Üks kuu möödus

Mitte päris tühjalt, sai ju korraks tehtud ringsõit Mägi-Eesti mõisatesse, eriti neisse, mille kõrval on  ka järv. Mõnes olin varem käinud, aga mõni oli mulle ka uus. Ja mõned proosalised ja praktilised liigutused olid ka muidugi vahelduseks. Kõlab igavalt ja eks ta pisut igav oligi. 

Tänavapuhastusauto sõitis mööda, kas see ennustab vihma?

Üldiselt ikkagi terve kuu õnnestus mitte midagi teha. Teadsin küll, et kusagil on toimetajad, kes ootavad artiklit, aga isegi selleni ei jõudnud, et saadaks teate, et ärge lootke jne. Natuke oli see asi nagu

laulus,

et "arstid ütlevad see on depressioon, ema ütleb, et ma olen laisk".  Mina nimetan seda tüdimuseks. Vaatasin sel ajal viis hooaega seriaale. Lõpuks tundus molutamine raskem kui artikli kirjutamine, samas toimetaja võttis kontakti, andis lahkelt ajapikendust no ja nüüd ma elustusin. Kolm päeva kirjutamist on arvel ja teist sama palju läheb vist veel.

Tegelikult oli mul täitsa hea põgenemisplaan RMK metsamajja ka olemas, aga potentsiaalsed kaaslased paraku on ära langenud. Üks neist otsustas tagasi Lissaboni lennata ja sealt hiljem Portosse minna. Ja ehk veel caminole matkama.

 

Mulle piisab ka kohalikust lõunamaisest kuumusest. Ehkki pikem jalgsirännak on kindlasti huvitav ja erineb muudest mõeldavatest liikumistest, rääkimata siis liikumatusest.

Aga ma tahaks rohkem istuda oja kalda tuules sahisevate kõrkjate kõrval. (seal kus ei ole sääski)    

(hhhmmmm, arvuti jõudis just praegu 5miinuse ja puuluubi uue plaadi mängimiseni, see on küll viimase kuu tunnusmuusika ja pole ka halb, st päris väga hea värk)

Sisepoliitikutest. Üleeile sain teada, et Igor Taro (Eesti 200) on Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees. Olgu ta ikka tubli ja terve! Oma FB-s oli ta kunagi väga õel, sarkastiline ja vaenulik tartlaste suhtes, kes astusid vastu plaanile linna serva Emajõe kaldale rajada tselluloositehas. Kusjuures mingit ametikohta või rolli või kaudsetki pistmist tal sel ajal Tartuga ja minu teada ka tselluka ettevõttega ei olnud. Vist talle tundus, et mingid tagurlased on ennast risti progressi rööbastele visanud ja kisavad. Tollasest keskonnaministrist Kiislerist ma saan veel aru, miks ta siis nagu kult rukkis vait oli ja lõpuks mingi pidurdava otsuse ränga sunni all langetas (või lihtsalt nõustus sellega). Eks ikka puidupartei rahad on erakondadele oluliseimad paberid. Ikka tselluloos meile, papp teile. 

Mis see Eesti 200 maailmavaade õigupoolest on? Nende saadikutel oleks ehk aeg hakata plaani pidama, et kuidas mõnda muusse erakonda maanduda, et järgmisel korral ka RK saada.

Peremehele sobib ikka olla tark, aga rohkem vaeste sulaste asi on see nutikuse värk. Kui E200 alustas oma partei promomist igal võimalusel korrates ja lubades, et pakuvad  "nutikaid lahendusi", siis teadsin, et oleme allakäigu teel, sest hüljati "tark" ja asendati see palju labasema mõistega "nutikas". Praeguseks tundub, et nutikus on tupikusse viinud. Eriti murelikuks teevad ümberkorraldused hariduses. See on valdkond, kus alati on tugev konservatiivne ja alalhoidlik hoiak, muutused toimuvad üsna aeglaselt ja loomuliku teisenemise tulemusena. Aga praegu on kavas "suur hüpe". Need, kellel võimalik, viivad seepeale oma lapsed erakoolidesse. Ma tean endisi padupaganaid, kes mõni aega hiljem tulevad trotsliku näoga ja silmad punnis ning toovad oma esmasündinu kristliku kooli esimesse klassi.

Nutikus - tänan ei.

Ootan vihma, eriti hea oleks muidugi koos äikese ja kõuega, see aitab pinget maha saada ja mõjub vabastavalt. Siis ma oleks homme muidugi täitsa uus ja hullult tegus. 

Lissabon ja Porto

Kui ma Tallinna jõudsin, ei olnud lumi veel ära sulanud. Tartus olid kirsid pidurit pannud ja polnud õitsema hakanud. Portugalis tundus +20 C olevat üsna jahe ja seda juhtus vaid ühel päeval, ülejäänud päevadel tuli mäest üü - üüless - ss ja mäest alllll - llllla vantsida ikka nii 23-25 kraadi all (püüdke nüüd aru saada). Aga tegelikult mitte mäest, vaid mägedest (mitte et see olnuks mägimatk). Kui Lissabonis maavärina järgselt, mil pea kogu linn hävis, ei läinud korda reljeefi enam lauskjamaks planeerida, siis võib ette kujutada, kui karm see vanem tänavate/treppide võrk võis olla. Aga kohalike jalad on tugevad.  

Olen varem Portugalis külastanud Farot ja Lagost, need on linnad, kus künkaid ja orge ei kohta; sedapuhku aga Lissabon ja Porto olid  võrdselt turnimine. Ja muidugi suunatakse linna külastajaid eriti osavalt vaateplatvormidele. Mõnel sellisel kasvab õnneks ka puid ja on varjus pinke või mõni välikohvik ja tänavamuusikud. Samas pole vale mõte kusagil treppide peal teha vahepeatus, mis üksiti on ka toidupaus. Ei pea ju palju sööma, võtkem nt austrid. Paar austrit.👇

(Ma tegelikult jagan seisukohta, et toidu fotode levitamine on allakäigu märk. Seda jagavad veel paljud, kes samuti ei suuda kiusatusele vastu panna.) 

(Eestis on muidugi oht, et mingil esitlusel või muidu peol, kus uonnabii rikas/edukas ärimees tahab muljet avaldada ja on kusagilt peenest/erilisest toiduärist saanud odavalt hankida mahakandmisohus teise värskuskategooria karpe, kohtub toidumürgitusega seltskond hiljem kohaliku haigla vastuvõtus. Häpbens.) 

Aga nälja korral on muidugi keskmine kaheksajalg just paras.  Portugallased teavad, kes on kaheksajalg ja ei tee temast mitte mingit jalgpallimängude tulemuste oraaklit ja teletähte, vaid grillivad  ära ning valmistavad maitsva tõsieluroa. 👇

Lisaks on piisavalt ka neid kirikuid ja kabeleid, mis ei paku turistidele huvi ja on heaks pelgupaigaks kuumuse ja päikese eest ja eemal tüütust sebimisest. Seni veel off the off the beaten track.

Pärast seda reisi võiksin mõndagi pajatada teemal, mis on valesti Lonely Planetiga. Aga oleks igav jutt, liiga napilt naljakas.

 

Üks väike näide. 

Ärge sõitke trammiga nr 28. Või siis sõitke, nagu sõidavad sellega sajad ja tuhanded "kavalad" turistid, kes on LPst lugenud, et nii saab odavalt hea ülevaate Lissabonist ja tramm ise on ka väga ajalooline jmt. Seepärast seisavad kõik need kohalike jaoks tüütud sissesõitnud trammipeatuses

 

 

permanentses  megapikas järjekorras  oma tunnikese ja hiljem on kokkupressituna õnnelikult vagunis ja kui see teile mingit mõnu peaks pakkuma, siis muidugi valige ikka tramm nr 28 ja minge sõitma. (Mida mina kindlasti ei teinud.)

Peab vaikselt mõtlema hakkama, et kuidas oleks võimalik reisida siis, kui kohalikud hakkavad kõikjal turiste kividega loopima või muul moel ahistama.

 

Kui tahaks kõik meeldiva kirja panna, siis tuleks mainida Belemi linnaosa Lissabonis, mille põhivaatamisväärsus on sealne sadamakindlus ja klooster (megajärjekorraga), aga samas kõrval on ka rahulikum Neitsi Maarja väga muljetavaldav kirik (kusjuures tasuta ja lühikese järjekorraga). Enne reisi vaatasin 1956. aastal ameeriklaste tehtud filmi Lisbon ja sealt jäi selle kiriku interjöör juba erilisena meelde. 

Belemis on suur kultuurikeskus ja seal on ka hea moodsa kunsti väljapanek. Tasub tähele panna, et moodsa kunsti muuseumidesse, galeriidesse jmt satub harva juhuslikku rahvast (mõne eriti popi kunstniku muuseumid v.a.). Nii ka sel korral, sai rahulikult vaadata päris huvitavaid taieseid hästi organiseeritud ekspositsiooni.  Et te ei pettuks, ärge võtke eelöeldut nõuande ega soovitusena. (Mis on läbivalt ja kestvalt kehtiv kõigi selles blogis avaldatud hinnangute jne jmt kohta.) 

No ja siis muidugi see fado asi... korduma kippuvate küsimuste rubriigist. Jah, kui keset neid treppe jõud ühel õhtupoolikul raugema kippus, siis meelitati sellisesse baari või restorani vmt (järgneb reklaam), mille nimi on Solido ja seal laulis fadista Valeria Carvalho ning võite külastada tema YT kanalit ja veenduda, et mitte alati ei ole need laulud teab kui kurvad ja ega peagi olema ju. Aga vahel on ka.

Üsna juhuslikult oli sel korral reisile kaasa võetud raamatuks Philip Roth'i Operatsioon Shylock. Reisil vaatasin telerist uudiseid vaid korra (ca 20 minutit) ja arvutit/telefoni st netti nonde maailma asjade jälgimiseks ei kasutanud üldse, aga kogu selle Iisraeli ja Palestiina ning juutide ja araablaste. lisaks vasakpoolsete jne jne probleemide analüüsimiseks on mainitud raamat kindlasti kaks suurusjärku parem, kui meediast kõlavad arvamused. (Poolunisena lennukis on see hindamatu abimees, et iga paari lehekülje järel korraks tukastada, lend tundub siis lühem.)

Päike hakkas ka paistma ja lähen ka välja, mis siin ikka passida. Adeus.

Neid lugusid küllap on mitmeid

või õigemini palju.

Olen kindlasti lugenud kahte lugu, mille alguses minategelased kirjeldavad väga sarnast ja küllap siis antud olukorras üsna levinud tunnet ja see tunne on minulegi tuttav. Esimene lugu pärineb ka 11. või 12. sajandist, kui ma ei eksi (loo autori ja pealkirja olen lootusetult unustanud ja enam seda teost vist ei leiagi). Aga jutustuse alguses on külarahvas kokku tulnud ja peetakse teenistus ja inimesed on väga põnevil ja pidulik värk ning kõik on kaasa aidanud ja toetanud jmt, aga minategelane tunneb, et tahaks maha langeda ja anuda, et lubataks tal hoopis koju jääda ja unustaks selle kaugesse sihtpunkti siirduva palverännu plaani. Nüüd tundub võimas plaan nii totra unistusena.

Teine lugu on ehk vaevalt 10-20 aasta tagune ja tegelane kirjeldab, kuidas hakkab minema ümbermaailmareisile, jalgrattaga, sõbrad korraldavad kodukõrtsis vahetult lahkumise eel veel väikese olengu ja lõpuks istub ta sadulasse ning hakkab sadama poole sõitma ja kõige rohkem tahaks nurga taha jõudes valida pisut teise tee ja kihutada tagasi koju ning ennast umbes aasta jagu seal varjata. 

Kas tuleb tuttav ette? Tegelikult võiks juba harjuda, et on ju käidud küll, lähed, tuled. Vahepeal on äge. Tüdimust on praegu piisavalt ja uued muljed peaksid kogunenud spliini lahjendama küll, ega palju muid vahendeid kui väike reis, selle vastu ei teagi. Tähendab, et tuleb hakata lendama. Ju see ikka hea mõte on.