Röövik

Kirsil on kolm viimast kollast lehte ja röövik. Röövik ei kõla hästi,   lapsepõlves kuulsin isalt, et  need karvased olendid on päevakoerad, mis on ilus nimi.

Röövikuks olemise tausta ma ei  süveneks, eks nad elavad nii, nagu loodud elama. Milleks siis hinnanguid anda. Lõpuks saavad neist liblikad ja neisse on  kombeks hästi suhtuda. Proovisin  kindlaks teha, mis liblika röövikuga on tegemist, aga ei saanudki teada. 

  
Toimides vastavalt plaanidele, punkt üks: 

Teenida raha - check.
Järgmine punkt on siis leida koht, kus võiks  meeli ergastada. Istanbul oli üks võimalus, aga Türki reisimine tundus eelnevatel päevadel eetiliselt täiesti välistatud. Süürias toimuvate järgnevate sündmuste osas olen väga kahtlev ja pessimistlik.

Sügis on praegu väga  leebe. Kõik ei ole veel  lootusetult hall, on värve. Pole külm.
On ilma.😺 St et praegu veel ei pea lõuna poole kihutama.

Ämblik läks ära, tema tuulest lõhutud võrguräbalais lipendab  kollane kaseleht.

Olin nädala Tallinnas, milles ei saa süüdistada ei saatust ega väliseid tegureid, ikka  ise plaanisin.  Eesmärgiks ülimalt/võimalikult lühikese ajaga, erilise intensiivsuse ja ekstreemse efektiivsusega teostada tasuv töö/projekt; ja kaduda.

Et mind sinna vaja on, tuleb vist sellest, et kohalikel ei jätku aega. ((No ja muidugi ma olen andekas ka.))  Nagu kunagi ütles tundmatu Pärnu mees  (oma abikaasale), sama kehtib printsiibis  ka pealinlaste puhul "Sul on kogu aeg nii kiire, et sa ei jõua midagi teha."

Niisiis, seal ma olin. Kesköistel tundidel kuulasin, kuidas üle vanalinna lendavad haned. Näha neid ei näinud, ainult kuulsin üle lendavate parvede hääli.

Aga no mis ma seal siis nägin...
Hotellis elasid  võistlustele tulnud erinevate maade rühmvõimlejad. (Te küsite, vastan: võimlejad söövad müslit.) Nägin kohalikke ja igat masti turiste. 

Rotte, elavaid ja surnuid.

Kajakaid. Ametnikke, kes hakkasid mind vältima pärast seda, kui ütlesin neile, et on rõõm kohtuda.

Nägin seda, mida nimetatakse Telliskivi loomelinnakuks. Einojaaa. Koht oli varem äärmiselt õudne, ma arvan, eksole. Võrdluses on point. Tunda on eeslinna vaimu, aga kogukonna vaimu ei tajunud. 

(Eeslinn on selline hall tsoon, kuhu inimesed tõttasid pakku küladest, et väljaspool üht ja teist süsteemi
(küla ja linna) ajada oma väikest äri. Asi seegi.)
Söödud/proovitud sai küülikut ja parti, need olid... kas teate...  teadagi.

Paratamatult jäi neil päevil minu vaatevälja tänav, mida mööda algul toodi kooli ja pärast viidi ära kõige väiksemaid õpilasi. Ikka kiirustades ja poollohistades. Mõtlesin, et nii lapsed õpivad ja taipavad, et vanematel on tuhat kiiret ja tähtsat asja ajada. Et ole vait ja käi kiiremini. Kui vanematel oleks vaid võimalik lapsega kooliteel veeta 15 minutit kauem, siis nad võiksid rahulikult kõndida, jääks aega vaikida, võib-olla saaks laps aega mõtteid koguda ja jagada,  võiks arutada või midagi märgata ja küsida. Kuni mingi ajani tahavad nad saada aimu, mida isa või ema arvab. Tundub, et vanemad tunnevad end vaikiva lapse kõrval vaikides ebamugavalt. Vist käivituvad neil last nähes mingid refleksid. Sellised "Aaa laps.. pean talle mingi korralduse andma, juhtima, suunama." No ja siis neid keskendumisraskustega lapsi järjest tuleb ja tuleb. Hiljem kõlavad sellised dialoogid täitsa loomulikult "Kuule, kas sa viskaksid mu ära?" "OK, ma viskan su ära."Ja hiljem pole lastel vanemate jaoks aega. Elementaarne, banaalne, triviaalne.