Veel lugudest

 Palju sinist taevast ja valget lund, päike on soe ja kohati on näha, et lumi katusel sulab ja servalt langevad tilgad. 

Jäin kuidagi rännulugude lainele ja leidsin mõned üsna huvitavana tunduvad raamatud ja filmid ja inimesed. 

Väga huvitav autor ja rändur näib olevat Dervla Murphy ja ma ei teadnud, et tema raamat rattareisist Iirimaalt Indiasse (oli 60ndatele vist) on eesti keeles ilmunud. 

Lisaks on vändatud ka dokfilm Who is Dervla Murphy ja nägin treilerist, et muude hulgas kõnelevad seal Michael Palin ja Sylvia Whitman (Shakespeare & Company raamatupoe omanik Pariisis). 

Pisut erinev, aga samuti huvipakkuv on Guy Stagg'i raamat The Crossway. Õnneks on see audios YT-s olemas; räägib noore kuti jalgsirännakust Canterburyst Jeruusalemma mööda keskajal kulgenud palverännuteed. See ei ole marsruut, mida igal aastal trambiksid sajad tuhanded matkajad. Otsustab minna ja alustabki kohe oma teed jaanuari kuus! Kusjuures ta ei ole mingi matkaja, pigem mitmete probleemide küüsis vaevelnud ja mitu aastat põhiliselt oma toas aega veetnud vend; kes usub, et üks pikk kõndimine võiks talle hästi mõjuda. 

Nautige ilusat ilma!

 

Kuulan lugusid

Ühed sõbrad-tuttavad juba on Indoneesias, teised hakkavad minema. Väljas olles ei tundugi see mõte täna väga vale, kuidagi harjumatult külm näib olevat.

Paar-kolm päeva jõin taimeteed, mida väga harva teen, lesisin ja kuulasin Öökapi raamatu reisikirju; alustasin Stevensoni matkaga Prantsusmaal, seejärel Vilde reis Krimmi ja seejärel Nellie Bly 72 päevaga ümber maailma. (Kehatemperatuur mittemuljetavaldav 37.7; köha ja nohu.) 

Vilde reisis vene raudteel vist 1904. aastal ja tema kirjeldused rongidest ja Simferopolis nähtud paljasjalgsetest jmt olid minu jaoks üllatavad. Ma vist ei olnud ette kujutanud, et sel ajal sealmail oli  viletsust sellisel määral. Oleks ma lugenud markii Astolphe Louis Léonor de Custine (1790–1857) Kirjad Venemaalt, siis ehk oleks Vilde hilisemal ajal nähtu üldpildi juurde sobitunud, aga kuna ma XX sajandi esimese kümnendi Venemaale pole eriti palju mõelnud, siis nüüd kuulates, pidin endale ütlema, et no muidugi, missasiisarvasid, ikka seesama, alati. (Mingite käsitluste põhjal on mulle tundunud, et vahetult enne 1914. aastat oli Venemaa juba natuke nagu arenenud, aga eks see oleneb, kuidas vaadata ja mida mõõta. Ja kui järele mõelda, eks siis põhiosa arenenud vabrikutest ja tehastest asusid ju lisaks Peterburile hoopiski siin, Läti ja Eesti aladel.) Vilde kirjeldab/kirjutab igatahes väga hästi.

Stevensoni matk läbis neid alasid, mis jäävad just põhja poole Prantsuse Katalooniat (kus olen käinud) ja lõuna poole mingitest teistest piirkondadest, kus ka olen põgusalt käinud. Prantsusmaal muidugi kordub sama nähtus, mis ka Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias, et need, kes elavad põhjaosas, arvavad et lõunaosa on metsik ja mahajäetud/-jäänud. Stevensonil oli tema ajalooteadmistega ja ilmselt teatud sümpaatiaga kunagiste kohalike mässajate vastu, tore seal matkata. Tema teadmised kamisardide kohta avaldasid igatahes nende järeltulijatelegi muljet. Šotlasena ja presbüterliku taustaga (ehkki selleks ajaks ennast ateistina määratletuna) võib mõista, et ta tundis sümpaatiat prantsuse hugenottide suhtes. Matkata eesli seltsis tundub ka hea mõte, tänapäeval olla seal see teenus olemas, et renditakse matkajale eesel ja hakka aga mööda Stevensoni rada minema.

Nellie Bly reisikirja kohta on katkendite põhjal raske otsustada, kas tal tõepoolest oli lihtsalt kiire ja pidigi tormama läbi sadamate laevu vahetamas või on valik tehtud mingist taolisest kriteeriumist lähtudes. Kuulamisel jäi huvitavate seikade hulgas kõrva jutt Singapuri kalmistute kohta ja pisut vaatasin netis pilte ja tekste sellel teemal; näib olevat nihuke lugu, et seoses tohutu ehitustihedusega, teede rajamisega jmt on juba alates 1970ndatest päris paljud vanad surnuaiad hävinud.    

Kui teha mingi kokkuvõte sellest, mida (vanemates) reisikirjades kirjeldatakse, siis korduvad üsna põhjalikud kirjeldused ebamugavustest alates hilinemistest, ülerahvastatusest, palavusest, pealetükkivatest tüüpidest ja petistest või kerjustest, kes püüavad raha välja pressida jmt eksootika. 

Ja eelmiste järel ja vahele pakutakse mingeid sähvatusi sündmuste või objektide näol, millest saadud elamus korvab protsessi tülikuse.

Üldiselt mulle ei meeldi kuulata neid reisimuljeid, mis algavad tõdemusega/hinnanguga, et seal on nii räpane; kui nii olulisele kohale asetub mingi tavapraht vmt, ega siis ei tule ka midagi sisuliselt olulist või rikastavaid muljeid/kogemusi. Selliseid lehmad söövad kilekotte kirjeldusi on juba piisavalt trükitud ja loetud ning kõik peaksid olema kursis ka sellega, et Pyongyangi tänavad on väga puhtad ja Moskva metroo on palju ilusam kui New Yorgi metroo.

Eelmistele lisaks võtsin veel kuulata Carol Drikwateri Oliiviteekonda. Peaks olema ju huvitav, räägib esialgu Liibanonist ja Beirutist. Kas raamatuks on vormistatud autori kogu reis, mille käigus pidi jõudma ka Liibüasse ja Iisraeli, ma ei tea. Üsna palju on tekstis ikka seda räpasuse komponenti jt kohustuslikke elemente. Ja palju on andmeid ajaloost, sellega on meil hiilanud Friide-Berta T, eriti vist Maroko reisikirjas. Ei mäleta, kas temal oli ka palju räpastest tänavatest...

Päevakajalisest võiks mainida, et lehtedest täna lisaks pealkirjadele, mis puudutavad Trumpi telefonivestlust huilooga, ma tekste endid lugenud ei ole, paanika ja hüsteeria on niigi nähtav ja ma ei saa aru, miks. Puht tehniliselt on muidugi paanikapealkiri suurem klikimagnet jmt, aga kas poliitikud ja muud seal ümber askeldavad eksperdid (hmm) peaksid praegu võtma sõna, et küll on ootamatu ja nüüd juhtus küll jama... ei saa aru. Kõik ju teadsid, et Trump lubas seda rahu asja ajama hakata, no ja hakkaski. Helistas kremlisse ja helistas Zelenskile. Vahetasid mordoriga mingeid vange. See kõik on ettevalmistus, et saaks valmistuda mingis formaadis läbirääkimisteks. Selline värk võib kesta ka kaks või kolm kuud ja on vaid eelmäng, põhjalikumate kontaktide loomine ja päevakorra kooskõlastamine. Järgnevad delegatsioonide vahelised kohtumised ja pingelised läbirääkimised. Kuni nende alguseni käib laskmine ikka edasi. USA peamine sõnum on praegu, et Euroopa rohkem asjaga tegeleks.  Viimane peaks suutma USA kõrval võrdse partnerina seista, mitte tal hädiselt sabas jõlkuma.

 

  

Filme ja väikesi ilmaimesid

Korraks olid mõned päevad, mil oli talvine, oli lund ja selget taevast ning päikest (seega siis päev) või kuud (seega siis öö). 

 

Juhuslikult (mis pole muidugi tõsi) sattusin järjest vaatama filme; Hereetik ja seejärel Konklaav. Esimest nimetatakse vist õudusfilmiks, ju ongi; igatahes kolme peaosalise mäng on tasemel ja seepärast (oleks piisanud ka ainuüksi Hugh Grantist) on seda teost hea vaadata. 

Sisuliselt meenutas hereetiku esimene pikk monoloog üsna pealiskaudset võrdleva usuteaduse loengut, kui meil koolides oleks kohustuslik usundilugu, küllap õpetataks sealgi midagi sarnast; kunagised paksemad ja põhjalikumad "teadusliku ateismi" tellise mõõtu õpikud lähtusid samuti sellistest argumentidest ja võrdlustest  jmt. 

Konklaavis on kohe alguses mitu  intriigi ja algupoole stseenid on lavastatud ja filmitud väga hästi. Ja 37. minutil, mil peategelane pöördub kardinalide kogu poole sõnades, et tahab midagi südamest öelda, toob ta tõepoolest kuuldavale sõnumi, mis religioosses kontekstis on üsna loomulik, aga väljaspool võib olla raskest ja valesti mõistetav. 

Vahel juhtub, kahjuks oli minu jaoks ka selle filmi puhul nii, et tegevuse arenedes muutub teos lahjemaks, alguses antud lootus hakkab kaduma ja mõnigi oluline seik on ebausutav ning finaal paneb seetõttu nagu õlgu kehitama. Kahju muidugi. Puänt on siis selline, et kõige lõpuks selgub mingi veider eelneva kontekstiga sisuliselt vähe seonduv seik, mis tundub vist kuidagi moodne või mingist aspektist praegu aktuaalne võimaeiteamis. Mingi linnuke saab kirja ja kriitikud annavad rohkem punkte.

Hoopis parem tundus värskete filmide hulgast  

The Outrun, peaosas Saoirse Ronan, kes teeb väga tugeva rolli, aga võin olla ka subjektiivne, kuna mulle see näitlejatar üldiselt meeldib.Tõsiasi on, et alkoholismist on tehtud palju filme ja täpselt ei teagi. kas neid vaatavad rohkem alkohoolikud, nende lähedased või tavavaatajad.

Kui loetelu jätkata, siis vaatasin ka filmi The Brutalist ja selle valiku taga oli osaliselt tõik, et peategelast mängib Adrien Brody, kes imho on väga hea näitleja (ehkki natuke vast üheülbaline, -plaaniline, -tüübiline; pole eriti vahet, kas ta mängib filmis Pianist või Brutalist).

Eile oli lõikav tuul ja tuisk, muidugi valisin just selle päeva, et mööda linna tuiata ja asju ajada; selliseid asju, mida võinuks rahulikult ajada ka 

kuu või kahe pärast või siis kui ilmad juba soojad.

 

Tuisk muutis  selgelt nähtavaks  Jaani kiriku juures lamaval kiviristil kujutatud Jeruusalemma märgi. Sellel märgil on mõned huvitavad detailid, mis seda tüüpilistest Jeruusalemma ristidest eristavad. 

Ring risti keskel viitab keldi ristile, risti harude otsad näivad esmapilgul olevat fourchee risti sarnased ja kahveljad. Täpsemalt vaadates näib siiski kahe haru vahel olevat ka kolmas, mis ristiharu suhtes sirgelt edasi kulgeb ning selline vorm on omane mitmetele ristidele, küll pungi, lehti või lilleõit meenutavate otstega ristidele, aga ka neile, mis öeldakse olevat hundi käpa(jälje) sarnased jne. Aga terminoloogilist segadust heraldikas on nii palju, et seda lahti harutada läheks väga pikaks.

See kivirist toodi Jaani kiriku juurde kuuldavasti sel ajal, mil kirikut veel restaureeriti, aga kust tema leiti, seda ma praegu küll ei tea. Jeruusalemma märk lubab mitmesuguseid oletusi: võis olla palverännaku teel nt Tartust Vastseliinasse, aga võis olla mõne kalmistu juures, võis olla ka mõnel künkal ja sümboliseerida Kolgatat jne.