Translate

reede, 10. jaanuar 2025

Liberaalid? Vihm. Memuaarid.

Täna on ideaalne ilm panemaks ahju veidi rohkem puid. Hommikul langev lumi asendus hiljem mingi jäävihmaga; oli natuke tuisku ja õuele tehtud jäljed olid varsti kadunud. Toas passides otsustasin, et täna peab netist, st ajalehtedest hoiduma, sest need jauravad ikka edasi samal teemal, et kas lollid ja vabad ("vabad"?) võivad ERR-i kavas olla ja millal sobib ja millal mitte ning selle juurest nad jõuavad kekseldes transideni jmt; vaatasin pealkirjad üle. Jätkasin hoopis Padjamärkmete lugemist ja tegin lõunaks pastat kammkarpidega. 

Kui peaksin olema nii edev, et hakkaksin oma maailmavaadet kuidagi täpsemate poliitiliste terminitega defineerima (ja kohe olengi ja teengi), siis nimetaksin end klassikaliseks liberaaliks. Ei näe mingit vastuolu, et suudan/suudaksin rahulikult elada ja toimetada ühiskonnas, kus on institutsioone, organisatsioone, kihistusi, üksusi vmt, mis kannavad konservatiivset viisi ja vaimu. Miks ma liberaalina peaksin ennast sellistest nähtustest häirituna tundma? Konservatiivsus kannab ikka mingeid traditsioone ja ühiseid väärtusi, liberaalid müttavad aga uuema mõtte ja laadi vagusid kündes. Kui ühiskond on üldiselt terve, siis kumbki pool ei tunne end teise olemasolust häirituna ja ei topi oma nina teiste asjadesse ega provotseeri.

Konservatiivsus on loomuldasa suunatud kogukonna sisse, liberaal on pigem individualist. Konservatiivsuse väljapoole sihitud suund põhjustab ohtlikke olukordi ja on sageli lõppenud suuremate konfliktide ja sõdadega. Klassikalise liberaali jaoks ei ole tavaoludes vastaseks/vastandiks mitte konservatiivid kuivõrd vasakpoolsed (vanad, uued, uueduued jne, neid on ikka juba mitu ringi olnud).

Eelkirjeldatu on muidugi idealiseeritud pilt. Mingi tasakaalupunkt ja platoo, millele võisid eelneda verised vapustused ja õudused ja kohutavad lõhenemised.  (Tuli meelde laul "It's Oh So Quiet".)

Tagasi olulise juurde. Kui poleks viimase nädala sees gnocchisid-njokisid juba teinud, siis teinuks kammkarpe njokidega ja proovinuks midagi sarnast, nagu teeb minu viimase aja lemmikkokk Olivia YT-s siin , kes eriti aega ei raiska ega näita, kuidas ta mitu minutit midagi lihtsalt hakib vmt.

Muid teooriaid kõrvale jättes, kuulun vist nende hulka, kes jälgivat muutusid ja muutuvaid inimesi lähtudes oletusest, et toimumas on mõnevõrra ulatuslikum ja võib olla ka mõneks ajaks kogu järgneva suunda mõjutav inimkonna olulise osa nn "evolutsiooniline" hargnemine. Sügavam protsess, mille käigus osa inimkonnast suudab jätkata senisel tsiviliseerituse kasvamise rajal, paljudele aga tundub, et liiga raske ja keeruline on olla tsivilisatsiooni osa ning jätkaja ja vaja oleks midagi lihtsamat. Väljendada saab seda mitmeti, igatahes on vaja ennast lahti ühendada. Põhimõtteliselt nihilistlik ja egotsentriline hoiak on nüüd kuidagi saanud nimeks "uusliberaalsus" või halvemal juhul öeldakse lihtsalt "liberaalid". 

Väljas on ilm vihmaseks kiskunud ja kui ennem veel arvuti näitas, et on 0 kraadi ja oli ka null sadu ja tuult, siis nüüd on +1 ja vihm. Korraks lähen veel välja ja küllap saab siis teravaid elamusi otse taevast.

Elementaarne, et sageli või reeglina on väljapoole suunatud agressiivsetele vooludele omane läheneda vasakpoolsele platvormile. Ilmselt tekib see vajadusest olla toetatud mingi hulga ja massi poolt, sest vasakpoolsus on olemuslikult suunatud massidele ja peibutab hulkasid. Seepärast pole midagi eriskummalist, et nüüdsed "neoliberaalid" on tegelikult vasakpoolsed nihilistid, kes kannavad mingit nihestunud karjavaimu. Milline sidus ühiskond taoliselt baasilt sünnib, on juba nähtud Demokraatliku Kampuchea näitel ja Põhja-Korea näol (Korea Rahvademokraatli Vabariik 😼).  Proletariaadi vabastamine või planeedi päästmine või 1% rikkamate raha laiali jagamine kõigile võrdselt vmt õigustab muidugi kõiki drastilisi meetmeid.

Veel kord lugemislauast. Lõpetasin Navalnõi memuaaride Patrioot tõlke lugemise. Olen erinevate vangla- ja laagrimälestustega üsna hästi kursis, aga need on olnud n liidu aegadest ja veel varasemast, kuni dekabristideni vist. Dostojevski Märkmeid surnud majast, Šalamov ja Solženitsõn mõistagi, lisaks hulk muid dissidentide mälestusi ja eestlaste poolt kirja pandut. Veidi värskemast perioodist Limonov ja tema vangistuses viibimisest. Viimases oli juba juttu, et vene vangide kultuuris on toimunud olulised muutused. Eks perestroika aegu algas võmmide ja pättide põimumine ja lähenemine ja vastastikku kasulik koostöö; nüüd on pätid juba ametlikult kuulutatud mordori uueks eliidiks. Need kes läksid vanglast või laagrist ukrainlasi tapma ja siis poole aasta pärast said patukustutuse ja ordeni ja võisid naasta kodukülla ja seal koolis lastele õppetunde anda ja/või õpetaja ära vägistada. 

Navalnõi raamat erineb enamikust sarnasel teemal kirjutatud raamatutest paratamatult, sest suurelt osalt on tegemist vangistusest välja saadetud teadetega, kus on ka kirjeldusi, aga rohkem on kirjutamise ajal aktuaalset teavet autori käekäigu kohta. Ja tugev inimene kirjutab neis oludes ja olukorras lähedastele sõnumeid, mis tunduvad optimistlikud ja kujutavad ümbritsevat kohati koomilisest vmt vaatenurgast. Nii nagu peabki. Võib juhtuda, et mõni lugeja ei taju, et naljatlevate kirjelduste taga on masendava kinnipidamiskoha paine, kohati kurnatus ja kohutav külm, näljastreigiga kaasnevad kannatused, tagakiusamine jne. Vabanemise järel kirjutatud ja laiemale publikule sihitud tekstid on muidugi realistlikumad ning ei pea sedavõrd kellegi tundeid säästma. Ja lõpuks ilukirjanduses võib üldse kõike naturalistlikult ja täie eksistentsiaalse ängiga kujutada.

Kui eile käisin korraks väljas asjatamas istus hoovis lumise puu peal lind, üsna julgelt sõi seal iluõunapuu vilju. Tunnen ainult väheseid kõige tavalisemaid linde, ka arvukalt esindatud linde kohates ei pruugi teada, kellega tegemist. Tegin paar fotot ja googli otsingu ja sain teada, et oli hallrästas. Tema ei ole haruldane lind. Nüüd ehk edaspidi tean. 

Sain kingituseks eelpool mainitud Sei Shōnagon'i Padjamärkmed ja hakkasin nimetatud memuaaridega paralleelselt lugema, kunagi olen seda osaliselt lugenud ingliskeelses tõlkes ja ühel eksamil mõjus see hindele väga positiivselt (eks ma targutasin seal jaapani varasemate ja euroopa hilisemate sajandite kultuure kõrvutades üsna julgelt, aga ju õppejõule meeldis). Selle raamatu võiks pooleli jätta ja edasi lugeda siis, kui olen jõudnud Kyoto'sse, paraku ma ei tea, millal see aset leiab. Kevadel mitte, pole võimalik. Enne sügist ei ole see võimalik. Peab selle sügise ja Kyoto suhte endale selgeks tegema, et kui romantiline või eksootiline seal oleks ringi sahistada. Piltide peal on vihmavarjud muidugi ilusad ja kühmus kujud nende all ka vahvad, aga kuidas see päriselt oleks, ei tea.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar