Dokument Hulkurpeni kaldarajal

Juba on olnud nädalajagu talve; kuidagi tuimalt

jätsin tähelepanuta ja loobusin esimese lume postitusest. 

Isegi ei püüdnud. Pärast teist või komandat lund tegin pikema õhtuse jalutuskäigu ja sain kerge nohu.

 

 

Ainus pädev põhjendus ja süüd kergendav asjaolu on, et samale ajale langes köögi remont; järelkoristus jmt jpm veel kestavad. Nägin hommikul aknast, et on sadanud esimene lumi ja samas tuli läbi hoovi maaler, kes hakkas lage valgeks võõpama. Läksin välja värvi segamiseks sobivat pulka tooma ja värske lume pealt lugesin üksikute jälgede pealt, kes kuhu oli jõudnud minna. Kõik remont on sageli eksistentsiaalselt vastuoluline ja immanentselt kõikehaarav. 😼

 

 Keegi ilmselt pole kuulnud midagi raamatust, mille pealkiri oleks Rõõmsa hulkurpeni kulgemine kaldarajal. Või umbes sarnane, oleneb tõlkest. Mõistagi sel lihtsal põhjusel, et nimetatud raamatut peaaegu ei olegi olemas. On vaid sedavõrd, et täna öösel unenäos otsisin umbkaudu sarnase pealkirjaga raamatut raamatupoest. Lihtne seletus oleks, et loen juba paar nädalat Murakami jutte kogust elevant haihtub ja mul on pisut igav, teen pause ja panen raamatu kõrvale keset järjekordset lühijuttu 3-4 korda, ei tekita suurt huvi. Tean, et paljudele Murakami väga meeldib ja ma ei ole tema kõiki raamatuid lugenud, mõni on tõenäoliselt parem jmt, aga lühijutud tunduvad venitatud, nagu ka viimane romaan, mida temalt lugesin. Seal oli üks hea tuule kujutamisega seotud lehekülg, samas Brautigan (kellega HM vb natuke sel kohal tahtis võistelda?) on tuule teemal vähemalt Arbuusisuhkrus märksa lühemalt teravmeelsema pildi loonud. 

Unenäo raamatupoe müüja muidugi teadis küll seda koeraraamatut, aga oli juba läbi müüdud. Soovitas kunagi hiljem läbi astuda, sest näis olevat pood, kus müüdi ka tagasi ostetud raamatuid. Keegi kunde just sel ajal sisenes, tõi taasmüüki mingi halli kaanega LR-i. Poemehe ja kunde repliikidest ja visatud naljadest tegin kiire järelduse, et olen sattunud kokku inimestega, kellega oleks meeldiv tunnike kusagil välikohvikus aega veeta ja vestelda. Kui ärkasin, oli tunne, et lasin mingi võimaluse käest, ei leppinud midagi kokku nt järgmiseks päevaks või jätsin midagi ütlemata. Kahjutunne muutus leebemaks, kui sain aru, et päriselt ju midagi ei olnudki, lihtsalt tore unenägu. Aga päris ära mingi salaluurav kahetsus ja kahju(r)tunne(l) ka ei kadunud. 

Raamatupoed, moodsa kunsti saalid, kaldapealsed, mõned välikohvikud - on kohad, kus vahel näed eemaltki ära sarnase ja kaude jagatakse sarnast hetketunnet.