2019 viimane päev ja 2020 esimesed viis päeva

ja moodsa aja algusest ning lõpust

2019. aasta alguses antud lubadustest täidetud - 0;
möödunud aasta saavutused - puuduvad.

Möödunud aasta viimane päev möödus teadagi sealiha-ahjukartulid-hapukapsad; pere-lähedased-sõbrad  võtmes; kuusk, ilutulestik, šampus - kõik ehe ja päris, mitte plastik, valgusšõu ja vahuvein. Hommikul kell 6 nuuskis Tartus raekoja lähedal Küüni tänaval ringi rebane, polnud hirmunud ega kohkunud. Hiljem nägin kahte omapäi hulkuvat koera, vestid seljas, omaniku aiast 50 meetrit eemal. Omanik on aktivist, püüab tähelepanu kõigis kampaaniates alates m2, karusloomadest, kliimast kuni ilutulestiku keelustamiseni.

Lisaks oli menüüs paar parti.

Ja falafelid, mille segu valmistamisel ma eksisin kogusega ja võiksin nüüd minna turule neid valmistama ja müüma. Falafeli müüja, kastanite küpsetaja, sihukesed chillid ametid mulle meeldiksid.  

Kui meenutada, siis eelmisel aastal kuuldud mõtetest (tõsi küll enne- ja taaskuuldud, mõneks ajaks ununenud) mõjus kõige vahvamalt vanast telefilmist just selle sama parun Münchhauseni öeldu, et iga korralik (või oli see tark, ma ei tee vahet) inimene peab vahel suutma end  patsist sikutades koos oma hobusega soost välja tirida.  Ülimalt praktiline.

Teine 2019 kuuldud meeldejääv mõte kuulub Marju Lepajõele, kes teatas, et meil peaks olema rohkem stiilseid inimesi ja selleks tuleks veini hinda alandada. Hädavajalik, mu meelest.

Neile kahele mõttele eelmisest aastast sama võluvaid mteri kõrvale pakkuda ei meenu; eks paljud pingutavad, aga siiski on öeldu enamasti lame.

Aasta esimene nädalavahetus on alanud vahelduvalt päikesepaistelisena.

 

Kes ei arvaks, et tahaks olla sarnaselt filmi Midnight in Paris peategelasele eelmise sajandi kahekümnendate Pariisis või tunda Pidu sinus eneses võnkeid? Reaalselt Pariisis viibides mina pöööörast vaimustust pole kogenud, aga mainit filmile ja raamatule olen mõtteis kaasa elanud.

Ehk ongi mineviku ja ebareaalne Pariis ägedam, kui ta seda praegu on.   

Matemaatiliselt võib sellega olla teisiti, aga numbreid vaadates algavad nüüd 21. sajandi kahekümnendad. Eelmise sajandi kahekümnendatel oli elu segane ja huvitav, sõjajärgne ja suurte stabiilsete (tinglikult, tegelikult pigem rahutute) riikide, ühiskondade ja kordade lagunemise järgne.

Aastakümme, mida nimetatakse hullumeelseks, kuldseks, möirgavaks( ?)...  Les Années folles, Roaring Twenties. 20ndatel algas heliplaatide laiem levik ja sai alguse moodne muusikatööstus. Kommertsraadiotes kõlas uus muusika.

Aastakümne lõpus hakkas kaduma tummfilm. Aastakümne olulisimaks nähtuseks muutus moodne tants ja publikut rabasid flapperid. Tuli kuiv seadus, meile oluline Soome alkoholi keeluseadus, tänu millele eesti vaprad salakaubavedajad kogusid kenad varandused ja ehitasid rannaküladesse uhked majad. Või jäid vahele ja kogu varandus konfiskeeriti.

Möödus 50 aastat ja populaarseks sai disco. On arvamusi, et seitsmekümnendad olid taas aeg, mil meelelahutustööstus, ajakirjandus ja social life olid (peamiselt USA-s) eriti ägedad. Meil Eestis formuleerisid Ants Juske ja Linnar Priimägi manifestiks nimetatud "Tartu sügises" sel ajal küpseks saanud põlvkonna indolentseks, põhimõtteliselt siis ükskõikseks. (Nende loosung oli "Mind poliitika ei huvita".) Järgneva põlvkonna nimetasid nad põlglikult disko-teksa põlvkonnaks. Viimase osas mõistagi eksisid, kuna see põlvkond korraldas 1980. a õpilasrahutused ja hiljem osales fosforiidisõjas ning toetas neid, kes moodustasid iseseisvuse taastamise järel EV esimese valitsuse. J & Pr ei näinud ette punkarite tulekut, kes (välimusega ja suhtumisega) olid kontrastiks/vastanduseks diskole, ega märganud ka sellele eelnenud protopunk aastakäike, keda hiljem on nimetatud ka iroonikuteks.

Aga mis siin Priimäge ja Jusket takkajärgi siunata, keegi ju ei aimanud, et NLiidu vanakesed võtavad ette ja keeravad Afganistanis kokku sellise supi, mida kogu maailm helbib veel senini. Ja mida võiks nimetada moodsa aja lõpuks, taaspuhkenud ususõdade alguse perioodiks vmt. Mille taustal traadita telefonide või e-mänguaparaatide enneolematult laiale levikule ei peaks lausa üleloomulikku tähtsust omistama.