Limustest ja kaladest, üldjoontes

Väikese massi massiinimeste massihüsteeria on vist hetkeks vaibunud.

Klassik on öelnud, et

Ma näen teid

hüsteerik ei rahune, aga õnneks hüsteerik väsib. See on hea. Halvem on, et võib massihüsteeria valla päästa, ilma et mass reaalselt oleks kogunenud. Istub kodus arvuti taga ja on massihüsteerias. Sellise kalduvusega inimestele toetuvad türannid ja despoodid. Tänu viimaste nädalate jamale on nüüd vähemalt mingi ülevaade, kuidas toimib ajakirjandus, kuidas käitub noorem veerandintelligents, millised spasmid tabavad võimust ilma jäävate parteide võrgustikke jmt. Tore muidugi on, kui saab mängida ka seda "võtan auhinna vastu ja pean poliitilise kõne" nagu Ameerikas. Aga tüütu, infantiilne ja labane.

Kaks päeva tegelesin projektiga "Erinevus rikastab" ja mitte labase rikastumise eesmärgil. Hoopis soovist, et midagi, mis kusagil mujal meeldivat kogetud, oleks ka kodusel laual. (Aga otseses mõttes.) Selline on ajastu vaim,  mõelda et "miks meil ka ei võiks nii olla/see olla". Igatahes otsustasin sirgjooneliselt läheneda eesmärgile, võtsin otsekontakti tegelastega, kes toovad müüki mereandide konserve Hispaaniast ja nõudsin, et valikut rikastataks navajas' tega.

Need (navaja'd) on igatahes huvitavad tegelased, kellele pole seni eesti keeles normaalselt kõlavat nimegi pandud. Karbid sarnanevad kujult habemenoaga ja seetõttu on vastav nimigi hispaania nagu ka inglise keeles (razor clams). Leidsin, et eesti keeles on neid netis vaid paar korda mainitud ja sain (võib-olla aegunud) andmed, et Tallinnas Seafood Bar'i menüüs nad isegi olevat (olnud?). Toidukriitik tegi sealse roa selgelt/kindlalt maha.

Navaja'd

Meeldejäävad kogemused on ikka seotud hämmingu ja vaimustusega. Nii ka kohtumisel ja lähemal tutvusel navaja'dega. Üllatus ja arusaamatus Barcelona turul enneolematuid elukaid põrnitsedes, vaimustus, kui ma lõpuks poest ostsin nende salapäraste olendite pildiga konservi ja veendusin, et maailmas on veel mulle tundmatuid suurepärase maitsega limuseid.

Konservidesse ei tasu sugugi alati põlglikult suhtuda, sest mitte kõik pole valmistatud põhimõttel "karpi läheb skumbria kõige tagumine sabaots" nagu meil kombeks.

Kõrvaltänava söögikoht, kus grillilt tulevad värskelt püütud kalad, Faro Portugal

Klassiku sõnadega:

Не думай о консервах свысока
Наступит время сам поймешь наверное

Põigates ajalukku - mingeid kohalikke jõekarpe on me rahvas ammustel aegadel (vist) söönud, kas just meeleldi, pigem nälja sunnil. Ning mitmel pool mujal meist lääne poole, olid igasugu karbid sajandeid vaesema rahva toit. Tänu sellele levisid ka austrid meile juba 17.-18. sajandil ja polnud  eriti haruldane toit. (Lihtne seletus - laevade trümmides olid ballastiks vee ja austritega tünnid.)

Faro rand

Aastat 20  tagasi, mil meie kaubandusketid austreid veel ei püüdnudki müüa, oli neid võimalik tellida Stockmanni kaudu eritellimusena  ja karpe lennutati lennukiga ilusas punutud korvis niiskes mererohus jne, see kõik oli umbes sama suurejooneline nagu Läti presidendi riiklik visiit Eestisse.

Taas Faro rand

Panin tähele, et Portugalis Faros olid tädikesed ämbritega madalas vees midagi korjamas ja rannast tagasi tulles pakuti juba ämbritäit väikesi merikarpe müügiks. Just samal kombel, nagu kunagi majanaabrist tädi, kes armastas metsas seenel käia ja siis maantee ääres koju tulekul oma korvitäie ka ära müüs.

Koriluse võlu kestab ja ei kao.

Nii on, et mis on toidulaual omaks tunnistatud, see oleks seal olnud justkui alates hallidest aegadest. Mu sugukonna suulisest pärimuses on  lugu tomatitest. Ca 100 aastat või pisut vähemgi tagasi, oli tomat siinmail veel võõras tegelane. Keegi uuendusmeelne või võõramaalane oli neid omas aias kasvatanud ja pakkus kaunist ennenägematut vilja külalistele, nende hulgas ka 6 aastasele poisipõnnile, maitsta. Poiss oli tundmatu vilja suhtes umbusklik, maitses, ei tundunud hea ja salamahti viskas tomati üle aia. Varsti võõrustaja märkas, et tomat juba kadunud ja andis kiidusõnade saatel õnnetule poisile veel ühe suurema tomati.

Nii, nii... Aga võtkem näiteks kurk (jätkab ta  hoogu minnes...). Kurk liikus Konstantinoopoli mailt jõudsalt põhja poole ja juba 11.-12. sajandil oli jõudnud Novgorodi ja Pihkvasse. Teadagi liikusid sealt paadid koos sibula ja naeristega ka Tartu turule. Aga kurki siinsed kohalikud võõristasid ja ei tahtnud. Niisiis otsetee jäi kurgile suletuks.

Tuli ringiga läbi  Lääne- ja Kesk-Euroopa ning jõudis Eestisse 500 aastat hiljem.  

Veneetsia Rialto kalaturg. Harilik kärphai

Mulle meeldivad kalaturud. Tüüpiline kalaturu külastaja ei värista end õudusest nähes kõiki neid imelisi ja kummalisi elukaid, kes on meresügavustest lettidele toodud, ei kurda kohutava haisu üle, on asjatundlik ning teab ja oskab valitud toorainest teha oma lihtsama või keerulisema roa.

 

 

Veneetsia Rialto kalaturg. Harilik ogahai.

  Pärnu, Tallinna ja Tartu turud on viimasel paaril aastal saanud uued hooned või põhjalikult renoveeritud. Väga esinduslikud, nagu kiputakse ütlema. Kahjuks on samas midagi turu ehedusest kaduma läinud ja Tartu Turuhoone näib aeglaselt ja piinarikkalt hääbuvat. Võib olla järjekordne näide, kui andetud on reformierakondlased turumajanduse tingimustes. Või on see tänapäevane variatsioon loost, kuidas mõisapreili lasi uue lauda ehitada. Kui ilus laut, valge, suurte akendega ja tellistest, graniidist ja marmorist, oli valmis, siis otsustas, et neid hirmsaid musti loomi ta küll sinna sisse ei lase.

Väikesed veneetslased tuvisid püüdmas

Ülal on tühi koht, kus võiks olla eelpoolse loo moraal. Pole aimugi, milline see oleks. 

Ettepanekud ja kaebused palun kirja panna postituse alla.

Variatsioonid. Dumas

 Karl kindlalt kursil, Kersti otsustas Moskvasse lennata

Kuna Kersti Kaljulaiu visiidil Moskvasse ei ole mõeldavat välispoliitilist eesmärki, võib oletada, et  eesmärk on sisepoliitiline. Täpsemalt - see on provokatsioon. Kui  planeeritud ohver annaks meediale visiidi kohta kommentaari, mida saaks võimendada, mängitaks välja konflikt presidendi ja "teatud poliitilise jõu vahel", "sügav isiklik solvumine" jne. Meeleheitlik ja rumal intriig, kuid vaadates, millise hoobina on reformaritele ja sotsidele mõjunud eeldatav võimust ilma jäämine, siis see ongi "võitlus viimase veretilgani" ja "kõikide vahenditega".

Ja tund aega hiljem (pärast telefonikõnet):

(Teeksin ka me kõrgete kõnetoolide võtmes paatosliku sõnavõtu:

Tänasel päeval peaksime meenutama ja veelkord tõsiselt järele mõtlema, igaüks meist, kes ta ka ei ole, tšikk või vanaema või vanempioneerijuht, Alexandre Dumas' poolt muidu vaikiva ja  sõnaahtra  Grimaud suu kaudu kaugete aegade hämarusest, Kolme musketäri lehekülgedelt, (naeratus)  meieni kandunud sõnumi üle, mis on just nüüd aktuaalsem, (vaatan publiku) kui kunagi varem. 😺Tsiteerin:

"Kuigi vaene poiss tavaliselt vaikis, läksid ta keelepaelad seekord valla.
"Oi-oi!" hüüdis ta. "Mis sa siit otsid, häbitu?""

Edasi lugege ise.)

Üliteoreetiliselt -  mida kohtumine Kremlis annaks? Tänuvõla mõne näilise saavutuse eest. 

Kremlil on ligi 500 aasta pikkune kogemus, kuidas Läänest tulnud naiivikuid, elu-, poliitilise- ja venekogemuseta tegelasi, saati veel vanaemasid, õnge võtta.

On tore projekt ilmas rännata ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks pürgimise sildi all. Reisi kuhu tahad, aga tühjast ära tõmba Eestile jama kaela.  

Kui räägid väärtuste kriisist, kas siis lähed väärtusi esindades  ja ütled Mordoris julgelt välja, et 

Vene agressioon  Ukrainas tuleks lõpetada? Vaevalt, eksole. 

Siit ka järeldus, et väärtustest lähtudes pole mingit mõtet sinna minna.

Ja punkt.


Tore, varsti esineb Jõgeval Kimmo Pohjonen. Vist Pärnus ka, aga mulle meeldib minna kontserdile just nimelt Jõgevale. Sinna on veel saadaval üle 200 pileti.  

Täna esilinastub Ukrainas Roman Bondartšuki uus film "Vulkaan", kus kõlab DakhaBrakha laul  "Пливе човен" (tõlkes "Sõitis paat" või "Paat ujub"). Võimsalt laulavad ja on väga omapärased.

Pere, vabadus ja vangistus

Käisin eile Elektriteatris vaatamas jaapani filmi Shoplifters, mille täpne tõlge oleks Poevaraste pere. 

Elektriteater on just selline kino, kus on hea käia. Saal laest kooruva värviga, vanad toolid, palju ruumi ja väikesearvuline publik, hea filmivalik. Vaimuvõnked õige sagedusega.

Filmile arvustust kirjutama ei hakka. Jaapani teema on minu jaoks alati huvitav (märulifimid ja mitmesugused joonisfilmilaadsed ekraaniteosed v a). Tänu ja kiitus Elektriteatri tegijatele.

Must-toonekurg Karlil on teel Sudaanist Karula poole 3700 km lennatud ja kohe jõuab Surnumere äärde.  

Surnumeri

Ja peagi on ta Jordani jõe kandis, mis on piiriks Iisraeli (Palestiina alade) ja Jordaania vahel.

Mitte just kõige laiem ja sügavam jõgi praegusel ajal. Piiril viibides pole erilisi pingeid tunda ega ka  pingelist piiri valvamist näha.

Jordani jõgi, Qasr al-Yahud

                                                  Hetkel ei meenu, kes oli see ajaloos suhteliselt tuntud inimene, kes liialdatud vagadusest ja vaimustusest oma palverännaku käigus Jordani jõe vett jõi ja seepeale varsti mingi nakkuse tõttu suri.

Tänapäeval peamiselt vene kiriku liikmed kastavad end seal vette. Traditsiooni kohaselt kasutatakse Jordani jõe vett ka Briti kuningakojas printside ja printsesside ristimisel. Mil moel seda enne puhastatakse, ma ei tea.

Kõik kolm viimast paavsti on oma visiitidel samuti selle ääres käinud.

Must-toonekurg Karula on igatahes terve talve sealkandis mööda saatnud ja viimastel andmetel pole end veel Eesti poole teele asutanudki.

Tegin täna algust jalgrattahooajaga. Jalad on väntamise osas midagi olulist ära unustanud. Või on õhutakistus muutunud märgatavalt suuremaks. Ja maapind oli kohati pehme ja vesine.

Täna 38 aastat tagasi suri Tartu ülikooli õppejõud, keemik Jüri Kukk vangistuses Vologdas.

Mees, kes tahtis oma perega N Liidust lahkuda ja elada vabas maailmas. Kui inimene aru ei saanud, et Nõukogudemaal elada on hea, ja olla igavesti ühe ja rahvale vaid parimat sooviva partei poolt juhitud, on vabadus, siis riik ei pidanud paljuks võimaldada kodanikule mõned aastad, et selle üle segamatult mõtiskleda vastaval  väiksemal eraldatud territooriumil ja kaitse all. "Tahate minna elama Pariisi? Rootsi? Palun väga, see vangilaager peaks teile sobima." 

Eks see olnud ju üks tsoon kõik, paiguti vaid erineva režiimiga. 

Ja Ruja laulis:  

Nii mõõtmatu on taevaavarus,
ta sügisene sinav kõle karv.
Seal pikkamisi sõuab linnuparv.
Oh, vabadus.
See rännuhõike metsik igatsus
Su kõrvu kauaks kisendama jääb.
Siis pilvepõhja kustub seegi hääl.
Oh, vabadus.
Pilk pööra ära, vangla piiratus,
Su osaks on mu unenägu vaid.
Mis peagi kaob all hangis sügaval.
Oh, vabadus.