Siin ja seal see ja teine

 Üleeilse päeva plusspoolel on tosin sirmikut, mitu kotti mahlaõunu, mõned tomatid, natuke ebaküdooniaid ja astelpaju marju. Samuti tegin eelmisel nädalal avastuse, et Eestis on pood, kus müüakse nugakaunkarbi (vist Ensis magnus, päris kindel ma pole) konservi. (Inglise keeles on razor shell clams ja hispaanias ütlevad lihtsalt navajas.) Esimest korda nägin neid Barcelonas turul ja olin üsna rabatud nende kummalisest välimusest. Ei ole kunagi neid värskena/elusana ostnud ega valmistanud, alati rangelt konservina. 

Ei tea, mis seen selline on 

Eile uitasime metsas ja korjasime seeni. Liiga palju ei leidnud, aga paar tundi metsas on alati kasuks. Rähn toksis puud, mingi harakas oli sattunud eriti ränka koflikti ja kisas üle terve metsa, hävitaja tiirutas taevas ja seda müra kostis pea veerand tundi. Kõigele eelpool loetletule lisaks sain veel kotikese metsikute partide rinnafileesid. 

Toredad asjad, aga neil päevil rikub söögi isu ära nõme jant Toome varemete keskele planeeritava peenrestoraniga. Klaaaaaasist, läbipaistev... hõljuv ja hõrk, ebamaine, ülim nauding jne. Selle plaani taga on tunda väga tugevat lobby. 

Tartus Tallinna tegijad väga lihtsalt läbi ei murra, seega on siia segatud keegi Tartu oligarhikestest, peaks välja uurima, kas  ... või tõesti keegi teine.

Mingis 19. sajandil trükitud maailma ajaloos oli pilt barbaritest, kes olid end koos kitsede ja telgiga amfiteatrisse sisse seadnud, praegu tundub sarnane asi juhtuvat. (Kusjuures barbaritel oli  täiesti eluliselt vajalik tervemõistuslik point kõrgete müüride vahele varjuda.)

Pisut enne selle jama algust võtsin käsile Lauri Sommeri Toome tuled.

Kihiline raamat, räägib autorist, räägib teistest elanud ja elavatest tegelastest, toob ära kolmandate meenutusi teiste kohta, autori enda hinnanguid ja arvamusi jne. Alliksaarest kirjutatu tundus huvitav just tema kunagiste sõprade ja tuttavate meenutuste tõttu ja see võib olla raamatu kõige õnnestunum osa. 

Uku Masingu kohta kirjutatav läheb minu arvates pea alati lappama. Masing ise oli muidugi üsna vastuoluline, vist mitte kõige süsteemsem omas sünkretismis, sõjakas indogermaani eitamises, aga kas ikka päriselt ja lõpuni, teoloogina vist mitte; ma ei ole mitmetes neis asjus enam päris kindel, sest mõnda aega pole Masingule mõelnud ja kunagine huvi on jahtunud.

Sommer räägib ka oma põlvkonnast ja ikka hea, kui põlvkonnal on keegi, kes selle lahti kirjutab ja seletab, aja- ja kultuuriloo jaoks mingid tegelased vormistab.

Mis siis maailmaajaloos toimub... Rott voldemar ei oska enam muud teha (kõik kulgeb plaani kohaselt ju), kui paneb täiega hullu. Ja mordori struktuurid ja vertikaalid toimivad lustlikult kaasa.

Dagestanis on protestid mobilisatsiooni vastu, politsei tulistas valanguid õhku. Irkutski oblastis lasi mobiliseeritav sõjakomissariaadis selle juhile kuuli kerre. Venemaalased ummistavad piiripunkte Gruusia ja Kasahstani piiril ja mõlemast riigist kostub juba hääli, et riiki sisenenud venelaste käitumine jätab väga tugevalt soovida. MOTT. Kas Euroopas ja lähiriikides oli seni veel vähe Z orke? Eestis ei ole 30 aastaga õnnestunud tibladele selgeks teha, et igasugune kurtmine uvažeenje asjus tuleks neil kohe ja väga väga kauaks unustada.

Xuiloo olla läinud puhkusele. Meenutab Gorbatšovi puhkust 1991. aasta alguses, kui algasid verised sündmused Leedus. Aga praeguse bardaki mõõt on muidugi midagi enamat. Mobiliseeritakse kõiki, 16 kuni 60, terveid ja haigeid, keda aga kätte saadakse ja ilmselt enamus saadetakse sõjaväljale ilma igasuguse ettevalmistuseta. Lisaks hädapärasele vormile ja automaadile suurt rohkem varustust neile kaasa ei anta. Milleks neile enam seda maist vara. II MS-i aastail loeti punaarmees jalaväelase normiks rindel paar nädalat, siis võis maha kanda, aga nüüd hakatakse mobiliseeritute puhul arvestama küll päevadega. Lisaks lähevad kohe rindele ka need, kelle ajateenistus praegu pidanuks lõppema. Tähendab, et biomassi kaevikutes ikka on. Ja need, kes veel kodudes, istuvad telerite taga. 

Sõidan Itaaliasse. Seal võib ju alati veel korra käia. Võib-olla koguni igal aastal mõne jahedama kuu veeta.

 

+ In hoc signo vinces +

Ei osanud lootagi, et voldemari käsku jõuda 15. septembriks Donetski oblasti piirini, hakatakse nõnda edukalt täitma. Mis lõpuks veel orkide väest järele jääb, võib tõepoolest varsti olla nn dnr-i idapiiril. Ja kõik kulgeb vastavalt plaanile.  orka tilo lyaze v grunt! dopomozhe ZSU!

 

 Viimastest sõjalistest arengutest rääkides on neid muidugi võrreldud 1941. ja 42. aasta sõjategevuses toimunuga, aga mõtlesin siin juba päevi tagasi, et Hersoni ja paremkalda juures toimuv meenutab seda, mida kirjeldas T.E. Lawrence mälestustes Seitse tarkuse sammast. Nimelt Medina piiramine, mis kestis 1916 kuni 1919. Hersoni piiramine hoiab seal ca 20 000 orki kaitses ja veel tõmbab sinna reserve ja seda vaikselt jahvatatakse, moskoviitide tähelepanu on suunatud sealsetele vägedele, varustusteedele, sildadele jne, mis aga võimaldas üliedukale pealetungile minna hoopis idarindel.  

Keegi ei tea, kuidas olukord edasi areneb ja kas Ukraina väed lähevad nt kirde poolt vabastama Donetski oblastit või püüavad rindejoone taha tungida Luhanskis. See oleneb vastase sammudest ja laiemalt otstarbekusest. Hoopis efektne oleks vabastada Melitopol, kuna see nõrgendaks totaalselt orkide positsioone nii ida kui ka lääne pool ja igasugune varustamine ja vägede ümberpaigutamine muutuks tunduvalt raskemaks. Eks me näe.

Pole kunagi varem märganud, et septembri alguses räägitaks nii palju talvest. Paniköörid!  

Tuleb tore laupäeva õhtu

 Täna õhtul korraldame väikese heategevusürituse mille osavõtjad annetavad põhimõtteliselt omal valikul (aga mõned on küsinud ka, kuhu oleks kõige õigem) Ukraina toetuseks. Vahepeal tundus esialgne hoog raugevat ja tähelepanu keskendus rohkem sellele, mitu miljardit eraldab USA, selle kõrval tunduvad ju meie vasksed sendid olevat tühised. Aga kui vaadata, kuidas Eestist vuravad džiibid/autod ja muu abi Ukraina võitlejatele, tahaks ikka natuke panustada. Seltskondlik kokkusaamine, toidud ja joogid, vestlused, hea tuju, muusika jmt hea eesmärgi nimel - tundub sobiv formaat. Igatahes sobilikum, kui et istuda ja tunda end kuidagi võimetuna, olla vihane, olla masenduses vmt.

Järjepidevuse korras üks laul/klipp/kaver (minu arvates õnnestunud) 

 

Meedia võimendab järjekindlalt igasugu nuhhinite ja losside ja frunzede ja jaanade (need on viimased, kes silma jäänud) viginat. Nende sõnavõtud on täiesti sisutud. Mitte midagi konkreetset neil Eestile või eestlastele ette heita ei ole, võivad oma igapäevast elu häirimatult elada. Okupantide tank ja autahvlid eemaldati. Kui see kedagi riivab, mis siis veel selle peale ütlevad/tunnevad, kui kohale jõuab, et okupatsioon on lõppenud. Nad loodavad, et kohe-kohe tuleb uuesti. Nad on jahmunud, kui selgub, et nemad ei ole peremehed sel maal. Või mistahes maal, kuhu nende jalg astub. Tsivilisatsioon annab vastulöögi, kallid seltsimehed tiblad. Te ei oska käituda. Kuni pole vastu nina saanud, seni neil piire ei ole. Mordor kuulutab seda ametlikult oma kõige kõrgemal tasemel. 

 Tiblad vinguvad, tähendab kõik on hästi.

Muide, olen kunagi varem ka tähelepanu juhtinud sellele, et sõnal "russofoobia" puudub igasugune sisu, see on lihtsalt üks riist orkide propaganda tööriistakastist. Samast, kus lebavad ka "natsid" ja "fašism". Kui midagi konkreetset ei ole öelda, kasutatakse neid sõnu. Ja eriti jälk on, kui neid kasutavad vasjad ja jaanad, kes on end EV võimu juures ja EL-i või riigi palgal eriti hästi sisse sättinud.   

nuhhin, sa tead, mida sa tegema pead, st kuhu pead minema.