2020 ja 2021

 olid (muidugi seoses kroonviirusega) sarnased, aga osalt ka erinevad. Kevadel 2020 olid tänavad ühtäkki inimtühjad, bussid kadusid liinidelt, oli inimesi, kes kartsid, et maailma lõpp on kätte jõudnud ja meist jäävad järele tühjad linnad, mille üle tulevikus, nt 1000 aasta pärast taastärganud tsivilisatsiooni eriteadlased loovad teooriaid, mis võis juhtuda ja kuhu kõik need inimesed kadusid.

Oodati vaktsiine, jälgiti, kuidas viirus vallutas riike, suleti piire, lapsed ja vanemad istusid kodus või jalutasid värskes õhus jne. Kui siis esimeste soojade maipäevade saabudes tormasid kõik välja. 

Meeleolu kerkis, viirus langes. Suvel võis lähiümbruses, st Lätis ja Leedus liikuda ja kodumaa kaunimaid kohti avastada. 

Esimese reaktsioonina otsustasime kevadel  firma võimalikult täistuuridel tööle panna, et pikemale kriisile vastu minnes oleks mingi majanduslik vastupanuvõime tagatud, aga ilmnes, et polegi probleemi, tööd oli, käive ja kasum olid. 

Nii see elu veeres kuni  teise laine ja vaktsiinideni; enam ei mäletagi, mida ja kui palju ja mis järjekorras 2020 sügisel taas suleti, vanurid said süstid kätte detsembris-jaanuaris, teised riburada hiljem. Ja millalgi 2021 algas antivaktserite trall ja uus valitsusjuht Kaja Kallas õppis neli kuud, kuidas on õige, kas "vaksiin" või "vaktsiin". Uus valitsus tuli,  kas kuidagi tänu homodele, blm-idele, kliima soojenemisele, me2-le, Donald Trumpile või kohvikannu vargusele; Kersti Kaljulaid jäi teiseks korraks valimata tänu intriigidele, kadedusele ja kättemaksuhimule, kibestumisele 😉 ja teiselt poolt otsustas ta vist varasemast rohkem pühenduda spordile (ehkki NATO etteotsa sobiks muidugi ka 😅); ja siis, oh kergendust, EV presidendiks sai Alar Karis, kes ei oska ise ka seletada ega ei osanud oodatagi ja mitte keegi ei oska mõistlikku seletust leida, kuidas ja miks just tema. Oli kena sinekuur ju ERM-i direktorina, abikaasa (idem õpetaja) sätitud ka naabermuuseumi etteotsa, igati mugav olemine. Ilmselt Aadu Must oskaks seda seletada, aga tema vaikib nagu kõdunev taburett.   

 

Ja Andrus Ansip, vana stroibati sampoliit,  hilisem vorstipoe direktor ja kindlakäeline juht, Neinar Seli ustav seltsimees, ju teadis ja organiseeris kaasa. Konspireeritult.

Rahvas sai kätte pensionisäästud ja abirahasid tuli ja börsil oli palju rohelisi kasvunumbreid ja koroona ei tundunudki enam nii kole. 

 Võtsin rahulikumalt, hakkasin valima, et oleks vähem tööd, mugavam töö ning 2021. aasta algusest  keskendusin vaid tulusaimatele lepingutele. 

Rahvas on jõel hea ja lahke –
teretulnud siin on alati kõik.
Ärgu muret olgu, kui ka puudub raha,
mõne penni laenuks neilt saada sa võid!
 

Kolleege haaras sama meeleolu - kui ei tarbi ega reisi ega mt, siis milleks aina töötada. Sellest sai aastal 2021 trend kogu arenenud maailmas. Uus nähtus. Tõsise ulatusega ja ilmselt tõsiste tagajärgedega. Inimesed lahkuvad töölt ja ei lähe enam tööle. Ja kodukontoritest ei taha ka välja tulla. Nii jätkub kindlasti veel mõnda aega. Ajal kui meie ajalehed parastasid, et UK-s pole autojuhte jt, kuna Brexit jmt, olid autojuhid oma UK kodudes ja vedelesid ja lihtsalt miski ei meelitanud neid tagasi tööle. Ja järjest enam kasvab tööst loobuvate inimeste hulk. Spetsialistid hakkavad tööle FIE-dena või loovad spetsialistidest väikefirmad jt taolised struktuursed muutused. Mis omakorda võib nullida lootuse, et maailm taipab ja toimib vastavalt, et osa tootmisest uuesti Hiinast kodukamarale tuua, mis oleks väga vajalik mitmest aspektist. (Peaks see aga tähendama migrantidest tööjõu suuremat osakaalu, siis pole seegi meeldiv väljavaade, eriti Euroopale.  Eks saabuval aastal hakatakse Eestiski neid kvoote ümber tegema ja ettevõtjate lobi hakkab valitsust survestama ja avalikkust mudima.)

HÄID JÕULE!

 Konstrueerisin sõpradele Leedus (kes on kunstiajaloolased ja vihkavad kitši) jõulukaardi, mis on retro ja stiilis 1921 ja täiega kämp; loodetavasti leiavad nad mooduse, kuidas suvel Kaunase kultuuripealinna raames ja formaadis valmistada mulle mõnd võrreldavalt õõvastavat kontraüllatust. 

(Lennukite joonitud valged pilved muidugi ei sobi XX sajandi algusega, alles Hitler hakkas reisilennundust promoma.) Raadiost tuli hommikupoolikul selliseid jõululaulukesi, et Jeesus oleks kindlasti raadio kinni keeranud ja tema jälgedes seda tegingi.  

Head pidutuju! https://www.youtube.com/watch?v=4jR32xHdo9s

Kirjutasin

 see ongi äsja möödunud ca 50 päeva eluloo alapeatüki sisu lühidalt. Õnneks kirjutasingi valmis. Ehkki  tundus miskitpidi vaevaline ja kahtlesin oma motiivides. Aga peab ju jagama teadmisi, peab kirjutama teaduslikke artikleid isegi juhul, kui minule ei ole nende eest arvestatavad punktid olulised,  akadeemiline tõmbamine ja lükkamine, ringmängud ja loendid jne ei mõjuta karvavõrdki. 

Aga nüüd on aeg võtta üks enam-vähem puhkus ja valmistuda Jõuludeks. Loome meeleolu:

 

 Kohalikul maastikul ei ole suurt mõtet erakordse ja uudse materjaliga või lähenemisega poseerida ja presenteerida (või provotseerida), et ON ikka huvitav ja vajalik ja hästi kirjutatud jmt. Kõigil niigi muresid,  vaja hoolitseda oma uurimisrühma projektide eest ja püsida koosseisus ja ma ei tea, mis seal suures kitsikuses vireledes veel kõik on. Aga paari kolleegi arvamus ikkagi läheb korda ja trükis ilmumise järel on alati olnud positiivne meelevirvendus ja kui mõned aastad hiljem keegi mainib, et seal sa kirjutasid seda vmt, siis tabab kerge hämmeldus ja tore on. 

Igatahes õnnestus kirjutada teemal, kus pole eelmiste uurijate jalajälgi, mis tundunub alati oluline. 

Ja millest ma vahepeal eemal olin. Ikka sellest, mis juba pikalt näib olevat akuutne, aktuaalne jmt.

Kokkuvõttes:

Täna möödub 32 aastat päevast, mil teispoolsusesse lahkus Andrei Sahharov. Arutaks siis järgnevalt, mis hetkel toimub poliitlises plaanis ja kitsmalt ja laiemalt. Pole oma pead viimasel ajal sellega vaevanud, vaid hommikuti pealkirju näinud ja raadiost juhuslikult mingeid jutte tükati kuulnud.

Kremloidid kogusid 100 000 orki Ukraine piiri äärde ja võitsid järjekordse väikese lahingu hübriidsõjas. Üldiselt on Voldemaril täiesti ükstapuha, kas tema orkid külitavad kasarmus ja lükkava selle ümbert lund või on telkides lagedal põllul ja soojendavad ennast bursuikade ääres. Muidugi on naljakam ja huvitavam kui mingeid tagajärgi kartmata võib kogu Euroopa kihama panna ja on meeldiv mõelda, et kõik kardavad Mordorit. Mis sellest, et välispoliitiliselt on moskoviidid viimased 15 aasta  käitunud laamendava pätikambana. Ja retoorika on viimastel nädalatel muutunud aina ülbemaks. Et nende välismin võib kirjutada avaldusi, kus näeb võimalust "mastaapseks (sõjaliseks) konfliktiks Euroopas". See on muidugi orkide sisu ja alussambad, valitsejate ja rahva ühisosa. Aasta või kahe pärast on Mordoris kõik juba täiesti vaikne, kõik on ära hirmutatud ja kontrolli all. Voldemar võib siis olla uhke, et on toiminud tõhusamalt kui Andropov, kes valitses ajal, kui väike Voldemar oli alles  tähtsusetu kagebiit.   

Ja kahjuks on Läänes praegu võimul väga keskpärased juhid Biden, Macron, Johnson, Draghi jt. 

Hale tüütu jama. Pikemas perspektiivis saab määravaks, kas tsivilisatsioon, mille alusväärtused loodi  2000 aastat tagasi ja mille uuemad mehhanismid on töötanud ca 200 aastat, laguneb ühelt poolt vanal ja uuel tasemel totalitaristlikeks antiutoopiateks ja teiselt poolt pidevas afekti seisundis ja stressis vaevlevateks sektideks killustunud ühiskondadeks, või suudab see uueneda ja kaotatu läbi kannatuste taasleida. Ma panustan viimasele, sest totalitaarsed režiimid ja sektid on siiski suhteliselt lühiajalised nähtused, tunduvad tugevad ja ägedad, aga kaovad ootamatult kiiresti. Või kapselduvad. Harvemini lõhkevad, mis ei pruugi olla hea.  

Et piisav hulk inimesi ühel või teisel moel väärastataks, nii et inimloomus muutub ja kaob see pide, mis seni on kõige kiuste aidanud elu valdavalt inimväärselt korraldada, ei tahaks uskuda. Aga muidugi

läheb just nii nagu läheb. 😃

Ja lõpetuseks midagi ilusat