Eestlane - kes ta on?

Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva puhul küsiti seda Peeter Ojalt, kes minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on üsna adekvaatne inimene. No ja Postimehes oleval videol võite kuulata, mis ta vastas. (Minu arvates midagi valesti ei öelnud.)

Ma mõtlesin ka hiljuti erineva hoiakuga eestlastest ja lihtsustatult jagaksin eestlased neljaks: sovetid, postsovetid, idaeurooplased ja tavaeestlased.

Lühidalt iseloomustades on sovetid see inimtüüp, kes kujunes pehmenenud kommunistliku režiimi all. Neid kujundasid eluviis (madal palk, madalal tasemel olmeline kindlustatus, madal vastutustase ja väheintensiivne töö, madal moraal, ükskõiksus ja vastutamatus ühiskonnas aset leidva suhtes jne jne), lasteaed, oktoobrilaste ja pioneeride ja komsomoli organisatsioon, nõukogude pedagoogid, ajalehed, raadio ja televisioon.  

Kui perekonnas, sugulaste hulgas, tutvusringkonnas ja töökaaslaste hulgas neid pole juhtunud olema, siis taolistega kaudselt või otseselt kokku sattudes, on üllatus päris tugev. Aga nad on siin. 

 Nende sovetlikuse manifestatsioon on sellistes lausetes nagu "me ei saa neid aastaid ära kaotada või maha salata". Kes tahakski (neid aastaid unustada) (kuigi paljude jaoks on mõistetavalt  raske ja vastik neid meenutada), aga on oluline erinevus, mida me mäletame ja kuidas  neid aastaid näeme (esmalt ikkagi kas nõukogude eesti või okupeeritud Eesti). 

Postsovetid on sovetiajal kujunenud küüniline inimtüüp, kohanejad ja karjeristid, madala eetika ja moraali tasemega, osavad võrgustike punujad ning olude kasutajad, kameeleonid. Nad on reeglina edukad. Nad on eelmisest formatsioonist kaasa võtnud ülbe ja üleoleva suhtumise nende suhtes, keda peavad endast alamaiks. Olemuslik on nende matslik ja sarkastiline suhtlusmaneer.

 

                 Idaeurooplased on eestlased, kes ei taha olla eestlased. Tüüpiline eesti idaeurooplane on mõnda aega õppinud, reisinud, elanud või harvemini töötanud välismaal ning võib olla oma komplekside ja kohanematuse hirmus püüab endale sisendada, et on muutunud mitte-eestlaseks, püüab sulanduda nende hulka, kes on tema silmis mõneti väärtuslikumad; mõne aja pärast püüab eesti keelt rääkida aktsendiga, väidab, et mõtleb ka eestis viibides inglise keeles jmt koomiline jaburus. 

Idaeurooplase võime jäljendada, peegeldada ja omaks võtta, on väga arenenud. 

Kõige väljapaistvamad ja mõõdutundetumad edukad idaeurooplased on vastava koolituse läbinud Central European University's. Idaeurooplase eripäraks on õpitud mõtlemisvõimetus. Andekamad on selle omandanud õppides mitmes ülikoolis.  

Tavaeestlane on eriline inimtüüp, kelle esindajate erilisus maailma kuidagi ei rikasta. 😺

Ja tavaeestlastest pole midagi eriti  kirjutada... nad on nii tavalised. Neil on rahvus, kultuur, väärtussüsteem, moraalsed normid, tavad, kollektiivses alateadvuses peituvad kogemused ja eelloetletust lähtuvad toimetuleku ja elukorralduslikud strateegiad. 

Neil on lipp, vapp ja hümn. Neil on riik. Ja nad ei taha oma maad kellelegi ära anda.

Talvised jalutuskäigud

Möödub 30 aastat, täna

 

ühest Tartu rahu aastapäeva tähistamisest 

Erinevalt aastast 2008 ja 1998, pole Tartu rahu ega ümmargune daatum täna ajakirjanduse tähelepanu suurt pälvinud. Olen originaalne ja teen postituse seoses selle kuupäevaga.

Sellest on juba mõned (ja veel pisut) aastad, mil loobusin mõttest vabariigile kasulik olla. 

Mul pole selles osas erilisi tundeid ja kõiki teisi jätab see hoopiski külmaks. 😺

Muidugi ma vahel kaitsen vaeseid ja rõhutuid, hoolin, ning juba teist päeva on kõnnitee minu maja ees nii puhas, et oleks raske leida midagi, mis Eesti Vabariigis oleks rohkem korras. 😊

Jaan Poska abikaasa ja lastega

Aga praegu tahaks mõne visandliku joonega ja korrektori värviga Eesti lähiajaloo pilti kohati parandada ja täiendada. Üldiseks hüveks. Sest tegelasi, kes end sellele sättinud, pole just vähe. Mitmedki on tuubist värvi pressinud ja detaile üldistanud, kujutist hägustanud ja perspektiivi muutnud nõnda, et juhuslikult on nemad sattunud eredamate värvilaikude keskele.

Alustuseks väidan, et just 1988. aasta on see veelahe (mitte eriti lahe sõna), kus meie ajaloo julgeid üksiktegelasi asendavad kollektiivid ja massid. 

60ndatest alates oli mittenõustujate hoiak "Kui mitte mina (ja kui soovid ka sina), siis kes?!"    

Aga 88. aastal tõid Marju Lauristin ja teised uueneva kompartei uutmise tuultes purjetajad välja loosungi "Kui mitte meie, siis kes?!"  Ja need "meie" olid sageli varasema nomenklatuuri kolmanda ešeloni tegelased, kes masside õlgadelt kargasid uue nomenklatuuri etteotsa. Uues positsioonis on nad rääkinud suureks oma rolli ja vaikivad maha need, kes 30 aastat tagasi ja veel varem juhtusid olema neist julgemad.

2. veebruaril 1988 kutsus MRP-AEG inimesi Tartu rahu aastapäeva puhul õhtul Tartu tänavatele jalutama ning meeleavalduse hirmus toodi Tallinnast kohale varem nägematu hulk korrakaitsjaid koos tollal kättesaadava erivarustusega. MRP-lastest korjati osa kordusõppustele ja vaid Lagle Parek ja Kalju Mätik olid järgnevate sündmustes vahetud osalised. Esimene neist suutis esialgu kinni nabimist vältida ja infiltreerus  Vanemuise õppehoones peetud koosolekule (kuhu püüti tänavatelt suunata võimalikult palju inimesi; sama kehtib ka Vanemuise kontsertsaalis peetud koosoleku kohta), kus sai ka sõna.

Hr Mätik viibis siin-seal, kuni vist Toomemäel koos mõnede noorukitega kinni võeti. Aga rahvas oli nagu mõnelgi varasemal ja väiksemas mahus toimunud meeleavalduse ajal, endi hooleks jäetud ja korraldas oma käike ja marssimisi ise. Valdavalt noored, paljud olid kutsekoolide õpilased, kes ka mõnel varasemal korral (nt jõulude aegu Kuperjanovi haual ja sealt mõne väiksema kolonnina kesklinna marssides) olid silma paistnud. 

Väikese, aga hästi organiseerunud osa demonstrantidest moodustasid Elu Sõna noored, kes raekoja platsil moodustasid mööda Riia tänavat Pepleri tänavale suundunud rahvarohke marsi avangardi. Üliõpilasi oli vähe, kuna paljud neist olid seoses sessiga  Tartust ära sõitnud.

Mart Kadastik desinformeeris sündmustest kaks päeva hiljem Edasis: " Käies kasvab viha ning anonüümne vastutamatus. Finaal ähvardas kujuneda juba üpris kurvaks: Riia mäel tõkestasid huligaanid liikluse, hakkasid autosid peatama ja „läbi otsima", pudeleid pilduma, kividega ähvardama. " 

Vana hea võitlev propaganda, uutmise vaimus pisut lahjendatud. (No kes küll oleks hakanud autosid läbi otsima?! Kaks või kolm pudelit lendasid miilitsate aheliku suunas alles Pepleri ja Vanemuise ristis, pärast pikemat punnseisu, kus ca 300 meeleavaldajat püüdsid Vanemuise tänavale Tartu rahu maja juurde pääseda.  Mõistagi ei olnud MRP-AEG  valmistunud ega võimeline tänavatel viibinud rahvast organiseerima ning jättis nad omapäi tegutsema. No ja siis muidugi koerad ja kumminuiad, kongiautod jne, midagi jäi kursantidel ka rohelistesse kastidesse, mida nad ühest kohast teise tassisid; loodetavasti oli see pisargaas.

Pikemalt ei kirjuta ja eeldan, et keegi ei viitsi ajalugu lugeda.                                    

Üks väike strich järgnenud sündmustest, nende kajastusest, ajaloo konstrueerimisest

Omaette kurbnaljakas on 1988. aastaga seoses selle peatüki vormistamine, mis on seotud eesti lipuga. Trivimi Velliste ja mõni EÜS-i taastaja on järjekindlalt levitanud müüti, nagu oleksid just 5. muinsuskaitsepäevad Tartus (14.-17. aprill 1988) toonud esmakordselt välja sini-must-valged lipud. Detailidesse süvenemata - tõsi on, et selle ürituse rongkäigus osales Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1 (Võrust) ning nende käes olid päris mitmed väikesed smv lipud.

(Vikipeedias on artiklis Eesti lipp selline eneseupitamine: "17. aprillil 1988 kasutati Tartu muinsuskaitsepäevadel avalikult rahvusvärve. Esialgu oli iga värv eraldi vardas EÜS-i maja peal. Maja ees peetud kõnekoosolekul osales umbes 7000 inimest. Sinimustvalged lipud olid rahval kaasas ja sellest päevast peale jäi lipp avalikku kasutusse. Rahvusvärvide väljatoojad olid Margus Kasterpalu, Eerik-Niiles Kross ja Tiit Pruuli." Moonutatud tõde, viisakalt väljendudes.)

Avalikult toodi Eesti lipp Võrus välja juba  21. oktoobril 1987. aastal. Ning lõplikult, arvukalt ja avalikult hakkasid lipud lehvima  mais '88 Tartu Lauluväljakul levimuusikapäevadel. Väidetavalt tõid seal lipu esimestena välja EPA esmakursuse tudengid. Au ja kuulsus neile.

Lõpetuseks
Olen silmanud, et Jürgen Roostet on avaldatud lehes Sirp, st et ju nüüd jätkan kultuuri lainel, viidates tema vabavärsile, mis avaldet täna ERR-i lehel Tartu rahu aastapäevaks
https://kultuur.err.ee/679420/jurgen-rooste-vaike-puhendusluuletus-tartu-rahu-aastapaevaks

See tekst tuletas meelde (haakus aja ja aegadega) hoopis järgneva luuletuse, autor: Jaanus Tamm

IDEALISTID? HEEROSED?

Me mõtlesime --
ilm ei saa meist mööda.
Teel seisime,
peod pigistasid mõõka.

Ja eemalt rabatuna
jälgis elu.
Me seisime.
See polnud oleskelu.

Siis äkki taevast
paiskus rahasadu.
Me seisime.
Näod karmid vastu padu.

Liig hilja aru saime --
rahad on meil peos!
Me kujud nüüd.
Meil mündid silmeks näos.