Tähejutukiri
Elas kord üks vana ja sitke kurjategija, nimetagem teda retsiks. Elas ta koos pojaga korteris kolmandal korrusel. Neljakorruselises majas elasid need isa ja poeg. Ilusas majas toreda trepikojaga. Ja igal korrusel oli kolm korterit. Rets oli vaikne ja viisakas mees. Naabreid ei tülitanud, tema asjust ja tegemistest palju ei teatud. Poisi oli õpetanud naabritest lugu pidama. Ehkki ka poiss oli juba ruudulist taevast näinud.
Elasid nad siis vaikselt... kuni ühel päeval... (nagu ikka need asjad juhtuvad just ikka ühel päeval, pärast täiesti tavalist eelmist päeva) ... tuleb rets korterist välja ja leiab oma uksematilt sedelikese. Kokku murtud kena paberitükk. Oli vist ukseprakku pistetud, mõtleb ta. Väljas on juba pime, talvine õhtu, ta voldib lehekese lahti ja trepikoja tuhmi pirni valguses vaatab kirja. Tähed on võõrad, "saksa omad" ja keelgi on võõras. Mitte midagi ei saa aru. All paugatab sel minutil, mil ta nõutult seisis, välisuks ja kostavad ülespoole tulevad sammud. Kerged sammud. Ilmub nähtavale koolijüts, tutimüts ja ranits. Rets köhatab kergelt ja palub last, et see vaataks paberit ja ehk tõlgiks, mis sellel kirjas on. Aga keeled on neil sassis, ei mõista jüts hästi retsi juttu ega saa ka päriselt aru, mis kirjas tahetakse öelda. Otsustavad siis, et küllap lapse ema oskab asja ära seletada. Ja kutsutaksegi trepikotta ema. See võtab, kulm kortsus, paberi, vaatab. Saab siis aru ja ütleb konarlikus vene keeles: "Siin on inglise keeles kirjutatud, lastelaulu sõnad. Muud ei midagi." "Aga mis need sõnad ütlevad?" küsib rets, hääles pisut pinget, nagu külmas talveöös seisva elektriliini posti juures võib tajuda kerget vibratsiooni.
Ta seisab keskendunult ja kuulab liikumatult. (Või ka vastupidi. Ei nihele ja jälgib pingsalt.) Teksti tõlge kõlab pausidega, sõnu otsides, kohati on ühel värsil mitu erinevat varianti. sest lihtsate värsside mõtet edasi anda on kohati keeruline. Rets kuulab sõnumit -
"мерцай, мерцай, звездочка, hhmmm, мерцание,
мерцание, маленькая звезда, как хочу знать кто ты! Ты над миром высоко, Как... hhhmmmm... во тьме ночной. Как я же
потрясен тем, кто ты есть. hhmmm.... Когда Солнце вдруг
зайдет, И весь мира свет уйдет, Тогда ты тихонько
светишь... мерцай звезда... hhmmm...Тот, кто ночью в путь
пошел, Счастлив, что тебя
нашел... ja siis veel... Он бы путь потерял... Если б
твой свет не видал...; no umbes nii, üks selline lauluke," sõnab mõttetust tõlketööst tüdinud naabrinaine. "Ma tean küll, kes mida sellega öelda tahab, aitäh," lausub mees vaikselt ja vaoshoitult. "See on lihtsalt laulu sõnad," püüab naine veelkord asja selgitada. "Mina tean," lausub rets vaikselt ja kindlalt ning pöördub tagasi oma korterisse, uks sulgub.
Õhtu edeneb ja vanemate klasside õpilased jõuavad koolist koju. Hoolsamad on juba Twinkle, Twinkle Little Star sõnad pähe õppinud, mõni hooletu on aga paberi laulusõnadega hoopis kaotanud, võib-olla kukkus see maha trepikojas, aga võis kaduda ka kusagil mujal.
