1 laul ja 1 fantaasia

Ukrainlannadelt koostöös leedu lauljannaga taas uus ja kena laul. 

 

Nagu eelmises postituses olnud palad, on seegi palve.

 Mordoris plahvatas auto ja keegi roolis olnud trollivabriku noor perenaine, kes oli vähetuntud, aga sarnaselt oma mõnevõrra tuntuma isaga, oli vene maailma hull propagandist, äärmusimperialist ja rašist, harrastas mingit hämarat esoteerilist geopoliitilist ideoloogiat, kärvas.  Kõik mainivad, et tema hull isa, kellele auto kuulus, sõitis sama teed kellegi teise autos, kuhu ta olla viimasel hetkel istunud. Aga keegi ei nimeta, kelle auto see oli ja kes oli inimene, kes talle viimasel hetkel andis praktiliselt korralduse (vormis peame rääkima)  istuda teise autosse. Kui sellest asjast midagi ei tea (nagu mina), siis võib suure tõenäosusega oletada (lihtsalt igavusest ja mängu mõttes), et see inimene oli mõni gru tegelane. Selline, kes teadis, et gru spetsialistid olid vanamehe ja tema tütre autosse pannud pommi, mis varsti plahvatab. Brigaad oli oma töö rahuldavalt teinud, seal kus tarvis ja siis kui tarvis lõhkes pomm.  Orkid teevad muidugi selle ümber kära jmt, meiegi ajalehed kirjutavad, aga üldiselt pole see suurt tähelepanu väärt sündmus. 

Ainus, mis selles jadas on tõeliselt ebameeldiv, on paavst Franciscuse öeldu, et tegemist oli sõja süütu ohvriga. Esiteks on kummaline, miks ta üldse kommenteeris, teiseks oleks väga huvitav teada, kes teda nendes küsimustes nõustab, kas ta järgib mingit väga kahtlast plaani suhetes mordoriga ja on kuidagi omas naiivsuses vana kgb mõjutusagendi ja luuraja gundjai (kutsutud ka moskoovia patriarhiks) poolt kremloididele meelepärases suunas ära kallutatud. Franciscus tundub olevat edev ja poliitilistes küsimustes võhik. Kui ta jätkab mordori agressiooni ja Ukraina suhtes senist kurjategija ja ohvri samale pulgale asetamise joont, siis võib mitmete maade katoliiklaste suhtumine temasse muutuda mõistmatusest halvakspanuks. 

Muidugi võib edasi fantaseerida, et mõrva korraldas putini kokk, kes kahtlustas, et antud isik oli USA luurele raha eest edastanud tema kohta olulist informatsiooni. Pealegi ei olnud ta rahul trollivabriku viimase aja töötulemustega, aga head ettekäänet andetu juhi vallandamiseks ei olnud. Samas keskmiselt tõhusa infooperatsiooni sai selle plahvatuse ümber kokku panna. Kas tütar oleks seda mõistnud, ei tea; kuid isa näikse mõistvat.

Ja kui ma vähegi taipan, mis mordoris toimub, siis tõenäoliselt kuulutab orkide patriarh hukatud näitsiku peagi märtriks ja pühakuks ning talle pühendatakse tinast ja vasest nikerdatud Z märgiga altar satanistlikus relvajõudude katedraalis.   

Kuumapühad

Paar päeva olen puhanud, peitnud end toas, lugesin läbi Jung'i Vastus Iiobile, mis minu jaoks oli huvitav ja tekitas mitmesuguseid mõtteid, mis ju ühe raamatu juures on omaette väärtus. 

On filosoofe, kes on kirjanduslikult andekad. Kas nende õpetus tundub maailmavaateliselt õige või lähenemine sümpaatne, loogika pädev, maailmavaade vastuvõetav jne, polegi alati tähtis. Mõne mõtleja tõed kattuvad enese poolt varem mõelduga ja sinna rongi lisandub pelgalt uusi vaguneid, huvitavaid mõttejätke või tõdemusi, kinnitusi oma mõtetele ja muud meeldivat (vt ka Zen and the Art of Motorcycle Maintenance Robert M. Pirsig). Aga võib ka olla, et autor lihtsalt paneb lugeja peas loetust erinevad, hoopis teised mõtted ja teises suunas liikuma ning inspireerijana on väärtuslik.

Selliste inspireerivate filosoofide hulka ma arvaks nt Kierkegaardi, Nietzsche, Spengleri, Berdjajevi jt; laiemalt võetuna ka C. G. Jungi, Erich Frommi, Krishnamurti, aga nt ka Alan Wattsi, R. D. Laingi jt.  Eelnimetatuid on õige lugeda 14 kuni 20 eluaastakese  paiku. Pealt kolmekümneselt ei ole minu arvates enamikku nendest sobilik mõne seisukoha esitamiseks tõsimeelselt tsiteerida. Võibolla erandina Jungi, aga muud on küll nõtked ja kütkestavad, aga pole lõpuni tõsiselt võetavad (vrdl Immanuel Kantiga). 

Eelöeldu oli muidugi väga suur üldistus ja reegel mitmete eranditega; nt Vastus Iiobile on vist ca 78 aastase Jungi sulest ja selle tõsidus ja mõtlemise kartmatus on sellised, et mõjuvad igas vanuses lugejale. 

Religiooni ja Jumala üle ma arutama praegu ei hakka. Ainult mainin, et on väga levinud, et inimesed konstrueerivad endale mingi ettekujutuse Jumalast, keda nad siis ei usu. Ja lisaks kinnitavad endale ja muile, et sellised teemad, mida puudutab religioon, ei ole neile üldse huvitavad ega pea nad neid oluliseks. Mis muidugi lamestab inimest. Võib juhtuda, et seejärel koondub kogu tähelepanu enda isikule, algab enesekeskne elu eneseabi raamatutega ja erisuguste kõutšide õpetuste all... Õnnetu jama, ühesõnaga.  Aga vb pole palju antud ja ega siis nõutakse ka vähe ja las olla.

Paar palvid Ukraina eest. Olgu või vaiksed ja sõnatud, aga muusika ja lauluga palved olla topelt tõhusad ja allpool tekstides on segatud tunnete ehedust ja needmise jõudu.   

"За Харків, Марік, за Ірпінь".

«чути гімн»

Liblikad, lihtsalt liblikad

 Liblikate piltidega on probleem, ca samas suurusjärgus, kui Richard Brautigani ühe jutu pealkirjas.  What Are You Going To Do With 390 Photographs of Christmas Trees​?​

Ega palju rohkemat levinumate liblikate ligi meelitamiseks polegi vaja, kui kuumasid päevi ja kusagil tagahoovis mõnd mesiohaka puhmast. 

Muud taimed ja lilled jätavad liblikad ja mesilased, kimalased, vaablased ja igasugu põrnikad üsna ükskõikseks, aga mesiohakad, mis mitte just ilusa väljanägemisega, tõmbavad neid hulgaliselt ligi. 

Samas toimub ka mõningane võitlus kohtade eest õitel. 

 Sihuke 👉

Ohakad mainitud ja liblikad teemaks, seega esmalt foto ohakaliblikast. 👇

Loogiline.

 

Ohakaliblikas mesiohakal

Neid oli seal pisut vähem, kui mõnda muud liiki, aga igatahes on ohakaliblikad üks huvitav tõug.

  Tahtsin kirjutada hoopis teemal, et kummalisel kombel, pärast neid tavapäraseid ja kergekäeliselt korduvalt loobitud kuulutamisi, et maailm pole enam endine, ei ole seda viimasel ajal palju kuulda olnud. Eelmistel kordadel on maailm üsna kiiresti ja märkamatult jälle endiseks muutunud, aga praegu võib juhtuda, et ei enam muutu. Saabunud on lõpp globaliseerunud maailmale selle globaliseerunud majandusega ja muuga, mis kaasas käis ja tänu sellele võimalik oli. Lisaks kärisevad samas mitmed poliitilised õmblused. 

Liblikate tiivalöökidest ei teki ehk midagi, aga kui ringi liigub mitu tuulispaska, siis tõenäoliselt on varsti platsis tornaado. 

Võib olla, et muutused igapäevases elus saavad selle tulemusena paljudes riikides ja Euroopas sealhulgas, olema suured ja järsud. Ma arvan, et stsenaarium on nii tume, et rohkem ei tahaks sellest kirjutada. Samas loodan eksida.

Vana ohakaliblikas

 

Suvi on piisavalt kaua kestnud ja varasemalt lendama hakanud liblikate tiivad on juba üsna närud ja kulunud.

Hilisemate tulijate tiivad aga värskelt säravad. 

Ma ei taha vanemaid liblikaid diskrimineerida ja avaldan ka nende väärikate isendite pildid ära. 👉

Niidutäpik, vist

 Viledaks kulunud liblikate pildid ei ole ju   nii levinud, kui värskete ja säravate omad. 

 

 

  

                Ja neid erksavärvilisi on           minulgi. Muidugi.👇

Väike-koerliblikas

 

 

 

 Seoses Mordori propaganda hiljutiste tõmblustega meenus taas Doktor Garin ja see osa, kus poliitiline olend Angela  Altai Vabariigi presidendi vastuvõtul (mis on pühendatud rahu sõlmimisele Kasahstaniga) hakkab valjult ja hüsteeriliselt haukuma ning poliitiline olend Emmanuel hammustab üht daami põlvest. Mõlema on sunnitud lahkuma ja pärast seda istuvad doktor Garin, Maša ja Van restoranis. Van avab oma budistlikke vaateid seoses maailma illusoorsusega. Ja mõni hetk hiljem on surnud, sest kasahhid alustavad taas raketirünnakutega ja teevad Altai Vabariigi pealinna Barnauli pihuks ja põrmuks. Van'i vaatest on seegi muidugi illusioon. Aga kuna ta sai surma, siis selle kohta raamatus tema arutlus- ja mõttekäike ei leidu.

Polegi enam kindel, kas trumpab üle kunst või elu. 

Päevapaabusilm, teadagi

Küllap ikka elu, ehkki Sorokin on väga andekas.

Lapsukiblikas

Rohetäpik