Saiast ja iroonikutest, lõpetuseks Elu Sõnast

 Hommik. Sirvisin netist kohalike väljaannete uudiseid, jäin natuke üllataval kombel lugema Delfist/Kroonikast lugu varalahkunud näitlejast Märt Visnapuust. Minu huvi näitlejate vastu on leige, pole ma nende karjäärist ega eraelust huvitatud ja teatris käin pigem harva; äsja palusin mulle tänutäheks eraldatud kutse esietendusele ümber vormistada teisele isikule ja tundsin topeltrõõmu, et ei pea teatrisse minema ja et sain kellelegi oma meelsa loobumisega headmeelt teha.

Lugesin siis seda üsna pikka lugu ja otsustasin hiliseks hommikusöögiks teha French toast'i kusagil eelpool juba nimetatud YT Oliviast inspireerituna, mõnede tema nippidega, aga mitte koopiat.

 

Aga et siin pole toidublogi ega mingi nam-nam või mam-mam, siis ei juhiseid ega protsessi kirjeldust, vahest mõned igavad pildid chiabattast ja pardimunast. Sei Shonagon on meeldivate asjade hulgas nimetanud pardimuna, respect. Haa - hoopis "Peened asjad." Samas on ka sinivihma õisi mainitud, aga neil päevil ma lepin rõõmuga siniliiliatega, mis kord jäävad lume alla ja kord välja sulavad, aga ikka vapralt õitsevad.

Olen mingil saialainel, vähem kui nädala eest tegin Welsh Rarepit'i. Sellest oleks ilusamad fotod saanud.

Jutt varalahkunud näitlejast juhtis mõtted tema põlvkonnale ja meenusid mõned sama kursuse lõpetanud, kelle saatustes on mingi sarnane muster, eelkõige tema filmipartner sellest Küljetuul'e filmist, Talvo Pabut. Oli väga andekas ja võimekas mitmel alal, õnnetu elulõpuga, millest juba mitu head aastat möödas. Sellel põlvkonnal ei ole olnud oma kroonikut, kes nad mingiks legendiks vormistaks. Nad jäävad kuhugi disko-teksa ja punk põlvkonna vahele. Neist ei saanud pintsaklipslasi ega võitjaid. Ilmselt just nende kohta on kõige tabavamalt nimetatud, et see oli iroonikute põlvkond. Võib-olla selles sisaldub ka vihje, et nad on olnud tagasitõmbujad, eemalviibijad, tähelepanu mitte ihkavad, enesemüümiseks ja muuks haibiks liiga  eneseväärikad ja iseteadvad. Mõneti on  see võib olla seotud vaikse soodumusega enesehävitamisele.

Aga olles kusagil diskopepude ja punkarite vahel, olid siiski kõneksolnud vaiksete aastakäikude noored need, kes 1980. aastal korraldasid üsna hea mäsu Propa kontserdi järel Tallinnas. (Selle sündmuse tuules on muidugi 40 kirja autorid, nendest mitmed ka 60ndate nn "komsomoliopositsiooni" tegelased, endale usinasti eesti ajaloo lehekülgedele pesa pununud. Mitte et neid kõiki võiks ühte purki pista, aga iroonikud olid omas mentaliteedis pigem opositsioonis komsomoli vastu ega uskunud mingeid liberaalitsevaid vasakpoolitsevaid ideaale. (Kui araks löönud liberaalid hakkasid oma kirja kahetsema ja vingerdama, siis ristisid iroonikud Kaplinski ümber Kapitulinskiks.)) Skandeerisid Tallinna tänavatel marssides  Die Woche! Ja mõned aastad hiljem liitus osa neist Elu Sõnaga. 

2. veebruaril 1988 olid nad oma kolonniga väljas Tartu rahu demonstratsioonil ja muide - marssisid raekoja platsilt mööda Riia tänavat üles massi eesotsas. Hiljuti keegi selle liikumise osaline rääkis raadios ja puudutati põgusalt antud teemat, päris huvitav oli nende kuttide ja neidude vaib, aga nendegi mentaliteeti ei ole vist põhjalikult kusagil fikseeritud. Kui akadeemiliste ajaloolastega juhtud ühest või teisest taolisest teemast rääkima, siis pahatihti kuuled, et seda või teist "keegi ei ole uurinud". Millest on kahju. 

Kahe kohvi vahelisel pausil

Täna hommikul paistab Madridis päike. Siin on akna taga ilm pilves aga ehk selgimistega.

Eelmisel nädalal oli päris mitu päikeselist päeva. Olin päris rahul, et elan omal vabal valikul ikka Eestis, sest veebikaameratest võis näha, et Hispaanias ja Portugalis oli lohutult vihmane. Mitu kuud aastas mulle sobiks olla kliimapagulane Lõuna-Hispaanias? Oktoober ja november ehk ja siis veel aprill. Pikendada suvelist olekut ja näha kevadist õitsemist topelt. 

Igatahes on hommikuse kohvi kõrvale täitsa tore neid webkämme vaadata ja kreeklastel tundub paiguti juba olevat täitsa OK.  (Kreeklastel on muidugi olnud teles selline ilmatüdruk, Eleni Tsolaki, kes ka kõige vastikumal ajal, kui väljas on 5-6 kraadi, tantsib hommikud püstipositiivseks; Kalimera ja ärgake naeratades.

Eile oli pilvine hommik ja sadas ju lundki, aga ehk see on seotud  valitsusremondi ja  Kliimaministeeriumi kadumisega? Või ta ei kao... isegi ei muutu ühest olekust teise...  Ministeerium olla  paar aastat nikerdanud mingi kava kallal, mis nüüd küll kõrvale jäetakse ja hakatakse üht uut kava nuputama. 

Ja lisaks, mis ma  kuulsin! mõlgutatakse mõtet teha sadevete maks! Ei mingit tasuta vihma enam. (Mina nuputasin välja tuuletakistusmaksu (kuna me kõik oleme väljas viibides tuuletaksitused ja selle võrra jääb ju tuult, see aga tähendab potentsiaalset elektrienergiat, vähemaks.)) Vihmamaks on muidugi minu vaieldamatu lemmik!

Chess.com on oma saiti kuidagi ümber sättinud ja ma ei leidnud oma tavalist 2000 punkti tasemega boti enam üles; seepärast olin sunnitud valima uue vastase, pidi olema tasemel 2200.

Mängisin (natuke ähmis ja kohati kohmakalt, aga), tegin esimesel katsel mati. Saagu kirja, et hiljem teaksin kuupäeva (22. märts 2025), mil see juhtus.   (Kui keegi seda nüüd loeb, siis mõistagi pole lugejal sellest sooja ega külma.)

 

 

Olivia postitas YT-s video Duck Benedict-i 

valmistamisest ja ostsin kohe pardi rinnafileed, 

 

võtsin külmikust pardi munad ja panin ennast proovile, et teha tema roast koopia. Sain neli vabatahtlikku ka sööma ja võin oma saavutusega iga komponendi osas rahul olla nii umbes 4+ kuni 4- vahemikus.

Dakissõufakingguud.

Suurtest ja olulistest teemadest tasub ainult mainida, et rahuprotsess näikse kulgevat juba 1938. aastast teada retsepti järgi; järeleandmised ja loovutamised ja reaalne poliitika ja vastastikku kasulikud ärisuhted jmt - need muidugi rahustavad agressorit ja keegi tuleb jälle ning lehvitab paberilehekesega ja kuulutab, et nüüd tuleb rahu. Kuidas need ütlemised ongi, et ajalugu ei kordu, aga riimub; või et ajalugu ei õpeta, aga karistab; midagi umbes sellist, aga võib olla, et läksid mul täiesti valesti.

Käes võib olla ajalooline moment - kui moskooviast ja usast kostab järjepanu mingit absurdset teksti, ja toimub ähvardavaid ning totraid liigutusi, on Euroopa see ainus terve mõistuse keskus, mis veel eksisteerib ja ehk tasuks selle rolli täitmise nimel pingutada pikemas ja strateegilises plaanis.  

Seigad, sündmused ja nähtused

Päike paistab, mingid linnud vidistavad, ei ole pori vaid kohati õhuke lumekirme, muidugi natuke jääd; ilus hommik.

Tegin hommikusöögi kõrvale lahti YT, leidsin, et alates 10. märtsist on Skyline webcams loonud sellise koha 

Kas pole mugav; istud aga kodus ja naudid kohvi ja vaatad, kellel on vedanud ilmaga ja kus on udune või pilves; kõige hullemal juhul sajab vihma. 

Täna ma ei oska muul moel päeva mööda saata, kui et jätkan töötamist; kirjatöö oleks justkui mahult juba päris kopsakas, aga sisult on justkui hõre, kui saaksin paremini aru, siis küllap oskaksin ka asjad lühemalt kirja panna. ((Ma ikka eelistan lühemaid tekste, seepärast ei suuda ka sallida sellist kohalikku kaasaegset prooosat, kus üks lause tekib teise lause täienduseks ja tekst jookseb ilma eesmärgita ja kirjeldused tekivad lobedalt üksteise sappa, sujuvalt voolates nagu mudavoog.))

Mul on laual ja pooleli kaks üsnagi mahukat raamatut, kumbki veel pole tolmuga kaetud, aga kolmanda peale on küll juba ladestunud neli raamatut ja paar teadustoimetiste kogumikku.   

Sei Shōnagon'i Padjamärkmed  on hulk meeldivaid lühikesi peatükke, mis üksikasjalikult kirjeldavad erinevaid stseene ja pisidetaile, ruumipuuduses pargitud vankrite paigutusest kuni erinevate kohalviibinute riietuseni ning tähtsusetute tüüpide käitumise kummaliste eripäradeni, kõik see, mis on kauge Jaapani ja tuhande aasta taguse aja omalaadne konserv; väga tähelepanuväärne; samas aga on huvitav ka ette kujutada, kuidas tekstide autor keiserlikus palees, kusagil sirmi taga istus mati peal, paberirulli ja pintsliga, korrastas omi mõtteid ja meenutas nähtut ning asus seda valitud paberile kalligraafiliste märkidena jäädvustama. Vaevalt oskas ta mõtelda, et neid ridu loetakse veel tuhat aastat hiljem ja tuhandete ja kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel.  

Püüdsin ette kujutada, kuidas 10. või 11. sajandil olnuks võimalik, et keegi meie esivanemate hulgast eksinuks Jaapanisse. Ainus võimalus olnuks kuhugi sinna jõuda kas orjakauplejana või orjana, pigem viimasena, sest kauplejatel olid ikkagi vahejaamad, kus kaup vahetas omanikke. Inimkaubandust oli ju enne seda ja veel mõnda aega hiljemgi Euroopa ja piirnevate idas ja lõunas asuvate maadega küll. Pikk traditsioon ja palju vastastikku kasulikku ja kahjulikku koostööd. Kui siinmail või Skandinaavias leitakse araabia hõbemünte või mõni jupp siidi või muud idamaist, siis ega sellega ju kanamunade või muu igapäevase tarbekauba eest tasutud.

Kaunist päeva!