mis muud
Eile hommikul üllatas päike. Ja täna hommikul jälle.
on sinine ja pilvitu. Esmane unesegane mulje oli, et olen taaskord maha maganud stardi ja ärkan alles siis, kui asume juba ülalpool pilvi. Järgnevalt pidin küll tegema paranduse, et kogu me aguli kohal on sinine taevas ja võimalus, et üks osa Eestimaast on õhku tõusnud ja lendab koos päikesega lääne poole, ei tundunud kuidagi usutav. Küll aga olnuks tore.
Üks nädal veel, siis ehk on mu töö, nagu lubatud, valmis. Ja võiks lennata. Nt läheks vaataks, kuidas meie kuldnokad Granadas või Cordobas pargis murule kukkunud üleküpsenud tsitruselisi nokivad. Seni ei oska täpselt soovidagi, kuhu minna. Kohta, kus mantliga ei peaks käima ja kus midagi õitseks. Eelistatult puud, põõsad või lilled, mitte turism.
Riigikogu XIII koosseis pidas eile oma viimast istungit. Ei tasu kurvastada, kahe nädala pärast on valdav enamik neist taas samas saalis koos.

Sotside plaan on pisut teine, nad sooviksid igale saadikule abi ehk tugiisikut. Oleks küll vahva vaadata, kuidas kõik, mis sotsid kavandavad, müstilisel kombel annab vastupidise tulemuse. Uutes mastaapides. Samas töökohti oleks RK-s topelt ja poleks vaja vana- ja noorsotsidele otsida kohakesi linnades ja valdades.
No aga vähemalt kesk ja reform, nagu ka ekre lubavad kõike tasuta ja lisaks veel hullult rohkem toetusi. Selliseid imelisi asju võiks muidugi rahvale juba enne valimisi anda, miks küll alati pärast valimisi.
Eilse päev parim uudis oli lugu hundi päästmisest.
Igati tore hunt.Mitte mingi kitsetallede ahistaja või tapetud vanaema voodis selitav elajas. Rohkem selliste tarkade huntide soost, kellega mitmed pühakud vanemates legendides asju ajavad.
Püha Franciscuse ja hundi lugu on kõige tuntum, aga lisaks on hunt mõistliku ja mehise olendina ka mitmete teiste pühakute lugudes igati heas kirjas.


Et meie hundi rahvusloomaks valisime, on suur väljakutse. Me peaks oma hundilikkusega rohkem tegelema. Et lõpuks hunt ja lammas oleksid kõrvuti ja valitseks tasakaal ja harmoonia.