALISTID? HEEROSED?

Me mõtlesime --
ilm ei saa meist mööda.
Teel seisime,
peod pigistasid mõõka.

Ja eemalt rabatuna
jälgis elu.
Me seisime.
See polnud oleskelu.

Siis äkki taevast
paiskus rahasadu.
Me seisime.
Näod karmid vastu padu.

Liig hilja aru saime --
rahad on meil peos!
Me kujud nüüd.
Meil mündid silmeks näos.