Üks kuu möödus

Mitte päris tühjalt, sai ju korraks tehtud ringsõit Mägi-Eesti mõisatesse, eriti neisse, mille kõrval on  ka järv. Mõnes olin varem käinud, aga mõni oli mulle ka uus. Ja mõned proosalised ja praktilised liigutused olid ka muidugi vahelduseks. Kõlab igavalt ja eks ta pisut igav oligi. 

Tänavapuhastusauto sõitis mööda, kas see ennustab vihma?

Üldiselt ikkagi terve kuu õnnestus mitte midagi teha. Teadsin küll, et kusagil on toimetajad, kes ootavad artiklit, aga isegi selleni ei jõudnud, et saadaks teate, et ärge lootke jne. Natuke oli see asi nagu

laulus,

et "arstid ütlevad see on depressioon, ema ütleb, et ma olen laisk".  Mina nimetan seda tüdimuseks. Vaatasin sel ajal viis hooaega seriaale. Lõpuks tundus molutamine raskem kui artikli kirjutamine, samas toimetaja võttis kontakti, andis lahkelt ajapikendust no ja nüüd ma elustusin. Kolm päeva kirjutamist on arvel ja teist sama palju läheb vist veel.

Tegelikult oli mul täitsa hea põgenemisplaan RMK metsamajja ka olemas, aga potentsiaalsed kaaslased paraku on ära langenud. Üks neist otsustas tagasi Lissaboni lennata ja sealt hiljem Portosse minna. Ja ehk veel caminole matkama.

 

Mulle piisab ka kohalikust lõunamaisest kuumusest. Ehkki pikem jalgsirännak on kindlasti huvitav ja erineb muudest mõeldavatest liikumistest, rääkimata siis liikumatusest.

Aga ma tahaks rohkem istuda oja kalda tuules sahisevate kõrkjate kõrval. (seal kus ei ole sääski)    

(hhhmmmm, arvuti jõudis just praegu 5miinuse ja puuluubi uue plaadi mängimiseni, see on küll viimase kuu tunnusmuusika ja pole ka halb, st päris väga hea värk)

Sisepoliitikutest. Üleeile sain teada, et Igor Taro (Eesti 200) on Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees. Olgu ta ikka tubli ja terve! Oma FB-s oli ta kunagi väga õel, sarkastiline ja vaenulik tartlaste suhtes, kes astusid vastu plaanile linna serva Emajõe kaldale rajada tselluloositehas. Kusjuures mingit ametikohta või rolli või kaudsetki pistmist tal sel ajal Tartuga ja minu teada ka tselluka ettevõttega ei olnud. Vist talle tundus, et mingid tagurlased on ennast risti progressi rööbastele visanud ja kisavad. Tollasest keskonnaministrist Kiislerist ma saan veel aru, miks ta siis nagu kult rukkis vait oli ja lõpuks mingi pidurdava otsuse ränga sunni all langetas (või lihtsalt nõustus sellega). Eks ikka puidupartei rahad on erakondadele oluliseimad paberid. Ikka tselluloos meile, papp teile. 

Mis see Eesti 200 maailmavaade õigupoolest on? Nende saadikutel oleks ehk aeg hakata plaani pidama, et kuidas mõnda muusse erakonda maanduda, et järgmisel korral ka RK saada.

Peremehele sobib ikka olla tark, aga rohkem vaeste sulaste asi on see nutikuse värk. Kui E200 alustas oma partei promomist igal võimalusel korrates ja lubades, et pakuvad  "nutikaid lahendusi", siis teadsin, et oleme allakäigu teel, sest hüljati "tark" ja asendati see palju labasema mõistega "nutikas". Praeguseks tundub, et nutikus on tupikusse viinud. Eriti murelikuks teevad ümberkorraldused hariduses. See on valdkond, kus alati on tugev konservatiivne ja alalhoidlik hoiak, muutused toimuvad üsna aeglaselt ja loomuliku teisenemise tulemusena. Aga praegu on kavas "suur hüpe". Need, kellel võimalik, viivad seepeale oma lapsed erakoolidesse. Ma tean endisi padupaganaid, kes mõni aega hiljem tulevad trotsliku näoga ja silmad punnis ning toovad oma esmasündinu kristliku kooli esimesse klassi.

Nutikus - tänan ei.

Ootan vihma, eriti hea oleks muidugi koos äikese ja kõuega, see aitab pinget maha saada ja mõjub vabastavalt. Siis ma oleks homme muidugi täitsa uus ja hullult tegus.