Translate

neljapäev, 25. märts 2021

Algab Maarja-aasta ja tulevad Palmipuudepühad

Tänane päev on hea näide, kuis üks aeg võib mahutada palju vastuolulist, kuidas kokku langeb nii kurba kui rõõmsat. 

Maarja kuulutamise päev. Küüditamise mälestamise päev. Kevad on tulnud, Kuu on kasvufaasis.  Võiksime olla lootusrikkad, kuna juhtumisi või paratamatult on see ainus mõistlik valik. 
Alates esmaspäevast loobun laua taga töötamisest ja eneseisolatsioonist ning teen esimesed töösõidud, suur väljakutse või... Tartu on ju õdus ja hangunud olek hakkab juba harjumuspäraseks saama. Not responding signaali väljastamine on ka lihtne, peagi võiks olla juba refleks.


 Palmipuudepüha on mu lemmikpühi. Lapsepõlvest on udune mälestus üllatusest, et kord kevadel tõi ema koju mingid kahtlased valgete tuttidega oksad ja pani vaasi. Praegugi liigub jõe ääres inimesi, kelle ilme ja ekslev/otsiv pilk reedavad, et neil on plaanis jalutuskäigult tuppa viia peotäis noid oksi. 

Lugesin väikest raamatut, mida vahel ikka sirvin, see on Isa James E. Sullivan'i 

My Meditation on the Gospel.

Palmipuudepühaga seoses on selles häid mõtteid, mh juhib tähelepanu, et Jeesus teadis Jeruusalemma sisse sõites, et teda joovastunult tervitav rahvas vaid mõned päevad hiljem asub vaenajate poolele ning sestap' on JK eeskujuks, et inimesi tuleb sallida vaatamata sellele, et neil on vigu, nõrkusi, eksimusi jne.

Lihtsamalt väljendades - võta inimesi sellistena, nagu nad on, eksole. 

Ja teiseks, kui Jeesus ei ilmutanud erilist uhkust/vaimustust/rõõmu rahva hõiskamise üle, samuti ei teinud ta välja ka variseride poolt esitatud nõudmisest rahvast vaigistada. Tema ükskõiksus nende seisukoha suhtes on samuti heaks eeskujuks heale kristlasele. 

Let no fear of human respect cause me to move one inch from my convictions.

On 25. märts ja täna on seoses küüditamise mälestamise päevaga avaldatud päris huvitavaid õpilaste kirjatöid, omalt poolt sel teemal ei tahakski midagi lisada. (Hälbin. Seoses 30 aasta möödumisega iseseisvuse taastamisest on meedias viimastel kuudel avaldatud ka siukseid usutlusi ja kirjatükke, et tundub, nagu oleks plaanis viimastele kõbusatele kommunistidele/karjeristidele/kaasajooksikutele hakata EV ordeneid jagama nende panuse ja teenete eest, ennastsalgavuse, julguse  jne eest, käib  üle mõistuse. Sallimise proovikivi.)

(Hälbin edasi. Mõistuse vastu käib ka Mati Graf'i poolt uhkelt käibesse toodud mõiste "rahvuskommunistid".  (N liidu ajal võis ehk Leedu NSV juhtkonnas olla mõni, kes rahvuslike huvide eest mingil määral ja vahel seisis, aga ENSV-s kuni perestroika ajal toimunud ümberrivistumiseni ei olnud sest' õrna varjugi.) Jättes tähelepanuta, et "rahvuskommunistid" on üsna lähedal nimetusele "natsionaalsotsialistid" ja seega absurd kuubis igast küljest.) 

Täna on lisaks muule väike ja kandiline tähtpäev, mida peale minu tuletab meelde vb mõni üksik, või tähtpäevana keegi ei arvestagi. 1944. a 25. märtsil pühitseti  Isa Stanislaus Dobrovolskis Kaunases preestriks. Tema roll ühe väikese osa intellektuaalsemate eesti noorte vaimsuse allhoovuse kujundajana n okupatsiooni viimastel kümnenditel  väärib märkimist. 

(Hälbin taas. Leedu poole oli eesti mässumeelsematel noortel (ja eriti pärast 1972. a maikuud, mil end protestiks okupatsiooni vastu süütas Romas Kalanta ning selle järel toimunud demonstratsioone) 

                                                                  


 niikuinii eriline tõmme. Leedu KGB ja miilits püüdsid Kaunases ja Vilniuses  karvaseid terve 1972. aasta suve.) 

Ehk kannab Isa Stanislaus tänasel pidulikul päeval õndsate keskel eriti kirkalt säravat rüüd; aimdus... seletamatult, samas selgelt. Teema lõpetuseks üks tsitaadi temalt: "Mulle meeldivad rõõmsad inimesed." 

(Ütles ta ja loovutas pudeli konjakit leedu-eesti segaseltskonnale, kes juba kaks tundi oli püüdnud vestlust katkestavaid naerupahvakuid alla suruda, et majaperemeest mitte häirida, kuna Isa Stanislaus puhkas õhtupoolikul, enne kui vastu ööd hakkasid tema kiriku juurde saabuma autod/inimesed ("kommunistid" nagu neid nimetasid kohal viibivad leedulastest abilised), kes tulid salaja lapsi ristima.) 

Oma suure elukogemusega ja pärast aastate vältel kuuldud loendamatuid pihtimisi, oli tema inimestetundmine muidugi eriline. Sellistest inimestest on alati puudus, aga praegu on nad eriti nõutud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar