Varasuvi ja 蝶

Niisama jalutamine ja rattaga sõitmine muutub ajapikku tüütuks ja igavaks. Et ümbritsevat, olgu siis  maastikku, jõge ja puudesalu või mõnda muud vaadet silmitsedes muutub inimene pahatihti hajameelseks või eksib tagasi mõtetesse, mis olid haaranud ta enda kütkeisse toas laua taga istudes, siis käepäraseks abiks pääsemaks taolisest ahistusest ning hoidmaks ärksat meelt ja ümbritsevat võimalikult suurema tähelepanuga jälgida, sobib käepärane ja mitte liigtülikalt kohmakas fotoaparaat. 

Hea pildi otsimine ja tabamine ei ole sel juhtumil mitte harrastus, vaid vahend, tänu millele õnnestub  püsivalt viibida hetkes, olla teadlik kohast, neid märgata ning täieliku tajuerksusega kogeda.

Koiduliblikad on viimastel päevadel pöörase kiirusega võsaservas edas-tagasi kihutanud

ega ole juba päevi kusagile pikemalt peatuma jäänud. 

Kõige vastupidavamaid on tähele pandud 

ja nad ongi pealtnäha sihitus tormamises 

jõudnud ihaldatud eesmärgini. 

Lapsuliblikas

sitikale võilillel
heitis kõõrdpilgu
ja tõusis siis taas lendu
jalgu katmas kuldne tolm 

Järg eelmisele

Eelnenud postituses viirust ei ole, aga tehnilistel põhjustel võib esineda häireid fotode vaatamisel. Minu vabandused. Nüüd ehk olen tulirebasega taas jõudnud kokkuleppele ja saame jälle hästi läbi. 

Selle tõenduseks ja üldise helge meeleolu toetuseks kohe postitan järjekordse lillepildi.

Lisaks jagan värsket uudist, et kremloidid avaldasid täna natsliidri plaani asuda 24. juunil paradeerima ja demonstreerima ja pidama oma võidupüha pidu. Pole vaadanud, kas meie meedia juba on seda kajastanud, aga eelmise postitusega haakub sedavõrd, et lausa õpikunäide selle kohta, kuidas esmalt avaldatakse meelepäraseid, st 10 korda vähendatud andmeid epideemiasse haigestunute ja surnute kohta, seejärel aga paralleelreaalsust nautides asutakse julgelt asja kallale. Head teed!

Viirus, lill ja liblikad

Läheb soojemaks, busse tuleb liinidele juurde ja reisijaid on juba sedavõrd, et kõik ei istu enam mugavalt üksi kahel istmel nagu meile meeldib. Aga Tallinn-Tartu rongis on inimesed juba tihedalt koos ja vahel tuleb ka seistes sõita. Eks 

vaatame, mis tulemused sel nädala pärast on.

Hea tuttav, kes poolteist kuud tagasi kõikjal  kuulutas veendunult, et viirus on pmõtteliselt maailma lõpp, rääkis mulle nüüd, et liialdatult reageeriti ja majandust kahjustati ja polnud ju midagi jne. Kõik muutub, möödub ja ununeb. Aga reaalsus jääb. 

Isegi siis, kui reaalsuse osake on nii väike, nagu viirus on. Teda ei saa võita tavarelvastuse ega tuumarelvade abil, hübriidsõja võttega teda ei seljata, propaganda tema vastu ei aita. No ja tuleb tunnistada, et parim kaitsemeede on meditsiin. oh fck... 

Reaalsust tuleb ikka tunda. Mitte arvata, et seda saab kuidagi painutada. (Tundma on eesti keeles selles mõttes oivaline sõna, et selle alla mahub nii arusaamine ja oskamine, kui ka see, mis otseselt seotud inimest valdavate tunnetega. Tore, väljendab mingit terviklikkust. Kui ma midagi tean, siis ma tunnen seda. Tunnen ainest. vnt "Tunnen seda mootorit." Ja tunnen mõnda inimest. Samuti nagu ka erinevaid tundeid. Kuidas siis reaalsus teisiti me jaoks käia saaks, kui ikka läbi tundmise. Ja tagatipuks ka äratundmiseni jõudmise. Mõistuse ja tunnetega, kui lubate. 😸)  

Ja jõuamegi loodusvaatluste teema juurde. Kui korraks lühidalt peatuda umbrohu 👆 teemal, siis ma pole päris kindel, et see ei kao. Võilillede käsi käib veel hästi, aga eelmisel aastal istutasid mu vanemad oma aeda kaks paiselehte. Otsisid tervest ümbruskonnast ja tõid üsna kaugelt kohale. 

Va paiselehe, keda kui suurt nuhtlust on aias aina hävitatud. Ja karmid näivad olevat ajad ka kõrvenõgeste jaoks, sest neile meeldib, kui mullas on rohkelt fosforit, sestap nad hoidsid inimeste ja pudulojuste lähedusse, aga nüüd... ajad on muutunud. 

Eelmisel aastal hakkasid mul lillepotis kasvama kaks eiteakust sinna kolinud nõgeseseemet ja ma kastsin neid ja lasin akna peal kasvada. Vot et kõik vaataks. ÖÖ

 Ja lõpetuseks midagi otse Parnassoselt. Parnassius mnemosyne. 👆

 Eestis tuntud kui  mustlaik-apollo.

  👈