Mordori võimalik kesklähiperspektiiv ca aastaks 2023

Mõnda aega ei olnud tahtmist Ukrainas toimuvat sõda kommenteerida. Pole ju mõtet lugejaid eksitada või neis masendust tekitada. Praeguseks on olukord sedavõrd paremaks muutunud, et mõnel seonduval teemal võib peatuda.

 On lapsi, otse öeldes vastikuid lapsi, tõelisi mölakaid (ilmselt küll nende vanemate süül), kes juhul, kui ei saa enda tahtmist, saadavad korda mingi sigaduse. Näiteks - kui isa või ema sunnivad midagi tegema, siis pisut suurem vend annab oma väikesele õele möödaminnes kolaka või valab liivaämbri sisu sellele pähe vmt. Ei tea, mitme eksperdi töö ma nüüd ära teen, kui tõden, et moskoovia tegutsemine sõjas Ukraina vastu ongi üsna paljus selline reakstioon; väike voldemar ei saanud seda, mida tahtis, seepeale lihtsalt sigatseb. Ei lastud okupeerida Harkivit, tähendab tuleb linna nüril kombel mürskude ja rakettidega tulistada ja purustada. Debilitas mentis. Orkide eilne rünnak Odessa sadamale on sellise käitumise järjekordne näide. Ja siis täpselt vastavalt Sorokini poolt kirjeldatule nürilt это не я !

Aga kohe mitmel eksperdil põhjus analüüsida ja seletusi pakkuda.

Alustuseks esitatud analoogiat võiksin veelgi edasi arendada ja muuhulgas puudutada leierdatud teemat, kas ja kuidas peaks sellise käitumise eest karistama, kas rohkem tähelepanu või hoopis vähem suhkrut jmt. Lisada uusi sanktsioone või oleks õige vähem sanktsioone, kontakte või isolatsiooni jne. Kuid jäägu see edaspidiseks või hoopis ära.  Ja lapsed lasteks, olgem leebed ja õiglased ja tõdegem, et mölakaid on ikka igas vanuses ja igal positsioonil. 

Orkide sõjakäigus Ukraina vastu on juhtimise osas huvitav jälgida, kuidas see toimub. Huiloo suure pealikuna taob jalgu vastu maad ja annab juhiseid, mille väidetav eesmärk ja mõte olla ukraina rahva moraali ja võitlustahte halvamine läbi barbaarsuse ja julmuse. Tema ustav teener šoigu koos kindralstaabiga suunab strateegiat sama andetult kui need punaarmee kindralid, kes üliedutult proovisid laial rindel otserünnakutega vastast murda, tohtute kaotustega jõgesid forsseerida jmt. Mingi osa kindralitest siiski võimalusel toimetab taktikaliselt arukamalt, teine osa aga sõdib ainsal orkidele edukal moel ja lihtsalt lõhub linnad maatasa ja siis võtab jalaväega uue tüki territooriumi ära. Väga väike osa rf-i sõjaväe ohvitseridest on piisavalt haritud spetsialistid ja võivad ülematena olla enam-vähem adekvaatsed, aga kui nende väeosades on varasem isikkoosseis langenud ja asendatud väga kirju ning madala ettevalmistusega võitlejate/kotkastega, siis pole neilgi enam palju võimalusi edukalt sõdida. 

Ukraina tehniline võimekus on tohutult paranenud ja kui see muutub veel paremaks, siis jääb üle vaid loota, et neil on rünnakule asudes taktikalises plaanis kõik õigesti korraldatud. Esimese kahe või kolme eduka operatsiooni järel kaob orkidel viimanegi võitlustahe, mis juba praegugi on väga väike. 

Pole välistatud, et kordub 1941. aasta - väeosad kaovad rindelt, sõjavangide pikad kolonnid marsivad mööda maanteid, komandörid ilmuvad välja kaugel tagalas. Mis on tore, aga mitte nii huvitav, kui see, mida hakkavad kodumaale naasnud võidetud orkideväe võitlejad tegema. Nende väljavaated on ju pehmelt väljendades nigelad. Vot seda jama, mis siis mordoris lahti läheb, tahaks näha.

 

Liblikad (Lätis ja Leedus)

 on muidugi sarnased liblikatele Eestis. Pole neid seal rohkem ega vist ka vähem. 

Läti admiral

 

Et ma pole turist, siis mul ikka on aega putukatega rääkida ja kasside sõprust võita ja põllult herneid varastada.

Seoses liblikafotodega meenub telefonivestlus ühel varanovembri pimedal vihmasel õhtul, umbes selline dialoog:

- Mis see oli?

Niidu-võrkliblikas

 

- Buss läks mööda, ma jalutan väljas.

- Mis seal teed?

- Pildistan porilompe.

- Noo... jaaa... porilompe on tore pildistada, 

aga mis sa pärast nende piltidega teed?

- Saadan sulle. 

 

hehehehe eksole

 

Tegelikult netis on porilompide pilte vähe, aga liblikate pilte massiliselt. Ju siis nende fotode avaldamine on nii ohutu. 

Või siiski keegi õel inimene mõistaks selle hukka?

Verikireslane, aasa-verikireslane (imho)

Meri, järved, jõed

 ühesõnaga vesi. Lätis ja Leedus. 

Lätlastel on randadega vedanud. Ilusad liivased rannad ulatuvad silmapiirini ja vaid mõned peesitajad ja suplejad on nägemisulatuses. Samas on võimalik sättida end lebotama luitele, mille ühel küljel on meri ja teisel küljel lookleb jõgi. 

 

Umbes nii 👉

Saulkrasti kandis.

Aga sama kohtab ka mujal.

 

 

 Kuldigas on teadagi väga lai juga, mis kaugelt vaadates tundub üsna madal, 

aga tegelikult saab selle pealt paari meetri kõrguselt alla peakat hüpata, 

mida kohalikult elusama tunde saavutamiseks mõningase riskiga ka harrastavad ja siis rõõmsal meelel, et eluga pääsesid, tõttavad oma toimetusi tegema. 

                See ta on

                        👇

Aga Leedus leidub jõgesid, kus sillal seistes võib vee vulinat kuulata ja mõtiskleda kuidas kõik voolab ja peatumatult muutub, ajalik on ajutine ja kaob ja sellest on kohati kahju. 

 

(krt, koera pilt ei püsi omal kohal. kus sa lähed?!)

Aga järved... muidugi nad on, iseasi, et ma pole väga järvede inimene, aga muidugi mõistan kõiki neid, kes järvi maalivad, seal kalastavad, lõbutsevad jne. 

 

Ning ei maksa unustada tiike, eriti neid, mis on ümbritseva pargi kujunduses olulised.

 

Ilumeelega kooskõlas väikesi veekogusid, milles peegelduvad päikeseloojakud ja öisel tumedal veepinnal võib vaadata virvendavat kuud. 

 

 

 Aga kui see kõik eriti korda ei lähe, siis Liepaja Sõjasadama varemed peaksid küll muljet avaldama. 

Hulk merre varisenud betoonist ja tellistest ja maakividest müüridega megapunkreid 

 

 

ja samas kõrval on iroonilise lisandina elektrituulik, mida võib märgina tõlgendada ka kui metafüüsilist veskit, mis on  lagunenud ja kadunud võimsuse taustale sätitud. 

Ja sellel positiivsel noodil lubatagu tänaseks lõpetada.