2024 viimane päev

Näib, et saame valge aastavahetuse, sajab päris tõhusat lund. Ennelõunal oli veel päikest ja sinist taevast.

 Alustasin hommikut omletiga, millel oli võrguna praetud riivitud kartulist õhuke kuldne põhi ja sellel võiga kergelt praetud puidu-sametkõrgese kübarad ja peale valatud munad (miinus üks munavalge). Kui kirjelduse põhjal tekib kujutluspilt, siis ehk on see ilusamgi kui produkti foto. Igatahes 1 lõpmatust hulgast võimalikest maitsvatest omlettidest.

Reisimine, suhtlemine erinevate inimestega erinevais paigus ja kokkamine kuuluvad minu lemmikuharrastuste hulka, järelikult ning mõistetavalt olen mõnda aega Anthony Bourdaini fännanud (mõõdukalt). YT on hiljuti ilmunud mingi ülevaade tema elust ja toimetamistest. Ei midagi lausuut ega sensatsioonilist. Mõtlesin tema saatuse üle, mitte teadlikult juureldes, pigem teadvuse alumisel tasandil jäi tiksuma. Võin eksida, aga tundus võimalik, et ta otsustas elust lahkuda kuna väga intelligentsena, väga tegusa ja edukana, palju kogenuna, hästi tegelikkust tajuvana jne jmt, mõistis, et oli elus kõik ammendanud. Olnu kordus, kolmandat või neljandat või veel rohkemat korda. Sõltumatu, edukas, illusioonidest vaba ja tark,  ei leidnud enam midagi uut ja  köitvat. Võib olla see ei olnud nii; hoopis oli vaid mõne minuti või tunni pikkune koflikt ajukeemias, pole ka välistatud.

Eelnevast tõukudes kandus mõte sellele, et millisel aastakümnel oli XX sajandil keskmiselt kultuursemal ja intellektuaalsemal ja parajalt kõrgel ühiskondlikul positsioonil asuval inimesel kõige huvitavam ja lihtsalt parem elada.

Sajandi esimesel kümnendil võis olla üsna tore elu aristokraatidel (ehkki mitte igal parunil) või suurkodanlusel, samuti ka heal ametikohal olevatel akadeemikutel, õpetlastel ja arenevate teadusharude teadlastel, kirjanikel ja kunstnikel vastavalt nende edukusele, buršidel vastavalt rahakoti paksusele, muudega asjad kahtlasemad. No ja alates 1914. aastast läks kõik pikemaks ajaks uppi. 

Enne viiekümnendaid aastaid pole erilist õnneaega Euroopas ja USA-s mõtet otsida. Kirjanikud ja kunstnikud on 30ndate Pariisi ja 20ndate Berliini kujutades küll midagi ligitõmbavaks meenutanud ja mananud, aga kas ikka see näljasena romantika nautlemine oli reaalajas tore, arvan, et pigem mitte või ainult natuke. Gängsterite ja dekadentide aeg, võin nendest tehtud seriaale ja filme nautida, aga selles ajas elamine poleks minu valik.

Viiekümnendad on tänu kuuekümnendatel järgnenud reaktsioonile nagu keskaeg valgustusaja retseptsiooni kohaselt, valiks sealt mõned kirjanikud ja natuke glamuuri ja natuke biitnikute olemist. Ehkki viimaste kohta on Neal Cassady naine meenutanud, et nende elus oli võlu ja hoogu märksa vähem kui üldiselt arvatakse, suurema osa ajast vahtisid niisama ja kurtsid, et maru igav on.

Kuuekümnendatel ja seitsmekümnedatel oli Läänes elu muidugi kirjum ja huvitavam, hästi kindlustatud, üsna loominuline, igasugu mäsu ja rähklemist, vaimusegadust kuni terrorismini, popkultuur ja vastandkultuur, bluus, džäss ja rokk, filmikunsti ja kirjanike  kuldaeg jmt. Kui sealt õnnestuks kaotada viski järgi haisvad noored vasakpoolsed õppejõud, kellest hiljem said professorid ja kes koolitasid välja järgmise põlvkonna organiseeritud haritlaskonna neomarksistid ja kõikvõimalike aktivistide iidolid, oleks tore, kahjuks aga võimatu.     

Selliste aktivistide lemmik Kersti Kaljulaid kurtis ja soovis äsja, et meie teadlased rohkem räägiksid kliimamuutuse probleemist, rohepöördest ja aitaksid poliitikutel rahvast valgustada ja meelsust kujundada. Ta vist ei osanud aimata, et osad teadlased on ikka tõsised inimesed, kes on harjunud rääkima põhjendatud ja analüüsile tuginevat juttu. Ja siis varsti kirjutaski Postimehes doktor Agu Laisk energeetika teemal suhteliselt lihtsalt mõistetava artikli. Tõsi, vaevalt et sellise, mida Kersti, kes võiks oma tahtmiste ja soovidega pisut ettevaatlikum olema, ootas. Muidugi teda argumentidega ja faktidega ei veena, kui need õige ideoloogia alla ei paindu. 

Ja see artikkel lõpeb nii:  Kas elektrivõrgu seisukohast väike saarerahvas Eesti peaks ohverdama end ammu enne, kui ookean tõusma hakkab, ja seda idee nimel, mille teostumist või luhtumist meie suuruses rahvas üldse märgatavalt mõjutada ei saa? Mina seda ei teeks, või vähemalt ei kiirustaks esile pugema. 

Õige ideoloogia on kõik, mõtlemisvõime pole midagi.

Ehk tasuks ka lugeda raamatut Ten Global Trends Every Smart Person Should Know; R. Bailey, M. L. Tuply.

Teisalt tasuks lugeda Rooma Klubi esimesi üllitisi (ja veenduda, et nende prognoosid olid väga puusse).

Mõne päeva eest käisin turuhoones ja veendusin, et ikka veel pakutakse mitme erineva kala marja. Vahelduseks ja muidu lapselikust uudishimust peaks ju mõnda ostma ja võiks proovida midagi sellest valmistada, mõtlesin. Ja tegin teoks. Ostsin paraja hulga ahvenamarja. Ahven on üsna ebamugav kala, aga marjaga võiks olla lihtne toimetada nagu iga teise marjaga.

Eesti keeles olevad kalamarjaga retseptid on naljanumber. Pane törts kaaviari või lõhemarja selle või teise asja peale; kulinaarne seiklus missugune. 

Midagi väga ägedat ma ei leidnud mujaltki. Aga õnneks meenus, et Vahemere ääres süües pastat merisiilikuga, tuli pähe mõte, et sarnase, kuid toorainelt lihtsama pasta, võiks teha mõne kala marjaga. 

Kastme alus üsna tavapärane - praetud sibul, küüslauk, marineeritud väikesed peperonid, ingver, siis lisaks soolale ja piprale natuke peterselli, törts kanget õunamahla ja sorts riisiäädikat, pisut võid ja pasta keeduvett.

Kas paneks mõne anšoovise ka? Panen anšooviseid igale poole kuhu vähegi saab. Aga seekord loobusin, sest kastme põhi on niigi üsna vänge ja kalamarja maitset pole plaanis ära peita. Lõpuks kalamari, paisut praadida ja keedetud pasta kõigege kokku segada.

Tegin valmis. Kõlbas, järgmisel korral praeks (tükeldatud, aga mitte lausa laiali võetud) kalamarja julgemalt, pealt võiks olla rohkem pruunistatud. 

Lõpuks oli mul ikka seda marja järel. Tegin ära, kookideks. 

Klaas puhastatud ja lahti võetud kalamarja ja klaas jahulist ainet (kolmandik maisitärklis, ülejäänu lihtjahu), kolm vahustatud munavalget ja üks mittevahustatud -kollane, nats õlut, soola, pipart, peterselli, basiilikut jm; munavalged muidugi õrnalt ja viimasena sisse segatud ja kohe rohkes kuumas õlis frittida. - pole vist mõtet nii lihtsaid asju kirja pannagi, üsna tüüpiline koogivärk väikeste nippidega.

 

Erilist vaeva selle toiduga polnud ja täitsa OK on.

Jäin eespool nende aastakümnete kaalumisega toppama, peaks vist püüdma lõpuni jõuda. 

Kaheksakümnendad olid muidugi sündmusterohked ja toimusid Ida-Lääne suhetes otsustavad nihked. Meie seisukohast läks huvitavaks ja natuke hiljem läks meil väga hästi ja saime tagasi iseseisvuse, isiklikud vabadused ja õigused ning see kõik on suur asi. Üldiselt USA-s ja Euroopas oli elu muidugi üsnagi stabiilne, kütus oli odav, heaolu tasapisi kasvas, eelnevast kahest kümnendist elu palju ei erinenud, mõnele näisid Reagan ja Thatcher ehk liiga parempoolsete ja rangetena, samas kadus vasakpoolsetel ehk täpsemalt kommunistidel pind jalge alt. Kaheksakümnendate algus ja lõpp olid muidugi väga erinevad laiemas poliitilises plaanis, aga igapäevase olemise vinklist olid need aastad Läänes sellised üsna tavalised ja vast isegi rahulikud, stabiilsed. Kommunistliku võimu all olnud ida-eurooplastele oli selle aastakümne lõpp muidugi vabanemine.

Üheksakümnendad... Kuidas siis seal ja siin ja mujal... Korraks paneb/võtab mõtlema. Eestis oli kuni 94. aastani paljude jaoks päris karm ja vaene aeg. Läänes - tundub, et algas vaikne mandumine, mis on kestnud ka 20 esimest 21. sajandi aastat. Selle aja jooksul on areng toimunud elektroonikas, aga mõnedes valdkondades pole eriti palju õnnestunud edasi liikuda, mõni liikuja kahest möödunud aastakümnest  (nt Concorde) veel lendas ja ikka kujutas endast tehnilist suursaavutust, aga aastal 2000 loobuti sellestki. Näib, et kui sõjatööstuses areng pidurdub, siis aeglustub või katkeb see ka mujal. Viimaste aastate sõjaline konflikt paneb vb midagi liikuma. Aga lisaks võib tulla veel kümnend või kaks segadust.

Kaheksa- ja üheksakümnendate muutustele kaasaelamine kindlasti andis olemisele eksistentsiaalset vürtsi ja oli samas ohutum, kui suurte sõdade aegu rebitud lehena sündmuste keerisesse sattumine. 

Head saabuvat 2025. aastat!