Järelsuvi

  Ahistatud ja hangunud olek oli liiaks pikalt kestnud ja möödapääsmatu vajadus sundis lõpuks liikuma, põhimõtteliselt kuhugigi, mujale, uude ümbrusse. Ja kui nii, siis oktoobri esimeses pooles on Kreeka saared täiesti sobiv sihtkoht. 

Õnneks neid on palju, fantaasiavaeguses võib lihtsalt järgmise valida ja sihtkohti jätkub. 

 

Väike hotell  oma rannaga, esimest korda elus võtsin kõik hinnas pakkumise, et oleks nii tšill kui veel saab olla. Eelveendusin, et hotelli arvustused oleksid ülekaalukalt vikside ja viisakate kultuurrahvaste sulest. Väikeste kõrvalefektidega muidugi, aga üldplaanis läks nagu plaanitud. (Saksa estraadimuusikaga peaks nüüd paaril järgneval aastal vahet. Siinkohal võiks jätkuda 1943. aastal ühes Tallinna lokaalis Wehrmachti ohvitseride omavaheline arutlus teemal, millal lõppes saksa kultuur, aga ma ei hakkaks sellesse sekkuma. 

 

 

Varusin paraja jao Gauloises'id ja võtsin basseinibaarist ilma jääta rakit ning säärase varjestusega võis õhtuid mööda saata/veeta ka kohalikust meelelahutuse haardes või embuses. 

 

Sama palju aega võis veeta tutvudes Minose kultuuriga, mis kitsamates piirides eksisteerinuvat ca 2000 kuni 1100 eKr. Heraklioni arheoloogia muuseum võttis tunde ja Knossose varemed samuti. Viimases noppisin maast ühe Minose kultuuri eelse savinõu killu, sellise lihtsa ja pronksiaja alguse poolse.) 

 (Kellele meeldib Joan Miró,  loomulikult meeldib ka Minoa, eks.)

Võib ju nii mõelda...

et mis see 4000 või 3000 aastat ära pole...

 

(Moodsast Kreekast meeldisid mulle kõige enam bussitalongid, millel oli peal igasugu moodsaid vidinaid, bussi sisenedes andsid talongi juhile, see rebis selle pooleks ja andis pool reisijale tagasi, teise poole viskas papist karpi. Taibukad inimesed, oskavad lihtsaid lahendusi leida.)

(Ajatu Kreeta meeldiv külg tõusis esile juustupoes. Müüja lõikas proovimiseks lahke tüki värskemat gravierat ja laagerdunumat gravierat ja muidugi oli leti kaugemas servas ka plastikpudelisse villitud poolkodutoodangu raki. Tuletas meelde Gruusiat, kus just samuti sai komplektis ostetud juustu ja tšatšat.)                      

zoi!

olemine ja härjavõitlus 

 

mis kõik ikka mastgõuon 

olgu siis metsatulekahjud või maavärin.

 

 

Väikeste eripäradega, nagu nt olümpiamängude toimumine Hiinas.  Suvemängud võiks küll edaspidi alati toimuda Kreekas, talimängu nt Šveitsis, oleks vähem probleeme.

Hull lugu

 

Jutt on akadeemik Valter Langi kirjutisest, mis PM ilmus rubriigis TEADLASE PILGUGA. Olen rabatud. Muidugi reedab juba pealkiri (valides suletuse, valime hääbumise), et tegemist on ideoloogiliselt laetud tekstiga, aga arutlus ja argumentatsioon on üle mõistuse abitud. Mina ei taha väita, et peaksime valima suletuse vmt, aga lp arheoloogia professori sulest pidanuks ikka adekvaatsem käsitlus tulema.

3000 aastat tagasi ja kammkeraamikute ning nöörkeraamikute juhtumi õppetund ja tulenevad järeldused... Oh kuidas küll need kaks neoliitilist kultuuri hukka said... täpselt nagu kõik teised neoliitilised kultuurid. Suletuse-avatusega pole sel mingit teaduslikult leitavat põhjuslikku seost. Kultuurid hääbusid. "Hääbusid" võib olla ka tähenduses "muutusid" jne. Aga kui kõnealuses artiklis pole selgeid definitsioone, siis minagi ei hakka siinses postituses, mille tahan valmis saada maks 15 minutiga, täpseid definitsioone sõnastama. 

Ja siis tuhat aastat tagasi tulid teadagi sakslastest võõrvallutajad, neid tabas ka tänu lõimumatusele ... oot mis see oligi... "valinud tee vältimatule hääbumisele".   Jee! Baltisakslased teadagi olid 1939-1940 sunnitud siit lahkuma ja mõne aja pärast taasassimileerusid oma emamaal. 1945 paigale jäänud küüditati Siberisse. Kuidas neid saab suletuse ja avatuse teemaga siduda ja midagi sel moel tõestada? Keskajast oleks võinud valida liivlaste saatuse, aga nende parem positsioon ühiskonnas jmt tõestab hoopis seda, et rahvas võib hajuda, keel kaduda ja lõpuks hävidagi. 

Katalaanid, kellest osa elab Hispaanias ja teine osa Prantsusmaal, on samuti näide sellest, et esimeses on nad tugevad, hoiavad keelt ja kultuuri, teises aga tundsid nad märksa vähem pinget kooselus prantslastega ja sinna nad suuresti lahustusidki. 

Oma teksti lõpuosas, õpetliku lugemise kokkuvõtteks, kasutades suhteliselt uusi sõnu/mõisteid nagu "sünergia", pakub õpetatud mees välja, et siinsel territooriumil peaks ikka uue terviku  ära moodustama. 

Ma nimetan seda uut moodustist nõukogude inimeseks. See unistus pole siis surnud, mõneks ajaks oli tõrjutud alateadvusse ja nüüd tegi väikese triki korras ahhhaa! ja hüppas akadeemiku sulest otse seitungi leheküljele.

  

Ülestähendusi

 üsna üldisi

Vahel on lihtne teha kokkuvõtteid, aga on ka korrad, kui pole joont vahel, et võiks liita ja loendada ja  summani jõuda. Ütleme - tuleb sügis ja vaatame tagasi suvele. Samas tahaks veel natuke suve saada... mingisugust...  et tomatid edasi valmiksid, saaks õhtul väljas istuda. Ja suveseened märatseksid hullunult samblas. Mõni liblikas veel lendaks.

 

Läksin  riivamisi läbi puudesalu ja 

juhtusin rohus silmama massiliselt seeni, ilusaid pruune kärbseseeni, 

paljudel siledad kübarad ja vaga välimus. 

Seeni pildistada nende loomulikus keskkonnas on keerulisem kui võib arvata. 

Seega pilt on niijanaa. 

 

 

 

 

 

Õhtul tõi hää inime otse koju kätte kastikese sirmikutega, 

 

 

neid oli palju lihtsam pildile püüda.

 

Maitseomadustelt ei oska võrrelda, aga sirmikud on seda väärt, et korjata ja kohe pannile, nagu ütlevad paadunud seenefännid.
 

Suve hakul kuulsin siit-sealt, et küll olla palju liblikaid sel aastal. Ma nägin - palju valgeid liblikaid, need on siis apollod, kapsa- või naeriliblikad. Samas uusi liblikaid, mida juba eelmisel aastal poleks pildistanud, kohtasin harva/vähe. Väga varakult ja esimese liblikana nägin ja pildistasin harilikku kevadvaksikut

 

👉

 

keda varem ei olnud pildile saanud ja eks esimesel pildil läks teravus pigem aia taha, aga raskel ajal käib kehv kevadvaksiku pilt ka. Eksole.

 

 

Hiliskevadpäeval jäi silma kärbtiib, kes plaksutas hoiatavalt tiibu, kui tüütu päevapaabusilm püüdis talle läheneda.

👇

 

 

Siis suuremalt ette võetud loodusmatka ja jahi käigus sattus ette keegi silmik, üsna harilik, kuid eputavalt kartlik. 

Hüperägedat pilti ei saanud.

Täiesti subjektiivselt - pole see aasta mulle palju liblikaid suve pakkunud.

👇

 

Suvi 2021 läheb ajalukku kui kõigi eesti tomatite lõhki kasvamise aasta, mis on muidugi parem, kui minu tomatite varremädaniku aasta 2020.

Olgu lõhki, aga vähemalt punased.

Laiemas plaanis kirjutatakse 2021 ajalukku kui aasta, mil Afganistanis lõppes USA ja liitlaste sõjaline missioon, Taliban võttis riigi üle ja mingi võimu seal kehtestab. 

 

Kummalised on kommentaarid, justkui kremloididel olla nüüd põhjust muret tunda. 

 

Ei ole.

Voldemar ja tema mordori kamp on ilmselt rõõmsad võimaluse üle minna Kesk-Aasiasse sõdima. Luua baase Usbekistani nt. Rohkem vägesid Tadžikistani. Midagi ehk ka Türkmenistani. Ja kui siis kusagil mordori oblastis lendaks mõni maja õhku, oleks täiega pidu. Mis viga valitseda, kui käib sõda. Võtta tarvitusele meetmeid ja kindlustada turvalisust, st kontrollida ühiskonda, luua õhkkond, kus riiklik terror on norm, erimeetmed ja vaenlase otsimine põhjendatud jne jmt. 

Sõda lõunarindel oleks mordorile väärt kingitus. Kas mõne liblika tiivalöök selle valla päästab, vaevalt, aga hea tahtmise korral poleks ju keeruline kombineerida klassikaline intsident piiril. 

Unistus tormata kirsades India ookeani randa jääb küll unistuseks, aga pikas perspektiivis sobib Aasia Indoneesiast Türkmenistaanini permanentseks sõjatandriks kõigile suurematele tegijatele. Orkidele sobiks hindufašiste pommitada, hiinlased nüpeldaks põlismoslemeid, kapistaanlased viskaksid tuumapommi hindudele, Vietnami ümber on naabritel palju asju klaarida, no ja P-Korea sõjavägi ootab juba kaua oma võimalust; Afganistanis oleks siis vb üsna rahulikki.  

Ja lõpetuseks numbrimäng - näinud eilseid kogunemisi, taaskohtumisi  ja  rõõmsat massimelu pakun, et 

10. septembril tuvastatakse meil 1000 uut nakatumist. Ma täpselt ei ole aru saanud, kas me pidime õppima sellega elama või ei pidanud, palun konkreetset infot.