Üsna kevadine aeg ja mõni asi on kiirelt toimunud.
Samas tuleb nentida, et Donaldi plaan peatada sõda, tammub paigal ja USA diplomaatiline tegevus kakerdab nagu kana takus. Donald ajab putinit taga, aga see ei anna kätte. Täna jälle helistas, nigu koolipoiss. Oleks oma ametiaja esimesel nädalal kahekordistanud Ukrainale antavat relvaabi, oleksid orkid praeguseks juba taltsad.
Ülistatud diilimeister. M A
Iga katse mordoriga läbi rääkida ja soov teha mingeid kokkuleppeid on mõttetu seni, kuni kremloidid ei ole sunnitud sõlmima rahu ja oma järjest jultunumaks muutuvatest nõudmistest taganema. Selleks peavad huiloo ja tema lähiringi sõjahullud olema veendunud, et sõda on võtnud nende jaoks halva pöörde, et läheb järjest hullemaks, et on konkreetne alus karta, et sõda hakkab järjest rohkem kanduma mordori pinnale. Ainult jõuga saab orke rahule sundida, mõistusele tuua. See on ainus perspektiiv. Iga telefonikõne järel mordor põhimõtteliselt korraldab uue rünnaku elurajooni mitmekorruselistele hoonetele, et oleks rohkem tsiviilohvreid. Nagu jultunud päti hoiakud muutuvad, kui ta on kinni püütud - sama moodi muutub ka kremloidide seni järjest ülbemaks muutunud jutt ja käitumine, kui neid tabavad valusad löögid veel, maal ja õhus. Rahu jõu abil, noh, kes seda lubas?
Huiloole meeldib selline protsess ja asjade käik - nagu oleksid läbirääkimised relvarahu üle, samal ajal orkid sõdivad edasi, samas on USA relvaabi minimaalne, Euroopa on samuti kõhkvel ja ei tee karmimaid sanktsioone ega tõsta sõjalise abistamise määra, täiesti mõttetu aja raiskamine ja kremloidide rõõmuks enda lolliks tegemine.
Vatikan tegi üllatuse ja valis paavsti nii kiiresti ära, et ma pole jõudnud sellest veel piiksatadagi. Aga olen väga optimistlik ja loodan, et Püha Vaim ka sel korral aitas leida sellesse rolli inimese, kes vastab just praegusele olukorrale. Leo XIV ei saa kerge olema. Tema toolilt on väga keeruline läheneda probleemidele, mis on suurel määral poliitilised, kuna kirik ei tohi muutuda piiratud ideoloogiliseks platvormiks, aga samas peab ta ikkagi avalikus elus olema mingis suunas sihitud positiivne jõud. Jumalaema eestpalve ja Püha Vaimu juhtimisel küllap paavst saab hakkama, usun ja loodan.
Arvatagi, et lugesin Mihkel Muti raamatu läbi. Leidsin raamatust ca neli lauset, mis on väga hästi kirjutatud; leidub küll ja enam raamatuid, kus ei ole ühtegi kaunist lauset. Mõned natuke kõrvalised teemad olid ka toredad, nt nimetab ta Tartu läheduses neid kõrgemaid kohti, kust avaneb hea vaade maastikule, olen isegi taolisi imetlenud ja meelde jätnud. Samas kohati häiris pinnapealsus mõne nähtuse lahti seletamisel või põhjuse leidmisel. Üldiselt ma dekadentidele ette ei heida, kui nad ei süvene, aga siis peaks piirduma pelga kirjeldamisega ja mõnda vaid mööda minnes mainima. Kui aga tekib vastuolu, et autor väidab end taipavat ja seletab mingit tausta, aga tunda on, et tegelikult ei mõista ega tea, mis on fenomeni läte, siis ta on edvistades ämbrisse astunud ja seda MM-il selles raamatus ikka juhtub. Aga ämber snoobi jala otsa... see on sihuke nii ja naa kahtlane värk.
Soovite näidet? - lk 227 on juttu sellest, et autorile meeldib jalutades akendest sisse kiigata. OK, palun. Pajatab, et varem meil olla olnud kardinad tihedamalt ette tõmmatud, nüüd aga vähem (võib olla küll) ja see on ehk Soomest ja Skandinaaviast tulnud ja "seostub sealse avatuse, inimlikkuse ja sõbraliku ühiskonna ideaaliga". Ah siis nii; oht on, et keegi arvab pärast, et just see ongi muidugi põhjus. Aga selle kombe tagamaa ja algpõhjus? Tegelikult levis nimetatud komme protestantlikes Madalmaades ja Põhjalas hoopis 17. sajandil ning seoses nõiaprotsessidega, mil suur osa ühiskonnast oli hirmul, et kellegi kaebuse peale võivad nad lõpetada süüdistatuna ja hukka mõistetuna nõiduses. Kui kardinad ees, siis tähendab on, mida varjata; aga mida muud, kui kahtlasi nõiatoiminguid. Seepärast siis selline avalikkus, et vaadake, meil pole midagi varjata. See on üks näide, aga eespool oli neid lühikesi arutlusi veelgi milles toodud järeldused ja põhjendused on ajalooliselt ja empiiriliselt valdavalt katteta. Mainin juhuks kui keegi võtab MM-i liiga tõsiselt.
Kohaliku tähtsusega sündmus on, et üle pika aja (või üldse esimest korda? või teist?) valmistasin roa kitse lihast. Ikka kodukits. Kui lühidalt kirjeldada, siis esmalt kaks tundi tükid madalal kuumuselt hautatud ja lõpetuseks pannil suuremal kuumusel pruunistatud, kokku segatud pannil valmistatud paprika, sibula ja suvikõrvitsaga. Maitseaineid lisaks soolale ja piprale jahvatatud koriandriseemned, vürtsköömen, paprika, muskaatõied... oligi vist kõik. Ingver ja küüslauk, muidugi. Kitse süüakse Aafrikas, Indias, Kreekas ja ju mujalgi. Võtsin mingi keskmise erinevate koolkondade lähenemisest. Jäin rahule ja jäid rahule ka teised, kes juhtusid sööma. Sel ajal, kui pliit ja pott tegid süüa, vaatasin Bourdaini Parts Unknown osa Kreeka saartest ja hakkab tunduma, et vist on kõige chillimad puhkusereisid olnud ikkagi Kreekasse. Mujal on ka äge ja huvitav, aga Kreeka on olnud kõige rohkem päris puhkus. AB plaan oma järgmiste tegemist kohta saarel oli päris adekvaat - mõtisklen või laman rannas või filosofeerin või söön juustu...
Sel kevadel jääb ära tavapärane sakura, mil pärastlõunase seltskonnaga õitsvate kirsside juures oleme maitsnud saket ja rohelist teed ja niisama jutelnud kuni hämarikuni; sest ilmad on olnud sellised, et võimatu on midagi ette planeerida. Kanzan kirss õitseb nüüd neljandat päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar